Varia
26.07.2025, 00:02

VIDEO | Kas Tallinna ülikooli õppejõud kutsus üles saatkondi maha põletama? (138)
Taavi Minnik
Taavi Minnik
[email protected]
Andres Putting
Andres Putting
[email protected]
Bännerivabastus
1 €
Eemalda bännerid ja videoreklaamid

Ülikool ja üleskutsuja probleemi ei näe, eksperdid taunivad.

Juuni alguses jõudis Delfini lugejavihje: „Tallinna ülikooli (TLÜ) aulas toimuvad kogunemised, kus väidetavalt tehakse radikaalseid üleskutseid.“ Käime koos fotograaf Andres Puttinguga üht sellist kuulamas. Meile lubatakse viisakalt, et võime kohalviibijatega rääkida ja neid pildistada. Sellisele kogunemisele tuleb mõnikümmend valdavalt välismaalt pärit tudengit ja õppejõudu, keda ja kelle Palestiina lippe ning Iisraeli süüdi mõistvaid loosungeid jälgivad silmanurgast mingile Tallinna ülikooli üritusele kogunenud eestlased, kellele on toidulaud kaetud protestijate vastu. Eestikeelsetest hakkab protestijate seas silma vaid TLÜ rahvusvaheliste suhete dotsent Birgit Poopuu. Ta on olnud Eesti ühiskonnas üks häälekamaid Palestiina toetajaid pärast seda, kui Gaza sektorit valitsev Hamas 7. oktoobril 2023 Iisraeli ründas ja Iisrael vastuseks Gaza sektoris suuremahulist sõjalist operatsiooni alustas.
Istumisaktsioon Tallinna ülikoolis. Esireas vasakult teine Poopuu ja kolmas Čerkez
Istumisaktsioon Tallinna ülikoolis. Esireas vasakult teine Poopuu ja kolmas Čerkez
FOTO: Andres Putting | Delfi Meedia

Inimesed sellel aktsioonil on võrdlemisi passiivsed, istuvad aula lavatsitel ja lobisevad peamiselt omavahel. Kõige aktiivsem osaline on Tallinna ülikooli horvaadi-bosnia päritolu lektor Toni Čerkez, kes üritab meile selgitada, mis Gazas toimub, kuidas Iisrael rahvusvahelisi norme rikub ja mis TLÜ-s korraldatavate protestiaktsioonide taust on. Ta kinnitab, et nad ei protesti kellegi vastu, ei soovi kedagi häirida ning toetavad akadeemilist vabadust. Samuti tõrjub ta süüdistusi äärmusluses: „Me ei toeta Hamasi. Me tahame, et Iisraeli pantvangid pääseksid, aga me tahame ka, et mõistetaks: see pole ainult pantvangide küsimus. See, mis Gazas toimub, on genotsiid.“ Ta nimetab aulasse kogunenuid, keda huvitab inimõiguste olukord Ukrainas, Jeemenis ja Kongos, ent praegu keskendutakse Gazale, mida kirjeldab kui „totaalset Armageddon’i“. Ta selgitab, et nad on kohal igal neljapäeval alates märtsist ning nende eesmärk on teadlikkust suurendada, mitte provotseerida „Me lihtsalt istume. Me ei sega kedagi. See on meie vaikne protest.“
Protestiaktsioon aulas kestab umbes veerand tundi.
Protestiaktsioon aulas kestab umbes veerand tundi.
FOTO: Andres Putting | Delfi Meedia

Veidi hiljem liitub aulas protestijatega Tallinna ülikooli semiootikaprofessor Daniele Monticelli, kes suhtub ajakirjanikesse palju umbusklikumalt, rõhutab ühest küljest protestijate akadeemilist vabadust, kuid jõuab siis selleni, et kui me neist midagi kirjutame, siis peame enne ilmumist kindlasti neile näitama, sest vastasel korral võivad meie loos mingid faktid valed olla. Noogutame semiootikule korra ja heidame siis pilgud lavatsitel istujatele, kes kümme minutit pärast ürituse algust hakkavad laiali valguma. Veerand tunniga on aktsioon läbi, ühtegi radikaalset üleskutset me ei kuulnud. Suundume Delfi toimetuse poole, mis asub peaaegu Tallinna ülikooli kõrval.
„Näidake teksti!“ manitseb meid Monticelli.
„Näidake teksti!“ manitseb meid Monticelli.
FOTO: Andres Putting | Delfi Meedia

Eeskujuks kommunistlik Jugoslaavia

Kuid Delfile vihje andnu saadab peagi ka video, mis tema sõnul on filmitud Tallinna ülikoolis ja kus sellesama aktsiooni aktiivsemad osalised tegevat radikaalseid ja vägivaldseid üleskutseid. Lähemal vaatamisel selgub, et video pole tehtud TLÜ-s, vaid juuni alguses Progressiivsel festivalil. Seal korraldati Gaza- ja Palestiina-teemaline arutlusring, milles peale Kristi Ockbale ja Agnes Joyetile osales ka TLÜ õppejõudude trio, keda kohtasime TLÜ aulademonstratsioonil: Benjamin Klasche, Toni Čerkez ja Birgit Poopuu.

