Kuku Meretund

Kuku raadios välja öeldud seisukohad ei pea ühtima kuku raadio seisukohtadega.
Tund.
Meretundi toetab Tallinna sadam.
Tere hommikust, on laupäev ja meretunni aeg, mina olen saatejuht Vallo kelmsaar. Seekord olen saatekülaliseks palunud seitse aastat Eesti mereväge juhtinud kommodoor Jüri Saska, kes eelmisel nädalal ameti kommodoor Ivo Värgile üle andis. Jüri Saska on Eesti ajaloo kõige pikemalt ametis olnud mereväe ülem. Ning nii pika staaži mereväejuhina pole ka ühelgi teisel hetkel ametis olevatest Euroopa merevägede ülematest.
See oli ligi seitse aastat tagasi, kui me rääkisime ametisse astumise puhul. Teist sai siis Eesti mereväe ülem. Eelnev karjäär oli seisnenud selles, et ligi kolmkümmend aastat mereväes, kui arvestada ka ajateenimisaega ja siis viimased astmed oli mereväe staabiülem, mereväe laevastiku ülem ja siis juba mereväe ülem. Kas see on niisugune loogiline käik, et seda rada pidi peakski käima?
Tegelikult on väga loogiline, ei ole ka tavaline, tänaseks on see, et inimesed, kes mereväes teinud või kaitseväe laiemalt teenivad, roteeruvad erinevate üksuste vahel, nii et ma julgen väita, et ma olin sihuke üks viimaseid fossiile, kes omas seda õnne, et olla terve see aeg mereväes sisuliselt terve aeg, välja arvatud lahedaid.
Kas kõrvalt oli piisavalt võimalik tutvuda sellega, mida mereväe ülem peab tegema?
Oli küll ja, ja noh, ütleme väljakutseid jagus minu eelkäijatele kui ka mulle, et, et see, kuidas amet käib ja mida ta endast sisaldav oli suures plaanis, on selge, ennem aga et noh, ega see eriti rahvusvahelises keskkonnas sa pead ikka küünarnukkidega ise tuppa trügime, seal, keegi käekõrval sind kuhugi ei aita, nii nagu mina oma ametisse sain. Ma ei olnud väga palju enda ametivendi väljemalt näinud. Teine suur asi oli see, et ma olin ka nüüd, kui ma siis lahkusin ametikohalt jätkuvasti Euroopa kõige noorem mereväeülemaga jätkuvasti kõige kauem teenistuses olnud mere peal on ehk siis mereväe ülema ametikohal ja noh, seal pead sa ikkagi iseendale teed rajama, et seal keegi teine väga aidata ei saa. Nüüd küll Ivo värgiga oli see võimalus, et ma sain teda kaasa võtta näiteks Euroopa mereväeülemate kohtumisele ja siis seal ta sai tegelikult selliste Meile tähtsamate riikide esindajatega kohtuda, nii et selles mõttes natukene õnnestus talle seda seda teed rajada. Algul oli ikka päris raske, eriti kui sul on vale auaste, ehk siis sul ei ole admirali auaste. Komandör on ühedani, admiral.
Ja alustasid, tulite ju mereväe kapten?
Täpselt ja see on väga keeruline tuppa trügimine ja tuppa saamine on väga keeruline.
Mida see tähendab, et see on keeruline, mõni näide?
Aitäh näiteks mind kutsuti evolhoosis Europe ehk siis siis Naapolisse vahetusele mind ei lastud sisse, öeldi, et sinna nii-öelda abilised ei lähe. Et ma pidin pikk, mitte väga pikalt, aga tuli väga selgelt öelda, et ma ei ole abiline ja mul ei ole ühtegi abilist ja ma olen siia kutsutud.
Aga need keeled ei olnud siis mitte need admirali, vaid nii-öelda teenindav personal, korraldab.
No need olid nende abilised ja mereväe kapten tavaliselt on selline ütleme neljatärniadmiral, Ilon mereväe kapten on nõuandjaks, aga mitte ei ole merevõla.
Kas see nüüd Eestis vahetus ühel päeval mereväe ülem ja kaitseväe ülem oli juhus?
See oli puhas juhus, me rääkisime sellest kindral eremiga, et kas seda võidakse võtta justkui selliselt, et et Merilo tingimuseks oli, Saska peab lahkuma ja noh, pigem nagu naersime selle üle, et tegelikult ei olnud sellist tingimust ja seda tegelikult oli juhus.
Eesti merevägi on pressiteates, mis teie ametist lahkumise puhul välja anti, siis märkinud ühe teie tsitaadina sellise lause, et olen teinud üle kolmekümne aasta kaitseväes ja sellest üle seitsme aasta mereväe ülema ametis. Selle aja jooksul oleme mereväe Naia meeskonnana saanud kõvasti võidelda enda koha eest päikese all. Millal need kõige suuremad võitlusaastad on olnud?
Ma arvan, et kõige suuremad jäid sinna minu esimestele aastatele mereväe ülemana. Teeb ikka meele mõrudaks, kui kas siis lõõpides või isegi mitte lõõpida. Öeldakse, et me järjekordselt arvutasime, et kui palju raha säästaks, kui mereväe kinni paneks. Et noh, sai ka esialgu tekitas nagu siukest tusk kurba meelt, et päriselt evo mäletan lõpus, siis kui sellest viimase kord ma arvan, räägiti kolm-neli aastat tagasi või viis aastat tagasi. Siis ma ütlesin suure vihaga, pange siis, kui nii kõvad mehed olete.
Aga see tuleb iga uue valitsusega samamoodi jälle selgitama hakata.
Siis ma usun, et ei ole valitsusega nii väga, see on olnud paaril korral riigikaitse arengukava tegemise juures, arvutatakse, et palju siis ühe või teise üksuse ülalpidamine maksab. Ja kus siis raha puudu, raha on alati puudu. Ja et siis on välja arvutatud, ma ei tea miks, et palju me siis säästaks, kui me mereväe kinni pannakse? Ma ei tea, kas sarnaseid arvutusi on tehtud õhuväe maaväe kohta ma ei oska öelda.
Mulle tuletab see meelde aega tuhande üheksasaja kahekümnendatest aastatest, kui Eesti vabariigis, mis oli siis vastloodud, käisid peaaegu samasugused arutelud, vaidlused või kuidas need nimed, kusjuures.
On meie tublid inimesed, ajaloolane Artoll ja, ja mereväest ott Laanemets on mõned veel on kokku pannud raamatu või lühikokkuvõte siis täpselt kahekümnendatel kolmekümnendatel sellest raamatu nimeks on merejõud, aga tegelikult on ta Artolli doktoritöö kokku võtta, kus on selline deja vu tunne, tekib, et vaheta ainult nimed ja sa oled täpselt selles samas ja ma ei tea, miks see nii on.
Võib-olla on see väikeriigi fenomen, et raha vähe ja kogu aeg keegi kuskilt midagi tahab.
