1989. aasta sügisel leidis aset üks Eesti ajaloo kõmulisimaid ufolugusid, kui tulnukad viisid Viitna kõrval Rõmeda külas elanud koolipoisi Raido ja koer Lui oma planeedile ja tõid hiljem kenasti koju tagasi. Õhtuleht otsis Raido ja teised loo toonased peategelased üles ning uuris, kas see kõik oli lihtsalt väljamõeldis? Tulemus on üllatav.

Kui algas Vahur Kersna saade „Monoloog tundmatuga“, vaatasid seda sajad tuhanded eestlased, sõltumata sellest, mida nad parajasti ufodest ja nendega lennanud tulnukatest arvasid. 6. jaanuaril 1990. aastal käis avapauk, mis oli võimas!

Niisiis tulid tulnukad õhtul Raido koju, viisid tema ja koer Lui ööseks oma planeedile, kus juhtus kõiksugu põnevaid asju, ja tõid poisi hommikul kenasti koju tagasi, graveerides talle põsele ilusa väikese reljeefse lehma. Poisi peopesas oli nähtav koera ja kassi kujutis. Pärastlõunal maandus oma kuudi ees ka koer Lui ise. Detaile on selles loos palju, kuni kirjelduseni, mismoodi mängisid tulnukate lapsed, millised olid nende majad ning mida söödi.

Praegu keskealisele Raidole kaasnesid saatega rängad tagajärjed, ent nüüdki ütleb mees Õhtulehele, et ehkki ta ei ole praegu kindel, et see kõik füüsiliselt juhtus, oli ta toona veendunud, et täpselt nii oligi.

1990. aastatel ja hiljem sündinuile on võimatu seletada, milline ufomaania algas Eestis 1980. aastate lõpus. Tulnukaid nähti kõikjal, ilmusid ajakirjad, kirjutati raamatuid ning Vahur Kersna tegi sarja „Monoloog tundmatuga“. (Hiljuti avaldas ERRi portaal Jupiter neist saadetest ühe kõmulisima sellesama Raidoga, mida saab vaadata SIIT).

Esimene emotsioon: jabur väljamõeldis!

Selle loo autor vaatas saate üle ja jõudis esialgu järeldusele, et Raido, tema vanaema, ema ja õe kõneldu mõjub tänapäeval leebelt öeldes jaburalt. Kui noor Kersna (loe SIIT ka pikemat usutlust temaga – N. N.) sarnase looga praegu ETV eetrisse püriks, võiks tema telekarjäär väga ruttu läbi saada. Saates ei mainitud ühegi tegelase täisnime, puudus ka viide sündmuste toimumise paigale.

TIPA-TAPA-TIPA-TAPA: Raido kirjeldab Vahur Kersnale, kuidas ta kaevult tipa-tapa ufo peale kõndis. Reis võis alata!
Foto: Kuvatõmmis ERR saatest „Monoloog tundmatuga“
Mõnigi kohalik inimene ütleb, et Raido lugu oli jama ja väljamõeldis. Ene elab peategelaste koduks olnud talu vahetus naabruses. „Kui mina toona sellest kõigest kuulsin, siis mina ka kartsin,“ räägib Ene. „Aga tagantjärele mõeldes oli see bluff!“

Ene jutu järgi oli Kersna kutsujaks Raido vanaema ja selle peapõhjuseks oli tema hinnangul kuulsusejanu. „Sai ju Kersna kutsutud! See oli nii suur sündmus!“ Ent Ene jutust paistab ikkagi omajagu tagantjärele tarkust. „Mina kartsin ise ka ufot, kui naabrimees võttis hirmsa sügistormi ajal sõjaväeprožektori ja hakkas sellega puulatvadesse vilgutama. Põllu peale paistis, nagu oleks ufod!“

Raamatus „Kõige kummalisem juhtum: valik ufolugusid“ (1998) on mainitud ka toonast Palmse kooli direktorit Merikest, kes Raido kosmoselennu järgsel hommikul oli tema kodu ukse taga seisnud, et emaga rääkida. Praegu Soomes elav Merike sorib mälus ja meenutab, et tema uskus Raido loosse. „Ta oli lihtsalt liiga väike, et neid asju välja mõelda. Kuulasime oma lapsed alati ära ja meil oli igasuguseid ilminguid – seal alajaama juures oli neid ufojuhtumeid rohkemgi.“ Maja asus alajaama vahetus läheduses. Merike ütleb, et on müstikausku. „Meil on mitu paralleelmaailma, vahel oled ühes, vahel teises. Ka see võis olla paralleelmaailm, mitte ilmtingimata ufod.“

