On sügisõhtu, vihma sajab ja väljas on juba parajalt hämar. Olen teel Koplisse ühe tuttava juurde, kelle juures pidi parasjagu üks barõga rubiitama ja kes eeldatavasti saab mind aidata. Minu enda kontaktid on sel päeval töökorrast väljas või ehk on 2013. aprillis moodustatud fentanüülile keskenduv narkorühm eelneval õhtul tänavabarõgade suhtes jälle puhta fuugi teinud ja seega olen sunnitud helistama mingitele lambinarkaritele, keda olen tänaval näinud ja suhteliselt riskantse tripi ette võtma.

Troll nr. 9 jõuab peale meeletult pikana tunduva teekonna lõpuks „Lõime“ peatusesse. Väljun trollist ja ületan jooksuga sopast ujuva tee ning kõnnin ühiselamu poole, mille ees olev laste mänguväljak on kasutatud süstaldest üle ujutatud. Selle aja jooksul jookseb mulle selle lühikese vahemaa jooksul vastu vähemalt 3 narkomaani, kõigil silmis äärmiselt murelik pilk ja pea laiali otsas. Panic in the ghetto.

Õnneks ma ei näe eriti narkomaani moodi välja, sest muidu oleksid nad minu poole pöördunud murega, et ega mina ei tea kes neid aidata saaks ja isegi kui ma oleks neile öelnud ei, siis nende kogenud silm oleks minu vale läbi näinud ja nad oleks mulle järgnenud nagu takjad. Kõigepealt oleksin pidanud jagama neile kõigile ära oma suitsupaki, teiseks kogu peenraha mis mul taskus on ja kolmandaks oleksid nad ka kindlad olnud, et ma tean kust võtta, sest ettepanekust minna nendega koos kaifi otsima oleksin ma viisakalt keeldunud. Seekord pääsesin puhtalt.

Ühika esine on õnneks naarikutest puhas ja helistan sõbrale kellel palun tulla ja välisuks lahti teha. Ta ei saa, ta läks süstimistuppa süstima, teeb ära ja siis ruttu tuleb, kõlab vastus teiselpool toru. „Süstimistuba? Mis kuradi koht see veel on?“ mõtlen ma. Kui sõber lõpuks tuleb, silmad pahupidi peas, juhatab ta mind välisuksest sisse.

Ühiselamu trepikoja esimene ruum on minu hinnangul veel päris viisakas, kuigi juba see ruum on odavate purgivärvidega täis soditud väga sitalt joonistatud kanepilehti ja üksikuid fraase nagu „KopliCity!“, „Ganja“, „Eminem“ ja erinevaid telefoninumbreid, seal istub ka tore valvuritädi, kes ideepoolest kedagi võõrast majja ei tohiks lasta, praktikas kehtib see ainult vägivaldsete inimeste suhtes, anything else goes.

Minu sõber, kelle nimi on Gennadi, juhatab mind edasi järgmisest uksest koridori. Gennadi on sõbralik, sümpaatse pilguga kergelt alaarenenud elu hammasrataste vahele jäänud tüüp. Esimene asi mida nendesse koridoridesse sisenedes tunnen, on räige kuse ja inimväljaheidete hais. Seintel on vereplekid ilmselt bajaanide pesemisest peale süstimist ja nurgas vedelevad ka kasutatud süstlad.

Sealsamas koridoris mängivad väikesed 3 kuni 4 aastased poisid-tüdrukud tühjaks läinud võrkpalliga jalkat. Hea on vaadata nende rõõmu kuid karm reaalsus on see, et 10-12 aasta pärast on nemad selle maja järgmine putsis generatsioon. Ma küsisin Gennadilt, et miks ta toas ei süstinud ja ta vastas mulle, et ta oli tema juures elava barõga käest hästi natuke näpistanud ja pidi seetõttu salaja tegema. Enne kui tuppa siseneme palun Gennadil endale näidata süstimistuba, millest juba juttu oli.

Lähme trepist alla keldrikorrusele, iga järgneva trepiastmega tugevneb roiskunud väljaheidete ja mustuse hais mu ninasõõrmetes, lisaks on tunda räiget atsetooni/lahusti haisu. Seisan natuke kahtleva hoiakuga viimasel trepimademel ja ütlen Gennadile, et lähme üles tagasi. Ta võtab mul käest kinni ja ütleb „Kuule, ära karda!“ Lasen kuuldavale närvilise naerupahvaka ja jalutan trepist alla. Siseneme järgmisest uksest keldrikorrusel kõledasse tuppa, mis esmapilgul näeb välja nagu 1960-ndatel ehitatud spordikeskuse dushiruum. Järsku jooksevad kuskilt pimedast nurgast minu räigeks ehmatuseks mulle otsa ja minust mööda trepist üles kaks umbes 9-10 aastast tänavalapse välimusega poissi. Gennadi ütleb, et need on kohalikud liimarid kes kõike ja kõiki kardavad. „Kadunud lapsed“ sõnab ta, mida oli tema suust üpris naljakas kuulda. Liigume ruumis edasi. Ilmselt on see kunagi ammu olnud selle ühiselamu pesuruum. Vanad nõukaaegsed helerohelised keraamikaplaadid seintel, enamus poolenisti katki või ära murdunud põrandale kildudeks.

Seal, kus kunagi oli olnud ilmselt dush, sealt jookseb seinaseest välja väike voolik kust siis süstimiseks saab ilmselt mitte eriti puhast vett võtta.

