SUUR SISSEVAADE SALAMAAILMA | KUIDAS KÄIB EESTIS SÕJAAJA KRIISIJUHTIMINE? JÄRGMISED POOL AASTAT VÕIV

Valja elas väikeses majakeses, aga majakese ümber oli aed. Sinna istutasid Valja ja tema mees palju puid. Lõpuks oli neid 40 ja kõik noored. Kevadel istu lihtsalt aias ning vaata, kuidas nad maapinnast vett imevad ja roheliseks lähevad. Kiievist ei elanud nad kaugel, Valja on seal palju käinud. „Kuhu ka ei vaataks, igal pool kiiskavad kuldsed kirikukuplid,“ ütleb ta, ning hakkab taas nutma.

Kui hakkasid pommid langema, ei jõudnud Valja kaasa haarata isegi patja, kapuutsiga dress selga ja kodust minema – võib-olla igaveseks. Ja temaga koos 16aastane poeg. Mees ei tulnud kaasa, mees jäi sinna, astus noorte puudega aiakesest välja ning kõndis teises suunas. Kolmandas suunas läks suure maja omanik, kus Valja koristamas käis – istus lennuki peale ja nüüd on Dubais.

Eestisse jõudis Valja kiiresti. Vähem kui nädalaga leidis Valja Eestis uue ameti, proovib hakkama saada, aga paned tema ette mõned kommid ja inimese silmis on juba pisarad. Luksus!

Valja arvates on Tallinn ilus. See vanalinn! See on nagu ime! Kui saaks poja ka veel kooli, olekski juba kõik peaaegu… Aga midagi enamat kui peaaegu ta loota ei julge. Oma mehega räägib ta iga päev ja teab, et mees on elus. Täna on ta elus.

Kui Valja linnas kõnnib ja mõni lennuk üle lendab, hakkab Valja meeletult kartma. Ümberringi ei pane keegi midagi tähele, kõnnitakse ja räägitakse, aga Valjal tõmbab sees midagi kokku ja silmad vaatavad paaniliselt taevasse.

Kui meie lennuk koos peaministriga samal õhtul Tallinna kohale kerkib, loodan ma, et Valja on kusagil soojas toas ega kuule, kuidas me tähtsate nägudega Strasbourgi poole lendame, et seal rääkida multilateraalsusest ja muudest võõrsõnadest, mis ei ütle Valjale mitte midagi.

ETTEVALMISTUSED SÕJAKS
Eesti julgeoleku uus ajajärk algas 24. veebruari varahommikul kell 5, kui väljas valitses veel kottpimedus. Peaminister Kaja Kallase telefon helises ja toru teises otsas oli Leedu peaminister. „Ma ei suuda uskuda,“ ütles leedulane, „kas see tõesti toimub?“ Seejärel helistas Läti peaminister. Ja siis helistati juba Eestist. Kaja Kallas ei olnud üllatunud. Ta oli juba eelmisel nädalavahetusel ühe suurriigi luureülemaga vaiel­nud ja öelnud, et ilmselt sõda tuleb. Aga kõigest hoolimata oli Kallas väga lootnud, et eksib.


Kui peaministri nõunik Gerrit Mäesalu telefoni vibreerimise peale ärkas, ilmus ekraanile riigisekretär Taimar Peterkopilt ainult üks sõna – „Algas“. Mäesalu istus diivanile ja tundis, kuidas vastikustunne teda halvas. Nad olid kõik oodanud sõda, kuid mitte säärast. Siis võttis ta arvuti, avas selle kaane ega läinud enne magama, kui kaks päeva oli möödas.

Sõjaks hakati Eestis valmistuma juba novembris. Mõned kuud varem olid kantslerid külaskäigul Kiievis ja kuulasid, kuidas Euroopa Liidu suursaadik Matti Maasikas neile ütles, et Ukraina liikumine Läände on meie ajastu suurim geopoliitiline nihe. Peterkop oli nende seas, kes aimasid, et see tähendab sõda. „Putin ei taha olla tsaar, kes Ukraina kaotab,“ ütleb ta.

Kõik Vene valitsejad on tahtnud alati olla tsaarid. Kui Lennart Meri 1994. aastal Kremlisse sõitis, et kokku leppida Vene sõjaväe väljaviimine, kutsus Boriss Jeltsin ta vahepeal selle kolossi koridoridesse jalutama. „Jätame ametnikud siia sirgeldama,“ oli ta öelnud, ning tegi Merile tuuri. Ja siis ühel hetkel võttis Meril õlgade ümbert kinni ja ütles, et kutsub ta Volga peale laevaga sõitma. Hea küll, mis saaks olla väikese ühistranspordiga sõidu vastu. Kuid Meri teadis, et see on sümbol – Volgal sõitsid laevadega tsaarid.

Kui novembris hakkas USA luure infot avalikustama, olid paljud veendunud, et mingis vormis sõda on vältimatu. Riigikantselei asus koos ministeeriumidega plaane välja töötama ja enne jõulupühi olid need valmis. Kõik olulised inimesed olid nüüdsest ööpäev läbi kättesaadavad. Vajaminevate otsuste nimekiri oli ette valmis tehtud ning avalikkusele suunatud sõnumid läbi mõeldud. Koostati plaanid sõja mõjust Eestile. Ainuüksi majandusprognoosid võtsid 40 lehekülge ning tasapisi hakati valmis seadma ka riigiasutusi ning valdu ja linnu.

KÕIK VENE VALITSEJAD ON TAHTNUD ALATI OLLA TSAARID.

Koostati plaanid ka põgenike saabumise kohta ja kirjutati neisse arv 150 000. See kõik jäi esialgu salajaseks. Avalikkuses polnud toona ohutunne ega üksmeel piisav, et see uudis alla neelata. Eelmine pagulaskriis oli ühiskonna lõhki löönud ja sellega ei saanud enam riskida. „See on olnud kummaline kriis,“ ütleb Peterkop, „saime selleks mitu kuud valmistuda.“ Sai – ja ometi ei saanud, sest kuna avalikkust ehmatada ei tahetud, ei pandud kaugeltki kõiki ressursse tööle.

Otsustavalt tihendati välissuhtlust. Ennekõike peaministrit, aga ka välisministrit võis nüüdsest tunduvalt sagedamini näha Tallinna lennujaamas, kust nad (enamasti mitme ümberistumisega) mõnda Euroopa pealinna lendasid. Intervjuusid ei oodatud, vaid taotleti ise, ja nendes ei räägitud enam Eesti sülelastest, kes oskavad programmeerida, vaid Venemaast. „Meie ülesanne oli selgitada Läänele olukorra tõsidust,“ ütleb Peterkop, „ja Venemaad seeläbi heidutada.“ Isegi kui lootus seda teha oli kahanenud juba väga väikeseks.

Uue aasta esimesel päeval läks Peterkop peaministri juurde ja ütles, et kõik luureallikad kinnitavad: sõda puhkeb umbes kuu aja jooksul. Info levis. Kõrgetes riigiametites töötavad inimesed tunnevad üksteist juba aastaid, teave liigub kiirelt ja sujuvalt, ainult et enam ei kohtutud kohvikutes ega lobisetud Whats­Appis. „See polnud enam turvaline,“ ütleb riigisekretär napilt.

Mõni nädal hiljem otsustati eraldada riigikaitsele juurde sadu miljoneid ja jaanuari keskel pidas peaminister Riigikogus kõne riiklikust julgeolekust. Nõunike soovitusel vältis ta sõna „sõda“, asendades selle väljenditega nagu „pinged“, „ähvardused“ või „sõjaline mõjuvõim“. Sellest hoolimata sai vähemalt üks peaministri nõunik terve jaanuari ja veebruari sõnumeid nii riigiametnikelt kui ka teistelt, kes heitsid ette liigse hirmu külvamist. Kui Kaja Kallas kõnepidamise järel „Aktuaalsesse kaamerasse“ läks, küsis tavaliselt välispoliitika osas tundlik uudisteankur korduvalt, miks ta proovib koguda sisepoliitilisi punkte, sest mingit sõda horisondil ju pole.

Sellest intervjuust räägivad mulle mitmed riigiametnikud, kuid avalikkuse mõistmatusest tuleb aru saada – sest avalikkus ei teadnud seda, mida teadsid nemad.

SÕJA ESIMESED TUNNID
23.veebruari õhtul oli Taimar Peterkop Tallinnas ühel korteripeol. Kuna järgmine päev pidi olema vaba, tähistati juba iseseisvuse pidulikku sünnipäeva. Võeti napsi, tehti nalja – tavaline oleng, nagu neid peeti igal õhtul ka Kiievis ja Mariupolis. Kella seitsme paiku helises Peterkopi spetsiaalne turvatelefon. Sellesse ei saa laadida äppe ning külastada võib ainult kindlaid veebilehti. Seda telefoni ei saa pealt kuulata ning sinna ei saa helistada niisama, vaid erilise rakendusega. Kui telefon kaob, kustutatakse kogu aparaadi sisu. Seda tehakse distantsilt, nagu jälgitakse distantsilt kõike telefonis toimuvat. Kui ma küsin, kes seda distantsilt teeb, vastab Peterkop lakooniliselt: „Keegi.“

Sel õhtul öeldi Peterkopile, et ­öösel läheb sõda lahti. Selliseid häireid oli olnud varemgi, kuid seekord räägiti kindlas kõneviisis. Peterkop läks teise tuppa ja helistas peaminister Kaja Kallasele. See polnud tavaline. Riigi peaministri amet ei ole just kõige lihtsam ja riigisekretär valib tema numbri vaid äärmisel vajadusel. Seekord oli vajadus olemas.

„Oleme täna öösel valmis,“ ütles Peterkop. „Okei, selge,“ vastas peaminister, ja riigisekretärile tundus, et veidi väsinult. Viimased kuud oli Kallas reisinud palju rohkem kui varem ja oli ka nüüd äsja Münchenis ettekandeid pidanud. Ta oli mõelnud, et saab õhtupoolikul natuke puhata ja nagu tavaliselt enne magaminekut veidi raamatuid lugeda. Kuni öeldi, et algab sõda.

