«Ärge puigelge. Ta on kitsi nagu kurat ja minu arvates
79
samal ajal natuke põrunud. Meid kõiki ta muidugi vihkab — vahest Emma välja
arvatud. Põhjuseks on mu vanaisa testament.» Lucy pilgus oli küsimus.
«Minu vanaisa oligi see mees, kes rahad kokku kraapis. Krõbuskite, kuivikute ja
suhkrupräänikutega. Igasuguse pärastlõunatee-kõrvasega, ja nagu tulevikku ette nähes
läks ta enne teisi üle juustuküpsistele ning soolastele suupistetele, nõnda me siis praegugi
kokteiliõhtute pealt ränka raha teenime. Jah, tuli aeg, mil isa mõista andis, et tema
hingelend on krõbuskitest kõrgemal. Ta rändas ringi Itaalias, Balkanil ja Kreekas ning
proovis võimeid kunstnikuna. Vanaisa ajas karvad turri. Ta leidis, et mu isa pole suurem
asi ärimees, kunstiharrastajana aga on hoopis vilets, ja mõlemas suhtes oli tal õigus,
seepärast jättis ta kogu raha oma lastelaste nimele hooldajate kätte. Isa sai eluaegse
sissetuleku, kuid kapitali ta puutuda ei tohi. Kas te teate, mida ta tegi? Ta lakkas raha
kulutamast! Tuli siia ja kukkus koonerdama. Ma usun, et praeguseks on ta säästnud
niisama palju küi mu vanaisa järele jättis. Ja vahepeal pole meist keegi, ei Harold, mina,
Alfred ega Emma, vanaisa rahast pennigi näinud. Mina olen pankrotis kunstnik. Harold
siirdus ärialale ja on nüüd Citys tähtis nina, tema on selline, kellel on rahategemisannet,
ehkki meieni on ulatunud kuuldused, nagu hakkaks ta põhja kõrbema. Alfred — noh,
Alfredit hüütakse perekonnaringis tavaliselt Suli-Alf iks ...»
«Miks?»
«Mida te ka kõik teada ei taha! Vastus kõlaks nii, et Alf on meie pere must lammas.
Lausa vanglas pole ta veel istunud, aga palju sellest puudu pole olnud. Sõja ajal oli ta
varustusministeeriumis, aga tuli sealt kahtlaselt äkki ära. Järgnesid mõned tumedad
tehingud puuviljakonservi-dega ja sekeldused munaäriga. Mitte midagi vägevat, ainult
mõned kahtlased kõrvaltehingud.»
«Kas see pole järelemõtlematu tegu kõike seda võõrastele rääkida?»
«Miks? Olete nuhk või?»
«Võin ju olla.»
«Ei usu. Te orjasite siin juba enne, kui me politsei huvi äratasime. Ma ütleksin...»
Ta jäi vait, sest köögiviljaaia väravast tuli ta õde Emma.
«Hallo, Em? Sa näid millegipärast mures olevat!» «Olen küll. Ma tahan sinuga
rääkida, Cedric.»
80
«Ma pean tuppa tagasi minema,» sõnas Lucy taktitundeliselt.
«Ärge lahkuge,» ütles Cedric. «Mõrv on teist nagu perekonnaliikme teinud.»
«Mul on palju tegemist,» lausus Lucy. «Tulin ainult peterselli võtma.»
Ta põgenes kähku köögiviljaaeda. Cedric'i pilk jälgis teda.
«Nägus tüdruk,» ütles ta. «Kes ta õieti on?»
«Oh, teda tuntakse laialt,» vastas Emma. «Ta on oma ametist endale eriala teinud.
Aga jäta, Cedric, Lucy Eyelesbarrow. Ma olen kohutavalt mures. Politsei mõtleb ilmselt,
et surnud naine oli välismaalane, võib-olla prantslanna. Cedric, kas sa ei arva, et see oli
äkki — M a r t i n e?»
II
Mõne hetke vaatas Cedric talle nii otsa, nagu ei saaks a aru.
«Martine? Aga kes, põrgu päralt, on — ah, tahad öelda, et Martine?»