Noh, kindlasti on, kuidas öeldakse nii kinnagi nelja pärast mina olen küll keset maad sündinud ja keset maad kasvanud ja, ja läinud tagasi maa tööle, ütleme nijatega on Eesti kaardi peale vaadates Eesti kaardist suurem osa on tegelikult piiristan ikka sinine. Ja kui me räägime, me oleme palju sellest rääkinud, et noh, omal maal tuleb kohal olla siis ka omal veel, ehk siis Eesti territoriaalmeri on samamoodi riigi territoorium, ka seal tuleb kohal olla ja me oleme seda noh, vähemalt sadu kordi öelnud, et kui meie seal ei ole seal keegi teine, et me võtame seda väga kuidagi iseenesestmõistetavalt, et noh, et riigipiir läheb Narva jõega piltlikult öeldes ja keegi üle piiri tuleb, siis ta meie riigis, aga kui ta on meie riigipiir merel on kaksteist meremiili, aga seal võib siis justkui nagu vabalt seigelda. Kuigi jah, õigusruum, onju erinev selgelt ülemaapiir, maismaa piiritulemine selgelt nii-öelda riiki sisenenud sisenemine. Aga territoriaalmerest üle sõitmine teise riigi poolt ei ole ju ilmtingimata nii-öelda vaenulik tegevus riigi suhtes.
Mul tuleb meelde üks mingisugune aastapäeva tähistamine meremuuseumis lennusadama vesilennukite angaaris, kus oli kohal ka kaitseminister Jüri Luik ja tema ütles välja selle, et Eestil on mereväge vaja. See oli üle pika aja üks niisugune väljaütlemine, see on juba teie ametiajal, kui olite mereväe ülem. Seeliks.
Esimesi nõnda välja öeldud, kellega ma peaks ütlema, et et pärast seda veelgi selgemalt on öelnud seda minister Laanet ja samuti ka Hanno Pevkur on siis seda öelnud, et ega rõhutanud ja ka teinud selles osas üht-teist. Et, et me oleme väga, on vaja.
Kui me seitse aastat tagasi rääkisime Sist, mainisite seda, et mereväkke ilma laevadeta ei saa ette kujutada. Laevasid on ikkagi ka vaja. Täna on merevägilaevade arvu poolest suurem, kui ta oli seitse aastat tagasi.
Jah, see suurenemine on toimunud selle arvelt, et liideti politsei piirivalvelaevastik mereväkke Merevägi sai üheselt ülesande merepiiri valvamise olukorra teadlikkuse loomise eest. Täna istuvad ühel põrandal koos meie mereoperatsioonide keskuse inimesed ja ka politsei, piirivalve, et inimesed, kes tegeleb merepäästega ja ma isiklikult pean seda nii-öelda enda karjääri suurimaks. Ma ei ütleks saavutuseks, sest isegi kõla kõlab selliselt, nagu mina oleks seda üksi vanni teinud. Tegelikult sellega on vaeva näinud need inimesed, kes täna mereväe saanud, need, kes täna enam venelase teeninud, et seal on olnud niisugune kahekümne pluss aastane projekt vist ei ole õige, aga aga see, see on osalt peidetud sellesse lausesse, et me oleme saanud enda koha eest päikese all kõvasti võidelda.
On siis nüüd stabiilsus ja rahu majas, kui seda päikese all oleku võitlust silmas pidada.
Selles suhtes küll, et ma julgen öelda, et täna keegi ei räägi sellest, et kas panna kinni või kas mitte panna kinni, et pigem on küll me oleme saanud hästi palju ülesandeid, merevägi on saanud palju tegemisi juurde. Inimeste arv ei ole sellevõrra kasvanud, nii nii samas tempos, nagu on tulnud ülesandeid, me oleme saanud täiesti teistmoodi ülesanded, millega ülejäänud Kaitsevägi suures plaanis ei tegele, näiteks riigipiirivalve. Me tegeleme tolliametiga koos Politsei-Piirivalveametiga, kaubalaevade kontrollimise, nendes riiki sisselubamisega kõige muuga me väga ei tegele. Ülejäänud kaitsevägi üldse korrakaitseliste ülesanded väikesaartel toetamaks politsei ja piirivalveametit, navigatsioonivälisel ajal merereostuse tõrje ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et see kahekümne kolmanda aasta esimese jaanuari hommik oli see õppimise kurv inglise keeles. Learning kar oli väga-väga terav tänavat pidi üles jätkuvasti maadleme, õpime, püüame ja, ja teeme seda koos politsei-piirivalveameti inimestega, kes on meile suureks toeks. Samas ruumis.
Seda tahtsingi küsida, et kuidas see sisseelamine on läinud, kas see nii-öelda lapse haiguste periood on praeguseks möödas?
Ma ei ütleks, et ta nüüd lõplikult möödas on, sellepärast et ikka tuleb seal uusi asju, näiteks siia uusi asju, uusi ülesandeid tuleb juurde näiteks sanktsioonide jõustamine. Kolm aastat tagasi, kui keegi oleks rääkinud sanktsioonidest, siis kellelgi ei oleks pähe turgatanud merevägi. Ja täna ma räägin sanktsioonide jõustumisest, siis istub mere peal oma asetäitja, istub väga kõvasti, jalad laual ja räägib kaasa või veab osades protsessides teatud tegevusi, nii et me oleme kohas, kuhu me oleme tahtnud saada minu meelest ja kuigi see on väga väljakutsete rohke igapäevaselt, siis ma arvan, et see on õige valik, sest ma ei taha kuidagi minna väga pikalt ajalukku tagasi, aga ei olnud harvad juhused ennem see, kui kaitsevägede õieti PPA tegi õieti, aga riigil ei läinud väga hästi teistegi oma asjad ära. Aga kokkuvõtteks nagu kukkusid asjad kahe kivi vahele nagu vahest ikka, kui kui ülesanded on väga silotornis.
Alguses kui politsei ja piirivalveameti neli laeva mereväe alla üle toodi, siis minu arvates üks suuremaid niisuguseid vaidluskohti või küsitavusi oli see, mis puudutas reostustõrjet ja selliseid asju.
No oli selliseid, võib-olla natuke laetud väljaütlemisi ka väiksemates ringides, et te ei hakka kunagi seda tegema, te ju ei tee seda kunagi, te teete seda sõjavärki, ainult et ei hakka kunagi tegelema nende ülesannetega ja mis seal salata, Me peame oma planeerimistes võime räägi tänastest planeerimistes ja kaitsevägi peab vaatama laiema pilguga, lihtsalt püssid ja padrunid peab vaatama selle peale, et reostustõrjeülesanne on vaja täita, peab vaatama selle peale, et meil on rahuaegselt on ülesanded, mitte ainult siis, kui on esimesed kolm pauku tehtud. Noh, ja sinna juurde lisaks see, et me vaatame igapäevaselt mitte mitte läbi luurekanalitel, vaid ise otse vaatama igapäevaselt oma potentsiaalsele vastasele silma, nii et me tegeleme selle tööga igapäevaselt, mitte ei valmistu selleks. Me juba olemegi seal.
