Tiit Hennoste: Eesti ajakirjandus on selgelt Ukraina poole kaldu
Kui palju peab jagama n-ö vastaspoole infot, ilma et sellest saaks propaganda?

Tiit Hennoste
meediaekspert

Mis on meedia roll sõja ajal, kui lugejate-vaatajate ootused on täiesti vastandlikud? Ühed ütlevad, et sõda peaks kajastatama vähe, teised nõuavad maksimaalselt infot. Ühed ütlevad, et sõjas on alati nalja tehtud, teised vihastavad naljade peale jne. Meedia ülesanne on karide vahel manööverdada.

Esimene tegevus on igal juhul aidata vältida paanikat. Eesti ajakirjandus on suutnud olla üldiselt vaoshoitud ja paanika tekitamist hästi vältida. Vaid 22. märtsi alustas Õhtuleht suure esiküljepealkirjaga leiva hinna tõusust. Õnneks ei läinud see korralikult käima. Kuigi vahepeal kadus poodidest sool ja vist midagi veel.

Teine ja sama tähtis on anda maksimaalselt infot. See tähendab võimalikult kainet ja võimalikult täpset infot just nimelt sõjategevuse kohta. Ka sellega on hästi, kuigi ennekõike tänu blogijatele. Vist esimest korda viimaste aastakümnete jooksul on tõusnud esile infoblogijad, nagu Igor Taro ja Teet Kalmus. Ja sama olulised on head kaardid-joonised, mis minu silmale on olnud mõneski paremad kui lääne ajakirjanduses.

Sõda on klassikaline suur jooksev sündmus. See vajab pidevat kajastamist, aga see omakorda pidevalt värskeid sündmusi. Neid on piisavalt. Aga samas on suur osa neist rutiinsed pisisündmused stiilis „rinne püsib paigal, on väikesi edasiminekuid”.

Kui sündmusi ei ole, siis hakatakse spekuleerima. Üks kindel hitt on kogu aeg Putini tervis. Tõepoolest ei paista Putin mehena, kes kurgedega lendas, vaid kössitab toolis nagu rauk. Aga need televiisoripildi ja nn lähiringi info järgi pandud diagnoosid mõjuvad kohati koomiliselt. Ja iga eetikakindel arst ütleb, et telepildi järgi diagnoose ei panda.

Putini tervise kõrval otsitakse lõputult igasuguseid märke. Kuhu kadus kaitseminister? Kes kus istub? Jne. Õnneks on need olnud Eesti ajakirjanduses laenatud teemad. Tegelikult meenutavad need jutud kõige enam tavalisi vandenõuteooriaid, mis on alternatiivmeediast peavoolu kolinud.

Kolmas asi on seletamine, analüüs. See vajab asjatundjaid. Selles on toimunud üsna suur murre. Mitu senist Venemaa ja julgeoleku asjatundjat on osutunud üsna sisutühjadeks vana jutu kordajateks. Nimesid ei nimeta.

Samas on väga head olnud sõjaväelased, luureeksperdid jms (nagu Rainer Saks). Usutavasti oli suuremale osale lugejatele täiesti teadmata, mismoodi sõda peetakse. Milline peab olema ründajate ülekaal, kuidas mõjutab sõda puude lehteminek ja mismoodi tegutsevad Javelinid.

Nägin esimest korda, et sõjaväelased suudavad teemat selgelt ja täpselt kommenteerida. Ja sama selgelt on näha triviaalne tõde: mõjukad kommentaatorid on need, kes esinevad enesekindlalt ja aitavad lugejal rahuneda. Kahjuks on see seletamine nüüdseks tagaplaanile vajunud ja vajaks värskendamist.

Nende kõrval esinevad õnnetuseks endiselt kõikvõimalikud ekspertide kolonnid. Kes on tuntud Vene asjatundja Inglismaalt, kes olnud Vene võimu siseringis olnud. Mis nad tegelikult väärt on, seda lugeja ei tea. Jääb vaid usaldada ajakirjandust, kes nende juttu vahendab.

Pean ütlema, et mina eriti ei usalda. Liiga tihti selgub, et alusandmed on väga kaudsed või pärinevad kelleltki, kes oli siseringis kümme aastat tagasi. Paistab läbi, et ekspertiisi asemel esitatakse pigem soovunelmaid Venemaa kokkukukkumise vältimatusest või hirme algavast maailmasõjast.

