Kogu kuu peale 50 eurot. Ametnike soovitus muutis jõuka pensionäri elu tragöödiaks

Proua Linda küsis heas usus „lahketelt“ Tallinna ametnikelt abi oma vara kaitseks, kuid nüüd elab peost suhu. Mais jättis linn talle elamiseks vaid 50 eurot, kuigi naise pension on 871 eurot kuus.

„Selline ebaõiglus mõjub laastavalt hingele ja tervisele.“

Need trükitähtedes sõnad kirjutas Linda* (81) tänavu aprillis sinise pastapliiatsiga ruudulisele paberile ja saatis president Alar Karisele. Linda pealkirjastas oma pöördumise kui abipalve.

Samasugune kiri läks ka õiguskantsler Ülle Madisele, kes seisab Eestis inimõiguste kaitse eest.

Lumivalgete juustega Linda, kahe lapse ema ja mitmekordne vanaema, otsib abi, sest on endale ootamatult jäänud igasuguste õigusteta, koduta ja rahata.

Ka seda lugu peab Linda rääkima varjunime all, sest ta elab kolmandat kuud Tallinna linna eestkostel. Mustamäe linnaosa valitsus ei luba temast kui eestkostel inimesest kirjutada nii, et naine oleks tuvastatav, sest see on isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt keelatud.

Aga see on vaid üks piirang, mille ametnikud on proua Lindale pannud.

Linda juhtum tõstatab küsimuse: kuidas eakate inimeste õigusi kaitstakse olukordades, kui nende hääl jääb liiga nõrgaks? Kas ja kui palju arvestatakse nende enda soove?

Suure pensioni ja kolmetoalise korteri omaniku Linda juhtum on hoiatav näide, mis võib minna lahti pärast seda, kui lähed oma muret linnaametnikule kurtma.


Mure kurtmine sai saatuslikuks
Proua Linda elu talle kuuluvas kolmetoalises korteris Mustamäel muutus viimastel aastatel kärarikkaks: sinna kolis poeg abikaasaga. Suhted läksid halvaks ja Lindale jäi lõpuks kasutada vaid üks tuba. Ta soojendas toitu oma toas mikrolaineahjus. Oma toas oli tal ka eraldi väike külmkapp. Teistes tubades ja köögis Linda ei käinud, need oli poja päralt.

Linda soovis oma kodus elada üksi, kuid poeg polnud nõus välja kolima. Naine pöördus korduvalt murega Mustamäe linnaosa valitsuse poole: kuidas saaks poja ja minia korterist välja kirjutada? Tõsi, Linda oli nad kord ise korterisse sisse kirjutanud, kuid nüüd tahtis elada rahus.

Nii külastaski mullu aprilli lõpus Lindat tema kodus Mustamäe linnaosa sotsiaaltalituse juht Maria Krastõljova koos veel ühe ametnikuga.

Krastõljova tegi ettepaneku, et Linda tütar Anu* võiks hakata ema eestkostjaks, siis nad aitavad Lindal korteriasjad korda ajada.

Anu ja Linda ei teadnud, mida eestkoste täpselt tähendab. Testamendi tegi Linda juba 2018. aastal, määrates oma ainupärijaks tütre. Miks ta peaks olema ema eestkostja? Anu aitab ju ema ilma selletagi.

Ent sotsiaaltöötaja lubadus, et nii on lihtsam ema olukorda lahendada, pani Anu tegutsema.

Mullu mais esitas tütar Harju maakohtule avalduse, et soovib hakata ema eestkostjaks.

Kuu hiljem oli Lindal ja Anul kohtumine Mustamäe linnaosavalitsuses haldussekretäri Ülle-Triin Kalausega, kes andis soovituse: mingu Linda politseisse ja tehku avaldus, kui ta ei soovi teisi inimesi oma korterisse. „Palun välja tõsta, nad terroriseerivad ja ahistavad,“ õpetas haldussekretär, mida Linda peaks avaldusse kirjutama.