Üks jutt, mida ma kuulnud olen, ma küsin teie käest, kas see peab paika või mitte, on see, et kahe väe kaitse kaatori hankimine Eesti mereväele Eestile laiemalt ei olnud mitte ainult mereveeseest tulnud, vaid sellena näitasid ka meie partnerid väljaspoolt, et see on vajalik.
No selle ülesande täitmine sadamates nende laevade turvamine, külastavate laevade turvamine, meie enda, kui on vaja kaitsemeetmeid, rakendatud Nende kasutamine selleks, et pääseda ka väikesaartele selleks, et teha kiireid, nii-öelda söösta välja ja, ja teha vajalikud fotod vajalikest laevadest mäleseile mõistes. Need ülesanded olid olemas otseselt nüüd väe kaitsekaadreid väljapoolt keegi nõudena nagu ei sättinud, et aga nad tegid, sest nii kaua, kui nad meie käes olid, nad tegid väga-väga head tööd ja me, ma siiralt loodan, et nende asendusikkagi tagasi tuleb. Ukrainlased on nende nende üle väga õnnelikud. Kui ma käisin neid seal siis üle üle andmas, siis olid need noh, ütleme niimoodi pisarateni, liigutatud seepärast, et keegi ei ole kunagi andnud neile nii uusi asju. Meie merevääna võtsime selles osas kaalutud riski, et jah, neid on seal tarvis rohkem täna. Ja me omaga muuseas, mereväele esimesed mereväe jaoks ehitatud Eesti minema jaoks uutest asjadest loobusin.
Ja nüüd paraku olukord on selline, et Eesti mereväealuste, kui me räägime, siis laevu keskmine vanus on tõenäoliselt noorem, kui see oli siis, kui teie mereväe ülemana alustasite. Aga paraku tulevik on vist ikkagi sama tume.
No eks tuleviku üle tuleb nüüd siis selgeks saada see hetk, kui mina lahkusin, siis me olime sellel kursil, et aastaks kaks tuhat kakskümmend seitse väheneb mere laevastik kuni nelikümmend protsenti, ehk siis me olime kümme alust ja selleks ajaks tõenäoliselt jääb alles kuus.
Eestis kaks on läinud juba, me arvestame neid väekaitsekaatriga.
Kahe kaitsekaatrid on läinud ja vikervajab asendamist ja sellega tuleb kiiresti-kiiresti tegeleda. Ja ka Vambola, kuigi mehe nimega laevastiku kõige vanem daam, kelle kabiin tahab piltlikult öeldes kellelgi küljest lahkuda. Täna on kõike Tokitud tšekitud, remonditud merekõlblikud, aga ütleme nii, et see magus aeg on ammu möödas ja me oleme ikka väga seal, et käed on õlised ja värviämbrid kolisevad co2.
Meretundi toetab Tallinna sadam.
Jätkame meretundi eelmisel reedel mereväe ülema ametist lahkunud kommodoor Jüri Saska ka eelnevalt jõudsime tõdemuseni, et teie ametist lahkumise hetkel oli merevägikursil, kus aastaks kaks tuhat kakskümmend seitse oleks kunagisest kümnest laevast ja kaatris alles vaid kuus.
Aga neid plaane ja uute laevade hankimiseks, kas siis ostmiseks või tellimiseks kuskilt on olnud küll ja küll, mille taha need on jäänud ainult raha.
Meie oleme kirjutanud, Ma arvan aastast kümme aastat kindlasti, kui mitte rohkem, esimene esimesed nii-öelda doktoritöö tasemel uurimustööde, kuidas Eesti merevägi välja peaks nägema ja mis oleks tarvis, on, ja see suurusjärk ongi umbes sihuke kümme kaksteist alust millega neid ülesandeid täita? See rusikareegel või? See jah, rusikareegel võib öelda, on see, et kui sa tahad, et üks laev on kakskümmend neli, seitse merel siis sul on tarvis kolme samasugust alust selleks, et deklareerida üks operatsiooniliseks on vaja kolme. Ehk siis tahad, et kolm laev on kogu aeg merel. Sul on vaja sisuliselt üheksa alust, seda saab nüüd natukene teistmoodi ümber arvestada sellega, et öelda, et okei, meil on neli taevaga, meil on kuus meeskonda siis seal kasutada ära maksimaalselt selle, need alused on võimalikult palju väljas ja kasutusel. Aga sul töötundide ajal ja inimesed ei, ei lähe hulluks nii-öelda. Et see, need on erinevaid mooduseid. Jah, me oleme arvutanud. Me oleme öelnud ja nüüd tegelikult lähiajal peaks minema merevägi koos riigikaitseinvesteeringute keskusega tooma siis konsultatsiooniteenuse näol teadmist välismaalt. Ehk siis tuleb välja töötatud kontseptsioon, mitte otseselt see, kas viie või viiekümne meetrine laev, vaid tuleb välja töötada, see kontseptsioon, et milliseid efekte me tahame merel omada, ehk siis millist mõju. Me tahame merel avaldada, läbi selle valitakse siis sensorid ja relvad. Ja siis sinna ehitatakse ümber kere ja siis, kui jääb ruumi, siis tahaks sinna kohta inimestele ka see käib sedapidi, mitte sedapidi, et me ehitame viiekümne meetrise laeva ja siis hakkame sinna peale valima sensoreid, relvi ja kõike muud. Teine asi, mis on, on see, et laeva eluiga on, mis on väga tähtis, et laeva eluiga on suurusjärk kolmkümmend nelikümmend aastat. Et me ennast kinni ta ehk siis, et me ei ehitaks täpselt meetrimise sentimeetri pealt nii suurt või nii väikest alust, mis meil täna tarvis on, eks me peame vähema ruumi seal nii-öelda arenguks, arenemiseks. Ja kõike seda teadmist meil kodus ei ole, meil on, me teame seda, mis, milliseid efekte me tahame. Me teame isegi natukene seda, milliseid relvi. Me võiksime tahta sinna peale või siis ka sensoreid. Aga mida meil ei ole, ei ole näiteks seda, et kui palju see kõik maksab kolmekümne aasta jooksul opereerida, meil ei ole teadmist, kui palju inimesi on näiteks vaja ühe või teise relvasüsteemi opereerimiseks kakskümmend neli tundi või seitsekümmend kaks tundi või, või kaks nädalat järjest. Kui palju inimesi oleks tarvis, on ja millised piirangud paneb, kui palju inimesi täna on? Ehk siis enne, kui me teeme väga suuri samme investeeringuid selles osas, et me hakkame kohe metalli, lõikame kiilu panema. Me peaks ikkagi väga selgelt läbi mõtlema, mis on vajadus, mis on efektid, mida me tahame, mis on relvasüsteemid, aga muidugi meie inimressurss, rahaline ressurss ja nii edasi, et me teeks nagu kaalutud otsused, hooldus maksab, vastasel korral me läheme ostame uued ilusad kataloogi pildi pealt klantspildilt alused ilmselt leiame varem või hiljem, et neil ei ole ühte või teist süsteemi peal, mida me tegelikult tarvis oleks. Ja siis me avastame, et sinna peale ei mahu nii palju inimesi, kui neid vaja oleks, selleks et seda ühte või teist süsteemi. Ja siis me oleme sellises Limbos, et me hakkame tagantjärgi ehitamine ja me kõik teame, kellel on vähemasti vana suvila või vana maja, mis tähendab ühe või asja ümberehitamist, nii et seda, see on see, miks meil on tarvis tegelikult see teadmine välismaalt tuua, sest meeldib teile nüüd Eestis on tubli laevaehitajaid, aga mitte sõjalaevade ehitajaid.
