Hakkab jälle pihta. Ehk saaks nüüd võimumäel palaganita?

Oma teist töösügist alustav riigikogu koosseis võiks viimaks näidata, et rahvaesindajad annavad endast tõepoolest parima Eesti kodanike ja majanduse nimel, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Äripäev ei varja, et 2023. aasta kevadel Toompeale valitud seltskond on mitmes vaates valmistanud pettumuse. Valijailt kindla mandaadi saanud valitsusliit jäi algusest peale selgitustega jänni, julgete otsustega venitamises süüdistati küll opositsiooni, küll geopoliitilist seisu. Mis puutub viimast ehk üleilmseid probleeme, siis nendega tuleb paratamatult kohaneda. Ka siis, kui on raske. Küsige kriisikogemusega ettevõtjailt.

Opositsioon valis EKRE juhtimisel täieliku arulageda vastutöötamise, neelates täielikult alla Helmete sööda, seisukoha, et valimistulemused polnud legitiimsed. Ometi ei takistanud miski võimuliidul mõistlikuma osaga koostööd otsimast, selmet jätkata sisuliselt sama ehk rusikatega vehkimist pärast kaklust.

Võis ju ette näha, et kes tuult külvab, see tormi lõikab. Kõige agressiivsemate kisakõride partei on lagunenud, reiting kukkunud. Halvasti tegid, kes kaasa läksid, nii koalitsiooni kui opositsiooni poolelt.

Kui jätta kõrvale abieluvõrdsuse seadustamine ja viimaks (hilinenult, ent siiski) eestikeelsele õppele üleminek, oleme näinud võimumäel rohke poliitilise palagani kõrval nipet-näpet sisulist parlamentaarset debatti. Üks niisuguseid sooja õhu puhumiseks muutunud otsuseid oli suvel viimaks seadustatud mootorsõidukimaksu (rahvapäraselt automaksu) menetlus.

Hästi, avalik arutelu aitas seaduse mõistlikumaks saada, ent seaduse eesmärgi selgitamine jooksis algusest peale rappa. Kliimakaitse, riigieelarve tulubaasi kasvatamine või see, et “Euroopas igal pool on”? Põhiasjad mõeldakse ikka enne läbi, isegi kui detailid vajavad veel lihvi.

Kristen Michali valitsus on lubanud riigi rahanduse korda teha ja anda ühiskonnale kindlustunnet. Kui avaliku sektori kärbete ning ettevõtteid puudutavate maksuotsuste ümber hakkab kerima samasugune udumull, vaatab tulemus peagi vastu riigikogu debattidest.

Otsuseid tuleb hakata jälle toore jõuga läbi lükkama, välistatud ei ole vastuseks uus, mõne seninägematu meetmega obstruktsioonilaine ning lõpuks kannatab sel juhul ikkagi kvaliteet. Sest aeg hakkab peale suruma ning see osa menetlusest, mida on hästi sõnastanud 2010. aastal Teenusmajanduse Kojas koostatud hea õigusloome tava ehk kaasamine ja mõistlikud ajaraamid õigusaktide jõustumisel, vajub paratamatult tahaplaanile.

Otsustamatus saab karistatud

Eesti peamine probleem on pikalt kestnud majanduslangus ning seda peab mõistma iga rahvaesindaja, olgu ta võimuliidust, opositsioonist või fraktsioonita riigikogu akna all. Mis iganes muutub või ei muutu maksukeskkonnas, peab see olema hästi põhjendatud ja teenima ettevõtluskeskkonna huve. Et ettevõtted saaksid avatud keskkonnas investeerida ja eksportida. Välisinvesteeringud olgu prioriteet, välistööjõud olgu teretulnud (pange tähele, Kreeka (!) meelitab hüvedega startupper’eid).

Meil on vaja astuda samme Eesti julgeoleku tagamiseks. Valitsus on eraldamas suurt raha kaitsetööstuse arenguks, ka neid otsuseid tuleb teha läbipaistvalt, olgugi asjad salajased. Ka võitlus bürokraatiaga ei tohi kulgeda Nõukogude stiilis loosunglikult, vaid saab alguse ikka sealtsamast riigikogu saalist ehk õigusloome kvaliteedist.

Riigikogu liikmed peaksid meeles pidama, et nende tööle annab hinnangu rahvas. Tsirkusetolasid edu ei saada. Ent järgmistel valimistel ei pälvi hääli ka otsuste kehv tase või nende tegemata jätmine, kõlagu tagantjärele põhjendused või vabandused nii ilusti kui tahes.