Kõlvarti intervjuu

Keskerakonna esimees ning endine Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart usub, et tema partei läheb sügisesi valimisi võitma. Kui linnapea amet aga kättesaamatuks osutub, on Kõlvart valmis tegema ka muid tööotsi, kuid palga eest, mis ei sunni mõtlema, kas kuu lõpuni välja veab.

Mul üks sõber helistas kahtlaselt rõõmsalt ja teatas, et mõtles juba mõnda aega töölt lahkuda, aga näe, möödunud reedel lasti ta hoopis lahti. Nüüd saab ta kõigepealt ühepoolse töölepingu lõpetamise eest raha ja siis võtab end töötuna arvele ja hakkab hüvitist saama. Ütles, et enne suve lõppu küll uue töökoha otsimisele mõelda ei plaani, teeb hoopis sporti ja parandab tervist. Teie saite linnapea ametist vabaks juba möödunud aasta märtsis. Kas sportlik vorm ja tervis on praeguseks elu parimad?
Ühest küljest nooremaks ma aastaga saanud pole. Aga teisest küljest jah. Kas just rohkem aega on, seda mitte. Aga prioriteetide seadmine on lubanud natuke rohkem spordi ja muude tegevustega tegeleda.

Mis trenni teete? Ikka taekwondo?

Otsustasin mõne aja eest, et mitte ainult sportlase, vaid ka treeneri vormi on vaja taastada. Kes teab, võib-olla läheb tulevikus vaja. Kutsusin algajad treeningule ja annan neile kord või kaks nädalas vabatahtlikuna trenni. Enda vormis hoidmiseks käin jõusaalis ja lisaks taekwondo’le meeldib mulle ka poks.

Olen küll suur spordisõber, aga sellest ei ole küll kunagi aru saanud, kui praktiline võitluskunst see taekwondo tegelikkuses on. Kui te UFC oktagonis vana judoässa Vladimir Putiniga MMA reeglite järgi võitlema hakkaksite, siis kes võidaks?
Kui õigesti mäletan, siis kunagi anti Putinile rahvusvahelise föderatsiooni poolt ka taekwondo must vöö ja ta on ka mingi üheksas või kaheksas dan (dan sümoboliseerib taekwondo’s taseme astet. Kõlvartil endal on seitsmenda dani must vöö – M. K.). Pärast see küll vist võeti tagasi.

Nii et liigse enesekindlusega te oma korralikule taekwondo baasile vaatamata Putini vastu võitlemiseks oktagoni ei läheks?
Võitluskunstides on nii, et kui on võimalik, tuleb mitte võidelda. Aga kui see ei ole võimalik, pead võitlema. Isegi kui see inimene on ohtlikum. Ehk kui oleks vaja, ma võitleks sõltumata sellest, kui tugev vastane vastu pannakse.

Aga taekwondo on ikkagi ennekõike reeglitega sport, olümpiaala. Kui mingi päris võitlus tekiks, siis jah, sul on mingi kogemus ja vastav iseloom, ehk oled natukene ette valmistatud. Aga see ei ole päris selline asi, mida päriselt eriteenistused või politsei kasutaks, et olla valmis sellisteks olukordadeks nagu tänavakaklus. MMA oktagonis toimuv on olemuselt väga sarnane võitlusega, kus reegleid pole ja punktid ei ole olulised. Selliseks spordiks edukas olemiseks tuleks ennast kuidagi eraldi ette valmistada. Ainult taekwondo’ga pole oktagonis midagi teha.

Spordis on nii, et kui tahad kõva tulemust, tuleb laduda ka kõva põhi. Kuidas hetkel paistab, kas ettevalmistus sügisesteks valimisteks annab lootust, et Keskerakonnal on valimiste järel võimalik Tallinnas anda võitjaintervjuud või tuleb hakata kuskilt varasalvest otsima Eesti sportlase klassikalisi vabandusi…

