Artikkel

Öösel ärkvel lebades on Lauri mõelnud, et kuskil on tal tütar. Ja mitte eriti kaugel, Pirital, Maarjamäel, asub vanematekodu. Seal kuskil on ka tema kool, 36. keskkool, tänane Pirita majandusgümnaasium.

Siis tuleb meelde ema, kes oli „normaalne inimene“ ja suri eakana alles paar aastat tagasi aprillis. Ema matustele Lauri lõpuks ei jõudnudki. Isa, geodeet, kes omal ajal mõõtis Linnahallile maa välja, suri aastaid tagasi. Ka vend on surnud.

Elusolevate sugulastega Lauri ei suhtle. Ta ei taha end kellelegi peale suruda, sest saab oma eluga hästi hakkama.

Soojaga telkima
Viimased kaheksa aastat on Lauri elanud Suur-Sõjamäel asuvas kodutute öömajas. Seal on meestele 50 kohta, külmal talveööl mahtus ööbima isegi 60 meest. Nüüd on vaid 34 voodikohta täidetud. Soojade ilmade saabudes on paljud juba metsa alla telkidesse kolinud. Merelahe teel asuvas öömajas on 26 kohta, kuid vabu hetkel 10.

„Looduslapsed!“ nimetab neid Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse direktor Kersti Põldemaa, kuigi politsei ja mupo toovad telklinnakutest kodutuid tagasi öömajja. „Telki lähevad need, kes tahavad kogu aeg juua. Me ei saa ju päevakeskuses lasta juua pudel pudeli järgi.“

Lauri telkida ei taha, ta on üks kaheksast püsikundest, kes elabki Suur-Sõjamäe kodutute öömajas.

„Siin on kapid. Igal poisil on oma koht ja voodi.“ Lauri näitab ülestehtud voodeid, eri värvi baikatekid peal. Päeval siin olla ei tohi. „Poisid“ on teised kodutud, kes hommikuti kell üheksa peavad öömajast lahkuma, et õhtul kell üheksa taas tagasi tulla. Kunagi ei tea, kes tagasi tuleb. Nagu ei tea, kuhu kaovad need, kes ei tule.
Ka Lauri teeb igal hommikul oma voodi üles, kuid haigete jalgade tõttu majast ei lahku. Ta läheb siis korrus allapoole, kus asub kodutute päevakeskus. Vahel teeb Lauri õues tiiru, kuid ei pruugi.

Kell üheksa õhtul läheb päevakeskus kinni ja kodutud suunduvad teisele korrusele magamistuppa.

Seal on ka kööginurk, kus saab endale süüa teha. Kraanikausi kõrval on sulamas kaks pakki kanafileed. „Ei, mina ei ole kokk, mina ainult söön. Kui keegi teeb midagi, siis jagatakse,“ tutvustab mees oma eluolu.
Lauri elus hakkas kõik viltu vedama üheksandas klassis, mille ta lõpetas vanglas.

„Kõik hakkab esimesest pitsist. Õlut ma hakkasin väga vara jooma, alla kümne olin – isa tegi alati koduõlut, mulle maitses vaht. Mõni suudab vastu panna, aga mina olin nõrk.“

Hiljem sattus Lauri veel kaks korda vanglasse, esimest korda, nõukaajal, valuutaga hangeldamise eest.

„1996. aastal sain pool aastat, Rummus olin. Seal läksin hullemaks, hakkasin kõike jooma, mis põles – aknooli, odekolonni, absoluutselt kõike. Kui jalad hakkasid üles ütlema, lõpetasin ära. Praegu joon peamiselt õlut, viina ka veidi. Pättust olen ka hiljem teinud, kinni pole enam sattunud.“

Lauril on puuduv töövõime ja riik toetab teda igas kuus ligi 600 euroga. Kuna kodukulusid ei ole, saab ta oma rahaga teha, mida ise tahab.
Iga kuu viiendal kuupäeval elavneb kogu öömaja elanikkond, sest algab võistlus „kes rohkem joob, ja kes kiiremini raha maha joob“.

Lauri on nende seas.

„Kindlad on mul kolesterool ja vererõhk – ravimid ostan kohe ära. Aga põhiline ravim on ikka väljastpoolt apteeki. Seda on küll häbi tunnistada.“

Sel kuupäeval ostab Lauri endale 15 liitrit õlut, kokku 30 purki, ja joob päevaga ära.

Kui algusaegadel sai öömajja vaid kaine kodutu, siis see reegel muudeti hiljem ära.

Põldemaa ütleb, et algusaastal, 2005, ei võtnud nad purjus inimesi öömajale. Muudatus tehti hiljem kodutute endi huvides – öömajas on turvalisem juua kui tänaval või trepikodades.

„Alkoholi sisse tuua ei tohi, aga kuna see on kodutu inimese jaoks kodu, siis me ei mõõda klientide joovet – me oleme nagu linnakorrapidajad. Meie öötöötajad on väga mõistvad. Las ta läheb parem oma koikusse kui et linna peale tuiama. Aga kui ta, sindrinahk, on agressiivne, siis kutsume politsei.“

Ka Lauri on linnas kakerdanud ja politsei poolt „koju“ toodud. Laurile on tähtis teada, et see kodu on olemas.