Kuid tõepoolest. Keset diskussiooni peab Čerkez maha järgmise monoloogi: „Aga üks asi, mida ma siiski tahan öelda, on see, et mind on tudengid veidi pettuma pannud. Teate ju, 1961. aastal, kui CIA ja belglased Patrice Lumumba mõrvasid, Lumumba oli iseseisva Kongo esimene president ja vastupanuliikumise juht, siis põletasid Jugoslaavia tudengid Belgradis Belgia saatkonna maha. Nad sõna otseses mõttes süütasid selle saatkonna. Ja ma igatsen seda... Ma tõesti igatsen sellist asja. Ma igatsen seda tõeliselt.

Muidugi, ma ei taha, et keegi siit arvaks, et ma kutsun üles kellelgi Iisraeli saatkonda maha põletama. Võite, aga ei pea. Aga siiski... ma tunnen, et ka Vene saatkonnaga võiks samamoodi olla. See Vene saatkond Tallinna kesklinnas on ikka väga viisakalt puutumata seisnud. Ma tean, aga esimesel päeval, kui see algab, siis peab tegutsema, eks ole? Ma ütlen seda meelega provokatiivselt, et tuua välja üks mõte: tudengiaktivism on Baltikumis tegelikult täiesti vaibunud. Jah, see on igal pool nii, ka siin. Ja nagu mujal, kipume me unustama, milline oli kunagi aktivism Ukraina toetuseks. Ärge saage valesti aru, see ei ole kriitika ega [katse] vähenda kuidagi Ukraina heaks tehtava aktivismi tähtsust ega vastuseisu Vene režiimile. Sellest ei ole üldse jutt.

Aga näeme, kuidas riik – Eesti riik ja paljud teised – on kogu oma jõu sellesse taha pannud. Ja ometi on see justkui endale jalga tulistamine, sest riigid, sealhulgas Eesti, õõnestavad sellega aktiivselt rahvusvahelist õigust. Kui sa paned kogu maa täis Ukraina lippe, aga ei pane neid teiste maade jaoks, kus inimesed samamoodi kannatavad, siis sa tegelikult annad inimestele sõnumi: me käsitleme rahvusvahelist õigust valikuliselt. Me tegutseme ainult seal, kus see meile sobib. See oleks aus, kui sa ütleksid selle selgelt välja, eks ole? Aga sa ei ütle. Sa tegeled tegelikult riikliku aktivismiga. Ja see on hoopis teine suurusjärk ja tähendus.

Nii et palun – ärge põletage saatkondi maha. Võtke seda lihtsalt kui üht huvitavat ajaloolist episoodi.“
Kuvatõmmis videost
Kuvatõmmis videost
FOTO: YouTube

Ülikool probleemi ei näe

Čerkezi repliik võetakse vastu naerupahvakute ja aplausiga. Kuid selles avalduses põimub mitu vastuolulist moraali- ja seadusküsimust. Kõneleja püüab küll distantseeruda otsesest vägivallale üles kutsumisest, kuid samal ajal romantiseerib ta saatkonna süütamist kui tudengiaktivismi kõrghetke. Selline retoorika võib tekitada kuulajates mulje, et poliitiline vägivald on õigustatud või vähemalt mõistetav, mis seab selle ohtlikult lähedale vägivalla õigustamisele. Samuti tekib küsimus, kuidas saab tänapäeva tudengitele tuua eeskujuks kommunistlikku Jugoslaaviat, kus kogu ühiskond oli partei ja salapolitsei kontrolli all ning mingit tänapäeva mõistes tudengiaktivismi ei saanud selles diktatuuriühiskonnas eksisteerida.

Pöördume Čerkezi enda poole ja uurime, mida ta öelda tahtis. Tallinna ülikooli õppejõud Cerkez on küsimusest silmanähtavalt häiritud ja läheb ise rünnakule. Ta kritiseerib tugevalt Eesti meediat ja konkreetsemalt ajakirjanduse lähenemist Gaza-teemalistele meeleavaldustele. „Rahumeelseid protestijaid on Eesti meedias süstemaatiliselt valesti kujutatud – üldiselt väga islamofoobses võtmes,“ selgitab ta. Cerkez lükkab tagasi väited, justkui oleks ta õhutanud vägivallale. „Ma olen igasuguse vägivalla vastu, nagu olen ka igasuguse rassismi vastu. Ma ei arva, et seda tuleks üldse eraldi täpsustada,“ märgib ta, lisades, et tema avaldus saatkonna süütamise teemal oli tehtud ajaloolises kontekstis.