Siis helistati läbi ministrid ja kästi neil öösel telefonid sees hoida. Seda oli vaja kella viie paiku. „Kuulsin läbi une, et telefon vibreerib,“ ütleb kultuuriminister Tiit Terik. „Kui nägin, kust helistatakse, sain aru, et sellisel kellaajal saavad tulla vaid halvad sõnumid.“ Ta ütles abikaasale, et algas sõda, ning pani televiisori käima.

Samal ööl telefoni teel peetud valitsuse istung läks kiirelt. Jüri ­Luige volitamine NATOsse kaitseplaane nõudma oli varem ära otsustatud, kuid seda ei saanud varem teha – otsus oleks pidanud olema salajane, et vältida paanikat, aga Eestis on valitsuse otsused avalikud. Ühtlasi öeldi ministritele, et edaspidi kohtutakse mitte üks, vaid kaks korda nädalas, ning istungid ei toimu enam Stenbocki majas, vaid turvamajas. See valmis alles mõni kuu tagasi. Maja aknad on kinni müüritud ja telefone ega arvuteid sinna kaasa ei ­võeta. Hädavajadusel saab majja sisse – või sealt välja – maa-aluse tunneli kaudu.


Siis kriisiistung lõppes ja mindi Toompeale, kus poolteise tunni pärast heisati vabariigi sünnipäeva auks sinimustvalge. Kui riigisekretär Taimar Peterkop oma naise ja lastega seal seisis, tundis ta, et üle tema valgub mitte hirm, vaid suur tume masendus. „Ma mõtlesin, kui palju saab kinnisideega inimene maailma kurja teha,“ ütleb Peterkop kolm nädalat hiljem, ja tema silmadesse tungivad endalegi üllatuseks pisarad. Ta neelatab, võtab taskuräti ja proovib end koguda. Sest kuigi sõda ei tulnud talle üllatusena, oli lootus püsinud viimase hetkeni.
Õhtuks oli Kaja Kallasele esitatud üle saja intervjuusoovi välismaalt (ta jõudis anda ainult kolm kommentaari, kaks ERRile ja ühe BBC-le). Tema jälgijate hulk Twitteris oli kasvanud umbes 10 000 inimese võrra (kuu aja pärast oli tema postitusi näinud üle 20 miljoni inimese). Enne pärastlõunal toimunud Euroopa liidrite kohtumist helistas ta veel Boris Johnsonile ning hetkel, kui Kallas rääkis Ukraina peaministri Denõss Šmõhaliga, saatis oma välisnõunikule lakoonilise sõnumi „Räägin. Pöörane“.

Välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi telefonid olid punased. Eesti rahvusvaheline suhtlus oli käima lükatud enneolematu hooga ning järgmistel päevadel kujunes välja väike ring inimesi, kelle kätte on tänaseks koondunud selle kõige olulisemad liinid.

KANTSLERID
Enim räägitakse kolmest inimesest: peaminister Kaja Kallasest ja kahest kantslerist, keda kirjeldatakse vahel kui „alfaisaseid“. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ning kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm on oma ametites uued, kahe peale kokku on neil kantslerikogemust vähem kui 700 päeva, kuid valdkonnas on nad töötanud pikalt (sealhulgas on Vseviov olnud üle kahe ja poole aasta kaitseministeeriumi kantsler) ja mitte ainult Eestis. See annab neile rahvusvahelise kogemuse, kindluse ja suhetevõrgustiku. Nende maneere iseloomustatakse kiirete, selgete ning mis eriti oluline sõja ajal – enesekindlate ja jõulistena. Otsuseid ei nämmutata, lükata edasi ega võeta tagasi, ja võib-olla suudavadki seda teha pigem ametnikud kui pidevalt reitinguid piiluvad poliitikud – sest reitingud ei puhka ka sõja ajal.


Jonatan Vseviovi nimetab Kaja Kallas oma isa ning nõunike kõrval enda peamiseks nõuandjaks. „Jonatan suunab praegu kogu Eesti riigi välissuhtlust,“ ütleb temaga aastaid koos töötanud ­Celia ­Kuningas-Saagpakk, presidendi välisnõunik. „Ta on briljantne, andekas, haarab lennult ja suudab sind veenda kõiges.“ Vseviov on haruldane näide riigiametnikust, kelle kohta nii mõnedki ütlevad, et on tema stiili „fännid“. Koosolekud on nüüd avatumad, protokolle jagatakse paljudega, Vseviov mängib lahtiste kaartidega ja sõja puhul on see ülioluline. „Ta mõtleb väga strateegiliselt ja mitte ainult tänases päevas, vaid kahe nädala või mitme kuu peale ette,“ lausub peaministri välisnõunik Liis Lipre-Järma. „Jonatan annab praeguses kriisis kantsleri palga eest Eesti riigi strateegilist eelhoiatust,“ lisab üks kõrge riigiametnik. Vseviov võidab väidetavalt iga vaidluse, mis on seda lihtsam, et vaidlusi eriti ei toimugi, kuna äärmiselt süsteemse inimesena on tal lihtsalt enamasti niigi õigus.
Vseviov polnud põrmugi üllatunud, kui talle 24. veebruari varahommikul laiaulatuslikust sõjast teatati. Salajane luureinfo oli olnud vägagi detailne ja Venemaa ohuga on Eesti diplomaadid tegelenud piisavalt kaua, et kulmud said jääda omale kohale ega kerkinud jahmatusest laubale. Vseviov oli juba mitu kuud varem käivitanud Eesti uutlaadi välissuhtluse esimese faasi, kus info liikumise ja jagamisega sooviti tagada liitlaste ühtsus. Detsembris käivitati teine faas, kus sooviti kaasa aidata diplomaatilise lahenduse leidmisele. „Ma ei uskunud sellesse,“ tunnistab aga Vseviov nüüd. „Pärast nii suuri ettevalmistusi sõjaks ei ole võimalik sõda ainult rääkimisega ära hoida.“ Praegu keskendutakse Ukraina toetamisele ja sõja lõpetamisele ning Vseviovi sõnul pole ükski sanktsioon liiga karm, sest Putin peab saama täieliku kaotuse – ning ta peab seda ka ise säärasena mõistma. „Maailm ei muutu enam kunagi endiseks,“ ütleb Vseviov, kes hoolimata hilisest õhtutunnist ning põetud haigusest räägib kiirelt, teravalt ja kirglikult.

Kusti Salm räägib välispartneritega NATO vägede kohalolust praegu ja pärast sõda. „Need kõnelused pole lihtsad,“ ütleb Salm. „Kui oleks lihtsad, oleks väed juba siin ja meil poleks vaja mööda Euroopat ringi sõita.“ Sellest hoolimata on juba tulnud Eestisse 1300 sõdurit, rääkimata lennukitest.


Pikka kasvu ja range silmavaatega Salmi jaoks pole sõda tegelikult midagi uut. „Me oleme alati endalt küsinud: kuidas me võidame järgmise sõja,“ ütleb Salm, „Eesti pole Belgia, me peame alati sõjaks valmis olema.“ Tema jaoks läks sõja tõenäosus talumatult suureks detsembris ning arutelude käigus pandi rõhk kahele sammule. Esiteks Ukraina toetamine relvadega. Eesti on andnud neid rohkem kui 200 miljoni euro eest ning kogu maailmas on enamat teinud vaid… USA ja Suur­britannia. Kui USA kaitseväe juhataja kuulis, kui palju annab New Yorgi eeslinna suurune Eesti tankitõrjemiine, ei suutnud ta seda uskuda ning küsis kindral Martin Heremilt mitu korda üle. Teiseks kaitsekulutuste järsk kasv. Tänaseks on valitsusel otsustamiseks laual 810 miljoni euro eraldamine,mis on rohkem kui aastane eelarve. „Sinna on läinud enamus minu energiat,“ ütleb Salm. Kõik poliitilised osapooled on tulnud ära veenda, sest väljaspool eelarvet on siiani antud kõige rohkem 20 miljonit. Mingeid pikki hankemenetlusi oodata ei ole, peaaegu miljard eurot on varsti juba lepingutega kaetud, mis tähendab erakordset kiirust.
Need kaks sammu pidid olema maailmapoliitikasse visatud kivikesed, mis hakkavad enda ümber suuremaid ringe tekitama. „Eesti ülesanne on anda oma tegudega eeskuju,“ ütleb Kusti Salm. On võrratult lihtsam öelda teistele riikidele, et nad suurendaksid oma kaitse-eelarvet, kui seda on ise paar nädalat varem tehtud.

Haubitsaid ja tankitõrjerakette Javelin tahtis Eesti riik anda Ukrainale juba eelmise aasta lõpus, kuid Soome ja Saksamaa pidid andma selleks loa. Toimusid arutelud, koosolekud, kollektiivmõtlused. Tundus ennekuulmatu, et keegi Euroopast annab Ukrainale relvi, mis ei jää seisma, vaid üpris kindlasti lasevad peatselt õhku mõne ­Venemaa tanki. Asjad venisid ja mõnede ­allikate sõnul ei olnud Eestil aega luba ära ooda­ta. Relvad pandi teele juba enne, kui kõik lõplikud kinnitused tulid. Kui ma küsin Kusti Salmilt, kas see vastab tõele, peab ta pika pausi. „Me juhindusime sellest, kuidas Ukrainat võimalikult kiiresti ja efektiivselt toetada,“ vormistab ta siis täiusliku lause, ja võtab ilmetu näoga esimest ning viimast korda laua pealt pähkleid.

