Eelnevates „Suunamudija Soomes“ lühiblogi osades andsin mina, Sten Talivee, ülevaate sellest, milline on elu meie naabrite juures Helsingis. Nüüdsest on see sama suunamudija aga asunud üle lahe jälgima seda, mis toimub endises kodus, Eestis ning paraku ei saa ta mitte vaiki olla. Las ta siis arvab! Seekord on kiikris suhkruissid. Kes need veel on, kes panevad noore suunamudija põsed õhetama?
Ei ole mingi saladus, et kolides suurlinna ning alustades oma elu justkui nullist kimbutab paljusid pidev rahahäda. No võib-olla mitte neid, kes on suutnud eelnevalt kõvasti säästa, aga oleme ausad, palju selliseid 20-aastaseid leidub? Mõni üksik, kui sedagi. Sellises olukorras rändavad inimeste mõtted erinevatele variantidele, sest paratamatult tuleb maksta üüri, osta süüa ning vahel tahaks ju endale ka midagi eriti head lubada, peale pelga kohustuste täitmise.
Ütlen kohe ära, et mina valisin töö leidmise ning olin nõus elama mõned kuud peost suhu, aga kõik ei ole kindlasti nii visad ja kannatlikud. Vaene üliõpilane nagu olen, otsustasin kehastuda suhkrupoisiks, et leida enda kõrvale unistuste suhkruissi
Nimelt kirjutas mulle Helsingisse kolides Instagrammi üks vanem härrasmees ja kutsus mind välja kohvile. Kuna ta ei pakkunud mulle huvi, siis ignoreerisin tema kutseid. Ühel hetkel mõtlesin aga endamisi, et huvitav, kui esitan talle omapoolse tingimuse ja ta on nõus seda täitma, siis võin temaga välja minna, sest üks süütu kohvikus käimine mind ju ei tapa.
Uudishimu ei võta tükki küljest
Niisiis, otsustasin talle ühel kaunil pärastlõunal siiski vastata, ent esitasin ka oma viisakas vormis nõude. „Ma tahan just selle brändi jalanõusid ja kindlat parfüümi - võta või jäta!“ Härra oli sellega koheselt nõus ning ütles, et ta ei soovi minult vastu midagi muud, kui meeldivat seltskonda. See variant tähendas meie kokkuleppest lähtudes seda, et läheme jalutama ja räägime elust. Tegin talle ruttu selgeks, et ma ei ole huvitatud seksuaalsest kontaktist, sest ei taha laskuda füüsilisse lähedusse kellegagi, kes mulle absoluutselt ei meeldi.
Korraks tundus, et äkki see mida teen, ei ole siiski päris õige?
Ometi kasvas minus uudishimu, et kuidas selline kohting tegelikult välja näeb ja milline too inimene väljaspool internetti on. Mind haaras hasart ning otsustasin, et tahan seda kogemust saada - minna kohtama potentsiaalse suhkruissiga. Mõeldud, tehtud! Leppisime kokku, et kohtume järgmisel laupäeval Helsingi kesklinnas ning esmalt ostame ära need asjad, mida soovisin. Tahtsin läbi selle kindlustada, et ma ei raiskaks aega niisama ja veenduda, et meie algne kokkulepe siiski kehtib.
Enne meie kohtumist tabas mind kerge ärevus, sest antud härra ei vastanud tol hommikul ühelegi minu sõnumile. Esimene mõte oli, et äkki on tegu lihtsalt ühe fantaseerijaga, kes ei plaanigi kohale ilmuda. Pidime kohtuma legendaarse Stockmanni kella all kell 13:00 ning kuna tegu on avaliku kohaga, siis otsustasin siiski lepitud ajaks kohale ilmuda, saagu mis saab.
Kõndisin enesekindlalt ja sirge seljaga esmalt antud kohtumispaigast mööda, et näha, kas suhkruissi on kohale jõudnud. Olime eelnevalt Instagrammis pilte vahetanud, seega teadsin, milline ta välja peaks nägema. Esmapilgul ei näinud ma kedagi ning otsustasin olukorda eemalt jälgima asuda. Mõne minuti pärast astuski Stockmanni uksest välja just pildile vastav härra, otsustasin talle vastu liikuda ning ennast tutvustada.