Kuhu või kelle poole me saaksime vaadata eeskätt?
No neid konsultatsiooniettevõtteid on erinevaid, kes ise ei ole laevaehitajaid, vaid on just need, kes disainivad ja arendavad kontseptuaalse poole pealt. Ja neid on siin kõikides lähiriikides ja ikkagi väga vaatama selle peale kes on konsulteerinud laevade ehitamist, projekteerimist, siia piirkonda. Ja noh, ma lisaks siia juurde veel rahuaegsed, ülesanded, mida me igapäevaselt teeme, osalemine merepäästes, merereostustõrje ja nii edasi ja nii edasi, et me ei saa, tahame või ei taha, me ei saa lihtsalt võõbata ennast siniseks ja öelda, et me teeme ainult sadas mere sõjalist asja, me oleme kakskümmend neli, seitse merel, täna merepäästefunktsioonis, korrakaitsefunktsioonis, mereseirefunktsioonis, kaitseväele ja, ja ka ülejäänud asutustele, kes seda infot vaja. Et no me ei saa lihtsalt pelgalt öelda, et me siis lähme merele, kui sõda algab sellest. Olgem ausad, on hilja minna siis kui sa ei olnud seal enne, kui sõda algab, palju selle üle vaielnud laevad on kallid ja laevad lastakse põhja ja nii edasi ja nii edasi, jah, kahtlemata lahingutegevuses hukkub nii ühel kui teisel pool ongi kallid, väike riik olla ongi kallis.
Eesti ajakirjanduses üldsuses avalikkuses on viimasel ajal palju räägitud sellest ühe koma kuuemiljardilisest puudujäägist, mis on Eesti kaitseväel laskemoona ostmiseks, mis Eesti mereväel kindlasti puudu.
Rohkem laskemoon on alati parem, aga ma täna ütleks ikkagi see, et. Me oleme ostnud relvasüsteemid nagu meremiinid ja, ja laevadel ketid, aga selleks, et teada, kuhu sa lased selleks, et teada, kuidas miine seadistada, on tarvis merel olla koguda. Et see kõik see eelnev sellele, et olla lahingutegevuseks valmis. Nii et meil on ikkagi puudub, meeldib või ei meeldi, meil saab olema puudualustest, laevadest.
Seitse aastat on ühelt poolt pikk aeg, teiselt poolt lühike aeg, aga selle ajaga ei ole ikkagi suudetud seda laevade hankimise protsessi otsusteni konkreetsete otsusteni viia.
Jah, saab nii-öelda küll, kahjuks me oleme ka kirjutanud aastal kaks tuhat seitseteist, kui ma tulin mereväe ülemaks, üks esimesi kohtumisi, mis toimub kaks korda aastas, Baltimaade kolm p, nagu me ütleme Eesti, Läti, Leedu mereväeülemate kohtumisel. Siin ma võin nüüd oma saba kergitada selles mõttes, et ma oleksin laua äärde nendel kaks väga head sõpra mul, kellega me olime varem koos õppinud Belgias miinisõjakoolis ja ma läksin laua äärde, jõudsime, et head sõbrad, kaks tuhat kolmkümmend viis on meie kõikide lähevad kolmkümmend viis pluss aastat vanad või nelikümmend aastat vanad. Ja kui me selle peale täna mõtlema ei hakka, seal oli kaks tuhat seitseteist. Kui ma selle peale täna mõtlema ei hakka, siis me tõenäoliselt oleme aastaks kaks tuhat kolmkümmend väga suure probleemi. Miks kolmekesi kolmekesi sellepärast et tol ajal veel ei räägitud.
Väejuhatusest, või siis juhtstaabist, mis tänaseks tõenäoliselt saab Saksamaa sellest tol hetkel ei rääkinud, mitte keegi nato ei rääkinud mitte midagi, regionaalsusest räägiti kolmsada kuuskümmend global ja nii edasi ja nii edasi. Ja me ütlesime, et meie eest ei võitle täna mitte keegi merel ja seal tol ajal tõesti oli niimoodi. Ja meie kavatsus oli siis, mis me siis kolmekesi läbi mõtlesime kokku kirjutasime, oli see, et meil oleks siis ühendüksus kolme Läänemereriigi vahel, ehk siis Eesti, Läti, Leedu sarnane Paltroniga, ma ei tea, kas keegi mäletab selle ühine miinitõrjeeskaader ja tegutseb tänagi veel tegelikult Läti ja Leedu on seal sees ja oli väga edukas just sellepärast, et olid ühesugused alused. Ja see annab ka seda nii-öelda mahtu, et kui sul on ühesugused alused, siis ei pea olema Igalühel oma koolitus ja hoolduskeskus vaid ütlevad, et nii nagu tol ajal oli sonari remondikeskus ja väljaõppekeskus oli Lätis, meil oli tuukrikool ja sidekool. Leedus oli pardarelvade remont ja hooldus ja niimoodi me kolme riigi vahel käisime, käisime sonarihoolduses laevadega, käisime Lätis Kauri hoolduses, käisime Leedus, nemad käisid siin sidekoolis ja nii edasi. Nendes. Sellest ajendatuna kirjutasime sellise asja nagu kolm Peeenneywalvisin kaks tuhat kolmkümmend pluss just selle mõttega kaks tuhat kolmkümmend pluss, et me ehk jõuame esimeste laevadi peale kahe tuhande kolmekümnendad, kui meil hakkab kõige valusam, olemasolevate selle on heaks kiitnud kõik kaitseväe juhatajat, kes olid minu ajal selle on heaks kiitnud kõik kaitseministrid, et see on suurepärane näide balti assamblee on selle heaks kiitnud. Ainuke, mille nimi kunagi jõudnud ei ole, on see, et me kolmekesi siis oleks teinud ühise sammu selles suunas, et kuigi me isegi oleme ja see töö käib nagu selles mõttes edasi kolm mereväge jätkuvasti nokitsevad selle kallal ja me saame kogu aeg saama ülesandeid, kuidas seda rääkige ikka veel arutage ikka, keegi ükski kolmest riigist ei ole täna tahtnud sinna mitte sentigi raha külge panna. Ja ausalt öeldes ilma nüüd mingeid ämbreid kolistaks või kuidagi pettunud või kibestunud oleks, ma ei saa aru, miks ma lihtsalt ei saa sellest aru, miks või oleks tööstuse