Sellel sammul olid tõepoolest tagajärjed kogu Euroopale. Kuu aega enne sõja puhkemist pandi Eesti sammu tähele ja Lääne avalikkuses hakkasid toimuma arutelud. Eesti suursaadik Saksamaal Alar Streimann kirjeldab debatti „vägagi laiana“, seda ei vedanud mitte saatkond või valitsus, vaid sealne ajakirjandus ja poliitikud. Kui sõda tõepoolest algas, oli soe õhk ära keerutatud ning võis asuda tegudele. Üks väga kõrge Saksamaa kaitseministeeriumi ametnik tunnistas alles hiljuti Salmile, et Saksamaa otsustas suuresti just tänu Eestile anda Ukrainale mitte kiivreid ja udusulgi, vaid tõelisi relvi. Ja ilmselt polnud Saksamaa sugugi ainuke, kes Eesti sammu tähele pani – ja kordas.

PRESIDENT
Tavaliselt välissuhtluses suurt koormat kandev president pole praegu eesrindel ja see on mõistetav, sest pidulikumat sorti kohtumised kuuluvad rahuaja juurde. Varasemas elus tegeles Alar Karis pealegi hiirtesse inimeste geenide istutamisega, mitte rahvusvaheliste suhetega.

Sellest hoolimata pole Karis tagasi tõmbunud, vaid vastupidi. Alates sellest, kui 24. veebruari hommikul tema surisevasse telefoni saatuslik SMS saabus ning ta teleka CNNi ja BBCi peale keeras, otsib ta koos nõunikega üha agaramalt võimalusi kohtuda, algatada, jagada infot ja edastada sõnumeid. Teda iseloomustatakse inimesena, kes suudab keerulistes olukordades säilitada rahu, kuid kes samas otsib uudishimuliku inimesena pidevalt uusi vahendeid ja vorme. Tema jaoks on vahel arusaamatu, miks tuleb teatud jutupunkte korrata muutumatul kujul ning lõputult, kuid see on paratamatus. Kui ma jälgin Strasbourgis ühe päeva jooksul Kaja Kallast, siis ütleb ta seitsme tunni jooksul kuus korda täpselt samas sõnastuses, kuidas „me ei soovi sõda laiendada, vaid lõpetada“ (not to extend, but to end).

Alar Karise peamiseks mõjutajaks välissuhtluses peetakse tema välisnõunikku, pikaajalist diplomaati Celia Kuningas-Saagpakki. Kuningas-Saagpakki iseloomustatakse tööka, otsekohese ja läbinägeliku inimesena, kes soovib näha tulemusi. Kui ta aastaid tagasi tahtis korraldada Roomas Konrad Mägi näitust, öeldi suures muuseumis kaks korda ei. Seejärel käis ta ükshaaval läbi kõik muuseumi nõukogu vanaprouadest liikmed ning veenis lõpuks ka muuseumi direktori ära.

Nõunikuks saades koostas ta Alar Karisele välispoliitika „lennu­raja“, kus on rohkem kui tosin suurt sõnumit Lääne ühtsuse hoidmisest kliimapoliitikani. Presidendi välisvisiidid oleksid pidanud algama Baltimaadest, kuid ulatuma Brüsseli, Washingtoni ja lõpuks isegi Mongooliani. President ei ole Kuningas-Saagpaki käsitluses sugugi ainult esindusfunktsioonide täitja, seda enam, et ta ise oli välisministeeriumis töötades harjunud säärase mahu ja tempoga. Kuni möödunud aasta augustis tundis, et seda kõike on veidi liiga palju. Afganistanist väljatõmbumine muutus hullumeelseks, kõige muu hulgas pidi ta läbirääkimisteks välja ajama Talibani juhtide mobiilinumbrid ning kohtuma nendega Kataris ühe hotelli teisel korrusel asunud avatud seintega salongis. Põnev – kuid kuhjudes väga väsitav. Kui ta oma vähesed kastid ministeeriumist parklasse auto juurde viis, olid tema silmis pisarad – raske oli lahkuda oma teisest kodust.

Juba oktoobris tõstis ta esile vajaduse hoida maailma päevakorras Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Venemaaga on Kuningas-Saagpakk tegelenud aastakümneid ning ütleb rahulikult, et siiani pole ta kunagi eksinud venelaste järgmiste sammude asjus. Seda kuni veebruari lõpuni. „Ma olin kindel, et nad lähevad sisse,“ ütleb Kuningas-Saagpakk, „aga olin ka veendunud, et nad ei hakka Kiievit pommitama.“

Temagi telefon helises 24. veebruari öösel kell 5. Teisel pool toru oli proua välisministeeriumi spetsiaalsest üksusest, kes õnnitles esmalt vabariigi sünnipäeva puhul ja teatas siis, et on alanud sõda. Presidendi kantseleiski osati seda mingil määral oodata. Otsused olid ette valmistatud, sammud läbi mõeldud, kuigi ei oodatud täiemõõdulist sõda ja loodeti, et midagi nii hullu ei tule. „Me kõik tegime vigu,“ ütleb Kuningas-Saagpakk. „Mina arvasin, et venelased on ratsionaalsed, Putin arvas, et ta võtab Ukraina kiirelt, ning enamik Euroopa riike oli veendunud, et nad ei hakka kunagi Ukrainale relvi andma.“ Kõik seisukohad olid 24. veebruari õhtuks pöördumatult muutunud.

Tol õhtul pärast lugematuid koosolekuid hakkas Kuningas-Saagpakk minema Estonia poole vabariigi aastapäevale. Õhtukleit seljas, väljus ta juba Kadrioru lossist, kui korraga helises telefon ning ekraanile ilmus Ukraina suunakood. Välisnõunik oli päev otsa proovinud leida võimalust Volodõmõr Zelenskõi ja Karise jutuajamiseks ning nüüd anti talle teada, et Zelenskõil tekib vaba hetk.

Eesti ja Ukraina president olid kohtunud alles kaks päeva varem Kiievis. See visiit pidi toimuma märtsi lõpus, kuid luureinfo muutus järjest süngemaks ja 17. veebruariks oli selge, et reisi ei saa enam kaua edasi lükata. See päev oli neljapäev. Kiievisse lendas Karis teisipäeval. Hommikul lennujaamas tundis Kuningas-Saagpakk hirmu. Presidendi turvameeskond ütles, et nad pole kunagi pidanud tegutsema sellise ohuhinnanguga olukorras. Kuid ta tuletas endale meelde, et sõjad puhkevad tavaliselt öösiti ja õhtuks on nad juba tagasi – loodetavasti. Ja Karis oli rahulik, mitte mingit võbelust. Ta oli veendunud, et sellele visiidile tuleb minna.

Zelenskõi oli kohtumisel Kuningas-Saagpaki sõnul väga kurnatud ja väsinud, kuid reageeris siiski teravalt, küsides Eesti presidendilt nõu, kuidas jõuda oma riigi venekeelse kogukonnani. Karise arvates oli Zelenskõi aga väga rahulik ning laiaulatuslikku sõda ei uskunud isegi tema. „Kiievi peale ei tule keegi,“ ütles Zelenskõi Karisele. See on üks selle sõja paradokse: luureinfot jagati laiemalt, täpsemalt ja pikemalt kui kunagi varem, kõik riigijuhid teadsid enam-vähem sama palju, kuid kõik taandus lõpuks ikkagi sellele millele alati – usule. Alar Karis oli sama meelt kui Zelenskõi. Ka tema ei uskunud, et säärane sõda võiks aset leida, ning kui ta käis aasta esimestel kuudel Põhjamaades, rahustas ta sealseid, tema arvates üleliia ärevusse sattunud riigijuhte.

KUI KARIS KÜSIS, KUIDAS EESTI SAAB TOLLI­­FORMAALSUSED VORMISTADA, HÜÜDIS ZELENSKÕI EMOTSIO­NAALSELT: UNUSTAGE FORMAALSUSED, TOOGE KÕIK POOLA PIIRILE JA LÜKAKE ÜLE!

Vaevalt 48 tundi hiljem jooksis Kuningas-Saagpakk läbi talvise Kadrioru pargi presidendilossi uksest sisse. Alar Karisele asetati parajasti ametiketti kaela, mis on hämmastavalt keeruline protseduur, sest kett kipub pidevalt kõhu peale libisema. Sel hetkel tormas sisse Kuningas-Saagpakk ja ulatas presidendile oma iPhone’i. Toru teises otsas oli Kiievis punkris viibiv Ukraina president, kelle kodulinna langesid parajasti pommid – siinpool aga piduriietes ja hästilõhnastatud, riigi sünnipäeva tähistavad vabad kodanikud.

Telefonist oli veel kuulda Zelenskõi eelmise kõne lõppu, seejärel rääkis ta Karisega. Kuningas-Saagpakk rebis esimesest kättejuhtunud leheplokist lehe, kükitas laua varju ja kirjutas üles kõik, mida Zelenskõi soovis Euroopalt. Ta näitab mulle seda lehte. Läbisegi eesti ja inglise keeles on suurte trükitähtedega kirjutatud kiirelt sõnad nagu „sanktsioonid“, „kuulivestid“ ja „kütus“. Kõne oli lühike, mõned minutid. Zelenskõi oli ärev ja ärritunud. Eesti humanitaarsaadetised olid eelmistel päevadel takerdunud Ukraina piiril mingite dokumentide taha. Kui Karis küsis, kuidas Eesti saab tolliformaalsused vormistada, hüüdis Zelenskõi emotsionaalselt: unustage formaalsused, tooge kõik Poola piirile ja lükake üle! Siis kõne lõppes.

Õhtusest aastapäevakontserdist ei mäleta Kuningas-Saagpakk midagi. Ta istus Estonia teatris, arvuti süles, ja kirjutas presidendi sõnavõttu järgmiseks päevaks. See pidi ette kantama samuti punkris – kuid seekord Varssavis.

EUROOPA PARLAMENT
Lisaks eelnimetatutele tegelevad praegu – ja juba aastakümneid – Eesti välissuhtlusega muidugi veel paljud suursaadikud, kogu diplomaatiline korpus, sõjaväelased ja teisedki. Euroopa Parlamendis on jõuliselt end kehtestamas näiteks endine kaitseväe juhataja Riho Terras, kes ärkas 24. veebruari varahommikul ilma igasuguste telefonikõnedeta. Tema uned olid pikemat aega olnud rahutud, sest ta oli juba novembris veendunud, et suuremahuline sõda tuleb. Organiseeris Euroopa Parlamendi saadikuid Ukrainasse, kuid paljud sõda ikkagi ei uskunud – või ei tahtnud uskuda. „Venemaad vaadati kui kasulikku turgu,“ ütleb Terras. Tol ööl pingul närvide tõttu üles ärgates pani ta kohe teleka käima, sest tegi seda viimastel nädalatel alati, ja nii nägi ta Putini sõjakuulutust otse.

