Kolme vägistatu lood. Kuueaastane lastekodulaps hakkas lõpuks rääkima, mida üks onu temaga vanemate peol tegi  134
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse pöördujate arv on kahe aasta jooksul kahekordistunud. Noorim ohver on olnud viie- ja vanim 70-aastane.
Jaga  107 KUULA

LAURA MALLENE
laura.mallene@epl.ee

FOTO: SHUTTERSTOCK

Päeval, mil jõuan Tartu seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse, on töötajad just eelmisel ööl vastu võtnud järjekordse ohvri – 22-aastase naise. Ta oli olnud turismitalus peol. Juhututtav viis ta tuppa, kus magas sügavalt üks väga purjus piduline, ja surus ta vastu seina.

Naine on pisikest kasvu, mehe vastu ta ei saanud. Siiski suutis ta piisavalt rabeleda, et sai uksest välja joosta.

Mees püüdis ta kinni, tiris tagasi, surus uuesti vastu seina ja vägistas.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse naistearstid Kai Part ja Liisa Perk vaatavad ohvrist tehtud fotosid. Naise jalal on suured verevalumid. Need on jäänud põgenemisest.

Kriisiabikeskusse jõudis naine alles kaks ööpäeva pärast juhtumit, verevalumid on värvi muutnud ja vähemalt füüsilised haavad paranevad. Kahjuks on ta end mitu korda pesnud, ka suguelundeid. See teeb tõendite kogumise raskeks.

Verevalumitele on fotodel peale kleebitud teip, millel on kirjas sentimeetrid. Part muudkui loetleb: „Vasakul reiel lillakasroheline, servadest kollane, 1,5 x 1,5 sentimeetrit. Parema sääre keskosa tagapinnal lillakasroheline verevalum, 2 x 1 sentimeetrit, väikeste häbememokkade alumises ühinemiskohas nähtav marrastus. 1 x 1 cm, osaliselt kaetud valge fibriinikihiga – pole väga värske, paari päeva vanune.” Doktor loetleb päris pikalt. Iga verevalum ja marrastus tuleb üles märkida. Need tõendid on olulised ka politseile.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskus on nelja Eesti haigla juures: Lääne-Tallinna keskhaiglas, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas. Keskused teevad tänuväärset tööd väärkoheldutelt tõendite hankimisest SOS-pillide ja HIV ennetusravini. Keskustes pakutakse inimesele tema nõusolekul abi, mis on tasuta.

2016. aastal, kui keskused tööd alustasid, pöördus neisse 41 patsienti, eelmisel aastal palus abi 92 inimest. Selleks aastaks prognoositakse 145 pöördumist. Vägistamist pole ühiskonnas varasemast rohkem, kuid ohvritel on rohkem julgust sellest teatada.

Keskusse jõuavad peamiselt naised, aga valmis ollakse ka selleks, et abi võib vajada väärkoheldud mees. Valmis ollakse ööpäev läbi. Ja seda on väga vaja.

Tartu ülikooli kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse eestvedajad on naistearstid Kai Part ja Made Laanpere, kes pälvisid tänavu selle töö eest Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Täna külastab keskust president Kersti Kaljulaid.

Hooletusse jäetud kuueaastane

ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK/EPL

Ta on kuueaastane tüdruk*, lastekodulaps. Tal on vanemad, kes temast suuremat ei hoolinud: ta oli hooletusse jäetud. Vahel lubatakse ta koju vanemate juurde – on oluline, et tema side vanematega ei katkeks.

Ühel päeval viiakse tirts lastekodule kõige lähemal asuva Lõuna-Eesti väikelinna haiglasse. Tervisekontrollis avastab lastearst, et tüdruku suguelundid veritsevad.

Sellel võib olla mitu põhjust, millest kõige räigem on: last on vägistatud. Lastearst teatab sellest kohe, võttes ühendust kohaliku ohvriabi töötajaga.

Kui lapselt küsitakse, mis temaga juhtus, ta vaikib.

Selle lapse vanemate juures toimusid tihti peod, kus oli palju mehi ja pruugiti alkoholi.

Ohvriabitöötaja võttis ühendust kohaliku uurijaga. Nad läksid tüdrukut haiglasse vaatama, rääkisid temaga. Laps vaikis endiselt. Ohvriabitöötaja ja uurija otsustasid viia ta lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse. Arst vaatas lapse üle ja leidiski suguelunditelt väikesed marrastused.

Kuidas need marrastused sinna tekkisid?

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses töötav naistearst uuris juhtunut ja kirjandust, mis ütleb, et selliste marrastuste tõenäosus on suurem lastel, keda on seksuaalselt väärkoheldud. Ta helistas politseisse ja prokuratuuri ning palus juhtumit veidi rohkem uurida. Alustati menetlust, uuriti, laps suunati psühholoogi juurde. Alles seal hakkas ta lõpuks rääkima ja ütles psühholoogile: „Peol pani üks onu noku minu tussusse.”

Seda juhtumit aitas avastada väga hea koostöö: pediaater andis kahtlusest märku, ohvriabitöötaja reageeris kohe, prokuratuur võttis asja tõsiselt, tubli arst suutis vigastuse kohta asjakohased järeldused teha.

Kõige noorem ohver, kelle pärast on keskusse pöördutud, oli viieaastane, kõige vanem 70-aastane. Alaealised moodustavad pöördunutest umbes veerandi. Ligi kolmandikule ei ole vägistamine esmakordne, nad on seda kogenud ka varem.

Tinderi-vägistamised

ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK/EPL

Ta on 16-aastane neiu, kellel on füüsiline puue ja pikaaegsed vaimse tervise probleemid. Ta on proovinud endalt elu võtta.