ees palju paremad, me oleks isekeskis palju paremad ja isegi arutlesime läbi selle, et mis alusel siis olema peaks ja see oli kolm lahenduste laua peal, oli täiesti mehitamata, oli üks lahendus, teine lahendus oli konventsionaalset sõjalaevad, nagu me teame täna siis Corvetid Freketidest Me räägime, rääkisime Corvet sihuke seitsekümmend meetrit, aga siis õhutõrjerelvadega peal veetõrje relvadega miini veeskamisega, elektrooniline sõjapidamine, kõik sihuke teravate hammastega asi, umbes nagu on Visby korvit Rootsis ja siis me saime aru, et tegelikult, kuna meil on ka teisi ülesandeid ja riiklikult nii Lätil, Leedul, kuna Lätti me olemegi juba aastaid algusest peale, tegelikult vastab ka ka rannakaitserannikuvalve ehk siis Gost kaardi ülesanded piltlikult, nii nagu meie täna. Et on ka teisi ülesandeid, mis siis puudutab, peab arvesse võtma jõudsime selleni, et nad laevad peaksid olema siis multifunktsionaalsemad modulaarsemad. Ja ehk siis miks mehitamata mehitatud süsteemidest. Ja see oli see kirik keset küla, millele me pikkade vaidlustega jõudsime ja selles leppisime kokku. Kuni siis ühel hetkel, kuna see asi hakkas ära vajuma, siis Leedu sisuliselt on võtnud teise suuna, ütleb, et nad lähevad ehitama üheksakümne meetriseid suuri modulaarseid, laevu, mida ka meil on tarvis ükskaks. Ja Läti on seal kuskil kahe vahel. Täna jätkuvasti kolm ülemad, tegelikult kui mina elan. Me oleme jätkuvasti sellel nõul, et meil on kokkupuutepunkt, et kui me ei ole ka isegi ühesugused alused ja näiteks paljud võimed on konteinerisse paigutatud ja liigutatavad siis nende konteinerisse paigutatavate võimete osas me võiksime koostööd teha näiteks miinitõrjekonteineritega modulaarseid süsteeme on tehtud ka varem ja on ebaõnnestunud näiteks Taani standard Flex ei olnud nii edukas kui arvati, et see võiks olla ja probleemiks oli peaasjalikult see, et kui sa olid hommikul miinidel siis on hästi keeruline õhtuks kehastuda ta pealvedele rakettidega, tulistavaks üksuseks või siis peale tõrje aluseks ja sellele tegelikult täna on lahendus selline, et laeval on püsimeeskond ja see võimekus, mis kaasa tuleb, seda konteinerit, sellel oma meeskond, nii et sa võid olla täiesti peale seda kui see ja selle alusel põhifunktsioon, sa võid olla peal vedelikonteineriga muidu kaldal ja opereerinud seda näiteks veoautolt. Ja siis, kui oled, otsustatakse, et aga nüüd veoautodega ei ole enam väga hea, siis sa saad tõsta sedasama konteineri koos sedasama meeskonnaga laevade peale.
Ehk siis mitmeotstarbeline kasutus või ütleme siis niimoodi, et varieeruv kasutus
Jah, ja no näiteks meil on täna valik tehtud, et meie laevatõrjeraketid on maa peal, on maa peal ja nad on veoautod plusse ja miinuseid ühte ja teistpidi, noh skeptikud ütleks, et laeva peal ei ole mõtet panna, sest laev lastakse põhja ja kui ta leitakse, pihta saadakse. Sama saab öelda, et autode puhul on hästi keeruline, sihuke vanahärra või vanamammi kärbikuga laseb sinu esimesed rehvid ja sul on väga keeruline edasi liikuda. Kogu miljoniline asi seisab maanteekraavis ehk siis et lisaks sellele näiteks kogu see struktuur, mis on nii-öelda sõjaajastruktuure, sõjaline struktuur ümber nende laevatõrjerakettide on ju rahuajal kasutu laeva ma saan rakendada ka ka muude ülesande jaoks, kuna sellega on ta jäänud, aga ma ei räägi sellest valikust, me oleme selle valiku teinud, see nii on täna ja ma arvan, et tulevikus saab see olema täpselt niimoodi, et need saavad konteinerid, raketid võivad olla nii laevade kui autode peal ja annab meile oluliselt paindlik.
Aga see on olnud üks valik, mille vaidlused on käinud teie ametiajal ja need on minu käinud. Ehk siis varem ei olnud meil sellist laevatõrjeraketti võimekust.
Ei, need meremiinid ja laevadel raketid on ostetud sellel ajal, kui mina olime.
Mida tõi kaasa selles strateegilises mõtlemises sõda Ukrainas, mis muutus?
No eks ta pani meid väga fokusseeritult, vaatame, need uudised, mis sealt tulevad, on ju ühes mõttes huvitavad, teises mõttes sõda on üldse halb, mis mina olen mõelnud, et me ei peaks tegema Ukraina sõjast, sellest, mis seal täna toimub, liiga kiireid järeldusi. Ja seda seepärast, et ukrainlased sõdi, mitte sellega, mida nad planeerinud, vaid ukrainlased sõdivad sellega, mis seal tähendab, käes on. Tsiteerides Martin Heremi, ma arvan, ühte esimest kõnet vabariigi aastapäeva paraadil, kui ta tsiteeris ühte vabadussõjas võidelnud meest vist või oli see, ma ei mäleta täpselt, aga ma mäletan, et see kõlas umbes niimoodi, et panime kuraditele kividega. Vot täpselt ma ütleks täna ukrainlased panevadki, kui ikkagi kõik on otsa saanud, siis panevad kuraditele kividega. Aga me ju ei plaani kividega loopida, kahtlemata on see, mis puudutab seda troonindust, elektroonilist sõjapidamist, sihuke silmi avav. Seal ma olen nagu natukene mures, kas meie oma väiksuse juures suudaksime sama tempot näiteks vastu pakkuda.
Mida Eesti merevägi on ukrainlastele Omalt poolt kandub peale selle kahe väe kaitsekaatri, niipalju kui rääkida saab, sellest oleme andnud kaatrid. Me oleme olnud.