„No kas ta on siis võimeline neid asju tegema? Ei ole ju,“ kahtles tütar, sest ema on oma loomuselt malbe ega soovi mingeid konflikte.

See pani haldussekretäri tooni muutma: „Ma toonitan: õiguslikult sisse-välja kirjutamine ei too mingisuguseid tagajärgi, see on ainult ametnike aja kuritarvitamine – te ju terroriseerite meid juba,“ teatas ta Lindale. Kuna Anu lindistas kogu vestluse, on kuulda, kuidas haldussekretär pahaseks saab.

„Teie pere terroriseerib ametnikke, mistõttu mõtlen, et pean politseiga sekkuma [---]. See peab lõppema täna, siin ja praegu. Kui see jätkub, siis mina helistan politseisse, et palun uurida, mis teil seal toimub. Kui te veel tülitate meie ametnikke ja perekonnasiseseid tülisid lahendada ei suuda, teen mina politseisse avalduse,“ ütles Kalaus.

„Aga tehke!“ oli Anu sellise pöörde peale isegi rõõmus. „Ehk siis midagi muutub.“

Proua Linda, kes on küll tagasihoidlik ja vaikne, kuid saab asjadest aru, vakatas Kalause kurjustava tooni peale.

Tal oli ju palunud abi vaid korteri vabastamisel! Kuid nüüd hirmutas ametnik ta politseijutuga ära.

Linda on oma elus püüdnud kõike lahendada rahumeelselt.

Enne pensionile jäämist töötas ta ligi 20 aastat Põhja-Eesti Regionaalhaiglas teenindava personalina, kus sai aasta abilise tiitli. Aukirja andis üle tollane sotsiaalminister Hanno Pevkur ja nad tegid koos ka pildi.

Pisitehinguteks sobilik

Kohtuekspertiis tegi kindlaks, et Lindal on kohanemishäire ja segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, mistõttu ei suuda ta alati oma tegudest aru saada ja oma elu iseseisvalt korraldada.

Harju maakohtunik kohtus nii Anu kui Lindaga. Samuti kohtus ta Linda poja ja miniaga, sest ka nemad tahtsid hakata Linda eestkostjaks.

Kohtunik sai Lindaga vesteldes aru, et naine orienteerub poliitikas ja soovib edaspidigi valimas käia. Ka on ta suuteline tegema pisitehinguid.

Samuti veendus kohtunik, et Linda vaimne seisund lubab tal esitada seisukohta eestkostja isiku suhtes. Nii ütles Linda otse välja, nii suuliselt kui kirjalikult: kui kohus leiab, et ta vajab eestkostjat, siis olgu selleks Anu. On ju tütar viimased kümme aastat tema eest nagunii hoolitsenud, aidanud tuua toitu ja maksnud internetipangas kõik ema arved. Lindal on hea suhe ka oma lapselastega, tütre täiskasvanud poegadega.

Poega ta aga eestkostjaks ei soovi, sest neil pole lähedast suhet.

Lindale riigi poolt määratud advokaat leidis, et Linda eestkostjaks tuleks määrata hoopis Mustamäe linnaosa valitsus. Tütar sobiks küll ka, kuid kuna ta ei saa oma vennaga läbi, siis võib vend tema eestkostjaks saamisel „tekitada uusi konfliktseid olukordi“.

Kui aga Linda elu hakkab korraldama linn, siis kaoks mõlemal lapsel ära „motiiv süüdistada üksteist ema ärakasutamises“.

Ootamatult selguski, et Linda eestkostjaks oli valmis hakkama ka Mustamäe linnaosa valitsus.

Linna esindaja leidis, et Linda lastel on omavahel konfliktsed suhted, mis on seotud ema korteri kasutamise ja omamisega. Ja kuna proua Linda on kergesti mõjutatav, säilib oht, et „eestkostet seadmata võib isik oma seisundist tulenevalt tekitada endale varalist kahju“.

See oli ninanips Lindale: ametnikud tõid põhjuseks täpselt sama mure, mille lahendamist Linda oli ametnikelt ise aastaid palunud.

