Tallinn koostab plaani taskukohaste elamispindade turule toomiseks. Abilinnapea: tuge vajab üle 50 0

Värske linnavalitsuse tellitud uuring maalib pealinna elamuturust sünge pildi: enam kui 52 000 tallinlast ägavat kõrgete eluasemekulude all. Linn valmistub pretsedendituks sekkumiseks kinnisvaraturul, mis võib arendajate mängureegleid muuta.

„Mul on väga hea meel, et see uuring tehti,“ sõnab teemat kommenteerides Sotsiaaldemokraatide ridadesse kuuluv Tallinna abilinnapea Madle Lippus. „Miks me selle uuringu tellisime? Sest puudus uuring, mis vaatleks Tallinna eluasemeturu olukorda tervikuna.“ Ja olukord, mis uuringust välja koorus, on Lippuse sõnul kõike muud kui rahuldust pakkuv.

Taskukohane kodu on luksus, mitte õigus
Uuringu üks keskseid ja ehmatavamaid järeldusi olevat eluaseme kättesaamatus. „Selge on see, et meil on nii-öelda eluaseme kättesaadavusega probleeme,“ nendib Lippus. Ta toob välja šokeeriva statistika, et möödunud aastal oli üks viiest müüdud korterist nii-öelda taskukohane.

See tavaline inimene, kellest Lippus räägib, ei ole sugugi vaid miinimumpalga saaja. „Me ei pea rääkima ainult kõige väiksemat palka teenivatest inimestest, nagu poemüüjad või abitöölised,“ selgitab ta. „Vaid näiteks üksi elav õpetaja või politseinikud ja päästjad. Neil on väga keeruline eluaset leida ja ma arvan, et see on väga halb olukord,“ selgitas Lippus.

Arutelu Tallinna eluaseme taskukohasuse üle tõi esile ka terava küsimuse noorte ootustest oma esimesele kodule. Kui abilinnapea Madle Lippus rääkis vajadusest tagada ka noortele peredele sobiva suuruse ja kvaliteediga elamispind, kerkis õhku vastuväide: kas probleem pole mitte niivõrd kinnisvara kättesaamatus hinnas, kuivõrd noorte endi liiga kõrgetes ootustes? „Kindlasti on ootused ka omaette küsimus,“ sõnas abilinnapea, kuid lisas, et värske uuring keskendus pigem objektiivsetele näitajatele.

Sellegipoolest jääb õhku küsimus, kui suurt rolli mängivad eluasemekriisis inimeste endi valikud ja ootused ning kas linna tulevane eluasemepoliitika peaks arvestama ka vajadusega kujundada realistlikumaid hoiakuid esimese kodu soetamisel.

Uuringu kainestavad numbrid
Lippus jagas ka täpsustavaid andmeid, mis illustreerivad probleemi ulatust veelgi teravamalt. „Kõige enam mõjutab eluasemekulude taskukohasus 1.-2. tulukvintiili leibkondi,“ selgitab ta. „Ja nende hulgast puudutab probleem eelkõige neid, kelle puhul kulud eluasemele moodustavad üle 40% nende igakuisest sissetulekust.“

Selliseid leibkondi on abilinnapea sõnul Tallinnas ligikaudu 22 700, ning arvestades Tallinna leibkondade keskmist suurust, on sellises olukorras inimesi ligikaudu 52 300. See tähendab, et enam kui 52 000 tallinlast on olukorras, kus kodu ülalpidamine neelab lõviosa nende sissetulekust.

„Nad ei ole mingisugused nagu suvalised inimesed, mingid vaesed kuskil kaugel,“ rõhutab Lippus. „Nad on inimesed, kes on igapäevaselt meile üpris lähedal. Nad võib-olla ei räägi sellest iga päev või ongi teinud otsuse, et elavadki väiksemal pinnal,“ jagas Lippus nende inimeste igapäevaelu.

Aktiivne maapoliitika ja arendajate uued kohustused
Kuidas siis linn plaanib seda kriisi lahendada? Üheks võtmesõnaks olevat aktiivne maapoliitika. „Mulle endale tundub kõige loogilisem siin tegeleda nende meetoditega või meetmetega, mis jäävad aktiivse maapoliitika alla,“ sõnab Lippus. See ei tähenda ilmtingimata, et linn hakkaks ise massiliselt kortereid ehitama, kuigi ka see võimalus pole välistatud üüri- või üüri-osta mudelite kaudu,“ selgitas ta.

Siiski näeb abilinnapea pigem võimalust seada arendajatele uusi tingimusi. „Kui näitaks arendaja soovib suuremat tihedust, mis arenduse puhul on üks väga oluline arendust juhtiv element, siis näiteks osa eluaseme arendusest peab olema kättesaadav ja taskukohane,“ selgitab ta linna võimalikku uut lähenemist. „See on selline maapoliitika, mis on võib-olla meile siin Eestis on võõras, aga üle Euroopa väga tavaline.“ Teisisõnu hakkaks linn arendajatelt nõudma, et kui tahad ehitada 100 korteri asemel 120, siis mingi osa korteritest peavad olema soodsamad.

Ta lükkab tagasi idee, et linn peaks hakkama arendajatele midagi doteerima. „Ei, ei, see ei ole doteerimise küsimus, see on aktiivne maapoliitika, mis seab tingimused.“ Ühtlasi on ta vastu ka toetuste jagamisele. Eriti ettevaatlik on ta üüritoetuste osas, mis uuringu kohaselt võivad tegelikult hoopis tekitada petliku turuolukorra. „Sa annad inimestele justkui sularaha kätte, mis tähendab seda, et kõigil üürileandjatel tekib võimalus tegelikult üüri tõsta,“ hoiatas Lippus.

Tulevik on lahtine
Kuigi uuring ise ei andnud lõplikke vastuseid, vaid pigem kaardistas probleemi ja võimalused, on linnal siht ees. „Sügiseks on plaan valmis saada tegevuskava, mis ütlebki mida me siis konkreetselt tegelikult teha saame ,“ kinnitab Lippus. „Koalitsioonilepingus seadsime endale eesmärgiks, et tuleb välja töötada eluasemepoliitika ja nüüd tulebki meil kokku panna töörühm, kellega me selle eluasemepoliitika välja töötame.“

Küsimusele, kas taskukohane kodu peaks tähendama, et ka noored võiksid endale uusarendusse kodu soetada, vastab Lippus: „Miks mitte.“ Ta selgitab, et taskukohasusel on kaks aspekti: finantsiline ja leibkonna vajadustele vastav. „Vahete-vahel võib-olla nii, et üksi jaksaksid küll osta endale korteri pealinna, aga kui pere on näiteks viieliikmeline, siis nii suurt korterit endale siin lubade ei suudeta,“ märkis ta. „Võid ju muidugi kolida kuskile kuskile kaugele, kus mänguväljakuid on vähe ja rohelust ei ole, lisaks ka kool on kaugel,“ aga see ei ole Lippuse sõnul linna eesmärkidega kooskõlas.

„Eesmärk ei ole kellelegi midagi kinkida, vaid luua olukord, kus sa ei pea igapäevaselt oma eluaseme pärast muretsema. Kui sa tegelikult saad alustada eluga taskukohasel üüripinnal, loob see võimaluse, kus sul on lihtsam raha kõrvale panna, et soovi korral endale pärast midagi osta,“ usutles Lippus.