„Mida taeva nimel sa siis tegid,” nõudis söör Tode.
Ent Vana Suli ei tahtnud üksikasjadest rääkida, ta kordas vaid:
„Jubedad asjad... jubedad, jubedad asjad...”
Peter ei soovinud, et vanamees teemast kõrvale kalduks. „Ja sa oled
kõik need aastad ringi uidanud. Pead vist kõrbe väga hästi tundma.”
„No Vana Suli tunneb neid nigu tüükaid oma peas,” ütles vanamees
õhinal. „Põle liivatera, kes põle ta sõber.” Seda öeldes korjas ta peotäie
liiva ja kukkus seda silitama.
„Tore,” ütles Peter õngekonksu tagasi pannes. „Siis hakkad meie
teejuhiks. Ja kui aitad meid, annan kogu sidruni sulle.”
Nende sõnade peale täitusid vanamehe silmad pisaratega. „Jah, jah!
VäikePoiss seda ei kahetse, seda ma ütlen! Vana Suli on üks ehtne ja uhke
teejuht – hoolitseb hästi VäikePoisi ja tema KiisuLemmiku eest.”
„Mina pole kellegi lemmikloom,” hoiatas söör Tode, kuid Vanal Sulil
oli liiga palju tegemist Peteri jalgade suudlemisega, et seda tähele panna.
„Siis on meil kokkulepe,” ütles Peter sidrunit üles tõstes. „Kui murrad
oma sõna, kutsun su pea peale Katku. Mõistad.” Vana Suli noogutas
ägedalt ja haaras mõlema käega puuviljast.
Peter leidis, et kui nad olid nagunii ärganud, võis sama hästi ka peale
hakata. „Mis suunas me kõrbest välja saame?”
„Kõrbest välja, mes,” kõkutas nende jändrik kaaslane, otsekui oleks see
üks eriti tabav nali. „Ja vargad ütlevad, et hoopis Vana Suli on hull. Noh,
meie jaoks polegi sellist asja nagu „välja” – kui VäikePoiss ei mõtle
hoopis hauda.” Ta purskas naerma. „Sinna saab Vana Suli ta ilma mingi
vaevata viia.” Ta libistas oma mõtte illustreerimiseks sõrmega üle kaela.
Söör Tode põrnitses meest kasvava murelikkusega. „Peter, ma hakkan
meie teejuhi osas ümber mõtlema.”
Peter rahustas teda. „Ta teeb selle viimase lausega vaid nalja.
Temasuguse vanamehe jaoks võib põgenemine osutuda liiga raskeks,
kuid mina pole kohanud väravat, mida ma ei suuda lukust lahti
muukida. Ja kui miski muu ei aita, ronime üle müüri.” Ta pöördus Vana
Suli poole tagasi. „Kas saad meid vähemalt piirini viia?”
Mees tõmbas ninaga ja pühkis pisaraid. „Piirini, ütled sa? Hirmus
ohtlik koht, ütlen ma. Aga Vana Suli andis sõna, nii et kui piirini, siis
piirini.” Ta raputas Peteri kätt ja tõmbas ta siis lähemale. Nüüd suud
avades oli ta kõhedust tekitavalt täie mõistuse juures. „Aga vaata ette,
VäikePoiss. Parem loobu kohe põgenemismõtetest.” Ta heitis metsiku
pilgu ülal olevale taevasinale. „Mitte keski ei lahku Teenitud Kõrbest...
isegi mitte Nemad!”