Euroopa Parlamendi istungisaalis kannab Terras alati rinnas Ukraina lipuvärve, tema kulmude vahel olevat kortsu on näha kümnete meetrite taha ja ta ei naerata kordagi – sest pole põhjust. Kui kõnepulti astub meie EKRE sõpruspartei esindaja Austriast ning hakkab Ukrainat kiruma, taob Terras rusikaga vastu lauda, hüüab „Häbi!“ ja „Buu!“ ning Austria saadik taandub pärast mikrofoni väljalülitamist esialgu kõrvalpingile, seejärel hiilib aga igaks juhuks üldse saalist välja.

Terras on saalis ka siis, kui Euroopa Parlamendi ette astub peaminister Kaja Kallas ning peab seal kõne. See on haruldane sündmus. Eesti riigijuhid saavad säärase võimaluse umbes kord viie aasta jooksul. Kallasele oli kutse esitatud juba mitu kuud varem. Euroopa Parlamendi spiiker Roberta ­Metsola, särav ja halastamatult läbinägelik Malta poliitik, kelle suunurka ilmub irooniline muie ka kõige pateetilisematel hetkedel, oli tõusnud parlamendi juhiks ning soovis alustada uut kõnepidajate sarja. Esimeseks kõnelejaks kutsus ta Kallase. Nad olid kunagi töötanud koos ühe teema juures: Kallas oli raportöör ja Metsola tema variraportöör.

„Väga hea,“ ütleb Kallase kõne kohta Terras. Seda hinnangut kuulen ma Strasbourgis korduvalt. Isegi kui on tegemist euroopaliku viisakusega, pole kahtlust, et Eesti kõige intensiivsem rahvusvaheline suhtleja on hetkel peaminister Kaja Kallas.

PEAMINISTER

24.veebruari pärastlõunal lendas Kaja Kallas Brüsselisse. Kell neli algas seal Euroopa riigijuhtide kohtumine, mida nimetatakse ülemkoguks. 27 inimest istuvad ühes ruumis ja otsustavad Euroopa tuleviku üle. Nõunikke kaasa ei võeta, uksed suletakse, telefonid korjatakse ära (varem seda ei tehtud), mikrofonide kõrvale pannakse pudel veega ja räägitakse lahtiste kaartidega. Miski ei otsusta siin rohkem kui isikuomadused.

Ruum on sel hetkel täis nii nutikamaid kui tuhmimaid, nii julgemaid kui pelglikumaid, nii selgemaid kui hämaramaid inimesi, kelle tase on väga ebaühtlane alates keeleoskusest kuni argumenteerimisoskuseni. Kuid neil kõigil on märkimisväärne ego, sest muidu nad ei oleks siin. Ja samas hoiavad nad väga kokku – sest nad on endasuguste seas.

Kaja Kallas proovib nõunike sõnul ülemkogude ajal laua tagant mitte kordagi lahkuda, isegi mitte hädavajaduse tekkides. „Me peame olema laua ääres, mitte laua peal,“ on ta neile öelnud.

Seekordne kohtumine kestis kaheksa tundi ja Kaja Kallase sõnul olid inimesed „näost valged“. Nii mõnedki viitasid paar päeva varem Financial Timesis ilmunud Kallase intervjuule, kus ta vihjas paljude Euroopa riigijuhtide naiivsusele. Jah, ütlesid nad Eesti peaministrile. Me oleme olnud naiivsed.

VÄIKERIIKE VÕETAKSE NÜÜD TÕEPOOLEST VÕRDSENA KUULDA. SELLELE ON KAASA AIDANUD KÕIGE MUU HULGAS ANGELA MERKELI TAANDUMINE.

Nad ei olnud tõesti seda kõike oodanud. Võib-olla ehmatusest, aga võib-olla soovist käituda maitsekalt, olid suured riigid sanktsioonide arutamisel veidi tagasihoidlikud. Ent mõne allika sõnul keeras just Balti riikide ja Poola surve esimesed sanktsioonid tunduvalt karmimaks kui algul planeeritud. Kaja Kallase sõnul see päris nii ei olnud. Riikide suursaadikud olid omavahel juba lahendused kokku leppinud ning riikide liidritel polnud põhjust vaielda. Üksmeel oli hämmastav, kedagi veenma ei pidanud. Isegi ühe suurriigi juht, kes alles neli päeva varem oli Kaja Kallasega õhtust süües arvanud, et Ukraina peaks tegema midagi vene keele kaitsmiseks, oli nüüd tulivihane, pidas end Putini poolt lollitatuks ja rääkis samu lauseid mida Kallas umbes 100 tundi varem.

Väikeriike võetakse nüüd tõepoolest võrdsena kuulda. Sellele on kaasa aidanud kõige muu hulgas Angela Merkeli taandumine. Varem räägiti tunde ja vaadati siis Merkeli otsa, kes oli hiilgav kuulaja ja süveneja ning suutis välja pakkuda kõiki rahuldavaid kompromisse.

Praegu selgeid liidreid pole ning Kaja Kallase kõrval on juhtrühma tõusnud teisedki osavad kõnelejad, kes ei ole sugugi suurimatest riikidest: Läti peaminister, Taani ja Hollandi liidrid, aga ka Kreeka ja Horvaatia peaministrid, ning vägagi nähtav on imetilluke Luksemburg, mille peaminister on suutnud enda nööpnõelapea suuruse riigi rääkida kordades suuremaks.

Ka Eesti eelmised peaministrid on Euroopas olnud vähemalt korralikud ning nii mõnedki silmapaistvad, kuid Kallas pidi olema kõrgete ametnike sõnul hoopis teisest liigast. Ta ei räägi mitte ainult Eestile otseselt olulisest, vaid kujundab Euroopa seisukohti palju laiemalt, alates Ukraina liitumisest ja lõpetades sanktsioonidega.

Viimatisel NATO tippkohtumisel anti Kaja Kallasele sõna kohe pärast USA presidenti – ja enne Suur­britannia peaministrit või Prantsusmaa presidenti. „Paljude silmad avanesid 24. veebruaril,“ ütleb Taimar Peterkop. „Eesti kaalub maailmas praegu rohkem, kui me tegelikult kaalume.“

MOMENTUM
Umbes kolmveerandi Kaja Kallase ja tema nõunike ajast võtavad nüüd välisküsimused. „Täna on momentum,“ ütleb Gerrit Mäesalu tagasihoidlikult. Nad ei mõõda enam tööpäevade pikkust, töötatakse ka nädalavahetustel ja öösiti, kuid seda teevad Eestis sajad inimesed. „Sõjatuimus ja väsimus tulevad hiljem, täna tulebki joosta,“ arvab Mäesalu.

Välisministeeriumist on peaministrile tulnud selged soovitused võtta vastu kõik vähegi olulised kohtumised. Neid lepitakse kokku enneolematu kiirusega. USA riigisekretäri Antony Blinkeni visiit oli varem teada, kuid selle päev hilisemaks nihkumisest luges Eesti pool alles meediast – kellelgi polnud aega etiketikohaselt teada anda. Varem võis kuluda kuid või isegi aastaid, et saada näiteks Saksa liidukantsleri jutule, kuid hiljuti tuli Berliinist kutse, millele oodati vastust kaheksa tunni jooksul. Ajapuuduse tõttu lennatakse äriklassis, sest seal on piletid paindlikud ning seda on väga vaja, kuna ühendused Tallinnast on katastroofiliselt kehvad. Kui Poolas on igal ministril võimalus kasutada presidendi või peaministri lennukit, millega kihutada kriisihetkel Londonisse või Pariisi, siis Tallinnast tuleb isegi sõja ajal lennata metropolidesse kahe ümberistumisega ja loota, et riigijuhtidele veel pileteid jagub.

„SIIANI OLI JULGEOLEK TORE INTELLEKTUAALNE VESTLUS,“ ÜTLEB KAJA KALLAS, KUI TA ANNAB INTERVJUUD EUROOPA ÜHELE SUUREMALE AJALEHELE SÜDDEUTSCHE ZEITUNG, „AGA NÜÜD ON SEE MINU RIIGI JAOKS EKSISTENTSIAALNE.“

Kohe sõja alguse järel pidi president Alar Karis osalema mitme presidendi kokkusaamisel Varssavis üpris väikeses seminariruumis (presidentide küünarnukid puutusid seal kokku mitte ainult kujundlikus mõttes), kuid kellaaeg muutus pidevalt. Lõpuks oli Celia Kuningas-Saagpakk sunnitud teatama, et Tallinnast on ainult üks liinilend võimalik ja kõik ajad sel Euroopa jaoks kriitilisel hetkel Eestile lihtsalt ei sobi. (Lõpuks saatis Poola siia oma presidendi lennuki, mis viis meie riigi juhi tasuta Varssavisse. Sellel kostitati eestlasi võileibade ja šokolaadiga. Poolast on saanud üks meie olulisimaid liitlasi.)

