„Ma ei ole elu sees Wolti kasutanud, mul pole telefonis isegi seda äppi. Ka antud veebipoest pole ma kunagi midagi tellinud ja seega jäi selline tegevus kontol kohe silma,“ räägib Viive ja ütleb, et sulges seejärel kohe kaardi.

Pettusest andis ta kohe teada oma pangale ja esitas politseile kuriteoteate.

Sel hetkel tundus pettus Viivele endiselt uskumatu, sest oma pangakaardi andmetega ei olnud ta hooletult ringi käinud ja ühestki veebipoest ei olnud juba üle poole aasta midagi tellinud.

Suur oli Viive üllatus, kui järgmisel hommikul teatas LHV pank, et kaotatud raha on tema kontole tagasi kantud. Veelgi üllatavam oli aga panga märge, et antud juhul ei ole vaja politseile avaldust esitada.

„Raha tagasisaamise üle olin muidugi rõõmus, aga see teine sõnum kummitab mind siiani. Kas on panga jaoks maine hoidmine tähtsam kui kurjategijate tabamine? Kas nad teadsid mingist lekkest? Või oli neil lihtsalt kogemus, et politsei niikuinii aidata ei saa?“ arutleb Viive.

Soov pätid tabada
Kuigi tundus, et panka asi rohkem ei huvita, ei jätnud Viive asja niisama: „Minus tärkas maailmaparandaja ja pättide tabamise soov!“ Ta võttis ise ühendust BestSecreti veebipoega ja palus kaks „oma tellimust“ tühistada põhjendusega, et neid ei tellinud tegelikult tema.

Kohe sai ta vastuse, et tühistada pole kahjuks võimalik, sest pakid on juba teel. Samas kinnitas veebipood, et neil on pakkide liikumist võimalik jälgida. Lisaks olid neile teada kurjategija kontaktandmed, kes Viive pangakaardi andmeid kasutas. Samuti kinnitati, et ollakse valmis igakülgseks koostööks Eesti politseiga, kuid andmekaitse seaduse tõttu nad eraisikule rohkem infot avaldada ei saa.

„See tähendas võimalust kurjategija teolt tabada, seega hakkasin politseid telefonitsi pommitama“ Viive jõudiski lõpuks uurijani, kes juhtumiga tegeles, ja edastas talle kogu info. „Mulle tundus sel hetkel kogu asi väga lihtne – politsei saab petturi paki kättesaamisel teolt tabada.“

Kuus kuud hiljem sai Viive aga teate, et juhtum on suletud ja tulemus null. Ta kasutas võimalust minna politseisse kriminaaltoimikuga tutvuma, et kaeda oma silmaga, miks asi ikkagi nii lõppes.

„Kokkulepitud ajal tuli uurija mulle toimikut tutvustama ja asja selgitama. Wolti tellimuste osas oli välja selgitatud telefoninumber, kust toit telliti. See oli kõik seitse korda sama number,“ räägib Viive. Tegemist ei olnud Eesti numbriga, sest numbril oli Rootsi suunakood. Kõigi tellimuste kättesaamise aadressid olid Lasnamäel eri kortermajade juures, märgitud olid vaid majanumbrid.

„Mis puudutab aga BestSecreti asja edasiarengut, siis see võttis sõnatuks! Nimelt ei võetudki tolle minu poolt leitud kontaktiga kunagi ühendust. Põhjendus oli lihtne: tegemist oli välismaa ettevõttega ning selliste päringute tegemine ei olevat tavapolitseiniku pädevuses,“ ei suuda Viive ära imestada.

„Politsei sõnul peaks see kõik käima prokuratuuri kaudu ja see olevat üldse nii haruldane sündmus, et juhtub harvem kui jõulud. Sama põhjuse taha jäi ka Wolti tellija tuvastamine, sest telefon oli ju välismaal registreeritud.“

Viive sõnul on tal kahju oma ajast ja energiast, mille oli panustanud lootuses aidata Eesti politseid ja teisi võimalikke ohvreid.