Poisi juttudes puuduvad vasturääkivused

Õhtuleht lahkab Raido loo kaudu toonast ufopsühhoosi, et mõista, mis ikkagi inimestega toimus. Kas nad lendasid päriselt planeetide vahet, kas see kõik toimus nende peas või mõtlesid nad oma jutud välja? Tulnukad olid saanud sääraseks normaalsuseks, et paljudele ei tulnud pähe küsidagi, kas need ka päriselt Eesti vahet sõelusid. Leidus väitjaid, kelle hinnangul pakkus Eesti murrangulistel aegadel tulnukatele erilist huvi.

SEIN OLI EES: Raido vanaema seletab, kuidas ta tahtis minna suurde tuppa telerit vaatama, aga ei saanud, sest nähtamatu sein oli ees.
Foto: Kuvatõmmis ERR saatest „Monoloog tundmatuga“
Toona kümneaastase Raido loo pani ufolugude raamatusse kirja hobiufoloogist endine miilits Hans Raudsik. Õhtuleht võrdles vasturääkivuste leidmiseks nii 1998. aastal ilmunud raamatus kui ka Kersna telesaates räägitut.

Tekstides ilmnevad vasturääkivused. Kõigepealt lehmajäljest põsel. Mõistagi polnud seda võimalik enam saategrupile näidata. Raamatu andmetel nühkis vanaema lehmajälje poisi põselt maha, enne kui ema koju tuli. Saates ütleb aga õhtul koju saabunud ema, et nägi poisi põsel lehmajälge, mis oligi tema jaoks tõestus, et vanaema ja lapselaps ei ajanud pada. Vanaema jutust leiab teisigi vasturääkivusi, ent üllataval kombel pole neid Raidol – ta räägib kaamera ees täiesti vabalt ja detailid klapivad raamatuga.

Saate lõpus selgub, et vanaema oli ufodega juba varem sina peal: „Mina olen näinud ka neid rohelisi – niisugused väiksed – rohelisi, kiivrites, tunkedes, niisugused, nagu sarved ja niisugused asjad olid.“ Vanaema elas vanasti Türil ja seal olla tulnukaid paljud näinud. Ufod olla ikka käinud Kõrgessaare vaatlustorni juures. Igapäevane see ei olnud, ent seda juhtunud tihti.

Käesoleval aastal surnud vanaema jutu paikapidavus on vasturääkivuste ning vanasti pidevalt Türi vahet sõelunud ufodest kõnelemise taustal kaheldav ja võib teha järelduse, et ta püüdis lapselapse juttu kaastunnistajana usutavamaks muuta. Tema võis tõesti tahta sel ilmetul ajal natukenegi kuulsaks saada. Ent Raidoga on teised lood. Tema kogemuse ajal oli kodus ka väikevend, kes aga oli liiga tilluke selleks, et temalt mingit tõsiseltvõetavat tunnistust saada. Vanem õde, vanem vend ja ema olid ära.

Alles jääb üksnes Raido enda jutt – kas see oli väljamõeldis, juhtus päriselt või tema enda peas?

Õde Helen: toona uskusin, enam mitte

Ema, kes asus saates poja lugu toetama, valgustas mõnevõrra Raido sisemaailma. „Oma last ju tunned. Tema esmased muljed, reaktsioonid, tema väljendused, tema jutt,“ kõneles ema. „See kõik oli niisugune väga võõras ja väga teine maailm, mille peale laps nagu… mis ei olnud nagu unenägu, ei olnud ka väljamõeldis.“ Ema sõnul hämmastas teda poja jutu infomahukus. „See kõik, mis ta ütles, oli nõnda ootamatu. Tema suhe sellesse asjasse ja loomulikkus, kuidas ta seda kõike võttis, sest faktid ise olid pöörased ju.“ Ema saates räägitu põhjal oli poeg ka muidu tundeinimene, kes elas muinasjutumaailmas.