Edasi selgitab Čerkez, kuidas me peaksime oma tööd tegema: „Te ei kasutanud võimalust meiega istumisaktsiooni ajal või üritusel sisuliselt suhelda – see ei näita tõsiseltvõetavat uurivat ajakirjandust. Te ei käsitlenud meid tõenduspõhiselt, seega ei ole ka alust, miks ma peaksin sellele tõlgendusele vastama.“ Peale selle häirib teda, et küsisime hinnangut tema tööandjalt ehk Tallinna ülikoolilt. Ta lõpetab oma kommentaari: „Edu teile teie „erapooletu“ artikliga. Minu meelest olete te juba ammu otsustanud, mida kirjutada.“
Tõnu Viik
Tõnu Viik
FOTO: Tallinna ülikool

Kuna Čerkez on Tallinna ülikooli töötaja, uurime tema sõnavõtu kohta seisukohta ka TLÜ rektorilt Tõnu Viigilt. Tema asub oma töötaja poolele. TLÜ rektor kinnitab, et ülikool ei pea vägivalda ega vaenukõnet oma akadeemiliste väärtustega kooskõlas olevaks ning mõistab sellised avaldused üheselt hukka. Samas rõhutab ülikooli juhtkond, et ülikool ei valva oma liikmete poliitilise tegevuse järele ega võta seisukohta poliitilistes küsimustes, välja arvatud juhul, kui tegemist on akadeemilise kogukonna enese algatatud aruteluga. „Ülikooli töötajad on osa avalikust ruumist ning seetõttu kaasneb nende poliitilise vabadusega ka kohustus kaaluda oma sõnavõttude mõju ülikooli mainele ja kolleegidele,“ selgitab ülikooli esindaja.

Konkreetse juhtumi puhul rõhutab rektor, et ülikool on võtnud ühendust lektor Toni Čerkeziga, kelle sõnul oli tema sõnavõtt ajalooline viide ja mitte üleskutse vägivallale. „Ta kinnitas meile, et ei toeta mingeid vägivaldseid tegusid ega romantiseeri neid. Kui tema sõnavõtt võis teisiti mõjuda, kahetseb ta seda,“ märgib Viik. Ülikooli seisukoht on, et kuigi poliitilised arutelud ja akadeemiline vabadus on lubatud, tuleb turvalisuse ja väärikuse kaalutlustel hoiduda ülikooli ruumides parteiliste ürituste korraldamisest. „Me tahame hoida oma ülikoolilinnakut avatuna. Kuid järjest keerulisem on tagada, et kõik külalised ja esinejad järgiksid akadeemilise kultuuri ja väärtuste piire,“ nendib rektor.
Eksperdid taunivad

Palume sõltumatut arvamust ka kolmelt erapooletult eksperdilt. Esmalt palume, et Horvaatia mäluinstituudi asedirektor Josip Mihaljević selgitaks meile Belgia saatkonna süütamise ajaloolist tausta ja tema arvamust, kas see oleks sobiv näide „tudengiaktivismist“. Mihaljević peab täiesti vastuvõetamatuks, kui ülikooli õppejõud vihjabki vägivalla võimalikkusele või kasutab ajaloost vägivaldset näidet tudengiaktivismi idealiseerimiseks. „Mul on raske uskuda, et mõni ülikooli õppejõud julgustaks kedagi ükskõik millisel kujul vägivallale, sealhulgas välissaatkondi ründama. Minu hinnangul on selline käitumine täiesti lubamatu,“ ütleb Horvaatia ajaloolane.
Jugoslaavia kommunistliku režiimi korraldatud meeleavaldus Belgia suursaatkonna juures
Jugoslaavia kommunistliku režiimi korraldatud meeleavaldus Belgia suursaatkonna juures
FOTO: AfricaFactsZone | X

Ta selgitab, et 1961. aasta Belgia saatkonna süütamine Belgradis ei olnud isetekkeline tudengiprotest, vaid Jugoslaavia kommunistliku partei organiseeritud massimeeleavaldus, mis kontrolli alt väljus. „Kommunistlik võim püüdis suunata rahva pahameelt koloniaalvägivalla vastu, ent Belgradis väljus olukord nende kontrolli alt ning lõppes saatkonna ründamise ja vägivallaga, mida politsei püüdis vaigistada veekahurite ja pisargaasi abil,“ ütles Mihaljević. Kuigi režiim nägi selles poliitilist edu, ei saa tema sõnul seda episoodi käsitleda demokraatliku tudengiaktivismi eeskujuna.