„Oleks ju saanud teha vaikset koostööd postifirmaga ajal, mil need kaks pakki olid alles teel, ja kelm tabada. Kas tõesti ongi nii, et Eesti politsei käed ei ulatu küberkuritegude puhul riigipiirist kaugemale? Või on rahvusvaheline koostöö tõesti nii keeruline? Miks ei võiks olla politseinikul õigus suhelda ise otse välismaise veebipoe esindajaga, kes antud juhul oli selgelt valmis koostööd tegema pättide tabamiseks?“

Politseil pole ressursse
Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse juhi Anders Allandi sõnul võib teinekord uurimine osutuda kulukamaks kui kuritegu ise. „Kuivõrd selles juhtumis õnnestus inimesel tekkinud kahju tagasi saada ning uurija hinnangul oleks kurjategijate tabamine ressursimahukas, lõpetati uurimine. Tõsiasi on, et uurija saab teha päringuid välismaale, ettevõtetele ja paluda teiste riikide abi, aga seda vajadust hinnatakse iga menetluse puhul,“ märgib politseinik.

Allandi kinnitab ka politsei väheste ressursside juttu. „Üle kogu Eesti on praegu politseijaoskondades tööl ligi 400 uurijat. Nende lauale jõuavad kõik kuriteod alates pisivargustest ja liiklusest kuni lähisuhtevägivalla ja avaliku korra raskete rikkumisteni. Keskeltläbi on ühel uurijal lahendada 30–50 kriminaalasja.“ Ta selgitab, et üks inimene ei tule kõikide nende uurimistega kiiresti ja kvaliteetselt toime ning politsei peab valima, milliste kuritegude uurimisele ja mis mahus panustada.

Näiteks uuritakse esmajärjekorras lähisuhtevägivalda, lapse vastu või tema poolt toime pandud kuritegusid, vägistamise ja narkootikumidega seotud juhtumeid.

„Kutsume inimesi kelmuste puhul alati politseisse pöörduma, kuna info on meile vajalik ja võib olla seotud juba mõne varasema juhtumi või menetlusega. Teinekord ei saa üksikjuhtumid lahendatud, kuid juhtumite kogumist areneb välja suurem kuritegu ja varem alustamata jäetud juhtum kaasatakse suurema kriminaalasja juurde.“

Allandi lisab, et kelmid on muutunud kavalamaks ning kasutavad kuritegude toimepanemiseks lahendusi, mille uurimine ja tõendamine võib olla keeruline ja ajamahukas.

„Isegi kui politseil on olemas mõni konkreetne tunnus, näiteks selle juhtumi puhul Rootsi suunakoodiga telefoninumber, ei pruugi see alati viidata teo toimepanijale, kuna kelmid kasutavad erinevaid internetisüsteeme, mis võimaldavad teha võltsnumbreid.“

LHV vastab
Kuigi Viive sai oma raha tagasi, jäi teda kummitama LHV panga märge, et antud juhul ei ole vaja politseile avaldust esitada. LHV jaepanganduse juhi Annika Goroško sõnul ei saa nad pangasaladuse hoidmise tõttu konkreetset juhtumit kommenteerida.

Siiski selgitab Goroško, et kui tegemist on kliendi poolt mitte autoriseeritud tehingutega (nt inimene annab pangale teada, et tema kontolt on tehtud tehingud, mida tema ei kinnitanud PIN-koodidega), siis pangad „kutsuvad“ need globaalsete kaardiorganisatsioonide (Mastercard, Visa) juurest tagasi ja tagastavad kliendile raha.

„Pangad kasutavad eelkirjeldatud juhtumite puhul võimalust kliente kiirelt toetada ning saavad juhtumid ise lahendada ilma politsei sekkumiseta,“ toob ta põhjenduse, miks Viivele raha juba järgmisel päeval tagasi kanti.

Juht lisab, et kaardiandmete leke on praegu laialt levinud kelmusjuhtum, kusjuures kaardiandmed lekivad inimeste varasemate kaardikasutustoimingute käigus, mis ei pruugi olla seotud selle ettevõttega, kelle kaudu pettuslikke makseid sooritatakse.