Kummipaati ja pudi-padi tuukrivarustus, mis meil on olnud. Aga ma arvan paljugi tähtsam see, et on Me oleme teinud neid nähtavamaks ja toetus minu suureks üllatuseks jällegi silma. See on nüüd küll koht, kus ma ei taha nagu enda nime kuidagi maailmakaardile kirjutada. Mina olen esimene üle mereväe ülem läänest üldse välja väljapoolt esimene mereülem, kes käis sõja ajal Odessas ja minu jaoks oli see totaalne üllatus, et mis mõttes, et seal palju riike on ju olnud abi, seda ei saa öelda, et, et ei ole aidatud. Me nägime seal igasuguste huvitavate riikide toodangut, mida, mida ei saa välja öelda. Seda on tehtud, aga seal ei ole. Seal on minu teada siiamaani käinud, tänaseks on, on Leedu ja meie, mina käisin esimesena, Leedu käis natukene pärast seda, see on minu jaoks hämmastav või, või natukene imekspandav. Muidugi seal on ohtlik. Kui mina seal viimati olin, siis maandusid kaks ballistilise raketi mitte väga kaugele, meie hotellist istusime variandis ja seda oli väga selgelt tunda, kui need raketid sinna maandusid. Aeg on väga lühike, reageerimisaeg on see häirest, kuni raketi maandumiseni jääb vahemikku kolm kuni viis minutit. Et seal on väga vähe aega sellele reageerida. Nüüd kui ma käisin käesoleval aastal, siis kaadrite üleandmisel, siis me nägime oluliselt rohkem sõdureid tegelikult tänavatel, et see riik nagu ägab täiega sõja all. Aga tagasi tulles küsimuse juurde, ma arvan, kaatrid kahtlemata mereväes, me rääkisime sellest palju ja ja otsustasin mina, et jah, me paneme nüüd üles, aga see ei olnud mingi minu diktaatorliku eneseupitamine, vaid see oli, oli see, et me rääkisime minu vahetute alluvatega, rääkisime seda laiemalt ka mereväes, miks me seda teeme? Ja loomulikult oli kahju loobuda nendest, aga noh, me kõik saime aru, et neid on seal rohkem tarvis. Täna kui meil. Meil on ka neid tarvis, aga ja sealt võiks välja tuua ka selle, et kui kõik ütlevad, et Ukrainal ei ole mitte mingisugust merevägi, ukraina null menemi, Ukraina mereväe ülem opereerib täna umbes sadat alust. Kas nad on kõik konventsionaalset sõjalaevad, ei ole. Kas ta nende kõikide üle õnnelik, et tal just need laevad on, aga ta muidugi tahaks paremaid ja võimekamad, meie kaatrid oma väiksuse juures tegelikult olnud ühed võimekamad alused, millega ta teeb just seda olukorra, teadlikkust, neid väikseid sutsakad dessante, mida siis tehakse ühte või teise kohta toetudes maaväge ja nii edasi ja nii edasi. Samal ajal me teame ju, et nad heidavad Türgist kahte krevetti. Oleme, teame, et neil on britis kaks miinijahtijad ja mõned alused veel kuskil Euroopas, nii et. Nii et see, et öelda, et Ukraina merevägi on totaalselt orienteeritud sellele kummipaadi suurusele troonile, no ei ole ja need jällegi, kas need on odavad. Tulles tagasi sinna, üheks rünnakuks, kulub neid kümneid, see ei ole niimoodi, et saatsid ühe välja ja ma julgen väita, et nad ei ole sellised viie-kuuetuhandesed tükid, vaid on, pigem jäävad ikka sinna sadadesse. Noh, ja Ukrainas on allutatud näiteks täna kõik merel tegutsevad asutused käivad kõik meelevalla. Ma ei taha mingit pandora laegast avada ja ma ei taha midagi nagu liitma hakata või kedagi utsitama tegema, aga mina näiteks tean, mis on riigilaevastiku ülesanne sõja ajal.
Ja siin me mõtleme Eesti riigi laevastiku. See on siis jäänud kuskil kellelgi kahe silma vahele. Kas aruteludes on läbi käinud?
Me teeme riigilaevastikuga jällegi, ma ei heida varjumide kellelegi kuskilt otsast ja ei, mul ei olegi, neile ei ole mitte midagi riigilaevastikule ette heita, aga me teeme nendega koos. Mis puudutab laevaliikluse kontrolli sõja ajal ja seal on inimesed, kes tänasest töötavad laevaliiklusteeninduse nendega, siis me tegelikult teeme koostööd ja nad on ka nii-öelda kõrva märgistatud sõjaaja ametikohtadel. Et see meie riigi ülesanne juhtida kaubalaevu ja tiigikomplektide sõja- ja kaubalaevade vahelist liiklust. Noh, selle kohta on ka öeldud kunagi, et ühtegi kaubalaeva siin enam ei sõida, kui, kui siin raketid lendavad. No vaadake Ukrainat, noh kui me paljudes asjades toome nagu Ukrainat, et nii hakkab olema, siis on selle kohta tahame öelda, et seda pole olemas, sõidavad viljakoridor, on täna avatud ja muuseas viljakoridor on viljakam oma mahtude poolest, kui ta oli siis, kui ta oli kokku lepitud Türgi, Venemaa ja Ukraina vahel, täna veavad ukrainlased rohkem teravilja kui selle koridori ajal.
Kas selle taga on mingil määral ka see, et Ukrainal on õnnestunud siiski palju Vene aluseid kahjutuks teha?
Meil on õnnestunud kahjutuks teha ja neil on õnnestunud tegelikult ajada väga palju kaugemale enda enda rannikust. Seal on kindlasti need droonid peal v droonid on mängus, aga seal on ka kindlasti see, et nad ei saa tulla raketiulatusse ja Ukraina just neid operatsioone ta siis viib läbi, luues teadlikkust turvata nende hulpivate miinide vastu ja nii edasi ja nii edasi, väiksemate alustega luureoperatsioone ja, ja kõike sellist hoopis teiste alustega, kui nad tegid varem, et nendega, mis käes on ta.
Meretundi toetab Tallinna sadam.
Tere tund jätkub, stuudios on seitse aastat Eesti mereväge juhtinud kommodoor Jüri Saska. Eelnevalt rääkisime sõjategevusest mustal merel ja sellest, mida sealt õppida on. Aga tuleme tagasi eesti asjade juurde.
Kuidas te hindate praegu Eesti mereväe mainet Eesti vabariigis enne teist maailmasõda minu arusaamist mööda või vähemalt, mis mul on mulje jäänud kirjanduse põhjal oli ju mereväelane prestiižsem olla, kui lihtsalt kaitseväelane.