Ümmargusi vastuseid, mis selgitaksid, et tegelikult oleme küll tugevad, aga seekord ikkagi ei saanud hakkama? Tegelikult suur osa sportlastest ei räägi tulemusest enne võistlusi. Muidugi on ka väga enesekindlaid erandeid, eriti just MMAs ja profipoksis, kes lubavad vastased enne võitlust hävitada. Mina arvan, et enne tulemuste selgumist saab rääkida vaid objektiivset juttu. Keskerakonnal on selja taga päris raske periood. Jätkuvalt on raske. Aga vaatamata sellele oleme erakonna töö suutnud ümber korraldada. Meie sõnumid on selgemad ja toetus tasapisi kasvab. Mida see tähendab oktoobrikuisteks valimisteks? Meie tsivilisatsioon on praegu sellises faasis, et muutused toimuvad väga kiiresti. Mitte ainult Tallinna poliitikas, vaid ka maailmas. Ja ka halbade tegude tagajärjed tulevad väga kiiresti. Selle tulemus on, et analüüsin küll pidevalt olukorda, aga ei oska öelda, mis oktoobris saab. Ja arvan, et tegelikult keegi ei oska.

Nii palju kui olen aru saanud, usuvad semiootikud, et sõnadel on lisaks nende tähendustele ka täiendavad konnotatsioonid ja varjundid. Kuidas tunnetate teie eestikeelset sõna „venelane“? On see pigem positiivne või negatiivne termin?

Minu jaoks isiklikult see ei ole negatiivne sõna, aga tunnen seda fooni, mis meil praegu ühiskonnas on. Ma arvan, see foon on pigem negatiivne.

Üks mu eestivenelasest, aga puhast eesti keelt rääkiv tuttav pihtis mulle hiljuti, et pärast täiemahulise sõja algust on tema jaoks kõikvõimalike „vene“ liitega eestikeelsete sõnade külge tekkinud umbes selline aura nagu sõna „mexican“ puhul, mis lausutud mõne USA vabariiklaste toetaja poolt. Tunnete te seda muutust?
Me kõik saame aru, et selle fooni muutuse taga on sõda, aga see ei ole ainus põhjus. Sügavam põhjus on meie ajalugu. Ajalooline mälu hoiab seda negatiivset tausta ja sõda on hakanud seda süvendama. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et mitte ainult see emotsioon, mida see sõna tekitab, vaid ka sõna ise on probleem. On see vene kultuurikeskus, vene teater, võib-olla varsti ka Vene tänav.

Emotsioonide kohta, mis inimestel tekivad, pole võimalik öelda, kas need on õiged. Need tekivad ju iseenesest. Aga saab hinnata, kas need on konstruktiivsed. Kui räägime üldistest ühiskondlikest huvidest, siis arvan, et sellised tunded ei ole edasiviivad. Kui mingi sõnaga on seotud väga tugev emotsioon – hirm või viha –, siis need kantakse ka üle inimestele, kes on selle sõnaga seotud. Meil on ühiskonnas aga suur osa inimesi, kes paratamatult tunnetavad seost „vene“ sõnaga.

Kui anname neile pidevalt signaali, et nad pole mitte ainult eriti teretulnud, vaid ka ohtlikud ja probleemsed, siis tagajärjeks on see, et neil inimestel kaob motivatsioon panustada, olla osaks ühiskonnast. Nii küüniliselt kui see ka kõlab, peaks kogu meie inimpotentsiaali maksimaalne ära kasutamine riigi hüvangut silmas pidades olema peamine. See on ainus ühiskondlik valem. Ja mis veelgi hullem, kui kogu aeg näitad näpuga kellegi suunas, et oht-oht-oht, siis see oht ühel hetkel tekibki. Seega ei ole selliselt käitumine lihtsalt pragmaatiline.

Endistel keskerakondlastel Jüri Ratasel, Tanel Kiigel ja teistel õnnestus teie taha koondunud keskerakondlaste külge riputada silt „vene leer“. Nõustute, et see „vene“ kujutab endast ka osavalt peale pritsitud mainekujunduslikku poriplekki?

Mulle ei meeldi, et see sõna „vene“ on plekk. See ei ole kultuurilises plaanis õige. Aga reaalsus on, et sellega sildistatakse. See on arusaadav ja oleks rumal seda mitte tunnistada. Enne erakonna kongressi käis meil sisemine konkurents. Selle ajal rääkisin kolleegidega, palusin neid, et kuulge, palun ärge kasutage sisevõitluseks poliittehnoloogilisi instrumente, mida muidu kasutatakse Keskerakonna vastu. Ütlesin, et meil tuleb ju pärast ka koos edasi elada ja et see kahju, mida praegu erakonnale toodame, ei kao kuhugi. Too hetk ma muidugi veel ei teadnud, et need inimesed olid juba enne kongressi valmis erakonnast ära minema.