„Harvad ei ole juhud, mil andmelekke ja kaardi kasutamise vahel on pikem ajaperiood, et kurjategijad saaksid oma tegevusi paremini planeerida (andmete müük, kaartide kehtivuse kontrollid jm),“ märgib ta.


LHV pank teab rääkida, et kelmid aktiveeruvad just enne pühi, sest inimeste fookus on sel ajal hajunud. Praegu on sagenenud telefonipettused, kus esitletakse end kullerifirmana. „Soovitame ennast ja lähedasi kurssi viia levinumatest petuskeemidest ja ohtudest.“

Lekkinud andmed
Juhtumeid, kus petturid Wolti rakenduse kaudu raha varastavad, on sel aastal olnud hulgim. Viive sõnul pididki pätid sageli nii Wolti kui ka Bolti platvormi ära kasutama. „Nende kohta pidi kaebusi tulema lausa iga nädal,“ meenutab Viive, mida politsei talle rääkis.

Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse juht Anders Allandi toonitab, et kuigi kasutajana on mugav sisestada rakendusse krediitkaardi andmed, et makseid saaks kiiresti kinnitada, võib see olla ohtlik. „Rakendused võiksid ajakohastada kasutaja turvalisust. Näiteks tehingu kinnitamiseks lisada veel mõne etapi või aeg-ajalt küsida isikusamasust, et kurjategijad ei saaks kellegi identiteeti ära kasutada.“

Viive nõustub, et enne tellimist peaks rakenduma kontroll, kas tellija nimi on sama, kellele kuulub konto, kust makstakse. „Kas tõesti ei tundu Wolti jaoks kummaline, kui üks ja sama „rootslane“, tellib seitse korda paari tunni jooksul Lasnamäel sama kvartali piires toitu erinevatele aadressidele?“ ei mõista Viive.

Wolti Põhja regiooni kommunikatsioonijuht Piret Pert kinnitab, et võtavad kasutajate andmete ja makseinformatsiooni turvalisust äärmiselt tõsiselt.

Selliste juhtumite puhul palub Wolt kliendil pöörduda panga ja politsei poole. „Politsei saab selle alusel pöörduda Wolti poole. Wolt teeb alati õiguskaitseorganitega täielikku koostööd ning politsei pöördumise alusel saame omakorda teha kliendile tagasikandeid,“ selgitab Pert.

Turvalisuse tagamiseks on Woltil tulemüürid ja turvaprotokollid, mis kaitsevad platvormil kasutajate andmeid. „Soovitame kasutajatel täiendava turvalisuse tagamiseks kasutada kaheastmelist autentimist (2FA) kõikides võimalikes kanalites, näiteks e-posti ja makseteenuste puhul, ning uuendada regulaarselt oma paroole ja vältida nende korduskasutust. Lisaks soovitame logida välja kontodelt, mida ei kasutata aktiivselt, ja mitte sisestada isikuandmeid või pangainfot veebilehtedel, mille usaldusväärsuses ei saa kindel olla.“

Wolt ei kogu ega salvesta oma kasutajate kaardiandmeid ning kõik maksed käivad turvaliste ja rahvusvaheliselt sertifitseeritud makselahenduste kaudu.

Ka Pert teab rääkida, et globaalselt on levinud petuskeemid, kus tuntud kaubamärkide nime kasutatakse pahatahtlikel eesmärkidel. „Tihtipeale varastatakse inimeste kaardiandmed veebilehtede kaudu, mis pole turvalised, ja neid andmeid kasutatakse teistes kohtades ostude tegemiseks.“

Kuigi raha on Viive tagasi saanud, jäi talle kogu loost siiski sisse paha tunne. „Ma kujutan ette, kuidas need küberpätid oma välismaal registreeritud telefonidega seni muretult tellimusi teevad, võõraste kulul pitsat söövad ja Eesti õigusriigi üle irvitavad.“