Tänavu 14. märtsil määraski kohus Linda alaliseks eestkostjaks linna.

Kohtumääruses ongi peamiselt vaid üks põhjendus: kuna Linda poeg ja tütar ei saa omavahel läbi ega kavatse ka leppida, on eakale naisele parem, kui tema elu korraldavad erapooletud pealinna ametnikud.

„Argumendid, et senimaani on tütar tema eest hästi hoolitsenud, ei ole põhjendatud ega asjakohased, kuivõrd puudub igasugune kahtlus, et ka kohalik omavalitsus oskab ja suudab eestkostet vajava isiku eest hoolitseda ning kohaliku omavalitsuse eestkostjaks määramine ei võta kuidagi tütrelt ära võimalusi ema eest jätkuvalt hoolitseda,“ seisab määruses.

Eestkoste määrati viieks aastaks. Määruse järgi saab Linda, kelle tööga väljateenitud pension on kuus 872 eurot, igas kuus 50 eurot taskuraha.

Selline pööre eestkostesaagas, kuhu Lindat ja Anu oli mahitanud linnaametnik ise, oli kui puuga pähe saamine.

Linda ei saa aru, kuidas saab tema asjade üle paremini otsustada võõras ametnik, kui tal on olemas tütar, ainus inimene maailmas, keda ta usaldab.

„Ma tahan, et mu tütar teeks neid otsuseid, mitte keegi linnast. Ma ei tunne neid, nad on mulle võõrad,“ ütleb Linda Ekspressile.

Solvunud Linda kolis kaks päeva pärast kohtumäärust ajutiselt tütre juurde Lasnamäele. Ta oli elanud Mustamäe korteris, mille kunagine töökoht oli talle eraldanud, 55 aastat.

Kaks nädalat hiljem käis Lindat tütre kodus vaatamas eestkostespetsialist. Kohtumise juures olid ka Anu ja tütre poeg.

Linda tegi spetsialistile selgeks kaks asja: esiteks – ta tahab elada oma kodus Mustamäel. Ja teiseks – ta soovib kätte saada kogu oma pensioni, mis jääb üle kodukulude maksmisest.

Ametnik lubas mõlemad asjad ära korraldada.

Muu hulgas viis eestkostespetsialist jutu ka hooldekodule: kui inimene pannakse sinna ja pensionist ei piisa, müüakse kinnisvara maha.

Hiljem hakkasid Linda ja Anu mõtlema: millest selline jutt? Linda ei ole ju avaldanud soovi minna hooldekodusse.

„Minu naabrinaised Mustamäelt muudkui küsivad, millal sa koju tuled, et saame jälle õues käia. Üks on 92aastane ja saab ilusti hakkama. Ta on nii mures minu pärast. Aga ma ei saa oma koju, sest oma kodus ei saa ma rahus elada. Mind on täitsa lolliks tehtud!“ on Linda nõutu.

Aga mured sellega ei piirdunud.

Arestiti pension

Mais sattus Linda peaaegu rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.

Emadepäeva puhul sõitis Anu koos vanema poja perega Türki. Selleks ajaks viis tütar ema peretuttavate juurde Lätti, Aluksne kanti. Linda on seal aastaid käinud, sest ta on ise sealt kandist pärit, pooletunnise autosõidu kauguselt Võrumaalt, Krabist. Tema vanemad on maetud Rõuge kalmistule ja ta käib koos tütrega seal iga paari kuu tagant haudu korrastamas. Aga mis peamine – Lindale pakub Lõuna-Eestis sugulaste ja tuttavate juures käimine vaheldust ja vaimset tuge. Talle meeldib maaõhk, laudast munade toomine ja kitsede keblutamine.

Ent mõned päevad hiljem sai Anu noorem poeg kõne Tallinna ametnikult: „Kus on Linda?“

Saades vastuse, et Lätis, kästi lapselapsel kohe vanaemale järgi sõita ja ta koju tuua, sest „Linda elu ja tervis võivad olla ohus“.

