Rait Maruste: riik, see olen mina

Eesti avalik sektor on liiga kulukas, riigis vohab ülereguleerimine ja bürokraatia, nii pannakse erasektorile ja ühiskonnale tervikuna tarbetu ja mittetootlik koormus, kirjutab endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste vastuseks Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Riigireformiga, mida enne valimisi lubasid kõik erakonnad, tegeletakse fragmentaarselt, ühiskonna eest varjatult, pole näha süsteemset ja sihipärast tegevust. Avaliku sektori asutusi küll konsolideeritakse ja viiakse pealinnast välja, mis ju iseenesest väga mõistlik ja vajalik, kuid näib, et kohati ei mõisteta riigiõiguslikku printsiipi selles, et lube andvaid funktsioone/asutusi ja inspekteerivaid funktsioone/asutusi ei ole õige panna kokku.

Põhiseaduslikku võimude lahusust, tasakaalustatust ja vastastikust kontrolli tuleb järgida võimuharude sees ehk piltlikult, et ühes toas ei antaks luba ja teises toas kontrollitakse selle õiguspärasust ja täitmist.

Päikesekuninga hoiak

Suur mure on liig(üle)reguleerimise piiramine. Luues uue normi või ettekirjutuse, tuleb see ka täita, koolitada, rikkumisi menetleda, aruandeid ja analüüse koostada, vaja on rohkem ametnikke, protseduure ja avalikke kulutusi. Kõigi aeg ja raha kulub mittetootlikuks tegevuseks, asjadeks ja tegevusteks, mis pole tingimata vajalikud, mida saab vältida, kui inimesi rohkem usaldada ja hoiduda ülereguleerimisest.

Bürokraatia, regulatsioonide ja protseduuride hulk ei lisa sentigi ühiskondlikku koguprodukti, küll aga kulutab seda üsna tõhusalt. Mida sügavamalt selles sees ollakse, seda raskem on sellest välja tulla ja vabaneda. Mina pole märganud mitte ühtegi sammu või tegevust, mis oleks selles suunas tehtud või kavas. Vastupidi. Riigimasin mühiseb täies hoos edasi.

Ministrite ja ametnike kõnepruuki on tekkinud väljend "Riik on otsustanud". Mõtteviisina meenutab see mulle Prantsuse päikesekuningat – riik, see olen mina... Ülereguleerimises lämbunud riigid on kasutanud sellest tõvest vabanemiseks "üks sisse, kaks välja"-põhimõtet ehk iga uue õigusakti puhul kaotab kehtivuse kaks senikehtinut.

Rail Balticu saboteerimine

Lisaks, kuigi meil on kaks esindusdemokraatia vormi – kohalik omavalitsus ja keskvalitsus – ning neid moodustatakse täpselt ühesugustel riigiõiguslikel alustel ja korras, on tegu selgelt Suure Peetri ja Väikese Peetri olukorraga. Omavalitsused on taandatud rahandusministeeriumi osakonnaks ja järelevalvele.

Nende võime ise, autonoomselt oma majanduse ja muu elu üle otsustada, makse kehtestada ja koguda, kohalikku elu arendada vastavalt oma vajadustele ja äranägemisele on äärmiselt piiratud, tulubaas tehtud täielikult rippuvaks riigi heldusest. Administratiivne võim on ülemääraselt tsentraliseeritud ning pealinna keskne. Eesti elu areneb järjekindlalt suurema ebaühtluse, mitte võrdsuse suunas.

Valitsuskoalitsioon püsib, sest on selgelt ühised siduvad huvid: Reinsalu tahab "suurte poistega" ühe laua taga istuda, Ratas endiselt peaminister olla ning Helmed teavad seda ja kasutavad enda huvides külmalt ära.

Kümnendi suurehituse projekti – Rail Balticut – püüab Venemaa endiselt kõige vahenditega saboteerida, kasutades ära meediat, mõjuagente ja nende ülesköetud lihtsameelseid. Geopoliitika toimib jätkuvalt ja on domineerivam kui sõjaline tasakaal.