Mihaljević rõhutab, et 1960. aastate Jugoslaavia polnud vaba kodanikuühiskond, vaid üks parteiriik, kus kõik ühiskondlikud struktuurid – ametiühingutest akadeemiliste asutusteni – pidid alluma partei ideoloogilisele kontrollile. „Sõnavabadust, poliitilist pluralismi ega iseseisvaid kodanikuühendusi tänapäevases tähenduses polnud. Kõik toimus kitsastes piirides, mille määras kommunistlik režiim. Seega oleks eksitav ja ajalooliselt ebatäpne tuua seda süsteemi näiteks vaba ühiskondliku aktivismi kontekstis,“ tõdeb Mihaljević. Ta lisab lõpetuseks: „Loodan, et Eesti ülikoolides ei tule vägivallajuhtumeid.“
Jugoslaavia diktaatori Tito avaldus Lumumba surma puhul
Jugoslaavia diktaatori Tito avaldus Lumumba surma puhul
FOTO: AfricaFactsZone | X

Palume Tallinna ülikooli õppejõu sõnavõttu akadeemilise eetika seisukohalt hinnata Margit Sutropil, kes juhib Tartu ülikooli eetikakeskust. Praktilise filosoofia professor Margit Sutrop leiab, et TLÜ õppejõu avaldus ei ületa pelgalt akadeemilise vabaduse piire, vaid kvalifitseerub provokatsiooniks. „Õppejõududel on eetiline kohustus olla tudengitele eeskujuks ning vastutustundlikult kaaluda, kuidas nende sõnavõtud publikut mõjutavad – eriti tudengeid. See pole lihtsalt vastutustundetu, vaid provokatiivne retoorika, mis romantiseerib poliitilist vägivalda,“ rõhutab Sutrop.

Tema hinnangul on eriti probleemne, et õppejõud viitas saatkonna süütamisele kui ajalooliselt ihaldusväärsele teole, samal ajal justkui distantseerudes vägivallast. „Ta ütleb: „ärge põletage saatkondi maha“, aga samas väljendab, et on pettunud tudengite väheses aktivismis ning idealiseerib 1961. aasta Belgia saatkonna süütamist Belgradis. See on ambivalentne normatiivne sõnum, mis ei ole eetiliselt õigustatav,“ selgitab Sutrop.

Ta lisab, et selline kõneviis võib emotsionaalselt mõjutada kuulajaid, eriti noori, provotseerides neid tegutsema ilma, et nad kriitiliselt mõtleksid tagajärgedele või teo moraalsele kaalule. „Õppejõud manipuleerib – kasutab iroonilist või provokatiivset stiili, et peita enda vastutus ning samal ajal õhutada süütunnet ja tegutsemisindu. Eetika seisukohast ei loe ainult see, mida öeldakse, vaid millist käitumist see tõenäoliselt normaliseerib. See on inimestega manipuleerimine ja instrumentaliseerimine – tudengite kasutamine pelgalt oma eesmärkide saavutamise vahendina.“

Kolmandaks küsime Eesti ühel parimalt kriminoloogilt Jüri Saarelt, kas Čerkezi sõnavõtt võib olla ka vastuolus Eesti seadusega. Ta peab sellist sõnavõttu problemaatiliseks. „Selline näeb välja minu hinnangul tüüpiline provokaatori jutt,“ ütleb ta. Saar möönab, et kuna tegu on avaliku sõnavõtuga, on seda võimalik tõlgendada mitmeti ning üksnes antud teksti põhjal ei ole kriminaalmenetluse alustamine kuigi tõenäoline. Samas viitab ta, et oluline on kontekst. „Mida ta kitsamas, n-ö omade ringis räägib, on aga omaette teema,“ lisab Saar.
Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldus Eesti välisministeeriumi ees
Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldus Eesti välisministeeriumi ees
FOTO: Andres Putting | Delfi Meedia

Mida selle kõige kokkuvõtteks öelda? Tallinna Ülikooli õppejõu sõnavõtt saatkonna süütamise kui ajaloolise näite kohta on piiripealne juhtum, kus formaalselt välditakse otsest üleskutset vägivallale, ent avaldus võib mõjuda kahemõtteliselt ja tekitada arusaama, et poliitiline vägivald on teatud tingimustel mõistetav või lubatav. See tõstatab küsimuse, kus jookseb piir akadeemilise vabaduse, eetilise vastutuse ja poliitilise provokatsiooni vahel. Ülikoolid ja avalik arutelu seisavad keerulise väljakutse ees: kuidas hoida elus kriitilist mõtlemist ja sõnavabadust, samas vältides sõnumite ohtlikku vääritimõistmist või normaliseerivat mõju. See juhtum ei anna lihtsaid vastuseid, ent meenutab, et iga sõnavabadus eeldab ka sisemist vastutust ja eriti siis, kui sõna on antud neile, kellel on oma kuulajate üle mõjuvõim