Vot see nüüd lahendaks kõigepealt selle ära, et Eestis on ju öeldakse, et minule jällegi mul ei ole mingit Kauna öeldakse, et kaitsevägi ja siis öeldakse merevägi. Ja ma olen istunud ühel kõrgel koosolekul, kus oleks väga kõrgel kohal inimene, mina istusin oma mereväevormis tavavormis siis pintsakuga ja kui siis ma olin oma ettekande lõpetanud sündmuse kohta, siis küsis inimene, kas siin keegi kaitseväest ka. Ja see ei olnud inimene, kes on, ta on ikka riigistruktuuris kõrgel kohal. Ja ma ei pane talle nagu selles mõttes pahaks me Kaitsevägi täna, kui sa ütled Kaitsevägi, siis on rohelises laigulises vormis mees või naine ja siis on merevägi, kas me oleme erilised? Ei, ma ei arva, et me oleme erilisemad, aga, aga kuvand on, kaitsevägi on roheline, ilmakodanik ja merevägi on siis selles riides nagu oleme must must vorm ja valge müts või siis laevateenistuse vorm. Nii et ma arvan, et maine kui selline. Ma ei pea enam isegi laua nurga peale koputada, mul õnnestus seitse aastat olla selles ametis seal niimoodi, et me ilmselt suuremaid jamasid õnnestus vältida. Või siis, et neid ei juhtunud. Ja ma arvan, et mitte sellepärast, et meil õnnestus neid kuidagi nagu vältida, vaid ma arvan tegelikult, et me oleme ikkagi saanud kolmekümne aastaga siukseks teismeeast välja, et me lihtsalt ei tee lolle seal, meil on isegi raamat välja antud, mis on kahes köites, raamatu pealkiri on jälle kakskümmend aastat mereväge. Ja esimeses raamatus on siis kirjeldatud ikka väga värvikaid sündmusi ja me kas, kas mul on hea meel, kas meil oli kellelgi hea meel, et sellised sündmused olid, et noh, näiteks selles samas raamatus ja kuna selles raamatus on kirjas, siis ma võin sellega siin välja öelda. On kirjas, kuidas mereväe laev nime ei ütle, kes raamatut loeb, teab või kadunud? Kaks nädalat tuli välja, et nad olid läinud Hiiumaale laeva komandöri koju tarbinud seal igasugu vägijooki ja teinud kõike muud, tegelikult oleks pidanud olema Riias õppustel. Seda on täna turvaline rääkida, siis on peaaegu kakskümmend viis aastat tagasi ja ta alati, kui keegi ütleb, et meil on halvasti või meil on raske või meil on pahasti või meil on rumalad inimesed. Minge lugege seda raamatut ja mõelge siis, kuskohast me tulime. On inimesi saanud haiget füüsiliselt ja kindlasti vaimselt ega füüsiliselt, meil on kahetsusväärseid juhtumeid või õnnetusjuhtumeid, kus inimene, kes kukkus laeva mastist alla, hukkunud tuuker, need on kõik halvad sündmused. Osad neist on inimlikust veast, osad on juhtunud siiani teadmata põhjustel. Või uurimine ei viinud rohkemgi kui selleni, et oli, oli uppumine. Aga me oleme olnud ikkagi õnnesärgis, et me tegelikult oma noorusehulluses ei teinud rohkem haigetega ei sõitnud varustust puruks. Sest noh, me olme kahekümne kahe aastased, kahekümne kolme aastased, kui koolist tulime, kõige madalama ametikoht oli komandöri abi, ehk siis tsiviilmaailmas öeldes vanemtüürimees. Mis põrgut, vanemtüürimees? Kahekümne kahe aastane. Aga me olime ja kas me, me ei olnud paremad kui tänased ohvitser, kes tulevad, me ei olnud targemad kui tänased ohvitser, aga me oleme ainukesed, kes olid. Ja see tuumik, kes tol ajal tulid, on tänaseks jõudnud ülesse sinna mereväe ülemistesse kihtidesse. Ja noh, need mehed ja naised täna ei käi keegi palga pärast, need mereväe, ma võin öelda, et niimoodi, mitte üldse ähvardades kõlades, aga aga kui täna lahkuks mereväest kümme kas vanemohvitseri siis see kukub kokku, nii õhukesed täpselt olema.
Aga need lood, mida te nüüd meenutasite, on ju sellest ajast, kui ta ise merevees alustasid, tehted olete neid ka kõrvalt näinud, lähedalt näinud, neid läbi elanud ja üks asi, mida siin meelde tuletada võib-olla ei ole mitte kahekümne viie aasta tagant vaid seitse aastat tagasi, kui te mereväe ülemaks saite, siis oli ka üks ebameeldiv juhtum, mille tõttu teie eelkäija oma koha kaotas.
Ja sellest, kuidas ma ütlen seda lahti seletamata ja lahti seletatud, see oli puhas inimlik ahnus ja lollus. Ja kui keegi ütleb, et mereväes seda kõik teadsid, ei teadnud, mina sain teada, kui palju seal mida oli ja kuidas seda oli tehtud, sain täpselt siis teada, kui me sinna peale läks.
Aga tegelikult, millal mu küsimus oli suunatud, oli see, et kas täna on ajateenistusse soovijatest mereväeukse taga järjekord või on ikkagi, et te tahaksite rohkem ajateenijaid saada, kui teile paraku antakse?
Ei, me saame ajateenijaid, nii et on, on valikud tegelikult, aga valik on alles siis, kui nad meil uksest sees on, mitte enne seda püüame seda teha selliselt, mereväe ajateenistus on selles mõttes. Ma ei ütle, et eriline, aga teistmoodi, et meil on peaaegu ajateenijatel, kõikidele ajateenijatele on nõue riigisaladuse loa-le aga väga keeruline on saada kaitsepolitseist riigisaladuse luba, kui sa oled. Esiteks oled sa täiesti nii öelda venekeelne või siis võõrkeelne, tänases julgeoleku kontekstis, sul on kahtlased külaskäigud Venemaale, seal on erinevad sotsiaalmeediaportaalid, kus sa oled aktiivne Eesti riigi suhtes, mitte just maailma kõige positiivsemalt meelestatud. Ja siis meil on, tegelikult tekib probleem, et need ajateenijad on tulnud riiki teenima ajateenistuses ja neil ei ole justkui nagu mereväes selles mõttes mõtestatud teenistust, et meil pole sellist ametikohta, kuhu teda panna ja eks me siis sealt sellega siis tegutsema, kuidas neile siis mõtestatud ajateenistus või riigi teenimine siiski saada, et Me oleme teinud seal erinevaid logistikaüksused ja toetused, üksused, kus nad ikkagi oma sõjaaja ametikoha paigutuse siiski saavad. Aga see pole väga kerge ja see teeb selle valiku, tegelikult me nüüd püüame teha või kaitseressursside amet püüab teha seda valikut eelnevate, et sellist asja siis pole, et inimene, kes ehk siis väljatöötamisel ajateenija profiil minu teada üsna lõppjärgus, kus siis tuleb välja see, et kes millisele ametikohale ajateenistusse saab üleüldse minna. Ja see riigisaladuse loa taotlemine on väga suur koormus nii kaitsepolitseiametile, nii luurekeskusele kõigile ülejäänud seal, kes kõik sellega tegeleb ja kaasa arvatud siis me mägise ajateenijaid üldiselt. Meil on, jätkub soovijaid on, ma arvan, seal üks tõmbekeskus on ka see, et lisaks küberkeskusele kaks ainukest väeosades tegelikult Tallinnas veel on noh, ja kui sul on valik, kas olla siis ida poole või lääne poole äärealadel ja ma ei ütle, et selles mõttes, et üks või teine teenistuskoht halb on. Aga noh, kui sulle öeldakse, et sul on need sõdurid on vaba aeg peal õhtul kella viit kuni õhtul kella kümneni või ka mõningatel juhtudel järgmise hommikuni, siis hakkasin Paldiskis välja, lastakse, kuhu sa siis lähed? Maximasse ja tagasi ütlesid meie ajateenijaid, kes seal olid ja nagu siin Tallinnas välja lastakse, siis on valikut palju rohkem, kuhu poole keerata, kas kinno, koju ja nii edasi, nii edasi.
