METSik lobi | I osa: lekkinud sisedokumendid paljastavad, kuidas metsatöösturid avalikkust mõjutavad  (130)
Suur sissevaade metsasõja köögipoolele

Kuidas rikkuda Eesti looduskaitsjate mainet siin ja välismaal. Kuidas vastandada maa- ja linnainimest. Kuidas ärritada „vastaseid“. Kuidas viia oma sõnum juba lasteaia- ja koolilasteni.

Maalehe valduses on kümned puidutöösturite koosolekute protokollid alates 2017. aastast. Joonistub välja ulatuslik, hästi rahastatud ja tõhus lobivõrgustik. Selle nimel on tehtud koostööd suhtekorraldajate, poliitikute, teadlaste, uuringufirmade ja advokaatidega, käidud välja ühiskonda lõhkuvaid sõnumeid ja kulutatud sadu tuhandeid eurosid.

Loe esimest osa suurest sissevaatest, kuidas on juhitud üht Eesti kõige lõhestavamat teemat – metsasõda.
Sõda looduskaitsjate vastu

Eelmise aasta 10. detsembril koguneb Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu (EMPL) juhatus oma peakontoris Toompuiesteel. Nagu ikka on kohal ka suhtekorraldusbüroo Akkadian esindaja, seekord Julia Piilmann. Akkadian on sadade tuhandete eurode eest alates 2017. aastast EMPLile teenuseid osutanud. Igakuistel koosolekutel on nad teinud ülevaateid, mida on saavutatud. Nii ka seekord.

Kommunikatsiooni arutatakse kohe koosoleku alguses. Kiiresti jõutakse Kikepera metsade taassoostamiseni (märgade metsaelupaikade taastamine – ML). Kuigi töösturitel puuduvad seal igasugused ärihuvid (tegemist on kaitsealaga, mis asub riigimaal), näevad nad siin enda jaoks teistsugust võimalust. „Kommunikatsioon – eesmärk näidata, kui valesti praegune looduskaitse ja kliimakaitse läheneb,“ sõnastatakse koosolekul siht.

„METSik lobi“ on teine osa Maalehe artiklisarjast metsanduse kohta. Avaldame lobitöö osa kolmes jaos, sest materjali on rohkelt. Sari toetub kümnetele intervjuudele ja seni avaldamata dokumentidele, sh Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu (EMPL) juhatuse viimase kümne aasta koosolekute protokollidele.

Loo valmimisele aitas kaasa uuriva toimetuse reporter Greete Palgi.
Loe veel
06.03.2026
Intriigid, pöörded ja linnupojad: aasta olulisima seaduse sünd ja surm (147)

Kuu aega hiljem on asjad nii hästi koordineeritud, et töösturid teavad enne kui kõik teised: Pärnumaa omavalitsuste liit esitab avaliku pöördumise ja ERRis on ilmumas maaülikooli teaduri Reimo Lutteri kriitiline artikkel. (Lutteri sõnul ei aima ta, miks EMPL teadis artikli ilmumisest. Ta oletab, et kuna suhtleb paljude kolleegidega ja mainis arvamusloo kirjutamist, siis jõudis sõna nõnda.) Kuid sellest ei piisa.

Töösturid haistavad head šanssi „näitamaks poliitikutele umbusaldust looduskaitse vastu“. Kohalikke toetatakse „taustatöö ja ettevalmistustega“. EMPLile aastaid teenuseid osutanud Soraineni advokaadibüroo esitab kohtule kaebuse kahe metsafirma nimel, kelle kinnistu juures töid kavandatakse (kohus otsustas kaebuse menetlusse võtta). EMPLiga seotud üritustel esinenud teadlane Annela Anger-Kraavi suhtleb Euroopa Komisjoni „tippametnikega, kes vastutavad rahastuse eest“. Maalehele ütleb ta, et tegi seda eraviisiliselt. „Mul ei ole kellegagi vaja koordineerida, et oma muret LULUCFi eesmärgi (ELi süsiniku sidumise eesmärgi - ML) pärast arutada,“ vastab ta küsimusele, kas ametnikega suhtlemine oli liiduga koordineeritud. Küll aga arutab EMPLi juhatus seda suhtlust oma koosolekul. Enamgi veel - nad toovad välja, mida Anger-Kraavile vastati. „On lootus, et kui projekti tähtaeg saabub enne tööde valmimist, siis rahastust ei pikendata ning tööd peatuvad,“ on töösturid optimistlikud. Kuid sellestki ei piisa.