Hoolimata nappidest lennuühendustest on peaministri graafik niivõrd tihe, et üks nõunikke räägib mulle, kuidas tal on tekkinud tõsised raskused, et välisvisiitidel leida ajaakent pissimiseks. Need pole enam viisakusvisiidid, kus ulatatakse partnerile kingituseks kadakast võinuga, vaid siin tahetakse midagi Eesti jaoks saavutada. „Me tahame rohkem heidutust,“ ütleb Gerrit Mäesalu, „ja selle jaoks peame Eesti oluliseks rääkima.“ Konkreetsed tankimargid on kaitseministeeriumi küsida, peaministri eesmärk on teha kõigile selgeks, kui oluline see meie jaoks on. „Siiani oli julgeolek tore intellektuaalne vestlus,“ ütleb Kaja Kallas, kui ta annab intervjuud Euroopa ühele suuremale ajalehele Süddeutsche Zeitung, „aga nüüd on see minu riigi jaoks eksistentsiaalne.“

AVALIKKUS
Intervjuu on pigistatud igasuguste tähtsate kohtumiste vahele, kuid tänases olukorras võetakse paljud sellised palved vastu. Kuigi osaletakse ka ainult liidritele suunatud nišisaadetes, soovitakse teadlikult rääkida hoopis laiema publikuga. Alles hiljuti tuli valida Itaalia suure päevalehe ja BBC vahel ning otsustati BBC kasuks, sest selle levi on lihtsalt suurem (kuid hiljem anti intervjuu siiski ka itaallastele).

Euroopa ei tähenda hiigelsuures majas sebivaid ametnikke ja poliitikuid, vaid inimesi Portugali väikelinnas või Hispaania rannarajoonis, sest kui nemad ei pea Eestit oluliseks, siis ei pea ka nende ametnikud ja poliitikud. „Me peame kõnelema Euroopa valijatega,“ ütleb Mäesalu, „me peame saama nende südametesse.“ Kõige olulisem valuuta pole pildid Suurest Munamäest ega koorilaul, vaid meie väärtused. Kui algatati üleriigiline referendum homoseksuaalide küsimuses, tuli mitmete allikate sõnul välismaa diplomaatide kaudu selgeid sõnumeid, et tipptasemel kohtumised võib ära unustada. Kasu ei toonud ka kliimaküsimuste naeruvääristamine. Uue valitsuse tulek nihutas meid lähemale Lääne-Euroopale, kuid samas tasub ilmselt siit otsida ka üht põhjust, miks pole Kaja Kallasest kujunenud Ida-Euroopa riikide eestkõnelejat või miks sealsed ajakirjanikud pöörduvad märgatavalt vähem Kallase poole kui nende Lääne kolleegid. Ent tõsi, Venemaa suhtes mõtlevad nad niikuinii samamoodi. Ühe Baltimaade riigijuhi käest küsiti kord koroonakriisi ajal, millest ta mõtleb, ning ta vastas, et Venemaast – sest ta mõtleb Venemaast alati.

ÜHE BALTI­MAADE RIIGIJUHI KÄEST KÜSITI KORD KOROONA­KRIISI AJAL, MILLEST TA MÕTLEB, NING TA VASTAS, ET VENEMAAST – SEST TA MÕTLEB VENEMAAST ALATI.

„Ida-Euroopa puudumine ei ole probleem,“ ütleb Taimar Peterkop. „Meie fookus on Läänel. Me peame veenma Hamburgi eeslinna elanikku, miks on vaja Eestit toetada.“ See võib meeldida või mitte meeldida, kuid liitlaste saamiseks tuleb liitlaste moodi käituda.

Seetõttu võeti juba eelmise aasta lõpus vastu otsus ennast Euroopas rohkem pildile suruda. Paluti senisest rohkem kohtumisi Euroopa juhtidega. Helistati neile otse – Kallasel on enamiku riigijuhtide isiklikud numbrid, vahel suheldakse omavahel sõnumitega. See kõik ei piirdu aga ainult otsustajatega.

Jonatan Vseviovi ja peaministri nõunike soovitusel on senisest enam teadlikult antud intervjuusid ajalehtedele, mida ei loe mitte ainult tipud, vaid laiemad massid. Eriti hästi levis Kallase poolt lahtiselgitatud venelaste läbirääkimistaktika: nad nõuavad maksimumi, esitavad ultimaatumeid ja ei tagane kriipsugi, sest siis saavad lõpuks poole sellest, mida neil kunagi pole olnudki.

Mitmed vana kooli välispoliitikagurud peavad avalikkusega rääkimist mõneti ebaväärikaks ja isegi ohtlikuks, kuid meie strateegia ei löö enam risti ette. Kui tahad mõjutada Lääne otsustajaid, räägi nende valijatega. Viimase kuue aasta jooksul on Eestiga seotud esikaas olnud Saksamaa suurtes päevalehtedes kolm korda, ütleb üks Eesti diplomaat. Kolm aastat tagasi trükiti seoses laulupeoga ära pilt Muhu seelikutest, kevadel Kallas koos veel kolme riigijuhiga – ja mõned nädalad tagasi oli Tagesspiegeli esikaanel juba Kaja Kallas üksi. Tema juures oli tekst „Diktaator mõistab vaid jõudu“.

Sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni.

Liitlaste väärtuste jagamine ei tähenda siiski, et tuleb leppida kõigega. Kuulates Strasbourgis eurooplaste esinemisi ja küsimusi, hämmastab mind nende suutlikkus leida kõiges head. Igast minutist näpistatakse paarkümmend sekundit komplimentideks, kiidetakse eelmist kõnelejat, ühinetakse arvamustega ja leitakse, et räägitud on olulistel teemadel. Maksimaalse emotsionaalne purskena väljendatakse oma muret või – kuna käimas on siiski sõda – isegi eriti sügavat muret, kuid teravat kriitikat kuuleb harva. See hirmutab ka eestlasi.

Me jälgime sõda sotsiaalmeedias, saame sealt oma päevase annuse hirmu ja viha, kuid tasapisi hakkab kõik tuimenema. Saksa kirjanik Winfried Georg Sebald on kirjeldanud inimesi, kes teises maailmasõjas veel suitsevate Dresdeni varemete keskel kohvi jõid – sest argiste rituaalide jätkamine keset suuri katastroofe aitab natukenegi tervet inimaru alles hoida. See on inimlik ja arusaadav soov, kuid poliitilisel tasandil võib tuimenemine, leppimine ja soov eluga edasi liikuda tähendada uue katastroofi tulekut, ja seekord juba Eestile.

„On ülioluline, et Euroopa ei harjuks sõjaga ära,“ kirjutavad mulle tuttavad Kiievist kirglikult, kuulivestid seljas. „Me hakkame selle kõigega ära harjuma,“ hoiatab Kallas oma sõnavõttudes mitu korda, ja kirjeldab lõunasöögile kogunenud väikesele ringile otsustajatele, kui kiiresti rahuneti Euroopas pärast Krimmi äravõtmist. „Ma olin siin majas, kui see juhtus,“ ütleb Kallas.

EUROOPLANE
„Teda ei ole vaja väga ­menetleda,“ ütleb üks peaministri nõunikke. Kallas töötab kiiresti ja suudab materjalid omandada minutitega. Sõda ja isegi rahvusvaheline julgeolek pole sealjuures olnud Kaja Kallase meelisteemad. Ta peab ennast patsifistiks ning tankitõrjerelvade üksikasjad jätsid ta varem sügavalt külmaks. „Parema meelega tegeleksin ma koos teiega autoriõiguste reformiga,“ ütleb Kallasele üks tema endine kolleeg Euroopa Parlamendis, ning Kallas naeratab ja noogutab. Ka tema tegeleks pigem ettevõtluse, IT või energeetikaga. Aga uues olukorras on Kallas kiirelt õppinud. Tal on võime koondada oma tähelepanu ja seda pika aja jooksul. Ma jõlgun tal sabas, kuid ainult mõnel korral terve päeva jooksul võtab ta kotist telefoni ja näpib seda mõnikümmend sekundit ning ma ei ole kindel, et ta neidki hetki ajaviiteks raiskab.

JÄRJEPIDEVALT TOOB KALLAS ESILE MITTE LÄÄNE ANALÜÜTIKUTE ARVAMUSI, VAID VENE POLIITIKUTE SÕNAVÕTTE, KEERATES NEED TOLBAJOOBLITE ENESTE VASTU.

Kallas suhtleb prantsuse ja soome keeles ning oskab väga hästi inglise keelt, kasutades ette valmistamata keerukaid väljendeid nagu „sanktsioonid on rätsepõmmeldud“ või „me ei tohi langeda venelaste asetatud lõksu“. Nüansirohke keeleoskus on sellel tasandil äärmiselt oluline – seda on hea kuulata, see annab aimu kõneleja laiast silmaringist ning loob mulje, et rääkija valdab teemat mitte ainult ametlikes jutupunktides, vaid palju avaramalt. Ka Jüri Ratas oli väga töökas ja valmistus põhjalikult, kuid napi keeleoskuse ja võib-olla ka puudulike muude oskuste tõttu jäi sageli top­pama jutupunktide juurde.

Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats.


Kaja Kallase põimlaused mitte ainult ei alga, vaid ka lõpevad ning retoorikute parimate õppetundide järgi liigub ta pidevalt üksiku ja üldise vahel, õmmeldes osavalt väikesele faktinööbile külge terve järelduste mantli. Oma kõnedes kasutab ta sageli isiklikku mõõdet, rääkides enda vanavanemate küüditamisest või parandades prantslasest saadiku ajaloofakte. Järjepidevalt toob ta esile mitte Lääne analüütikute arvamusi, vaid Vene poliitikute sõnavõtte, keerates need tolbajooblite eneste vastu – Dmitri ­Medvedevi ülbet lauset „nad tulevad veel meie juurde tagasi“ tsiteerib Kallas Euroopas korduvalt.

Ent Kaja Kallase peamine trump Euroopas on see, et ta on eurooplane. Ta loeb raamatuid (aega on selleks vaid enne õhtust uinumist) ning oskab neid õigel hetkel ja ettevalmistuseta peast tsiteerida. Tema sõnavõttudes peegeldub arusaamine, kuivõrd oluline on viitamine ajaloole, sest 20. sajandi õudused defineerivad Euroopa ideed siiani. Tihti võib Strasbourgis kuulda aastaarve nagu 1939 või 1945 või 1991 (silmatorkavalt ei mainita aastat 1999, kui NATO sekkus Jugo­slaavia sõdadesse, kuid toona polnud karta ka vastulööke).