EMA USKUS POJA JUTTU: Ehkki esialgu tundus Raido jutt emale absurdne, hakkas ta seda uskuma.
Foto: Kuvatõmmis ERR saatest „Monoloog tundmatuga“
Raido vanem õde, toona 12aastane Helen märkas väidetavalt ufot pühapäeva õhtul, mil Raido oli juba võõral planeedil ära käinud ja Helen oli emaga ekskursioonilt tagasi jõudnud. „Ma hakkasin magama jääma ja siis äkki nägin, et mingi nagu laev sõidab siit akna alt mööda – täitsa nagu oleks sõitnud läbi puu,“ rääkis ta 1989. aastal. Ufo oli piklik ja kollakaspunased tuled põlesid, laev olla mikrobussist natuke väiksem. Kolm päeva hiljem nägi ka ema paranormaalset nähtust – õues akna all kõik sädeles. Nagu öeldud, möödus majast kõrgepingeliin ja selle vahetus läheduses on siiani alajaam. Oli hilissügis.

Praegu ütleb Helen, kelle kontakt vennaga on katkenud, et tema nüüd ei usu, et 1989. aastal ufot nägi. „Ma arvan, et kujutasin seda ette,“ räägib ta. „Need võisid olla ka möödasõitvate autode tuled või mis iganes! Aga ma arvan, et Raido usub siiani, et ta neid nägi ja et see kõik juhtus. Temal on elu natuke keeruline, sest ta tunneb, et kõik norivad ja mõnitavad teda sellepärast ja keegi ei usu.“

Helen ütleb, et toona rääkisid kõik ufodest ja vanaema sisendas, et see tõepoolest ka oli nii. Kas kogu selle loo võis välja mõelda vanaema? „Vanaema suri tänavu kevadel ega saa enam ka järele küsida. Ma arvan, et vanaema uskus seda, ning ema ja Raido kindlasti usuvad, et see kõik toimus, aga mina pigem mitte.“

Raido: minu jaoks toimus see päriselt!

Ent nüüd olulisim – kuidas suhtub endaga toimunusse rohkem kui 32 aastat hiljem Raido ise? Esialgu ei soovi ta sel teemal üldse rääkida. „Ma ei tegele enam nende mõtetega ega sellega, mis toimus või ei toimunud,“ ütleb ta.

Vestluse käigus Raido siiski avaneb. „Mina ei mänginud toona mingit mängu! Samas pole mul ka selget arusaama, kas keegi kasutas mind ära ja tüüris mind mingis suunas. Ma tean väga hästi, mida ma toona tundsin ja kogesin. Iseasi, kas see võis olla lapse fantaasia või midagi muud?“

Raido rõhutab veel kord, et ta oli laps, kelle jaoks polnud see mingi mäng. Ent tema jutus kordub hinnang, et teda kasutati ära. „Kui mind keegi ära kasutas, siis oli see meedia, mu enda ema ja perekond. Ma ei tea, miks nad seda tegid.“ Niisiis ei välista Raido, et teda võidi mõjutada mingis kindlas suunas mõtlema ja uskuma, ent tema ise uskus endaga juhtunusse. Samas lisab mees, et vanaema ega ema ei pannud talle sõnu suhu, kuidas või mida peaks kaamera ees kõnelema – kõik tuli Raido enda seest, see oli ikkagi tema enda lugu. „Olen seda saadet hiljem korduvalt vaadanud ja seal on lapse aus jutt, mis kulgeb vabalt ja sirgjooneliselt.“

VÄIKE RAUL, HELEN JA MERISIGA: Ka Raido vanem õde Helen nägi hiljem ufot, ent selleks ajaks olid tulnukad meriseaga juba omajagu trikke teinud.
Foto: Kuvatõmmis ERR saatest „Monoloog tundmatuga“
Juba palju aastaid Rootsis elav Raido ütleb, et saade tekitas lõppkokkuvõttes sügava trauma, sest teda hakati kiusama. „See on üks põhjus, miks ma suhtun Eestisse praegu väga halvasti,“ räägib ta. „See, mis minuga tehti, oli jube! Läksin hiljem Haljalasse kooli ja mind kiusasid ka õpetajad – pidin minema õpetajate tuppa, kus mind hakati pommitama küsimustega ja mina kui laps pidin vastama. Seisin seal ja värisesin. Mäletan, kuidas nad mu üle naersid. Sel ajal ei pakutud ka mingit psühholoogilist tuge.“ ufosaatele järgnenud kibedad kogemused on üks põhjus, miks Raido Eestist lahkus ega ole tagasi tulnud.