Praeguseid reitinguid või poliitreaalsust vaadates pole sugugi ebatõenäoline, et Keskerakond kas KOV-valimistega või mõnel muul moel taas võimule tõuseb. Kui see juhtub, siis kas Mihhail Kõlvartil on jätkuvalt ambitsioon linnapea olla?
Isegi kui mul sellist plaani poleks, peaksin poliittehnoloogiliselt vastama, et jah. Aga ütleme nii, et kui alguses ütlesin, et maailm on praegu selline, et keegi ei tea, mis maailmas juhtuma hakkab, siis see oli üldfilosoofiline jutt. Praegu on meil konkreetne eesmärk ja selleks on valimiste võitmine. Nii Tallinnas kui üle riigi. Vaatamata sellele, et meil on kampaania eelarves null eurot ja et see tõenäoliselt nii ka jääb. Kui see võit Tallinnas juhtub, kuulub linnapea koht Keskerakonnale ja mina olen nende linnapeakandidaat.

Mis teid linnapeaks saama kannustab? On see lihtsalt edevus või tahate tagasi suurepärase palga peale ja töötukassa abil linnapeaametile võrdväärselt magusat alternatiivi leida pole õnnestunud?

Kui poliitik ütleb, et tal ei ole ambitsioone ja ta ei ole edev, siis ta valetab. Ka minul on ambitsioonid ja linnatöös on kõige reaalsemalt näha, kuidas asjad arenevad. Sul tekib mingi mõte, sellest saab projekt ja siis sa saad osaleda sellesama projekti lõpptulemuseks vormistamisel. See on see, mis motiveerib mind linnapeaks saama. Ma päriselt näen, et olen suuteline midagi tegema. Olen töötanud linnasüsteemis 2011–2024. Neli korda valiti mind samal ajal ka riigikokku. Seal on sisuliselt sama palk, aga palju vabam graafik. Spordiga saaks seal tegeleda sisuliselt iga päev.

Kui linnapeaks siiski saada ei õnnestu, siis millised on alternatiivid? Kas CV-keskuses on midagi põnevat silma hakanud?
Millega ma kindlasti saaks hakkama ja kus on ka nõudlus, on õpetajatöö. Mul on ka vastav kogemus õpetajana, olen seda teinud ja treeneriametit pidanud. Baas on mul olemas. Tegelikult mõtlesin, et võtan endale mingid õpetajakohustused ka nüüd lõppenud õppeaastal, aga siis sain aru, et vaatamata vajadusele direktorid natuke kardavad mind. Praegune võim ei oleks sellise asja suhtes väga tolerantne ja ma ei taha kellelegi probleeme tekitada.

Peate silmas, et kuskil linnakoolis praegune linnavõim teil töötada ei laseks?
Direktoril võiks tekkida probleeme. Olen seda tegelikult praeguse võimu käitumisest ka näinud. Ja kui see asi juba nii kaugele läks, siis otsustasin, et ei hakka selliseid probleeme tekitama.

Teate mõnda kuulujuttu, mida teist praeguses linnavalitsuses räägitakse?
Kaldun arvama, et midagi head nad minust ei räägi. Aga kunagi olen kuulnud, et ametnike seas levis jutt, et Kõlvartil on selline halb harjumus, et esimene koosolek toimub kell seitse hommikul. See vastas ka tõele. Kuigi mingil hetkel muutsin selle ära. Kui nii vara alustasime, siis kindlasti mitte suure ringiga.

Küsin tuttava jaoks, kel mõningad töökäed puudu: millised kvalifikatsioonid, oskused ja isikuomadused Mihhail Kõlvartit veel iseloomustavad?

Mingi juhtimiskogemus on mul kindlasti olemas. Samas ei ole mul sellist edevust, et peaks terve elu olema mingi suur juht. Olen kindral, kes võib olla ka hea reamees. Pigem mulle isegi sobib, kui saan töötada kohas, kus saan ka midagi kätega teha. Ma huvi pärast isegi vaatasin, kas sellised töökohad nagu minu nooruses on tänapäeval olemas. Mõtlesin, et äkki minna kuhugi kaste või kotte tassima. Aga selgus, et praegu päris sellist tööd enam ei ole.