Jaanuari lõpus saabuvad EMPLi kuludega looduskaitse ebausaldusväärsusest kirjutama kuus ajakirjanikku Prantsusmaalt, Hispaaniast ja mujalt.

Jaanuari lõpus saabuvad EMPLi kuludega looduskaitse ebausaldusväärsusest kirjutama kuus ajakirjanikku Prantsusmaalt, Hispaaniast ja mujalt. „Väljavalitute tausta on eelnevalt analüüsitud ja nendega on varasem koostöökogemus, mistõttu on olemas usaldus ja kindlus, et kajastuste üldine toon on sobiv,“ teatakse enne nende saabumist. Sobiva tonaalsusega ajakirjanikele näidatakse tööstuseid ja neid viiakse läbi Eesti, mis „aitas visuaalselt ja faktiliselt kinnitada metsade osakaalu ning sektori esitatud andmeid“. Olulise punktina tahetakse, et välisajakirjanikud tutvuksid ka Kikepera juhtumiga. Nad viiakse kohale. Seal avaneb võimalus rääkida kohale toodud esinejatega: Annela Anger-Kraavi ja teisedki. Kohale on toodud fotograaf, kes teeb usinalt pilte.

Tõsi, „grupis oli ka skeptilise hoiakuga ajakirjanik, eeskätt Kikepera teemal“, kuid siiski loodetakse, et välismaal hakkavad ilmuma tööstusele meelepärases tonaalsuses artiklid. Lootus pole asjatu. Juba poolteist nädalat pärast ajakirjanike lahkumist avaldab Hispaania puidu- ja mööblitööstusele suunatud väljaanne Madera Sostenible kriitilise artikli Kikepera metsade taassoostamise kohta. Muu hulgas rõhub ajakirjanik kohalike elanike emotsionaalsele seosele kodukandi metsaga. Seda, et emotsionaalse sideme kindlakstegemise on kinni maksnud puidutöösturid (kes pole paljude metsakaitsjate emotsionaalse sideme argumenti just eriti kõrgelt hinnanud), artiklis ei mainita. Küll aga tuuakse miskipärast artikli juures ära EMPLi infoleht, kus väidetakse, et sektor annab tööd 60 000 inimesele.

Mõned nädalad hiljem ilmub Hispaania ühes suuremas uudisteportaalis El Español veel üks kriitiline artikkel. Ka seekord ei maini autor, et käis Eestis puidutöösturite kinnimakstud reisil või et artikli juures ilmuvad fotod, mille on teinud EMPLi palgatud fotograaf.
Hispaania väljaannetes ilmuvad fotod, kuidas Annela Anger-Kraavi EMPLi pressireisil osalenud välisajakirjanikele Kikepera juhtumist räägib.
Hispaania väljaannetes ilmuvad fotod, kuidas Annela Anger-Kraavi EMPLi pressireisil osalenud välisajakirjanikele Kikepera juhtumist räägib.
FOTO: Kuvatõmmis Madera Sostenible veebilehelt

Ent ka sellest ei piisa. Selle aasta veebruaris arutatakse juba järgmisi samme. Õhus on mõte korraldada sarnane reis ka Eesti ajakirjanikele. Arutatakse Norstatilt ja antropoloogiakeskuselt uuringute tellimist (kulu kokku üle 12 000 euro), et „looduskaitse suhtes avalikku arvamust kokku võtta“ ja seda poliitikute mõjutamiseks kasutada. Kui tuleb välja, et uuringul on „strateegiline väärtus“, siis peaks selle tegemiseks koguma eraldi vahendeid. Viidatakse varasemale kogemusele tuuleenergeetikas, kus uuringuandmed aitasid „avalikku arusaama mõjutada ja narratiivi korrigeerida“. Ometi kohe uuringute tegemist ei otsustata, sest tajutakse riski. „Kui liit toetab uuringut avalikult, võib see teatud osapoolte hinnangul negatiivselt mõjuda,“ öeldakse. Ideed ei maeta aga maha. Akkadiani ülesandeks jääb uuringuküsimuste koostamine ja lõplik otsus lükatakse 11. märtsil toimuvale koosolekule. Milline see on, saab ilmselt avalikkus peagi näha.