Sunnitakse poolt valima

Sõda sunnib poolt valima, eriti neid, kelle valikul võiks olla propagandistlik kaal. Olgu lauljad, sportlased, arvamusliidrid. Sundijaks on just ajakirjandus ja siin järeleandmisi ei tehta. See on paistnud silma ka Eesti ajakirjanduses. Ei saa ütelda, et selles alati oleks piiridesse jäädud (ehk kõige markantsem näide on Anne Veski oma), aga õnneks on antud sõna ka neile, kes on rünnatuid kaitsnud.

Ühtlasi on selge, et ajakirjandus ise peab samuti valima poole. Siin pole teha midagi. Eesti ajakirjandus on oma seisukohavõttudes selgelt Ukraina poole kaldu. Jah, selle tulemus on osal juhtudel propaganda. Aga asjad on korras seni, kuni on korras faktid.

Küsimus tekib selles, kui palju peab jagama n-ö vastaspoole infot, ilma et sellest saaks propaganda. On kindel, et Putini või Lavrovi seisukohti tuleb vahendada. Ja sealjuures tsiteerida maksimaalselt täpselt, et mitte tekitada müra.

Aga viltu kisub asi siis, kui Ukrainat kasutatakse kollase müügiargumendina stiilis „Kiievi linnapea venna näitlejannast kunagine ekskallim sattus taas skandaali...” Või tehakse suur pealkiri sellest, et Venemaa hakkab jälle legendaarseid Moskvitše tootma. (Huvitav, kas selle lause kirjutajad ei tea tõesti sõna „legendaarne” konnotatsiooni?)

Ja ennekõike siis, kui hakatakse võimendama väärtusetut infot, nagu lugu Moskva linnaduuma saadikust, kes tegi ettepaneku „denatsifitseerida ja demilitariseerida” veel kuus riiki. Siin tuleb suurte tähtedega korrata kindral Terrast: „Iga prääksu, mis Moskvas tehakse, ei maksa edastada.”



Tuhat sõna, mitte tuhat laipa
SÕJAFOTOD

Omaette teema on fotod. Nende kohta arutatakse ikka, kui palju näidata laipu ja verd. Jah, foto on fakt ja argument. Jah, pilt laipadest räägib tõepoolest rohkem kui tuhat sõna, aga tegelikult lisab ka sõnadest hoopis enam emotsioone.

Laipadega ei ole seni hullu, kui neid näidatakse kaugelt. Aga lähivaates inimeste tükid, käed ja jalad ja soolikad – see läheb üle piiri. Minu vaatamise järgi jubedaid pilte eriti palju ei olegi olnud. Õnneks on olnud vähe ka nutvatest lastest jms klišeepilte, mida lääne meedias nii armastatakse ja mis saavad alati maailma pressifoto preemiaid.

Ja õnneks on vähe surma estetiseeritud. Selle all mõistan fotosid, mille kompositsioon, värvid on hoolega timmitud jne. Kunagi sai maailma pressifoto peapreemia pilt, millel surnud last süles hoidev naine madonnapoosis. Foto tekitas üsna suure poleemika...

Vaadake, kui hea kompositsiooniga on see palju avaldatud foto Butša naise kollasest käest. Sellega seostub üks lisaprobleem. Seda kätt nägin ma mitme riigi meedias kümneid kordi. Oli näha, et lehed proovivad teha sellest sümbolit. Jah, sümbol sünnib, võikus võimendub, aga teiselt poolt on see üksnes ühise usu kinnitamine. Uskmatutel võib tugevneda hoopis tunne, et pole seal suurt midagi, kui kogu aeg sama pilti peab näitama.



Švejk tunneb asja
MAAILM JA SÕDA

Alguses räägiti, et Ukraina sõda on uue aja sõda. Siis saadi aru, et see meenutab ikka palju teist maailmasõda. S oovitan lugeda Jaroslav Hašeki „Švejki”. Siis saab aru, et üsna palju on alles veel esimesest maailmasõjast.

Lugesin lugu Vene tankistist, kes läks Donetsi jõge ületama ja arvas, et varem hävitatud Vene tankid on tegelikult Ukraina omad.

See tuletas meelde stseeni, kus loll ja vastik leitnant Dub seletab sõduritele purustatud Austria relvi vaadates, et tegu on sõjasaagiga.

Ja kõrval seletab Švejk asja omamoodi, tögavalt. Nimelt, et tegu on relvadega, mis langesid vaenlase kätte ja meie omad pidid need tagasi võitma. Ja et see on eriti väärtuslik sõjasaak.