Tavainimese mõttemaailma mittetundmist heidetakse Kallasele Eestis kõige rohkem ette. Ta olevat võõrandunud ega tunne mulla ja vere lõhna, millest – nii meile öeldakse – koosneb tavalise inimese argipäev. Kuid see, mis teeb Kallase võõraks Eestis, teeb ta omaseks Euroopas. Ta on haritud, konkreetne, ratsionaalne ja kiire. „Ta on euroopalik,“ ütleb Mäesalu. „See kõlab elitaarselt, aga laua taga ongi Euroopa riigijuhid.“

See ei tähenda kramplikkust. Kallast iseloomustab pigem familiaarsus ja lihtsus. Hämmastavalt sageli soovivad meespoliitikud teha Kaja Kallasega selfi, kuigi avalikult ei ahheta Euroopas keegi, et ta juhtub olema naine ning kust küll see kanaarikollane kostüüm, milles ta hallide ülikondadega vooderdatud eurokaevanduses liigub. Väga range hierarhia ning teeseldud poosid valmistavad Kallasele nalja ning ta laiutab käsi, kui talle öeldakse, et Euroopa Parlamendis tuleb tualeti külastamiseks kutsuda mustas frakis mees, kes kannab kõhu peal vasest ketti ja keti otsas tähtsat plönni, ning minna tuleb tema saatel.

„Ta ei ole põhiolemuselt aasta jooksul muutunud,“ lausub Gerrit Mäesalu, „ainult võib-olla muutunud konkreetsemaks.“ Kallas on põhjalik ning Liis Lipre-Järma tunnistab, et on hoopis teine tunne koostada jutupunkte ja memosid, kui on teada, et neid tõesti loetakse ja tehakse järeldusi. Nõunikud on mitmel korral proovinud päevakavva suruda puhkehetki, kuid Kallas käsib needki täis laduda. Ma tean, et see on matslik, kuid ­Strasbourgis hakkan lugema vabariigi peaministri suutäisi ja kogu päeva jooksul sööb ta vaid korra ja napilt – sest suud kasutab ta millekski muuks.

SUHTED
Kaja Kallase tõusmine Euroopa liidrite sekka (üks väga kõrge Euroopa ametnik, kes on näinud ülemkogu lähedalt, nimetab teda koguni kolme juhtiva riigipea seas) algas möödunud aasta jaanipäeval. Toimus järjekordne riigipeade kokkusaamine. Vaid mõned päevad varem olid Angela Merkel ja ­Emmanuel Macron tulnud välja ideega kohtuda Vladimir Putiniga. Allikate sõnul – ja Kaja Kallas kinnitab seda – oli ta esialgu ainuke, kes sellele vastu seisis.

Ta oli teinud selgeks argumendid ning väitles ilmselt talle omase ratsionaalsuse ja külma närviga Euroopa juhtriikide vastu. Kui Venemaa pole täitnud ühtegi tingimust, mis on säärase tippkohtumise jaoks vajalik, siis miks ta laua äärde kutsuda? Kunagi paremas maailmas töötas Kallas advokaadina ning väitlemise oskus on temas sees sama tugevalt nagu näts sameti küljes. „Olin väga ebamugavas positsioonis,“ tunnistab Kallas. „Sest ma olin täiesti üksi.“

Suletud uste taga muutub kõik. Sageli on need, kes avalikkuses jätavad jõulise lõvi mulje, neljakandilise ümarlaua taga malbed miisud. Inimesed muutuvad siin emotsionaalseks, etiketist ei peeta kinni ning on terve hulk riigipäid, kelle kõnede ajal minnakse hoopis tualetti või kõrvaltuppa telefoni näppima. Ent kuna lõpuks peab siiski langetama otsuseid ja tegema kompromisse, loevad ülemkogul kõige rohkem väited, faktid, veenmisoskus ning suutlikkus rääkida palju laiemalt ja detailirikkamalt kui ainult sinu jutupunktid. „Ülemkogus loeb viimasel ajal tõesti ainult see, kui hästi riigi juht suudab argumenteerida,“ ütleb Jonatan Vseviov. „Ja kui hästi on selle riigi diplomaadid varem kuluaa­rides ettevalmistusi teinud.“

Kallas ei veennud tookord ümber Merkelit ja Macroni, kuid rääkis ära piisaval hulgal teisi riike, nii et kohtumist ei toimunudki ja meie ajastu suurim elajas jäi Moskvasse oma Kremli kellasid sügama. Kallase jaoks oli see esimene säärane vastasseis suurriikide juhtidega ning ta kartis, et on rikkunud liitlassuhted, kuid juhtus vastupidine. „Kui seisad selle eest, millesse usud,“ ütleb Kallas, „teenid lugupidamise.“

Kallas ei karda erineda. Pidulikul lõunasöögil saadab ta ainsana tagasi kohvi ja palub tuua endale teed (mida ta ei jõuagi juua). Tema suhtlusstiili välismaailma liidritega kirjeldatakse sirgjoonelise ning lahtisena. „Teie peaminister on väga otsekohene,“ ütles ülemkogu juhataja Charles Michel tunnustavalt, kui Kallas oli maailma liidritele teada andnud, et nende kõned Putinile teevad õnnelikuks ainult Putinit ennast.

Kallas lükkab etiketi sageli kõrvale ning sõidab liigse viisakuse nurkadest üle, muutumata samas matslikuks. Kui üks Euroopa riigijuht hakkas taas helistama Putinile, palus ta Baltimaade riigijuhtidega rääkida väga kõrgel Euroopa ametnikul enda eest – kuid Kallas ei olnud sellega nõus, öeldes ametnikule „las ta helistab mulle ise“. Ja kõne toimuski.

Samas tunneb Kaja Kallas piisavalt hästi Euroopa poliitsuhtluse etiketti, mille kohaselt lahendatakse erimeelsused suletud uste taga ning avalikult kedagi ei õpetata. Kui üks suur Lääne-Euroopa väljaanne väitis oma pealkirjas ekslikult, nagu nõuaks Kallas Saksamaalt relvakingitusi Ukrainale, helistasid peaministri nõunikud ajalehte ning käskisid pealkirja korrigeerida. Eesti ei soovi sõpru avalikkuse ees õpetada, vaid pigem oma seisukohti nende avalikkusele ja nende otsustajatele selgitada.

Seda on lihtsam teha, sest Kallasel on väga paljude liidritega soojad isiklikud suhted. Paljudega suhtleb ta sõnumite kaudu, vahetab kiiret infot või mõtteid. Enamik Euroopa otsustajaid on Kaja Kallase eakaaslased. Vanad on taandunud ja noored pole veel peale tulnud ning see tähendab, et Kallas ja tema sõbrad on kogu elu elanud enam-vähem sarnases maailmas, lugenud samu raamatuid, elanud läbi samad sündmused ning nende lapsed on enam-vähem sama vanad. Kui kohtutakse, siis naerdakse ning mõne lühikese väljendiga võetakse kokku ühine ajalugu või liigagi pikk vahe, mis „oh kahjuks“ on jäänud kahe kohtumise vahele. Üksteist nimetatakse eesnimepidi ja formaalse käesurumise asemel näen ma Strasbourgis rohkem kallistusi kui laupäeva õhtul Annelinna saunas.

Euroopa Parlament, mida on vahel nimetatud mõttetuks mokalaadaks, on tänaseks sünnitanud mitmele Euroopa riigile juhid ning seal punutud võrgustikud ulatuvad kunagisel saadikul Kaja Kallasel kaugele ja sügavale. Kui Taani peaminister haigestus ega saanud ülemkogul osaleda, siis esimest korda ajaloos ei küsinud ta enda esindajaks mõnd Põhjamaade liidrit, vaid helistas Kallasele ja palus Eesti peaministril esindada ka Taani kuningriigi seisukohti. Belgia peaminister, Euroopa Komisjoni president, Hollandi peaminister, Euroopa Ülemkogu eesistuja, Prantsusmaa president ja USA asepresident, Läti ja Leedu riigijuhid on kui mitte Kallase sõbrad (kuigi nii mõnegi kohta võiks ka nii öelda), siis vähemalt väga head tuttavad. „Peaministril on jalg väga kõvasti maas,“ ütleb mulle Kusti Salm, kui me kaitseministeeriumi laiadest treppidest alla kõnnime. „Ma ei ole kindel, kas kellelgi on sellist pidamist Euroopas olnud.“

NÕUNIKUD
Kallase nõunike ring on napp, see mahub väiksemat sorti restoranilaua taha istuma ja kui poleks turva­mehi, võiksime sõita kõik ühes väikebussis. Peaministri parem käsi Gerrit Mäesalu on pärit Võrust, kus ta sattus kord koos paari­kümne teise inimesega kultuuri­maj­ja Kannel vaatama Lars von ­Trieri sünget filmi „Dogville“. Film räägib inimeses vallanduvast kurju­sest ja kui lihtne on seda käivitada. Seansi lõpuks istus Mäesalu saalis üksinda. Võimalik, et see film on üks põhjusi, miks Mäesalu ei tee praeguse sõja suhtes mingeid illusioone.

Venemaa sõdu hakkas Mäesalu jälgima juba keskkoolis. Vaatas Groznõi hävitamist. Siis tulid Gruusia ja Ukraina sõda. Sellele järgnes Süüria sõda. Ta istus üleval ja vaatas Twitterist Aleppo arstide postitusi, kuidas inimesed surid keemiarünnakus. Ta teab, et Putini jaoks inimelud ei loe, ning tema arvates on Eesti roll seda Läänele pidevalt meelde tuletada. Öelda, et vastasseis tuleb pikk. Me ei tohi lasta Putinil uut sõjamasinat ehitada ja selle nimel tuleb tema majanduslik võimekus ära võtta. „Sellest ei saada lõpuni aru,“ ütleb Mäesalu, „aga Lääs ei tohi unustada Ukrainas hukkunuid. Me ei tohi langeda lõksu, et oleme Putinile tänulikud, sest ta lõpetas enda alustatud sõja.“

Mäesalu uskus juba suve lõpus, kui käis Valgevene kriis, et mingil moel sõda tuleb. Aga ta usub ka, et ukrainlased alla ei anna. Ühes õdusas umbes miljon aastat vanas Strasbourgi restoranis, kus serveeritakse rasvast seakooti ning hämmastavalt magusat veini, ütleb ta mulle, et pärast sõja lõppu tahaks ta panustada Ukraina ülesehitamisse. Ta usub, et eestlastel võiks selles olla kanda suur roll. „Ma tahan tunda, et minu tegevusel on tagajärjed,“ ütleb ta. Lõputu rääkimine on vajalik, aga pole kindel, et see alati midagi muudab.