Suur-Sõjamäe keskuse juht Anne Kodanik-Volkova ütleb, et nad tahavadki tekitada inimestele kodutunnet, püüavad nendega rääkida.

Lauri noogutab. Ta on olnud ka Järva-Jaani rehabilitatsioonikeskuses.

„Aga sealt ma tulin ära jalgsi Tallinnasse, lumehanged olid maas. Raha ei olnud. Peale keegi ei võtnud, kiilakas olin ja käsi oli kipsis. Seal oli liiga palju Jumala sõna – enne hommikusööki, peale seda ja õhtul ka. Anna andeks, ma kuulan küll, eilegi käisin kirikus, aga liiga palju hakkab vastu.“

Lauri on läbinud Oleviste kirikus alfa-kursuse ja mäletab hea sõnaga pastor Ülo Niinemäge.

„Siis ma jõin vähem, nüüd olen jälle läinud, nagu öeldakse, ülekäte. Ma ei ole distsiplineeritud, aga ma püüan end hoida.“ Anne ütleb vahele: „Sa oled väga tubli praegu.“ Lauri jätkab: „Kuna need inimesed siin on mulle nii palju vastu tulnud. Ma ei pea vastu lihtsalt. Ikka kukun jooma. Aga ma olen siia alati tagasi tulnud, siin on mind alati vastu võetud. Kuigi olen ka pättust teinud. Anne teab!“

Lauri on olnud ka Paljassaare üksuses, kuid naasis pärast kuud ikkagi oma vanasse „koju“.

Päris oma kodu ei taha
Laurile on linna poolt kolm korda pakutud voodikohta majutusüksuses, ühiselamu tüüpi majas kaheses toas. Kolm korda on allkirjadeni jõutud, kuid viimasel hetkel on Lauri ümber mõelnud.

Miks?

„Üksi ma saaks hakkama küll, aga... Pikalt ei saaks. Ma ei ole selline inimene. No vahel tahad rahu küll saada, aga üksinda omaette? Ei, ma ei pea pikalt vastu.“
„Päevakeskus on ju sissesõiduhoov, meie kliendid siin on ju iga teine alkoholiga seotud,“ muretseb Põldemaa, „seal oleks tal inimväärne elu, me tahame talle ainult head. Aga ta on hea poiss, me ei taha survet avaldada. Jõuga me teda välja ei aja.“ Ta on püüdnud Laurile selgitada, et sotsiaalmajas elades ei peaks ta enam päeval toast välja tulema, saab kas või terve päev voodis olla, kuid Lauri ei taha iseseisvuda.

„Ma mõistan teda, sest neid natuke kohutab, et seal peab üksi hakkama saama, aga meil on siin kogu aeg sigin-sagin, inimesed tulevad ja lähevad, purjus või mitte – see sobib talle.“

Öörahu algab öömajas ametlikult kell 23, aga kas ka tegelikult algab?

Anne: „Räägi ausalt, Lauri.“

Lauri: „Mis ma valetan – võtmine jätkub! Kuigi keeld on peal, ega sellepärast võtmata ei jää. Lähed kas või voodi alla ja paned siis. Kui jõmisemiseks läheb, läheb ikka poole hommikuni välja, kui sa just unerohtu ei võta. Anne, tule ükskord vaata, milline tantsupidu käib!“

Lauri ütleb, et saab enamikuga hästi läbi, kuigi inimesi palju vahetub.

„Inimene peab olema inimene. Kui ma võtnud olen ja keegi mulle väga-väga halvasti ütleb, siis ma ei kontrolli ennast. Pidin siin ka ühele lauaga andma – tuleb mind varguses süüdistama! Jättis oma koti minu juurde, ma panin kappi. Pärast tuleb sööklasse kotiga, dokumendid sees, jätab koti laua peale lahtiselt ja süüdistab, et mina olen tema kohvi ära varastanud. Vot siis mul viskas närv ära! Ma tunnistan end ise ka süüdi – aga kui ma ei ole teinud, viskab ikka ära.“
Kui hinnata oma elu kümnepalliskaalal?

„Mina paneks 9 pluss. Aga isiklikus elus on ehk 5 kolme miinusega.“

Mis puudu on?

„Puudu pole midagi, üle on! Alkohol on üle! See rikub elu ära. Mul olid ju head töökohad TREV-2s, palk oli 14 000 krooni kuus, käisime asfalti panemas üle Eesti, Pihkvas. Minu haljastatud on Pärnu uue haigla ümbrus. Kui sain veel palka, siis oli otsekorraldus, saatsin lapsele, aga naine saatis kõik kopika pealt tagasi – ma vägisi ka ei pakkunud.“

Praegu on Lauri töövõimetu, sest käsi sai metsaveokiõnnetuses viga.

