Oliver Õunmaa: Eesti pensionär saab lubada vaid allahinnatud või aeguma hakkavaid tooteid

Sarnaselt paljude eestimaalastega olen tige postkasti tulevate hinnapakkumiste üle. Nende reklaamide paber pliidi all ei põle ja postkast on pidevalt pahna täis. Samas eakas naabritädi on postifirmale tänulik. Proua jälgib iga pakkumist luubiga. Tal on aegsasti valmis detailne plaan, mida nädalavahetusel süüa teha ja kust selleks midagi soodsamalt osta.

Võib-olla peaksin oma naabritädist õppust võtma?

Eestist on saamas vaat et üks Euroopa kallimate toidu hindadega riik. Ka kaupmehed tunnistavad, et kunagi varem pole inimeste ostukorvis olnud nii palju allahinnatud toitu. Kui juba tööl käiva täisjõus inimese ostukorvist poole moodustavad kampaania- ja aeguma hakkavad tooted, mis siis veel pensionäridest rääkida.

1. aprillil jõustus valitsuse kinnitatud pensionitõus, mis tõstab keskmist pensioni võrreldes mullusega 5,7 protsenti, ehk 774-lt eurolt 817 eurole. Pensioni indekseerimine peaks just nagu elukalliduse tõusuga ühte sammu käima. Tegelikult ei jõua pensionitõus aina kiiremale hindade tõusule kuidagi järele.

Tänases Maalehes anname ülevaate, kuidas vanaduspensionärid eluga toime tulevad. Nii nagu muus vanuses inimesi, ei saa ka eakaid võtta ühtse grupina, sest nende majanduslik toimetulek võib oluliselt erineda.

Kahekesi oma maamajas elav vanapaar saab enamasti hästi hakkama. Pension on kahe peale kokku normaalne. Küttepuud sirguvad oma metsas, toa taga on aiamaa, kus saab külmade tulekuni mütata ning kelder on omakasvatatud toitu täis. Raha jagub automaksuks (sest maal on auto hädavajalik), laste toetamiseks ja lastelastele kinkide ostmisekski.

Kehvemas seisus on kolhoosiaegses kortermajas elavad üksikud pensionärid. Soojustamata ja lagunevas majas on tohutud kommunaalkulud, kuid korter ikka külm. Kui eakas enam peenart kehva tervise pärast pidada ei jaksa või puudub selleks võimalus, tuleb kogu toidukraam osta poest. Lähim pood asub aga 30 km kaugusel, autot inimesel pole ning seetõttu tuleb loota bussile, mis kauplusse ja apteeki viib vaid paar korda nädalas. Seetõttu taoline eakas palju kodust väljas ei käi. Tihti on ainus meelelahutus ja kaaslane toanurgas pidevalt mängiv teler.

Kergem pole ka linnas elavatel üksikutel pensionäridel. Jah, vaid paari tänava kaugusel asuv sotsiaalmaja pakub tasuta meelelahutust, seal on võimalus suhelda ning käia laulukooris, võimlemas ja kudumisringis. Korter asub äsja korrastatud paneelmajas ja on soe. Samas lisab ühistu võetud remondilaen kodukuludele kopsaka summa, oma aiamaad maja taga pole ning teenused on linnas tunduvalt kallimad kui maakohas. Vaatamata kokkuhoiule, on nädal enne uut pensionipäeva raha otsas ja seda tuleb laste käest juurde küsida.

Eestis on kõige rohkem just 800–900 eurot pensioni saavaid eakaid. Samas ka Euroopa suurim hulk ehk 55% Eesti inimestest jätkab töötamist pärast pensioniea saabumist. See näitab, et saadud summast enamasti siiski ei jätku. Töötutoetus ehk ei peagi olema tohutult suur, et innustada inimest tööle naasma ja ise endale palka teenima, eakatel aga lõpuks sellist võimalust enam pole. Kui inimene tervise ja ea tõttu tööl käia ei jaksa, ootabki ees virelemine.

„Miks jumal mind küll niimoodi kiusab ja juba ära ei kutsu,“ arutleb siis nii mõnigi naabritädi, ise usinalt sooduspakkumisi sorteerides. Sest mis muud tal üle jääbki?