Aga tagasi mereväe juhtimise juurde, mis on need kõige aktuaalsemad päevakohasemad küsimused, mida te oma järeltulijale nüüd tähelepanu juhtisite, mis vajab kõige kiiremini lahendamist?
Kõige kriitilisem siiski on, mis saab laevade uuendamisest või sellest kavast me ikkagi nii-öelda riigikaitse arengukava planeerimiseks nüüd selle aasta sügisel läheb? Laevade ehitamine ei ole kiire, protsess ei ole võtmed kätte riiulist võtta, vaid see on, ma julgen arvata, et sihuke mõtest sõitva laevani võib minna viis-kuus-seitse aastat või teha väga lihtne asi, siis võib-olla saab kolme-nelja aastaga. Ja seal me oleme, ma ütleks. Alates kahe tuhande seitsmeteistkümnendast, kui me oma esimeste mõtetega laua äärde tulime, kõvasti käte peale istunud, nii et see on kriitiline, kriitiline on inimesed kahtlemata neid on tarvis rohkem, sest täna selle inimeste arvuga täita neid ülesandeid, mis meil on, on keeruline. Me oleme palju kuulnud seda, et inimesed ei tule kaitseväkke, noh, ma ei ole päris kindel, aga eks otsustajad teavad seda täna paremini. Ma arvan, et me ei ole kõiki kõiki auke tühjaks kaevanud lõplikult või kõiki võimalusi ammendanud, et kuidas inimesed võiksid kaaluda rohkem kaitseväega liitumist. Ja kahtlemata üks asi on inimeste saamine, teine asi, nende hoidmine, kuigi nad on hästi palju ühes purgis, et me neid ära ei kuluta ja ära ei tapa.
Kas seitse aastat mereväe ülemana ja kolmkümmend aastat Eesti kaitseväes või mereväes kulutas teid palju?
Ma ei tea, no eks kulutab ka ju see, et sa lihtsalt saad vanemaks, aga noh, neid hetki, kus nagu põrguse kõiki neid kahtlemata muidugi on, on olnud. Aga noh, see käputäis inimesi, kes seal Menelaos on, siis istubki nende nende mõttekaaslastega võib-olla mõtled, okei, see sein on nüüd täiesti püsti ees, aga kuidas siis noh, ja siis sellest, et sul on mõttekaaslased, kellega seda üht ühtselt edasi trügida, siis see kõlab võib-olla hästi dramaatiliselt, aga tegelikult ka meid on umbes kümme, viisteist inimest, tuumik, kelle lahkumisel tõenäoliselt kukuks tagasi kuskil üheksakümnendate algusesse või üheksakümnendate keskpaika. Ma julgen öelda, et siis, kui me olime üheksakümnendate lõpus ja tulime meie koolist, Me kukuks tagasi umbes sinnamaani, kus on, Sul on verivärsked kakskümmend viis nooremleitnanti ja seal rohkem midagi kogu see kogemuse kadunud. Ma arvan, et see on täna natukene parem, aga siin seda nii-öelda käegalöömise mõtted, et kuradile see kõik, et see võtab lihtsalt liiga palju, seda on olnud, aga me oleme suutnud kuidagi sellest nagu läbi lõhkuda. Nii et ma arvan, et läheb paremaks.
Ja rahuliku südamega sai ära minna, päris ei saanutest.
Ei, aga eks ma jään ju kaasa mõtlema ka mujale ei kuma. Kui te nüüd arvate, et ma ärkan nagu sihukse higisena üles, et mida oleks pidanud veel siis ma tunnistan ausalt, et väga palju sisse jäänud, ütleme niimoodi, et et tuleb noorem, värskem veri, kuigi Ivo väärikond natukene vanem kui mina, aga värsked mõtted. Nii et ma arvan, et see on vajalik. Seitse aastat on ebaharilikult pikk, tavaline rotatsioon, sihuke. Kolm kuni viis laeva peal öeldi kunagi, et kolm aastat on optimaalne, sellepärast et esimene aasta õpid, teine aasta arendad ja kolmas aasta vaatad, kas see, mis tegid seal ka töötab, et siis see kõik kellelegi söanda uuesti proovimiseks. Siis noh, nii läks ka natuke minul. Ma ütleksin, et need kõige viljakamad aastad mereväe ülema ametikohal jäid sinna kuhugi teise kolmandiku, mitte päris lõppu, aga sinna kuskile vahepeale.
Millega seda viljakust mõõta või hinnata?
Noh, ma ütleks, et see ikkagi, et kahekümne teise aasta keskpaigast või teises pooles tooli selgemaks saamas, et laevastike liitmine tuleb, selle üle oli kõige rohkem hea meel, nii mul endal minu eelkäijatel ma ei tea, kas minu alluvatel, sest need said nagu kappaja kamaluga tööd vasakult ja paremalt. See üht ajaski istud sisuliselt ainult kaitsemaailmast või kaitseväes olevast maailmast istuda äkki seadusloome juures hakkad kaasa kirjutama seda, mida, mis siis läheb seadustesse või eelnõudesse. Väga keeruline, väga keeruline ja samal ajal sa pead jätkama selle nii-öelda lahinguvalmiduse alalhoidmise ja loomisega. Et seda minu alluvad. Mereväe kapten, seljamaa, see sai kappaja kamaluga vasakult ja paremalt, seda kõike selge pagav laevastike liitmine. Ma arvan, see oli kahtlemata siis uute relvasüsteemide hankimine, meremiinid. Ja siis laevatõrjeraketid, needsamad kaks kaatrit. Mulle endale meeldib öelda, et mul õnnestus keerata merevägi tagasilangusest tõusu või tähendab, meil õnnestus läbi kõikide nende asjade, mis just üles loetud. Ma loodan, et see on päriselt ka ei lähe niimoodi, et me hakkame nüüd siit edasi, hakkame vähenema. Nagu täna tendents tundub, ma olen optimistlik, et tehakse õigeid otsuseid.
Aga neid me näeme mõne aja pärast.
Ma loodan küll, aitäh, aitäh.
Tänases meretunnis kõneles seitse aastat Eesti mereväe ülema ametis olnud kommodoor Jüri Saska, temaga vestles Vallo kelmsaar. Järgmine meretund on Kuku raadiost, nagu ikka eetris nädala pärast. Kuulmiseni.