Koosolekule eelnenud õhtul sõnab Akkadiani partner Julia Piilmann Maalehele, et uuringuid plaanis ei ole (Eesti ajakirjanike pressireis aga küll). Tema sõnul võttis Kikeperas toimunu „vaid paar tundi“, reis ei olnud üldse sellele keskendunud ja pealegi on Euroopas endas tekkinud Kikepera vastu laiem huvi.

Annela Anger-Kraavi sõnul osales tema EMPLi kutsel välisajakirjanike visiidil Kikeperas, kuna oli sel teemal varem avalikult sõna võtnud ja sattus sel ajal Eestis olema. „Kuna toimetan rahvusvaheliselt ning räägin vabalt inglise keelt, kohtusin ka rahvusvaheliste ajakirjanikega“. Ta räägib enda sõnul kõigiga, kes seda soovivad ning jääb „teaduse ja faktide poolele“. Anger-Kraavi lisab, et tal puuduvad suhted EMPLiga ning nende vaadetesse tema end ei sega.

Olukord teeb muret. Märgatakse, et aktivistid on loonud lehekülje, kuhu koondatakse artikleid ja arvamusi.

Küsimusele, miks EMPL koostöös Akkadianiga organiseeris ja kinni maksis sobiva tonaalsusega ajakirjanike reisi, mille eesmärgina sõnastati looduskaitse usaldusväärsuse lõhkumine, otsest vastust Julia Piilmannilt ei saagi. Selle asemel kirjutab ta: „Loodame, et konflikti asemel hakkab metsanduses kujunema ühiskondlik kokkulepe, ja meie teada sektor selleks ka sihikindlalt töötab.“
Lobitegevus

2017. aasta aprilli keskel kohtub kümmekond puidutöösturit Tallinna tehnikaülikooli puidumajas. On kuu teine kolmapäev ja EMPLi juhatuse järjekordne koosolek. Seekord kestab see kaua, üle kolme tunni ja pikim päevakorrapunkt puudutab metsanduse käsitlemist avalikkuses.

Olukord teeb muret. Märgatakse, et aktivistid on loonud lehekülje, kuhu koondatakse artikleid ja arvamusi. Ennast metsade kaitsjateks nimetajad on hakanud koguma toetusi ja annetusi, raha saamiseks toimuvad kultuuriüritused. „Liikumise poolt on tõenäoliselt kaasatud professionaalne kommunikatsioonipartner,“ kahtlustavad töösturid.

Lisaks on loodud Facebookis grupp Eesti Metsa Abiks, millel on tol hetkel juba 3300 liiget. „Grupi jälgijate arv kasvab keskeltläbi 10 liikme võrra päevas,“ nenditakse koosolekul. „Grupis levib palju valeinformatsiooni ja toimub metsanduse maine kahjustamine.“

Seni oma igakuistel kohtumistel peamiselt tehnilisi küsimusi arutanud metsatööstuse esindajad mõistavad, et see, kui palju ja millist metsa raiuda, on kasvanud huvigruppidevahelisest dialoogist välja ning nüüdsest tuleb võidelda avalikkuses.

See koosolek saab murdepunktiks. Seni oma igakuistel kohtumistel peamiselt tehnilisi küsimusi arutanud metsatööstuse esindajad mõistavad, et see, kui palju ja millist metsa raiuda, on kasvanud huvigruppidevahelisest dialoogist välja ning nüüdsest tuleb võidelda avalikkuses. Nende senine kommunikatsiooniplaan oli olnud niru. Kui valmib neile meelepärane maaülikooli professori artikkel, siis isegi pärast nädalaid kestnud otsimist ei suudeta seda kusagil avaldada. Ent veel 2017. aasta jooksul muutub kõik.

Samal koosolekul otsustab juhatus teha oma liikmetele ettepaneku anda lisaraha, et „oleks võimalik kaasata tugev kommunikatsioonipartner ja kajastada avalikkuses metsanduse positiivset mõju“.

Muutused on kiired. Maikuisele juhatuse koosolekule on kutsutud tunnustatud kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes lohutab, et olukord pole hull. „60% inimestel ei ole kindlaid veendumusi ja neile on võimalik sektori tegevust selgitada,“ ütleb Rebane ja soovitab keskenduda sisukatele artiklitele (ta lubab ise Postimehega rääkida), „tugevale tööle“ riigikogu liikmete ja teiste otsustajatega ning valeandmete ümberlükkamisele. Sõnumites tuleks keskenduda rahale – tuua esile, kui palju raha metsandus riigikassasse toob.