Lapselaps tegi, nagu kästud.

„Aga ma ütlesin, et ei tule!“ meenutab Linda vahejuhtumit, suunurgas kerge muie. „Need on haruldaselt head inimesed, mul oli nende juures väga turvaline olla.“

Ja tütrepoeg sõitiski üksi tagasi.

Anu sõnul näitab see vahejuhtum, et ema on justkui pantvangis – Lindal ei ole enam enda aega, kodu ega raha.

Tallinn lasi tühistada Linda ID-kaardi mõlemad PIN-koodid, et naine ei pääseks edaspidi ligi oma pensionile, pangakontole ega terviseportaali.

Mais Linda oma pensionile enam ligi ei saanudki. Linn maksis tema pensionist Mustamäe korteri kommunaalkulud ja Linda sai oma pangakaardiga välja võtta kohtu poolt määratud 50 eurot.

Kuhu jäi aga ülejäänud pension, üle 600 euro?

Ehkki Eestis makstakse pensioni kuu alguses, saatis eestkosteametnik alles mai neljandal nädalal Anule allakirjutamiseks lepingu, et linn annab Lindale edaspidi igas kuus toiduks ja ravimiteks 250 eurot, mis kantakse tütre kontole.

Anule ja Lindale oli selline „pakkumine“ arusaamatu – miks 250 eurot? Seaduse järgi peab eestkostja tagama eakale väärika toimetuleku, kuid 250 eurot kuus tähendab Linda jaoks elu suhtelises vaesuses.

Linda soovib kätte saada kogu oma pensioni ehk kõik selle, mis jääb üle eluasemekuludest.

Seepärast jättiski Anu „pakkumisele“ alla kirjutamata ja ametnikud jätsid Linda terveks kuuks rahata.

Nii on Linda lükanud söögilauas taldriku endast eemale, öeldes tütrele: „Ma ei saa seda endale lubada, mul pole ju raha.“

Ta tahaks taas Rõugesse sõita, kuid ei soovi selleks tütrelt kütuseraha kerjata.

„Mul on väljateenitud hea pension, miks see minult ära võeti, ma ei tea,“ on Linda häiritud.

Tal on häbi minna sõbrannale külla tühjade kätega.

„Ütleb, et ta ei saa minna, sest tal pole isegi taskuraha, et midagi kaasa võtta. Okei, ma ostan selle koogikese, aga tal on ju oma raha, mida kasutada. Ta on oma pensioni auga välja teeninud,“ kirjeldab Anu. „Nagu mu poeg ütles: vanaemalt võeti kõik õigused nagu kriminaalilt. See on nahhaalsus ja ülekohtune.“

Möödunud neljapäeval oli Anul Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametis kohtumine selle juhataja Raimo Saadi ja eestkostesektori juhi Maarika Maasikas-Tõkkega.

Linda jäi koju, kuid Anu võttis kaasa oma poja. Anu palus kohtumisel osaleda ka Ekspressil, kuid ametnikud ajakirjanikku kohtumisele ei lubanud. Ka keeldus Tõkke mis tahes selgitustest.

Tund aega kestnud kohtumisel ei saanud Anu targemaks. Tõkke ega Saadi ei osanud vastata, kuidas pidi Linda mais hakkama saama 50 euroga. Või millal saab Linda tagasi oma koju, mille kommunaalkulud kannab linn tema pensionist.

Eksitavad selgitused

Anu on palganud advokaat Keijo Lindebergi, kes vaidlustas maakohtu määruse ringkonnakohtus. Ta palub tühistada maakohtu määruse ja anda eeskoste tütrele.

Lindeberg esitas ringkonnakohtusse ka lindistuse, kus on kuulda haldussekretär Kalause ähvardus teha Linda kohta avaldus politseile.

Sellise suhtumise tõttu puudub Lindal vähimgi usaldus Tallinna kui eestkostja vastu, leiab Lindeberg.