Peaministri välisnõunik on Liis Lipre-Järma, kes varem töötas diplomaadina. Ta käib, räägib ja mõtleb kiiresti ning kirjeldab ennast inimesena, kes armastab korda ja süsteemset mõtlemist, kuid tunnistab, et peaminister on selles temast ees. Lipre-Järma on üks neid välispoliitika fanaatikuid, kes ütleb mitte Afganistan, vaid Afga ja näeb unes Emmanuel Macroni reitinguid. Kombinatsioonide keerukus, seoste rikkalikkus, ajalooliste mustrite põnevus – välispoliitika haarab paljusid.

Iga kriisi puhkedes süstematiseerib Lipre-Järma ära kontod, keda ta Twitteris jälgib, ent kuigi on möödunud juba kaks nädalat sõja algusest, pole ta seda jõudnud teha. Tööpäevad on nüüd pikad ja äärmiselt tihedad ning Eestile tüüpiliselt peavad kõik nõunikud tegelema mitte ainult mõtlusega, vaid ka organiseerimise, korraldamise ja kommunikatsiooniga.

Lipre-Järma on kerge unega ja piisas sõnumi piiksatusest 24. veebruari öösel, kui ta üles ärkas. Peaministri avalduse esimese variandi oli ta valmis kirjutanud juba jõulude ajal, kuid nüüd võttis avalduse uuesti ette. „Sellel polnud südant sees,“ ütleb ta. Raketilöökide räigus oli muutnud kõike.

Siis hakkas Lipre-Järma tööle uudistekosega. Kõik olulisemad välissuhtlusega tegelejad koliti meilivahetusest välja ja neile loodi omaette infovahetuse keskkond äpis, mida palutakse mitte nimetada. Hakkas sündmustele siltide andmine ja jutustuste ehitamine ning see polnud kõige kergem, sest samal hommikul diagnoositi Lipre-Järmal koroona. Ülitundlikku luureinfot ei kuulnud ta otse ja pidi koosolekutel osalejatega kõneledes seda ise pooleldi ära aimama. Ja siis tulid järjest teated, et järgmisel päeval toimub NATO liidrite erakorraline kohtumine, viie päeva pärast saabub Eestisse NATO peasekretär ning sama soov on ka Boris Johnsonil, rääkimata sellest, et täpselt samal päeval soovib Kaja Kallasega rääkida USA asepresident Kamala Harris. See ei tähendanud mitte ainult ülikiiret sõnumite ettevalmistamist – aidake Ukrainat sõjaliselt ning isoleerige Venemaa kõikjalt –, vaid ka pöörast koreograafiat.

Kui me pärast järjekordset debatti videvikus Euroopas võõra jõe ääres jalutame, ütleb Lipre-Järma, et sõjas ei saa olla võitjaid, sest sõjas kaotavad kõik kedagi või midagi. Ta on kursis kõigi uudistega, kuid on hakanud vältima fotosid ja reportaaže sõjast, sest ta ei suuda siis enam uinuda. Mulle meenuvad Kallase sõnad, kelle arvates pildid Ukrainast on „südantlõhestavad“ ja hoiavad teda öösiti tihti üleval. Celia Kuningas-Saagpakk saadab mulle mõned tunnid pärast kohtumist sõnumi. „Ja tead mis,“ kirjutab ta, „ma nutan iga päev. Kui ma vaatan neid naisi ja lapsi ja mõtlen, mille nad maha jätsid…“ Soovi korral võib seda kõike kirjeldada naiseliku vaatepunktina sõjale – aga täpsem oleks siiski öelda „inimlik vaatepunkt“.

EUROOPA
Kui ma smugeldan ennast sisse ühele lõunasöögile, kuhu ajakirjanikke ei lubata, ning Kaja Kallast grillivad – ülekantud tähenduses – kõigi Euroopa Parlamendi fraktsioonide juhid ning parlamendi esimees ehk tänase Euroopa võtmeotsustajad, siis asetab Kallas oma eelroa kõrvale pastelsete kaantega märkmiku ning kirjutab üles kõik küsimused, tõmmates eriti olulistele paksu joone alla. Ta kasutab selleks äärmiselt peenikese otsaga pastakaid, mida tema nõunikud proovivad pingsalt tagavaraks koguda, kuid mis kaovad nagu sokid pesumasinasse. Seejärel vastab ta üksikasjalikult kõigele, samal ajal kui grillitud Norra skrei sauvage teiste taldrikutelt kaob ja tema taldrikul külmaks aurab. See pole tavaline tegevusviis. Mario Draghi on üks väheseid, kes sarnaselt Kallasega märgib kõik küsimused üles ja tõepoolest vastab neile. Enamasti vehivad poliitikud jutupunktidega ja üldiselt, mitte detailitundlikult ja konkreetselt.

Kuid eurooplastel on kiire. Korduvalt vilguvad istungitel sekundid: inimestele antakse sõnavõttudeks minut ning kõige rohkem lastakse sul üle minna 18 sekundit, seejärel sind katkestatakse ning kui see sind ei peata, lülitatakse mikrofon välja. Pead olema kiire, täpne ja rääkima asjast. To the point, öeldakse Kallase sõnavõtte kirjeldades korduvalt.

Sellest hoolimata on palju neid, kes suudavad ka minuti jooksul vaid maigutada nagu jõulutulesid nägev kala. Euroopa on tõepoolest rääkimise maailmajagu: siin meeldib inimestele ennast pidulikult sisse ja välja juhatada, tsiteerida peast või paberilt, nautida kõne head ülesehitust ja retoorilisi nüansse ning rääkida peaaegu et lõputult. Võib-olla on see üks põhjus, miks paljud tunnistasid pärast sõja puhkemist enda naiivsust. Osavalt tuletab seda kõigile meelde ka Kaja Kallas ise, kui ta oma kõne ajal Euroopa Parlamendis meenutab, et Eesti oskas juba ammu Venemaad lugeda. Ta ei soovi siiski olla ebaviisakas. „Minu vanaema ütles alati, et oleks inetu öelda teisele: „Ma ütlesin sulle,““ lausub ta. Ja ometi jääb see lause hiiglasliku amfiteatri kohale hõljuma ja seda korratakse hiljem korduvalt. „Jah, te ütlesite meile.“

Eesti aktsiad on viimastel nädalatel tõusnud. „Euroopa Liit töötab nüüd tõesti nii, nagu ta on toimima mõeldud,“ ütleb Jonatan Vseviov. „Mitmel juhul on lõplik otsus olnud teine kui see, mida suured riigid omavahel otsustanud.“ Meid võetakse kuulda Venemaa ekspertidena ja pole ka imestada, sest väga palju paremaid asjatundjaid pole kusagilt võtta. Kui üks venelaste läbikukkumise põhjuseid Ukrainas on väidetavalt see, et Vene ametnikud ja isegi spioonid ei viitsinud ära õppida ukraina keelt ning arvasid, et tunnevad seda riiki niigi, siis ma pole kindel, kui paljud nendest tuhandetest ratsionaalse juukselõikega inimestest, kes Strasbourgis või Brüsselis praegu piki koridore jooksevad, on üleüldse Venemaal või Ukrainas käinud. Ja kui ongi, siis kas nad on ikkagi näinud seda Venemaa tumedat tukslevat südant, seda tundmatut sideainet, millest koosneb suurem osa Venemaa mõttelaadist?

„Kui tahad tunda Venemaad,“ ütles mulle kord kaitsepolitsei legend Aleksander Toots, kes on kinni nabinud mitmeid Vene luurajaid, „siis ära mine Moskvasse või Peterburi, vaid mine sinna, kus tänavate asemel on pori.“ Vaadates eurooplaste läikivaid kingi ja parlamendihoone kohviku kaerapiimatopse, ei ole ma kindel, et nendeni on üldse kunagi jõudnud arusaam sellest, mida tähendavad hirm ja segadus, kannatus ja ülevus.

Euroopa Parlamendis on üle 750 liikme ja venelasi on seal vähem kui saeveski töötajal kahe käe sõrmi. Tõsi, isegi Saksa roheliste seas on Venemaal sündinuid. Yana Toom on siiski üks väheseid. Kui Kaja Kallas ja Urmas Paet võrdlevad erinevaid arvamusküsitlusi, kus üks näitas venelaste toetuse kasvu sõjale ja teine selle kahanemist, vangutab Toom pead ja küsib, mis arvamusküsitluste uskumisest te üldse räägite, kui tavaline venelane ei julge isegi telefoniga rääkida. Või kui Euroopa arvab, et võttes venelastelt heaoluühiskonnale iseloomuliku heaolu, siis nad murduvad. „Venelaste valulävi on palju kõrgemal kui eurooplastel,“ ütleb Toom ühes raadiosaates. „Venelaste jaoks loeb ainult jõud,“ lausub mulle telefonis üks suurettevõtja, kes alates 1970ndatest on pidanud Venemaal sadu keerulisi läbirääkimisi. Euroopa võib seda kõike isegi teada – aga nad ei taju, tunne ega saa lõpuni aru.