Arutelu on elav, tehakse palju ettepanekuid. Soovitatakse üles otsida juhtumid, kus maaomanikud on looduskaitse tõttu oma varaga kahju kannatanud, ja neid juhtumeid avalikkuses suureks mängida.

Arutelu on elav, tehakse palju ettepanekuid. Soovitatakse üles otsida juhtumid, kus maaomanikud on looduskaitse tõttu oma varaga kahju kannatanud, ja neid juhtumeid avalikkuses suureks mängida. Sügiseks kästakse liidu tegevjuhil ette valmistada kommunikatsiooniplaan ja eelarve.

Nii lähebki. Kuigi esmalt mõeldakse ainult kommunikatsioonijuhi palkamisele, siis 2017. aasta oktoobris alustatakse koostööd Akkadiani bürooga. „Laiema avalikkusega suhtlemiseks vajasime professionaalide tuge, kes on meid harinud kommunikatsiooni põhitõdede koha pealt ning aidanud seada sõnumeid selliselt, et need oleksid ka mitte-metsandus- ja tööstusinimestele mõistetavad,“ ütleb EMPLi tegevjuht Henrik Välja. See koostöö kestab praeguseni.

Kui eelnevatel aastatel oli kommunikatsioonitegevusteks ette nähtud kõige rohkem 7500 eurot, siis 2018. aastal planeeritakse selleks juba 60 000 eurot. Kuid see kõik on alles algus.
Akkadian

Akkadiani büroo toonane partner, suhtekorraldaja Kadri Lainas hakkab kiirelt tegutsema. Üks tema esimesi ettepanekuid on võitlusvälja laiendamine: ta saab aru, et Eesti metsade tulevikku ei otsusta asjatundjad, vaid avalikkus. Iga-aastane EMPLi konverents soovitakse viia riigikogust minema ja korraldada koostöös Ekspress Grupi konverentsiäriga. Nii on Lainase sõnul „sihtgrupp suurem kui meie ise“. Ta ütleb, et konverentsi kujul oleks tegemist mainekujundusprojektiga.

Esinema tahetakse kutsuda mõjuisikud, kuid mitte igasugused.

Esinema tahetakse kutsuda mõjuisikud, kuid mitte igasugused. „Kui meie ei kontrolli osalejaid ja kõnelejaid, siis võidakse tulla meie raha eest meid mustama,“ hoiatab juhatuse liige Ando Jukk. Samal arvamusel on Mati Polli: „Kõik peab olema korraldatud nii, et ei tekiks ootamatusi. Intriig peab olema meie poolt kontrollitud.“

Järgmisel koosolekul selgub, et konverentsist on räägitud toonase keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lambi ja metsaosakonna juhataja Kristel Järvega (kes nüüdseks juhib erametsaliitu). Ministeeriumi ametnikud annavad töösturitele head nõu: tehke konverents oktoobris, et toetada metsanduse arengukava MAK 2030 arutelusid. Ideega minnakse edasi.

Meediale pakutakse isikulugusid ja uuringute tulemusi. Istutatakse avalikult puid – see on strateegiline valik.

Igakuistel EMPLi juhatuse koosolekutel annab Akkadian aru. Algul keskendutakse kogukonna ehitamisele ja sõnumite ühtlustamisele. Siis võetakse kontakti oluliste organisatsioonidega ja luuakse „sektoriülene koalitsioon“. Tihedamalt hakatakse tegema koostööd teadlastega. Toimuvad „konkreetsed kohtumised konkreetsete inimestega“. Sotsiaalmeedias ollakse senisest aktiivsemad. Tegeletakse sisekommunikatsiooniga. Meediale pakutakse isikulugusid ja uuringute tulemusi. Istutatakse avalikult puid – see on strateegiline valik.

„Peaksime oma kommunikatsioonis minema rohkem keskkonnateemadele, eriti vahetult enne MAKi otsuseid, et murda paradigmat „raha versus loodus“,“ ütleb Lainas. Koostatakse raamatuid, visioonivoldikuid ja faktilehti. Uuendatakse kodulehte. Metsade suuromaniku ja puidutöösturi Raul Kirjaneni ettepanekul hakatakse korraldama väljasõite tööstustesse „olulistele võtmeisikutele“ (ametnikud, poliitikud, ministrid, ajakirjanikud), keda soovitakse enda sõnul metsanduse alal harida. Lobitöö on käima läinud – ja tulemused tulevad.