Palju te täiskohaga töö eest palka tahaksite?

Nagu pea igal inimesel on ka mul mõned kohustused. Need peaksin suutma palga eest ära täita. Argielu mul liiga mugav olema ei pea. Iga kvartal ma puhkamas käia ei taha, sageli ei jõua isegi kogu aasta jooksul. Aga ideaalis tahaks ikkagi palka, mis ei sunni mõtlema, et kas saan kuu lõpuni hakkama, nagu paljud Eesti inimesed täna.

2000 eurot kuus kätte. Sellega saaksite kohustused kaetud ja elu elatud?
Umbes sellise sissetulekuga olen ka viimasel aastal elanud, kui volikoguliikme hüvitis ja töötukassa toetus kokku panna. Kuigi pean tunnistama, et sellele lisaks oli ka mingi reserv, mis tänaseks on palju väiksem kui aasta eest.

Kunagi neli-viis kuud tagasi alustasite üht podcast’i, kus kaassaatejuhiks mees, kes Spotifys tituleeritud kui „Eesti jõusaalide kunn Keio Amazing“. Teid tituleeritakse seal palju igavamalt, lihtsalt „poliitikuks“. Kui nüüd pakkuda mõni koloriitsem esinejanimi teile, siis mis see võiks olla?

Mina olengi ikkagi igav poliitik. Kui võrdled Keiot minuga, siis ta ongi selline emotsionaalsem ja huvitavam mees. Mina ajan seal saates pigem oma filosoofilist jura. Selle saate eesmärk on, et äkki mõni noor mees näeb sealt, mida päris mehelikkus tähendab. See on reaktsioon sellele, millega noored sageli internetis kokku puutuvad. Sisuga, kus räägitakse, et kõige tähtsam on proteiin, testosteroon ja „anaboolikud“. Ja et tõeline mees vihkab naisi. Meie tahame rääkida oma kogemusest, kuidas oleme jõudnud sinna, kus oleme, ja millised on meie väärtused meheks olemisel.

Ma ei ole sugugi fanaatiline valija, aga naine käsib. Viimati ütlesin, et okei, lähen, aga valin Jüri Ratast. Mitte seetõttu, et kellelgi saaks olla vähimgi arusaam ühegi tema tõekspidamise, aate või isegi seisukoha kohta. Selgitasin naisele, et mind võlub, et Jüri ei valeta mulle, vaid tean täpselt, mis temalt saan – prääksuga kätekõverdusi ja äkki mõne kutsupildi ka. Kas see taskuhääling on teie katse jürirataslike nippidega minusuguseid valijaid enda poole meelitada?
Kui Mihhail Kõlvart ütleks, et tema eesmärk on olla Jüri Ratase moodi, siis see ei kõlaks väga siiralt. Aga ma ei oleks siiras ka siis, kui ütleksin, et mul ei ole selle saatega mingit poliitilist ambitsiooni. Loomulikult on see hea võimalus näidata inimestele endast teist pilti. See, mida näitab meedia kelle iganes kohta, ei ole sada protsenti objektiivne. Tegelikult ükski pilt ei ole, ka mitte meie saade. Aga mida rohkem on võimalusi endast erinevaid külgi avada, seda objektiivsemaks see pilt muutub. Olin sellise saate peale tegelikult mõelnud natuke teises formaadis kuskil viis aastat.

Tahtsin teha saadet, kus mina ja külaline istume ja arutleme religiooni ja üldfilosoofiliste teemade, ka elu mõtte üle. Arvangi, et see saade sündis, sest olin selle endale sellest mõeldes sisse programmeerinud. Usun, et elus need asjad just nii käivad. Lihtsalt see pakkumine praegust saadet teha tuli sealt, kust ma seda oodata ei osanud. Kõige parem osa on seni olnud meie saate külalised. Inimeste vahel käib energiate vahetus. Mõne külalise puhul olen tundnud, kuidas ta laeb mind. Oma senises karjääris olen pigem harjunud, et mina olen see inimene, kes tööd tehes annab ära oma energiat.

