Heljo Pikhof: Parempoolsete kinnisideed on ohtlikud, võiks öelda lausa inimvaenulikud

Parempoolsete esimees Lavly Perling püüdis oma hiljutises artiklis kangesti maainimestele silma teha, tõdedes, et „parempoolsus pole iseenesest muud kui üks Eesti talu lugu.“ Paraku kukkus tal maal elavate inimeste kingadesse astumine väga kehvasti välja. Nii juhtub, kui teha seda korraks ja kõrgilt positsioonilt.

Parempoolsete käibetõe, et „pensionid ja sotsiaalkulud tuleb külmutada“ kuulutamise kõrval ründas ta ka alampalka ja sotsiaaldemokraate, kes „kiljatavad, et kas siis tõesti peab alla miinimumpalga tööd tegema.“ Need hinnangud paljastasid kujukalt, et inimeste pärismuredest pole Perlingul aimu või jätavad need ta külmaks.

On tõsi, et just sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt seisnud alampalga tõstmise ja palgavaesuse vähendamise eest. Normaalseks ei saa pidada olukorda, kus täiskohaga töötegija on sunnitud riigilt või omavalitsuselt abi paluma, et ära elada ja oma lapsi kasvatada.

Inimeste hakkamasaamise peab tagama eeskätt tema töö eest makstav palk, mitte toetused. See on ühtlasi küsimus inimväärikusest.

Alampalga kaotamine tooks paratamatult kaasa selle, et kasvab toimetulekutoetuse saajate hulk, sest kahaneb motivatsioon tööd teha. Inimesed ei ole piltlikult öeldes valmis sandikopikate eest päevas kaheksa tundi tööd rügama, kui lihtsam on toetuste najal elada. Kui Parempoolsete soov peaks täituma, siis saaks hoo sisse ka ümbrikupalga maksmine. Suurenevad toetuste maksmise kulud ja vähenevad maksutulud halvendaksid omakorda niigi kriitilist riigieelarve seisu.

Meie eestvedamisel jõudis miinimumpalga tõstmise punkt ka viimaste riigikogu valimiste järel koalitsioonileppesse. Kuidagi ei saa alahinnata sotsiaaldemokraatide positiivset survet, omamoodi nügimist, mis aitas kaasa sellele, et tööandjad ja ametiühingud on viimastel aastatel sõlminud kahepoolsed kokkulepped, mille alusel on alampalk igal aastal tuntavalt tõusnud.

Kui 2022. aastal tuli täiskohaga töötajale maksta igas kuus vähemalt 654 eurot, siis 2025. aastal kehtib 886 euro suurune töötasu alammäär ja 5,31 euro suurune minimaalne tunnitasu. Tunnistagem, et täna on aina kerkivate hindade pöörises 886 euroga, millelt veel tulumaks maha arvatakse, keeruline toime tulla. Sealhulgas ei pruugi raha jätkuda ka tervislikuks toiduks.

Seega on hädavajalik, et alampalk tõuseks oluliselt ka 2026. aastal, mis aitaks järele palgaskaala alumises otsas olijaid ja leevendaks pisutki kasvavat ühiskondlikku ebavõrdsust. Mure, et alampalga tõttu kaob maalt ridamisi töökohti, on aga alusetu. Ka täna on võimalikud paindlikud töövormid, seda eriti hooajatööde puhul, millest Perling juttu tegi.

Vähimatku kriitikat ei kannata ka tema kinnisidee lõpetada pensionite ja toetuste indekseerimine. Kui selline samm peaks tõesti teoks saama, siis valdav osa Eesti pensionäre kaotaks aasta-aastalt üha enam oma ostujõust ja langeks vaesuspiirist allapoole.


Pensionite külmutamine on otseses vastuolus ka majandustõdedega. Kui eakatel inimestel on raha, mida kulutada, siis toetab see sisetarbimist ja ettevõtlust.

Ja taas kasvaks rahaline surve nii riigi kui omavalitsuste eelarvetele, sest inimesed vajavad siis rohkem erinevaid sotsiaal- ja ka meditsiiniteenuseid. Pensionite külmutamine on otseses vastuolus ka majandustõdedega. Kui eakatel inimestel on raha, mida kulutada, siis toetab see sisetarbimist ja ettevõtlust. Nende kahanevad sissetulekud mõjutaksid aga negatiivselt nii maksulaekumisi kui ka Eesti majandust.

Ma ei karda välja öelda seda, et Parempoolsete juhi ettepanekud on inimvaenulikud. Mis tundega loevad neid puuetega inimesed, kelle ainsaks sissetulekuks on riiklikud toetused? Õnneks ei viida neid ellu, vähemalt nähtavas tulevikus mitte, sest tegu pole parlamendierakonnaga.

Kui 2027. aasta varakevadel peaksid Parempoolsed riigikogu valimiskünnise ületama, siis kõigeks selleks nad vaevalt liitlasi leiavad. Külmutamismõtteid mõlgutasid eelmisel sügisel ka mõned Eesti 200 esindajad, kuid tänaseks on need jutud vaibunud. Eesti 200 uuesti riigikokku pääsemine on samuti küsimärgi all. Inimeste hirmutamine tuleb lõpetada! Rohkem empaatiat!

Eestis vajab üleminekut õiglasemale ja euroopalikumale maksusüsteemile, mis suurendab jõukate inimeste maksupanust. Kasvav ebavõrdsus, mida kõige teravamalt tunnetatakse maapiirkondades, ei ole Eesti arengu mootoriks. Vastupidi, see on takistuseks ka majandusarengule. Lisaks tuleb võimalikult kiiresti langetada põhitoiduainete käibemaksu, mis madalapalgaliste kõrval on toeks ka keskmist palka teenivatele inimestele.