Eriti raske on selles suures maailmajaos aga aru saada kaosest, sest neile meeldib kord. Euroopa Parlamendi amfiteatris astub minu juurde keegi parlamendi kammerteenri taoline isik ja palub nihutada rinnasilti umbes neli millimeetrit. Viimaste sajandite jooksul on Euroopa soovinud olla mõistuse kants. Ratsionaalsed argumendid, loogilised tuletuskäigud. Pärast teist maailmasõda sooviti kokku leppida igaveses rahus, sest see on lihtsalt mõistlik. Euroopa on läinud arukusega sedavõrd kaugele, et on muutunud kohati talumatult igavaks: kõik on etteaimatav ja kontrollitud, isegi puud pargis on pügatud täpselt õigel kuupäeval ning järjekordsesse hotelli sisenedes tean ma, et kõigile normidele vastav tuba on lämmatavalt ilmetu. Euroopa ei suuda enam näha ja mõista korrapära jõhkrat kaksikvenda – kaost – ega sellega toime tulla.

„Putini jaoks on stabiilsus vaid silmapete,“ kirjutab üks Eesti välispoliitikute autoriteete ­Bruno Maçães. „Kreml teab, et eurooplastel on sügav vastumeelsus ebastabiilsuse ja konfliktide suhtes.“ Seetõttu on Putinil niivõrd kerge hirmutada kogu maailmajagu – sest ta teab, et neid hästi istuvates pintsakutes ühetaolisi elusid elavaid inimesi ei hirmuta miski rohkem kui kaos.

„Me peame kaitsma oma kodanikke,“ ütleb keegi sel tähtsal lõunasöögil, ja meile serveeritakse sel hetkel Euroopa tähtedega taldrikutesse aurav õrna lihaga kala. „Me kannatame ja peame olema ausad,“ soovib keegi ja tõstab klaasi hea isu toostiks. „Me peame ütlema otsekoheselt, et sellel kõigel on hind,“ lausub kolmas ning meie ette tuuakse külmutatud vaarikad. Hetkel, kui ma tõstan pokaali huultele, et joovastuda 2015. aasta Belguardo Vermentinost, hakatakse laua teises otsas rääkima Kiievi ründamisest, ning lusikaga kohvitassis segades kuulen ma sügavalt euroopalikku küsimust: „Ma toetan Ukrainat, aga kui palju ma saan seda teha, et võitlus ei tuleks minu maale?“

POOLE AASTAGA TULEVIKKU
Järgmised pool aastat on Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud.

JÄRGMISED POOL AASTAT ON KUSTI SALMI SÕNUL OTSUSTAVAD, ET EESTI KOHALT VÕTTA AASTA­KÜMNETEKS SÕJAOHT. „ME PEAME SAAMA SELLE AJAGA MAKSIMUMI JA KUI ME NATOT EI SUUDA VEENDA, SIIS VÕIB SEE OLLA SAATUSLIK.“

Juunis toimub NATO tippkohtumine. Ilma nädalavahetusi pidamata valmistavad Eesti sõjaväelased ja ametnikud ette oma soove. Kui palju vägesid. Kui palju ja milliseid relvi. Kusti Salm ütleb, et on optimistlik – üksmeel on kolm nädalat pärast sõda ainult kasvanud ja ta ei usu, et enne maikuud lahingud lõpevad ning kõik rahunenult laiali lähevad.

Viimasel Euroopa ­riigijuhtide kohtumisel oli inimestele veri näkku tagasi tulnud. Arutati selgete punktide üle – kuidas Venemaad pitsitada ja ennast Venemaast sõltumatuks teha. Omavahel on kokku lepitud, et sanktsioonid kehtivad vähemalt järgmised kuus kuud. Pool aastat – ja seejärel algab tulevik.

Selle aja jooksul peavad Eesti välisesindajad andma kütet. Järgmistel kuudel korratakse Euroopa koridorides kerge põhjamaise aktsendiga inglise keeles ilmselt sadu kordi, kuivõrd ohtlik Venemaa ikkagi on. „Tõde peab olema valusalt meile kõigile näha,“ ütleb Gerrit Mäesalu. „See valu tuleb kokku liita.“ Eesti hakkab jälle ja jälle meelde tuletama, et Venemaa ei pea ühestki kokkuleppest kinni. Äralõikamine rahvusvahelisest elust peab jätkuma ja majanduslik surve samamoodi. „Me peame hoidma momentum’it,“ ütleb Lipre-Järma. See sõda ei lõpe siis, kui relvad vaikivad. „Alles siis, kui Venemaa tervikuna täielikult muutub, võib temaga kokku leppida,“ lausub Celia Kuningas-Saagpakk.

Tegelikult valmistub Eesti aga aastaid kestvaks vastasseisuks. Kuumad pinged on alla lasknud uue raudse eesriide – lihtsalt seekord oleme õigel pool. Kuid see pole enesestmõistetav. Kõige olulisem ülesanne Eesti välissuhtluses on veenda endiselt Euroopa avalikkust, et Eesti on Euroopa, ütlevad mulle paljud. Ja tööd on veel palju teha.

Kui ma kaks päeva pärast Strasbourgis toimunud solidaarsuspurskeid Kopenhaagenis Eesti kunstinäituse avamisbanketil istun, on laua ümber palju haritud, jõukaid ja mõjukaid taanlasi. Üks neist, keegi fondiomanikust proua, kummardab oma eestlasest naabri poole ja küsib uudishimulikult: „Kas teil seal Eestis on oma keel?“

TULEVIK

Jonatan Vseviov kuulab võimalusel oma isa raadioloenguid Venemaast. Need on teda aastate jooksul palju mõjutanud ning just praegu on jõutud Stalini aja lõpu juurde. „See on oluline ka täna,“ ütleb ta napilt. Hommikuti tööle minnes proovib ta keskenduda, millegi muuga peale Ukraina ja Venemaa ta praegu ei tegele. Vseviov teab, et Eestil on kiire, kohutavalt kiire, sest juba praegu peame aktiivselt osalema selle maailmakorra kujundamises, mis saabub siis, kui kahurid vaikivad. „Me peame olema need, kes mõtlevad rohkem ja kaugemale ette, kui suured riigid endale lubada saavad,“ ütleb ta. „Ja me peame oma mõtetest pidevalt teada andma, mitte viski­klaasi taga kamina ees nendega sumisema.“ Kõige muu hulgas on lõplikult möödas ka vanamoodne diplomaatia. Ent igal hommikul vaatab Vseviov uudiseid rindelt ning tunneb tööle jalutades nördimust ja viha. „Laste tapmine keset Euroopat 21. sajandil,“ ütleb ta, „kuidas see küll võimalik on?“
Alar Karis on meie vestluse ajal Rumeenias ning eelmisel päeval oli ta Moldovas, avaldamas oma kohaloluga mõistmist ja toetust. Hommikuti ei soovi ta enam sõjauudiseid vaadata, need tekitavad temas läbisegi hirmu, muret ja lootust. Ta ei kujuta ette, mida võib tunda Macron, kes peab (väidetavalt Zelenskõi palvel) tundidepikkuseid kõnesid Putiniga, vaadates suurel ekraanil otsa inimesele, kes tapab lapsi – ja ometi peab Macron säilitama rahu.

TÖÖTUNDE EI LOE EESTI VÄLISTEENISTUSES ENAM KEEGI. HILJUTISEL VÄLISMINISTEERIUMI KOOSOLEKUL TÕDES JONATAN VSEVIOV, ET „VIIMASTEL ANDMETEL PEAKS OLEMA TÄNA KOLMAPÄEV“.

Karis sunnib end siiski sõjauudiseid vaatama, sest teab, et kõige ohtlikum on sõja vindumine. „Me pole enam harjunud olema pikalt olukorras, kus elutingimused on halvenenud,“ ütleb ta. Me harjume. Soovime kiiret lõppu ja lepime sellega, millega ei saa leppida. Salajane info, mis jõuab ka Kariseni, tekitab temas siiski lootust ning ta proovib seda leida mujaltki. Soome president oli talle öelnud, et viimase kõne lõppedes oli Putin öelnud „Hoiame kontakti“ – ja seegi on ehk hea märk, sest varasemad kõned lõppesid nagu katkiläinud film peaaegu poole lause pealt. Mitu teist riigijuhti tunnevad Karise sõnul jõuetust. „Tahaks midagi teha,“ ütleb ta, „aga me peame tegutsema seaduste ja reeglite piires.“

Töötunde ei loe Eesti välisteenistuses enam keegi. Hiljutisel välisministeeriumi koosolekul tõdes Jonatan Vseviov, et „viimastel andmetel peaks olema täna kolmapäev“. Liis Lipre-Järma proovib kohvikus näidata vaktsiinipassi ja kuuleb alles siis, et juba mitu päeva ei pea seda tegema. Pikast maratonist on joostud alles esimesed meetrid, samas peab toime tulema kümnete tuhandete põgenikega ning hoidma ühiskonda katkiminemise eest, rääkimata majandusest.

Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks.

Eelmise aasta lõpus tehtud ennustused on olnud üpris täpsed, kuid näiteks põgenike saabumise kiirus oli siiski enneolematu. Taimar Peterkopi sõnul on sõda Ukrainas ja selle tagajärjed viimase 30 aasta suurim väljakutse Eestile. Kui ma lahkun tema iluvaatega kabinetist, märkan raamaturiiulil granaadiheitjat. Peterkop ütleb, et sellega saaks soovi korral tulistada Balti jaama saabuvaid sõjaronge. Granaadiheitja ei tööta – kuid Eesti riigisekretär ei pane seda ka ära.

Valja raamaturiiulil on aga havisaba ja peaaegu meetrine ilus diifenbahhia. Ta elab nüüd koos pojaga Õismäel kahetoalises korteris. Poeg enam kooli ilmselt ei lähe, sügisel loodab ta pääseda siin ametikooli ja õppida selgeks mõne eriala. Neil läheb hästi, ütleb Valja korduvalt. Neil pole midagi vaja. Õhtuti istub ta rõdul ja vaatab loojuvat päikeselaiku punastel tellistel ning ühistu usinat esinaist hämaruses prügikastide juures toimetamas. See pole just oma aed 40 noore puuga, mees ja poeg siinsamas, kodumaa vaba taevas avali ja kutsuv – aga Valja ei anna alla. Ma arvan, et Valja ei anna kunagi alla.