Teil on seal saates üks klassikaline küsimus, millele külalised ikka ja jälle vastama peavad. Et „milline on üks õige mees?“. Milline ta teie jaoks on?

Kuna ma viimase nelja-viie kuu jooksul olen pidanud sellele pidevalt mõtlema, olen jõudnud nii kaugele, et olen selle mõiste enda jaoks ümber mõelnud. Varem oli mu arusaam, et mehe rolli peamine võtmesõna on vastutus. Mees peab vastutama! Aga nüüd arvan, et ka mees peab olema ennekõike õnnelik. Siis on tema ümber õhkkond õige ja positiivne. Sügavamatel väärtustel, nagu vastutamine ja teiste eest hoolitsemine, on väärtust ainult siis, kui inimene ise on selle kõige juures õnnelik. Elu ei pea olema lill, sa pead olema raskusteks valmis ja oskama neid läbida moel, et oleksid õnnelik.

Kas riigikogu liikmest naisterahva töötukassas arvel olev mees on ka õige mees?

Tegelikult mitte. Vähemalt pidevalt mitte. Ajutiselt küll, sest elus on erinevad etapid. Aga üldiselt on mehe roll ikkagi see, et ta peab olema see, kes toob palka koju.

Ühes oma taskuhäälingu episoodis sõnate, et „testosterooni puhul on nii, et kui jõud on mehel olemas, siis ta ei peagi seda demonstreerima. Teine mees tajub seda ise. Kahtlustan, et meie lugejate hulgas on üksjagu selliseid, kes meeste testosterooni ja jõu taset kaugelt ei tunneta. Äkki tooksite mõned näited paari Eesti meespoliitiku kohta, kellest seda testosterooni ja jõudu kohe kiirgab.
Selle jutu mõte oli, et mees, kes on enesekindel, ei pea konfliktseid olukordi lahendama käte ja jalgadega vehkides. Teised tunnevad niigi, et see enesekindlus on temas olemas, ta ei pea seda demonstreerima. Näiteks Edgar Savisaar oli selline inimene.

Leidub selliseid mehi ka tänapäeva poliitikas?

Ma ei ole kunagi sellele mõelnud. Kardan kellelegi liiga teha. Ei hakkaks improviseerima praegu. Väga tihti on kahjuks nii, et mehed, kel ka võib-olla on kõrge testosteroon ja maskuliinsus, ei kontrolli seda, vaid hakkavad seda välja näitama.

Jaan Toots on minu arust küll päris maskuliinne mees…

Jaan on selline vanakooli inimene, et… Ta on sellise… Nojah, Jaan Toots tõesti on selline mees vist. Aga tema puhul pole seda vaja tunnetada, vaid seda on ka näha.

Mäletan hästi üht „Pealtnägija“ klippi, kus proua Kõlvartiga oma armastuse loost rääkisite. Minu jaoks sellise asja telekaamerate ees rääkimine üleliia mugav tõenäoliselt ei oleks. Kuidas teile?

On ebamugav. Ma ei ole kunagi eraelu eriti eksponeerinud, sealhulgas sotsiaalmeedias. See on minu ema õpetus, et kõik isiklik peab jääma koju. Poliitikuna sada protsenti oma eraelu varjata ei saa, aga saad doseerida koguseid, palju seda näitad. Meie poole pöördutakse juba aastaid pidevalt palvega midagi rääkida ja näidata, üksikutel juhtudel oleme seda teinud. Paljud poliitikud kindlasti eksponeerivad oma eraelu rohkem. Sellel kõigel on ka teine aspekt. Minu jaoks on olulised energeetikad ja uskumused. Iga poliitiku elus on seda negatiivset energeetikat päris palju. Mida vähem selle minu vastu suunatud negatiivse energeetikaga saavad pihta mu lähedased, seda parem. Samas ütlevad eksperdid mulle tihti, et peaksin rohkem oma eraelu jagama. Aga mina seda regulaarselt ikkagi ei tee. See ei ole väga minu moodi ja kahtlustan, et seda on ka kõrvalt võib-olla näha. Pigem näitan ennast näiteks spordi kaudu. Seda teen tegelikult hea meelega, sest selle kõige juures on spordi propageerimise aspekt, mis on minu jaoks oluline.