„Kliimamuutuste vastu võitlemise sõnumid on hästi toiminud, vastased on sellest ärritunud, seega teeme õigesti,“ sedastatakse 2019. aasta novembris.

Aasta lõpus kogunevad puidutöösturid Järvselja jahilossi. EMPLi juhatuse esimehe Jaak Niguli sõnavõtt ei ole seal siiski üleliia optimistlik. „Töövõidud on meil tänu kommunikatsioonile, ei räägita enam raietest, vaid hoopis süsiniku sidumisest,“ ütleb ta alustuseks, kuid lisab siis: „Muid suuremaid võite meil praegu ei ole. Tulemuste saavutamine on keeruline, aga jätkame pingutusi. On käidud poliitikutega kohtumas, aga nad ei võta meid eriti kuulda.“ Töö jätkub.
Lõhe loomine

2020. aasta jaanuaris ütleb Kadri Lainas, et meedias on üles võetud „suur rünnak metsanduse vastu“. Ta kahtlustab „teatud koordineeritust“ ja teeb ettepaneku meedias aktiivselt kaasa lüüa. Lainase sõnul on tal töös kokkulepete tegemine üle 50 sektori esindaja, teadlase ja arvamusliidriga, kes võiksid meedias sõna võtta. Lehtedes võiks osta sisuturundust, tuleks toota videoid ja tuntud näitlejatega saaks valmistada „humoorikaid klippe metsandusest“.

Raul Kirjanen ei ole üleliia optimistlik. Humoorikaid videoid soovitab ta mitte teha – huumoriga sidumine võib tekitada viha. „Kas meil on üldse võimalik meediasõda võita?“ küsib ta.

Lainas tunnistab, et võit on vähetõenäoline, aga „sektori kuvandiga on vaja tööd teha, sest see on väga suure rünnaku all“. Juhatus suurendab seepeale pooleks aastaks Akkadiani töömahtu.

Paika pannakse kolm olulisimat suunda: metsa- ja puidutööstus on üks lahendus kliimaprobleemidele, tagab elu maal ja on maailma tipptegijate seas. Kuuga ilmub nende sõnumitega üle 30 artikli ja intervjuu mitmel pool, ka maakondlikes lehtedes.

Tahetakse näidata, et sektor on keskkonnasõbralik. „Ei piisa sõnadest, on vaja tegusid,“ toonitatakse. Süsinikuneutraalsust teemaks ei võeta. „Süsinikuneutraalsus on avalikkusele liiga kauge,“ ütleb Raul Kirjanen. „Inimestele on arusaadavam näiteks töökohtade olemasolu.“

Teemasid on töös koguni 70. Edaspidi kohtutakse peatoimetajate, ajakirjanike ja arvamusliidritega.

Teemasid on töös koguni 70. Edaspidi kohtutakse peatoimetajate, ajakirjanike ja arvamusliidritega. Liikmeid nõustatakse meediaga suhtlemisel, neil soovitatakse alati kommentaare anda. Otsitakse ja koolitatakse kõneisikuid ja liitlasi pangandusest, poliitikast, infotehnoloogiast, aga ka kultuurist ning soovitakse haarata noori suunamudijaid. Proovitakse luua süsteem, kus iga nädal oleks üks positiivne uudis mõnes maakonnalehes.

Presidendile koostatakse „taustapaber“, aga koostatakse ka looduskaitsjate kirjadele vastukirju. Tehakse erinevaid kampaaniaid. Metsarahvapäevad. Metsa istutamine. Ja nii edasi.

Tellitakse küsitlusi, kus küsitakse näiteks, kas metsade majandamine on vajalik (92% vastab jah) või kas puidusektor on Eesti majandusele oluline (89% vastab jah).

Taskuhäälingud. Petitsioonide planeerimine. Avalikud pöördumised. Ja nii edasi. Hiljem, 2022. aasta oktoobris kiidab juhatus Akkadiani inimesi: „Kolm-neli aastat on mööda läinud ja saame Kadrit ja Gead (Gea Otsa – ML) tunnustada. Käesoleval aastal oleme meie meedias sõnumeid suunanud ja kontrollinud, oponendid reageerivad.“

Kõik jätkub ja kasvab. Konverentsid ja artiklid, pöördumised ja kohtumised. Iga kuu antakse aru, mida eelmise 30 päevaga on tehtud. Kommunikatsiooni päevakorrapunkt on pea alati esimeste seas