Suhkruissi oli väga viisakas, kätlesime ja suundusime seejärel minu asjade jahile - alustasime parfüümist ning liikusime edasi jalanõude juurde. Kogu selle poodlemise ajal oli mul tunne, et me oleme mõlemad sellises olukorras esimest korda. Minul olid käed ärevusest higised ning härra käed värisesid samuti silmnähtavalt. Ma ei lasknud ennast aga teatud kohmetusest häirida ning näitasin suhkruissile, millist parfüümi soovin.
Ta küsis, kas olen kindel, et tahan nii väikest pudelit. Tundsin, et mul hakkas sellest papist kohati hale ja ütlesin, et väikesest piisab. Nüüd tagantjärgi mõeldes oleksin pidanud kõige suurema pudeli võtma. Kui juba, siis juba, iga võimalust tuleb sajaga ära kasutada! Aga mis sellest ikka, sain pisikese parfüümikese ning olin sellegagi rahul. Tundsin end kõrvust tõstetuna, et keegi võõras võib mulle lubada midagi nii kallist. Et minu asi on vaid antud toode välja valida ning talle maksmiseks ulatada.
Uudistasin teisigi parfüüme ning tõmbusin selleks hetkeks eemale, kui suhkruissi kassas minu parfüümi eest tasus. Pärast maksmist ulatas ta mulle tšeki, ent lõhna pani endale taskusse - „Annan sulle selle siis, kui me välja läheme, praegu inimesed vaatavad kuidagi imelikult.“ See lause kinnitas mulle minu sisetunnet, et tegu on ka härra jaoks uue olukorraga.
Valisin kiirelt ka soovitud kingad välja ning sama stsenaarium kordus - tema maksis, mina uudistasin eemalt muid asju. Pärast ostlemist tegi suhkruissi ettepaneku jalutada Eira randa. Tegu on ühe ilusaima rannaäärse alaga Helsingi kesklinnas, mida täiustavad erinevate maade saatkonnad ning teadupärast elavad antud piirkonnas ka edukad Soome avaliku elu tegelased.
Ranna poole kõndides ulatas suhkruissi mulle viisakalt parfüümi ja jalanõud. Naeratas ja ütles, et tal oli rõõm mulle midagi osta. Veetsime järgnevad kaks tundi jalutades ja elust rääkides - tuli välja, et tegu on üksiku mehega, kellel pole lapsi ning kes on oma parima ea rabanud vaid tööd teha ning üles ehitanud nii mõnedki ettevõtted, mille juhtimisest tänaseks loobunud.
Mina elavdasin meie vestlust oma noorusliku särtsuga ning suutsin suhkurissi isegi naerma ajada. Kokkuvõttes oli meil väga tore pärastlõuna ning ma sain temast, kui inimesest, teada palju põnevat. Ometi ei suutnud see meeldiv vestlus suhkruissit minu silmis atraktiivseks muuta. Ma ei suutnud mõeldagi, et ma teeksin midagi enamat mehega, kes hingeldab iga kolmanda sammu järel ja ei suuda minuga sammu pidada. Veelgi enam, tema ninast ja kõrvadest turritasid välja erineva pikkusega karvad ja ta naeratus ei olnud kutsuv. Ma tean, et kõikidel on oma maitse ja inimesed on erinevad, aga see polnud kohe kindlasti minu tassike teed.
Võisin lugeda eksperimendi õnnestunuks
Sain asjad, mida soovisin vaid vestluse eest, nagu oli algselt kokku lepitud. Siis aga juhtus see, mis mind alateadvuses oli kummitanud - ta kutsus mind hotelli „lähemalt“ tutvuma. Valetasin, et pean minema online loengusse, haarasin suhkruissi käest oma asjad ja lasin jalga.
Sellele viisakale keeldumisele järgnes mitmeid pakkumisi sotsiaalmeedias koos erinevate rahasummadega. Keeldusin kõigest viisakalt, ent tundsin end siiski halvasti, et olin kedagi niimoodi ära kasutanud. Ma ei teagi, miks mind süütunne valdas, aga otsustasin selle suhkruissi ära blokeerida ja sellega meie suhtlus lõppes. Sain ühe vinge kogemuse, aga ka kindlustunde, et rohkem ma midagi sellist ei tee.
Lisaks sellele avastasin kodus, et kõik tšekid, mis algselt asjadega koos kotis olid, olid kadunud. Lihtne järeldus - suhkruissi tahtis ilmselt kindlustada, et ma ei saa nende asjade eest raha tagasi ja tema saab kulutused kirjutada oma firma kontole. Rott ikkagi!
Suunamudija Soomes - Sten Talivee