Ekspressile ütleb Kalaus, et ta pole Lindat politseiga ähvardanud, kuid siiski möönab, et kui „vestluses tõstatus ka vajadus korrakaitseasutuste sekkumiseks, siis vaid juhul, kui olukord peaks eskaleeruma ja ohtu satub isiku heaolu“.

Samuti ütleb ta, et Linda korteri omandisuhe ja tema soovid kodu osas on ametnikele teada ning nendega „on menetluse käigus arvestatud“.


Küsimusele, miks andis linn Lindale mais vaid 50 eurot, vastab Kalaus: „Paraku ei vasta teie andmed saadud toetuste kohta tõele.“

Kalause jutu peale näitab Anu Ekspressile oma pangakonto väljavõtet ja palub vaadata: kas on kuskil kirjas Tallinna linnavalitsuse ülekanne?

Ei ole.

„Kõige hullem on see, et ma olin nii usaldav Mustamäe linnaosa sotsiaaltöötajate suhtes, kui mul soovitati eestkoste avaldus teha. Ise viskasin ema sinna hullu linnasüsteemi, nüüd on ta jäänud koduta ja rahata. Kahetsen, et võtsime ametnikku kuulda. Oleksime edasi elanud samamoodi nagu viimased kümme aastat,“ lausub Anu nõutult.

„Minu jaoks on see kõik ülekohtune, olen nii õnnetu ja masenduses,“ sõnab Linda vaikselt.

Kuid mis kõige ootamatum: ka Mustamäe linnaosa võitleb edasi Linda nimel, paludes jätta maakohtu määruse muutmata.

Maria Krastõljova kinnitab Ekspressile, et ta soovitas Anul hakata ema eestkostjaks. Ja sedagi, et tõepoolest on ka Tallinna linn andnud kohtule teada valmisolekust eestkostet täita. „See on meie seadusest tulenev kohustus juhtudel, kus lähedasi ei ole või nad ei ole võimelised vastutust võtma.“

Ta ei ole nõus, et mure jagamine – millest sai alguse Linda juhtum – võib inimest kahjustada. „Pigem vastupidi – koostöö on enamasti ainus tee, mis võimaldab pakkuda tuge.“

President Karise büroosse on Linda kirjutanud mitu kirja, kuid vastused sealt on olnud sisutühjad.

Õiguskantsleri vastusest ei saanud Linda samuti abi.

Linda lubab kirjutamist jätkata, et näidata ametnike lugupidamatut suhtumist eestkostel inimese õigustesse ja piirangutesse. Vanaproua ei soovi, et talle surutakse peale teenuseid, mida ta ei vaja.

Mai lõpus sai Linda sõnumi, et ametnikud on jätnud tema mobiiltelefoniarve maksmata. Lisameeldetuletuse eest paneb Elisa arvele otsa viis eurot.

Anu loodab, et seda „lohakustasu“ ei võeta Linda pensionist, vaid linna eelarvest.

Lindeberg ütleb, et kohaliku omavalitsuse eestkostjaks määramine peab toimuma väga erandlikel juhtudel, näiteks, kui inimesel pole ühtegi lähedast, kes on võimeline eestkostja ülesandeid täitma. „Lindal on tütar, kes on pikema aja jooksul sisuliselt eestkostja ülesandeid täitnud ning kellel on ka väga head suhted oma emaga. Seega on arusaamatu, miks tema elutee lõpus sunnitakse inimest suhtlema igapäevastes küsimustes ametnikega, mitte enda kõige lähema inimesega.“

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eestkoste sektori juht Maarika Maasikas-Tõkke saatis pressiesindaja vahendusel pika selgituse eestkoste seadmise üldistest põhimõtetest. Andmekaitseseadusele viidates ei saanud ta konkreetselt Lindaga juhtunu kohta öelda, kuid viitas, et „eestkostetava huvide nimel tuleb erinevatel osapooltel koostööd teha.“

*Nii Anu kui Linda nimed on Mustamäe linnaosa nõudmisel muudetud.