„Ma ei tunneta pliiatsit, oma nime kirjutan raskustega. Kui ma poleks invaliid, läheksin tagasi haljastusse tööle.“

Käivad reisimaski
Anne: „Räägi, kuidas sa Saksamaal käisid?“

Lauri: „Oli pensipäev, võtsime K-ga viinuškat. M. ja A. olid juba Saksamaal, Berliinis. Helistasime, et tuleme külla, Flixibussiga. Sellega oli igavene jama sõita – sellega ma enam kunagi ei lähe. Ei kohvi, mitte midagi.“

Põldemaa: „Mina seda mõtet heaks ei kiitnud! Endal jalad haiged, võtab veel kaks meest ka kaasa. Ta ju vastutab teiste eest!“

Saksamaal elasid nad kuu aega, telgi panid üles Berliini parki, tiigi kõrvale.
„Pargi koristajad alguses käisid ja irisesid meie kallal, kuid meil oli alati ümbrus korras ja puhas. Lõpuks tulid ja surusid hommikuti kätt juba. Vat sinna läheks tagasi!“ muutub Lauri lõbusaks. „Kui palju siin 0,75 l viina maksab? Üle kümne euro. Aga seal, palun väga – 4.70.“

Anne: „Aga raha teil ju polnud!“

„Oli!“ vaidleb Lauri. „Taarat korjasime! Seal on plastikpudel 25 senti, klaastaara 8 senti. Sellest me elasime.“

Duši all käisid Berliini kodutute varjupaigas.

„Mina ei mõista saksa keelt, aga seal kannatas olla küll. Üks mu kambajõmm sattus seal hullumajja, ja kui selgus, et mul pole ka kuskil olla, võeti mind ka sisse, aga visati siiski välja, öeldi, et ma pole hull. Kõht söödeti enne täis muidugi.“

Berliinist koju sõites tabas Laurit tagasilöök – pangakaardil raha küll oli, kuid kaart oli ajutine ja sellega ei saanud raha kätte. Lauri võttis ühendust Kristiine sotsiaaltöötajatega, kes ränduri muret mõistsid ja ostsid talle tagasisõidupileti Berliinist Tallinna. Lauri maksis hiljem bussipileti kinni.

Lauri: „Seiklused tulevad ikka iseenesest ja ikka ootamatult.“

Anne: „Jaa, siin teised poisid on Hispaanias käinud. Ja teie ju plaanisite ka minna?“

Lauri: „Jaa, me tahtsime Hispaaniasse järgi minna, aga üks suri ära. Tema elas Pilpakülas.“

Põldemaa: „Meil on siin kodutud käinud ka Prantsusmaal ja Soomes.“

Lauri ütleb, et otseselt puudust ta millestki ei tunne.

„Ausalt öeldes, kõik on olemas. Võiks olla, et saaks televiisorit kauem vaadata. Telekas on päevakeskuses, aga see pannakse kell üheksa kinni.“

Anne: „No siis ei saa enam üldse öörahu, kui te hakkate telekat ka üleval vaatama.“

Lauri ütleb, et Reinul on läpakas, sealt vaatavad nad uudiseid.
Kodu on ohus
Põldemaa on ise paljudele tugiisik ja teab, et mitte kunagi ei saa kindel olla, kas keegi jätab joomise või mitte. Siiski 500–600 kodutust rabeleb 10 protsenti mülkast välja.

Aga tegelikult jäävad saatused teadmata, sest öömajalised kaovad ja üldiselt ei anna siis enam keegi oma elust teada.

Praegu saab Suur-Sõjamäel korra päevas sooja lõunat, Pae tänaval on ka supiköök. Õhtuti tuuakse tihtilugu koolidest ülejääke või Toidupangast saia-leiba. Siis tehakse ahjuvõileibu.

Tallinna linn katab koduta inimeste kulud, kuid juba on ametnikud arutanud, et püsikundedele võiks kehtestada siiski tasu – kolm eurot ööpäev.
Põldemaa sõnul on enamikul nende kundedel sissetulek – pangaarvele laekub puudetoetus, vanaduspension või toimetulekutoetus 200 eurot.

Lauri on maksmisega päri: „Vahel mõtlen, et peaks maksma selle ööbimise eest küll tegelikult. Siis oleks joomiseks ka vähem.“ Lauril on selleks isegi raha kõrvale pandud. Aga linn pole veel seda tasu kinnitanud.

Põldemaa on nii Laurile kui teistele ustavatele öömajalistele öelnud, et võib-olla nad peavad siiski ühel päeval mujale kolima, sest nende „kodu“ jääb Rail Balticu raudteele ette ja läheb lammutamisele.

Ent Põldemaa on tähele pannud, et see ei morjenda kedagi.

„Elatakse päev korraga. Neile sobib see. Saaks vaid magada, pesta veidi ja süüa – kes rohkem ei taha, see on eluga rahul. Natuke kurb.“

Laurigi ütleb, et lahkub siit „ainult jalad ees“.

„Mul peab olema seltskond. Ma ei saa magamagi jääda vaikuses – panen klapid pähe, kuulan Elmari raadiot mobiiltelefonist.“

Tuleviku kohta ütleb Lauri: „Ma ei taha lubadusi anda, tean, et ei täida neid. Läheb, nii kui läheb. Elan päev korraga.“