„Pole teada, kuivõrd sellel alust on?" ütles Roger sigaretti süüdates. ..Viibimine
ravilas, suure hulga vähem või rohkem isoleeritud inimeste keskel võib naise hingelist
tasakaalu mõjustada, eriti Moira-sugust närvilist tüüpi. Jah, kui suudate mulle
tõestada, et Nicholson viibis tragöödia päeval March-boltis, või kui me leiame ajendi,
mis teda Carstairsiga ühendab, siis oleks pilt teine. Aga mulle näib, et vaatate
tõelistest kahtlusalustest mööda. Nimelt Caymanitest. Esiteks, laiba vale
identifitseerimine. Teiseks, uurimine, kas vaene mees enne surma midagi ei öelnud."
„Oh!" hüüdis Frankie. „Teate, mis mulle praegu pähe tuli? Kuni tänaseni oletasin,
et Amelia Caymani foto pandi surnu taskusse Moira pildi asemele. Aga teie jutust
järeldub, et Carstairsil pidi taskus olema kaks fotot. Võib-olla tahtis ta Caymani pilti
kellelegi näidata. Teil on õigus: peame hakkama kiiremas korras Caymani jälgi ajama.
Ei tea, miks ma selle kahe silma vahele olen jätnud." See polnud päris õige, kuna
Frankie seda väga hästi teadis — ta polnud Cay-manitele tähelepanu pööranud
sellepärast, et Roger Bassingot-ffrench tundus talle tähtsam. Kuid oli kohatu seda
praegu tunnistada.
„Mis me missis Nicholsoniga ette võtame?" küsis ta.
„Ette võtame? Mida teie arvate, leedi Frances?"
„Kas peaksime tema surmahirmust lihtsalt mööda vaatama? Leian, et teil on väga
kalk süda, mister Bassington-ffrench!"
„Ma pole kalk," kaitses end Roger. „Aga mind ärritavad inimesed, kes ise ennast
aidata ei suuda."
..Olge ometi õiglane! Mida ta teha saab? Tal pole raha ega pelgupaika."
„Kui teie Moira asemel oleksite, leiaksite kindlasti pääsetee. Te ei jääks taltsalt
ootama, kuni teid mõrvatakse. Te kas põgeneksite või tapaksite esimesena. Midagi te
igal juhul teeksite," lõpetas Roger.
„Võimalik," soostus Frankie.
„Ei, kindlasti! Teil on kadestusväärselt palju energiat. Kui vaid tahaksite, võiksite
ühe mehega teha, mis teile iganes meeldib..."
Meeldivat võdinat ja samal ajal teatud
41
kohmetust tundes ruttas Frankie teemat vahetama.
„Kas arvate ikka veel, et teie vend peaks Nicholsoni ravilasse minema?"
21
„Ei, ei arva," vastas Roger. „Lõpuks on ju piisavalt teisi sanatooriume, kus ta end
ravida saaks. Tähtis pole — kus, vaid see, et Henry nõustuks."
„Kas arvate, et nõusolekut on raske saada?"
..Kardan, et jah. Te ju kuulsite tema arvamust."
Sel hetkel väljus majast mrs. Bassington-ffrench. Ta vaatas otsivalt ringi. Rogerit
ja Frankiet silmates tuli ta üle muru nende juurde. Tema nägu oli murelik-
..Roger," alustas ta, ..otsisin sind igalt poolt."
Frankie tahtis eemalduda, kuid Sylvia lisas:
„Mu armas, ärge minge. Milleks saladused? Usun, et teate niigi kõike. Aimasite
seda juba varem, eks?"
Frankie noogutas.
„Ja mina olin pime, pime..." ütles Sylvia kindlalt. „Muidugi imestasin Henry
meeleolumuutuste üle, kuid põhjust ei aimanud." Ta vaikis, et jätkata pisut teisel
toonil: „Kohe pärast seda, kui doktor Nicholson mulle tõe avaldas, läksin Henry
juurde." Taas paus ja nuuksatus, mis vapralt alla suruti. „Roger, kõik saab jälle heaks.
Ta on nõus. Juba homme läheb ta doktor Nicholsoni ravilasse."