Neiul on koolis raske, teda narritakse. Mõnikord ei lähe ta kooli, vaid istub internetis. Ta on laadinud oma telefoni Tinderi äpi ja hakanud inimestega tutvuma, sest ta tahab endale väga kallimat.

Ühel päeval otsustas ta kahe uue Tinderi-tuttavaga kohtuda.

Uus tuttav võttis neiu auto peale, sõidutas ta metsa ja pakkus viina. Seejärel seksis temaga: neiu pidi tegema suuseksi, pärast seda vägistas mees teda nii anaalselt kui ka vaginaalselt.

Neiu läks ka teisele kohtingule. Uuesti viin. Uuesti vägistamine.

Õnneks rääkis ohver juhtunust emale, kes tõi ta seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse.

See neiu on haavatav. Seksuaalvahekord polnud see, mida ta soovis. Seda polnud plaaniski. Tema suguelunditel ja pärakul olid vigastused.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses ei olnud ohver esialgu läbivaatusega nõus. Alles pärast nelja tundi, kui arstid olid rääkinud temaga ta elust, ütles ta, et tahaks küll läbivaatust. Lõpuks sõnas: ma tahan politseisse minna.

Kriisiabikeskuse arstid andsid talle nii HIV-d ennetavat ravimit kui ka SOS-pillid. Alustati menetlust ja uurimist. Neiu saab järelravi ja tuge nii psühholoogilt kui ka psühhiaatrilt.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse jõuab noori, kes pole nõus tunnistama, et on olnud täisealisega seksuaalvahekorras, eriti kui nad on alla 14-aastased. Kuid kui arst pakub SOS-pille või rasestumisvastast vahendit, võtavad nad selle vastu: jah, seda on mul vaja…

Peovägistamine

ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK/EPL

32-aastane naine otsustas minna ööklubisse peole. Siis – kuidas, püha jumal, see küll juhtus – oli ta äkki täiesti võõras kohas ja üleni paljas. Kus ta on? Mis juhtus? Miks on ta selles väga segamini toas?

Kuidagi sai ta kätte oma telefoni ja riided ning jooksis välja.

Kui ta peaks ütlema, kus korteris see täpselt toimus või milline see mees välja nägi, ei suudaks ta seda teha. Ehmatus oli sedavõrd suur.

Naine oli viis päeva kodus, ei suutnud süüa, ainult nuttis. Alles siis jõudis ta seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse.

Asja tegi hullemaks naise elukaaslane, kes oli pööraselt vihane. Miks sa võõra mehega magasid? Naisele tähendas see topeltkoormat.
Arsti täidetud ankeet on täis vastuseid „ei tea”. Ei tea, mis juhtus, ei tea, ei tea, ei tea. Ta oli kõik riided puhtaks pesnud – sageli tunnevad vägistatud selleks suurt vajadust, aga arstid paluvad seda mitte teha, et koguda tõendusmaterjali – ja tundis alakõhus tugevat valu. Silmad olid nutust punased…

Oli see korgijook? Ei tea. Korgijoogi saab kindlaks teha kaheksa tunni jooksul pärast manustamist.

***

Selliseid seksuaalse väärkohtlemise lugusid on palju. Sageli ei julgeta midagi teha ega kellelegi öelda. Valitseb hirm.

Eelmisel aastal pöördus 51 kannatanut keskusse politsei saatel – politsei teeb keskustega tihedat koostööd – ja 41 tulid ise. Ise pöördujate osakaal suureneb ja see on hea.

Keskuste rape kit’e** on politseil vaja läinud umbes pooltel kordadel. On olnud juhtumeid, mil tõendeid pole vaja olnud.

*Väärkoheldud jäävad loos anonüümseks.

** Pakk vahendeid, millega kogutakse vägistamise kohta tõendusmaterjali.

KIIRESTI PÖÖRDUJATELT SAAB TÕENDUSMATERJALI
Oli ilus talvepäev, 11-aastane laps jalutas linnas. Järsku tõmbas tundmatu mees ta ühe maja trepikotta ja katsus ta suguelundeid. See juhtus keset linna. Laps jõudis mõne tunniga keskusse ja talt õnnestus saada ründaja DNA-d. Ühtlasi tehti kindlaks, et vigastusi pole, ja rahustati ema. See on õpetlik lugu: mida kiiremini keskusse pöörduda, seda tõenäolisem on ründaja jälgi leida.

KUHU PÖÖRDUDA?
Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku erakorraline vastuvõtt, Sõle 23, Tallinn

Vastuvõtutoa tel 5342 4724

Ida-Viru keskhaigla, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve, sisenemine EMO kaudu

Günekoloogia osakonna valveõe tel 331 1041

Pärnu haigla, Ristiku 1, Pärnu, sisenemine EMO kaudu

Valvegünekoloogi tel 447 3505

Tartu ülikooli kliinikum, L. Puusepa 8, Tartu, sisenemine EMO kaudu

Günekoloogia osakonna valveõe tel 731 9954

Keskused töötavad ööpäev läbi ja abi on tasuta.

SEKSUAALVÄGIVALLAST MÖÖDUNUD AEG
Keskmine pöördumise aeg (sulgudes kõige lühemast pöördumisest kõige pikemani)

TÜ kliinikum: 25 tundi pärast toimunut (2 tundi – 9 päeva)

Lääne-Tallinna keskhaigla: 15 tundi pärast toimunut (3 tundi – 7 ööpäeva)

Pärnu haigla: 10 tundi (3–19 tundi)

Ida-Viru keskhaigla: 24 tundi (9–56 tundi)