„ Oivaline!"
Frankie ja George Arbuthnot tulid autost välja ning ronisid Bobby kannul piki
välistreppi pisikesse tuppa. Ainuke tool pii siinse elaniku rõivahunniku all.
„Istume voodile," soovitas noor daam ja võttis platsi. George Arbuthnot järgis
tema eeskuju, mille peale voodi ägades protesteeris. ..Bobby, me vajame autot. Üks
teie omadest kõlbab küll."
;,Kuidas, palun? Sa tahad meilt autot osta?"
„Jah."
„See on sinust tõesti kena, Frankie," vastas Bobby tulvil tänulikkust. „Aga sa ei
peaks seda tegema. Ka sõprusel on piirid."
„Armas poisu, sa said minust valesti aru. Vajan tõepoolest autot."
„Aga „Bentley"?"
„„Bentley" ei kõlba."
„Sa oled hull, Frankie." ..Mitte üks tips. „Bentley" ei kõlba selleks, mida ma
kavatsen."
„Ja mida sa siis kavatsed?"
„Auto lömmi sõita."
Bobby ohkas, pannes käed meelekohtadele. „Kas mina olen hull, või oled sina..."
Nüüd tegi George Arbuthnot esimest korda suu lahti. Tal oli sügav meloodiline
hääl
„Ta arvab, et teda ootab ees autoõnnetus," sõnas ta.
„Kust ta seda teab?" küsis Bobby.
„Kulla poisu, kuula mind nüüd ära," võttis Frankie taas sõna. ..Olen Bassingtonffrenchi
jälil."
„Vaata aga, vaata!"
„Ta elab Merroway Courtis, Hampshire'is, Staverley küla lähedal. Merroway
Court kuulub meie Bassington-ffrenchi vennale ning ta elab seal oma venna ja tolle
naise juures."
„Kelle naise juures?"
„Venna naise, loomulikult. Aga asi pole selles. Oluline on, kuidas sina või mina
või meie mõlemad ennast sinna majja saaksime sokutada. Ma olen seal juba
maastikuluurel käinud. Staverley on kõigest küla. Võõrad, kes seal oma telgid üles
löövad, äratavad
18
Mitme miili taha tähelepanu. Järelikult see ei sobi. Sobib järgmine. Leedi Frances
Derwent, kes juhib oma autot pigem hulljulgelt kui hästi, vuhiseb sellega vastu
Merroway Courti müüri. Autost jääb järele plekihunnik, leedi Francese vigastused on
tühised. Vapustus ja närvišokk. Aga transportida teda siiski ei tohi, ja nii kantakse ta
majja."
„Kes seda ütleb?"
„George. Näed nüüd, kus meil teda vaja läheb. Me ei tohi riskida, et mõni võõras
arst teatab, nagu poleks mul midagi viga. Või et mõni teenistusvarmas kodanik mu
jõuetu keha üles korjab ja kohalikku haiglasse viib. Seega, pilt saab olema järgmine.
George sõidab autoga — hea oleks, Bobby, kui sa müüksid meile veel ühe, — sealt
juhtumisi mööda, peatub, kui ta mind ja mu auto riismeid näeb, tuleb välja ja võtab
juhtimise enda kätte. „Kõik eemale!" hüüab ta. Loomulikult juhul, kui seal üldse
kedagi on. Ja edasi: „Ma olen arst. Kandkem ta tollesse majja. Kuidas selle koha nimi
on? Merroway Court? Hästi! Pean kannatanu põhjalikult läbi vaatama." Siis tassitakse
mind Bassington-ffrenchide ohtrate kaastundeavalduste või kibeda vastuseisu saatel
esimesse ettejuhtuvasse vabasse ruumi. George vaatab mu läbi ja ütleb diagnoosi:
„Õnnekombel on ta kergemalt pääsenud kui ma kartsin. Luud-kondid on terved,
sellest hoolimata on karta ajuvapustust. Hädavajalik on kaks või kolm päeva täielikku
rahu." Pärast neid arstlikke korraldusi sõidab George ära ning mul jääb üle end
kodakondsete silmis võimalikult armastusväärsena näidata.