Ühes oma taskuhäälingu episoodis sõnasite, et näeme Eesti riigis juhtivatel positsioonidel palju traumeeritud inimesi, kel tegelikult pole juhtimisvõimekust ning kes rahuldavad oma soovi keegi olla manipulatsiooni kaudu. Selliseid kilde on olnud teisigi. Mulle tundub, justkui oleks hiljutised turbulentsed ajad poliitikas teile veidi haiget teinud. On see nii?



Meie poliitikas puudub isegi see potentsiaal, et sinna tuleks palju inimesi, kes sooviks seal ajada pikaajalist asja. Ütlesin ka ise, et poliitika on negatiivse energeetikaga valdkond ja andekaid inimesi satub sinna väga vähe. Talentidel on mõnes muus valdkonnas tegutsedes võimalik tagada endale palju parem elukvaliteet ja saavutada ka midagi sisulist. Ja kuna selliseid inimesi ei tule eriti poliitikasse, on seal tõepoolest sageli inimesi, kelle jaoks isiklik ambitsioon on primaarne ja missioonitunnet neil ei ole. Aga peaks olema! Ja peaks olema ka arusaam, et sellel, mis sa teed, on pikaajaline mõju. Keskerakond Tallinnas ei olnud kunagi kindlasti ideaalne ja saime aastate peale ka palju õigustatud kriitikat. Aga tänu sellele, et meil oli võimukogemus, tekkisid meil ka pikaajalised plaanid. Me ei tegelenud ainult poliittehnoloogia ja populismiga, vaid meil oli ka arusaam, et vastutame pikaajalise plaani eest. Võimalik, et sama asi oleks tekkinud ka mõnel muul erakonnal, kes nii kaua võimul oleks olnud.

Meie keskmine ministriameti pikkus oli kunagi poolteist aastat, täna on vist vähemgi. Selle ajaga pole võimalik tekitada järjepidevust ehk ametite pidajate peamisteks eesmärkideks saavadki olla poliittehnoloogia ja valimised.

Mingit kibestumist, et kurat, mulle tehti räpaselt ära, ei ole?

Paljud inimesed rääkisid mulle otse näkku ühte juttu ja tegid midagi hoopis muud. Ja see ajavahemik sõnade ja tegude vahel oli minu jaoks liiga väike. Poliitikuna pead olema sellisteks asjadeks alati valmis. Ei tohiks tekkida olukorda, kus mõtled, et mis mõttes sa valetasid mulle niimoodi näkku, kuidas see võimalik on. Sel juhul ei ole sa võib-olla lihtsalt eriti kvalifitseeritud poliitik. Aga ka poliitikas on inimesed erinevad ja pean tunnistama, et mõne inimese puhul selline käitumine mind ikkagi üllatas. Olen tavaline inimene, mingi emotsioon ühel hetkel kindlasti tekkis. Võib-olla oli seda kuskilt ka välja näha, kuigi ma ise seda ei teadnud. Neil inimestel olnuks ju võimalik minuga mitte rääkida, nad ei pidanud ütlema konkreetseid asju, mis osutusid valeks.

Samas saates, kus traumeeritud juhtidest rääkisite, sõnasite ka, et „normaalne inimene on see, kes tegeleb iseendaga. Mitte see, kes püüab kõigepealt maailma parandada, vaid kõigepealt iseennast parandada“. Täna ütlete, et olete võimalusel valmis linnapeavastutuse võtma ega tee seda raha või edevuse pärast. Tunnete, et olete viimase aasta jooksul saanud piisavalt iseendaga tegeleda, et suudaksite edukalt hakata linnaelu parandama?

Arvan, et võimu teostamine on väga ressursimahukas töö. Ja iga poliitik peab tunnistama, et mingi hetk tuleb best before. Selle tunnistamine on päris peen ja keeruline. Kuidas endale tunnistada, et sa ei ole enam päris see, päris adekvaatne, energiline ja täis ideid? Et sinu jaoks on võim ainus eesmärk. Poliitikust peab olema kasu. Küsin endalt päris tihti, ega võimujanu ei ole minu jaoks prioriteet, miks seda teen. Olles olnud poolteist aastat kõrval ja veidi muus positsioonis, usun ma, et nii mina kui Keskerakond oleme veelgi pädevamad Tallinna juhtima.