Raido sõnul ei saa ta kindlalt väita, et toonased sündmused tõepoolest toimusid. „Need olid väga keerulised ajad ja see oli väga raske elu, mida meie pere elas,“ kõneleb ta. „Kogesin lapsepõlve väga raskelt.“

Kas see võis olla ühe poisi fantaasiamaailmas päriselt sündinu? „On ju loogiline, et see kõik võib olla nii, aga neid asju, mida ma kirjeldasin, ei saa üks väike laps lihtsalt välja mõelda! Sellised andmed, mida ma edastasin, ei saa olla lihtsalt fantaasia vili!“

Aga kas võib öelda, et tolles ajahetkes oli Raido veendunud, et see kõik oligi nõnda, nagu ta rääkis? „Jah! Loomulikult! Sada protsenti!“ Ja kas praegu, aastakümneid hiljem, pole Raido enam kindel, et see kõik päriselt toimus? „Ma ei ole selles üldse kindel. Mul on täiskasvanuna asjadest hoopis loogilisem arusaam, mida toona ei olnud. Vaja oleks tõendeid, mida mul ei ole.“

Kuidas ikkagi oli lehmakujutisega, mille tulnukad poisile põsele graveerisid? „Ma võin seista selle eest, et kui vanaema minult küsis, mis mul põse peal on, vastasin üles ärgates peeglisse vaatamata, et see on lehm. Ma teadsin, mis toimus.“ Kas Raido vaatas lehmakujutist ka peeglist? „Jah, ma vaatasin seda peeglist, aga olin väike laps ja mulle ei tule meelde, kuidas see täpselt välja nägi. See kõik on mulle väga hämar.“

Saate „Monoloog tundmatuga“ autor Vahur Kersna rõhutab nüüdki, et see polnud tema jaoks mingi etendus ega lavastus. „Hiljem hakkas kommertskanalites tulema igasuguseid ufosaateid, kus kasutati kõikvõimalikke eriefekte ja lavastusi. Aga minu süda on selle koha pealt väga puhas!“

Ufolugudele on iseloomulik, et ehkki kõik kahetsevad, et ei teinud tulnukatest pilte ega videoid või pole need tavaliselt säilinud, nii nagu vanaema nühkis maha ka Raido põsel olnud lehmakujutise. Inimesed otsivad müstikat ja erilisemaid kogemusi väljastpoolt iseend, mõistmata seejuures, et nende peas sees on palju suurem ja loovam kosmos – nende aju.

1980. aastate lõpp oli Eestis erakordselt hall ja vaene aeg. Samas oli laguneva Nõukogude Liiduga kaasnenud sõnavabadus. Teisalt võis inimeste tundlikkus ja vastuvõtlikkus kõikvõimalikule informatsioonile olla hoopis teistsugune kui aastal 2022, mil meid ujutatakse iga päev andmetega üle. Muutuv maailm oli salapärane ja inimesed hakkasid nägema tundmatuid lennumasinaid ja olendeid. Tekkis omalaadne massipsühhoos. Kui erandid välja jätta, polnud tegemist etendusega, sest inimesed tõsimeeli uskusid oma paranormaalsetesse kogemustesse.

Selle loo autor asus lugu tegema ülima skepsisega, ent asjaosalistega vestlemise käigus seisukoht muutus. Nagu Raido isegi ütles, toimus lend võõrale planeedile tema jaoks toona päriselt. Kui väikevend välja arvata, siis oli ainsana väidetavate sündmuste juures tema vanaema, kes võis oma loo välja mõelda ning miks mitte sellesse ise uskuma hakata.

Igaüks võib nüüd ise arvata, kas kümneaastase Raido kosmosereis toimus füüsilisel kujul ja ta käiski teisel planeedil või juhtus see kõik tema peas. Lõppkokkuvõttes võiks ka küsida, mis tähtsust sellel on, sest igal juhul toimus see päriselt!