Märkan nurgas väikest ämbrit, milles minu silm takseerib vähemalt 50 kasutatud süstalt. Mõelge nüüd, kui need lapsed sealt ülevalt koridoridest sinna arsti mängima juhtuksid? Kõrval laua peal on kellegi žgutt ja lugematul arvul väikseid fooliumitükikesi. Palun ennast kiirelt sellest ruumist ära viia ja Gennadi juhatab mu naerdes üles korrusele tagasi.

Siseneme kellegi korterisse, kui seda selleks saab kutsuda. Pigem elamispind. Seal ei ole vetsu ega dushiruumi. See on väike ca. 11m2 tuba, kus on üks suur diivan, laud ja vana vineerlaud keset tuba. Toa ühes nurgas tabureti peal troonib Philipsi ca. 13“ tolline miniteler, millest lõugab MUZ-TV ja mida juhib traadist valmistatud antenn, mis on kleeplindiga mööda seina jooksma kleebitud kuni aknani, kust siis väike ots välja ulatub. Väiksel laual toa teises nurgas, millel ilutsevad päevinäinud kohvimasin ja teekann ja paar võileiba, jooksevad ringi prussakad. Selles toas elavad Gennadi, tema sõber ja üks barõga kes seal vastutasuks kama eest elada saab.

Võtan istet ja tutvun Gennadi sõbra Sergeiga, kes on kõhetu poiss kolm numbrit suuremates pükstes ja kolmest kohast lõhki hallis vatijopes ja barõgaga, kes kutsub end Rodikuks. Rodik oli 165cm pikk ja turske uzbekk kuldhambaga kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud. Tal oli seljas türgi fake Dieseli särk, teksad ja peas fake Ray-Banid. Rodiku telefon helises vahetpidamata, helistab Tanja, Rodik ütleb, et helista 5 minuti pärast tagasi ja kui Tanja seda teeb, ütleb Rodik, et helista 15 minuti pärast tagasi. Kui Tanja siis talle helistab ja kurdab, et tal on juba väga külm ja kiire ütleb Rodik talle „Bljad, zajebal ushe, perezvoni 4eres 4as“ (Türa, mul on kõrini, helista üldse tunni aja pärast). Ja sama tekst kõlab igale helistajale, kes Rodiku numbri valib. Reaalselt astus see tüüp uksest välja alles kolme tunni pärast ja tema kliendid olid kogu selle aja truult nagu koerad teda oodanud.

Ma ei taha Rodikut ise torkida ja seega palun Gennadil talle öelda, et mul on väga halb olla ja ma tulin Kakumäelt busside-trollidega siia. Gennadi palub Rodikul mulle kiirelt kaks poolikut falgaa peale panna, ulatan Rodikule 20 euri ja saan lõpuks oma kama kätte. Võtan taskust bajaani, kallan kama sisse, keedan valmis ja tõmban veenid pingule. Nõel läbistab mu naha, teen kontrolka, olen sees ja surun kiirelt pumba alla. Nahk jahtub maha, maailmapilt muutub selgemaks ja kogu tseremoonia lõpetuseks ohkan sügavalt.

Märkan, et enne süsti uskumatult masendavana tundunud ümbruskond tundub nüüd järsku täiesti okei. Räige uriinihais ei tundugi enam nii räige ja need ringi siblavad tarkanid elavad ju ka oma elu, mõtlen ma, las nad olla.

Olen oma narkari elu jooksul tähele pannud, et kõige suuremad lapsed selles elus on vahest need samad tänava barõgad ise. Rodik küsib meilt kas me soovime näha, kuidas ta pussnoaga enda sõrmede vahel trips-traps-trulli mängib. Ta võtab taskust libliknoa, asetab käe lauale ja hakkab noaga sõrmede vahel toksima, ise järjest tempot lisades. Peale seda, kui ta paar korda juba oma sõrmele pihta saab, tuleb tema silmadesse hullumeelne pilk ja ta suunab selle pilgu otse minu silmadele. Tema tempo on juba selline, et iga kolmas toks ei käi mitte vastu lauda, vaid tema näppe ja igat torget saadab tema haiglane naer, mis iga pauguga aina hoogu juurde saab.

Terve laud on verd täis ja me vaatame Gennadiga üksteisele otsa ja mõistame üksteist vaikuses, et igal asjal on piir ja see piir on kohe-kohe käes.

Hakkame plaksutama ja ütleme Rodikule, et ta on ikka sitaks kõva vend. „Nihhuijassi Rodik, tõ ahhuijenno patsan!“ Sellepeale Rodik lõpetab ja vaatab meile tunnustust otsivalt otsa, ajades käed laiali ja lõuga paar korda järsult üles liigutades.

Rodik tõuseb püsti ja läheb köögilaua juurde kui seda nii saab nimetada ja toob oma veriste kätega meile võileibu. Mina keeldun viisakalt, valetades, et tal oli nii hea kama, et kui ma midagi peaks sööma siis ma paneksin ketti kohe. Sergei ja Gennadi sõid hea meelega need tarakanisita ja Rodiku verega koos võileivad ära sest neil tõesti pole midagi muud süüa. Nende HIV+ ja Hep C pensioni löövad nad iga kuu 5-ndal paari päevaga kama peale laiaks ja nende sotsiaalkorterist on küte ammu juba välja lülitatud. Preagu on neil elus isegi head ajad kui nii võib öelda, kuna kui Gennadi lubab Rodikul enda korteris elada, tähendab see tema jaoks tasuta kama ja kui nad kolmekesi pole Rodiku barõga kassast ülejäänud raha kama peale sirgeks löönud, siis saab poest vorsti ja saia ka.

Järsku heliseb Rodiku telefon, ta läheb uksest välja koridori rääkima. Läbi ukse on kuulda räiget venekeelset sõimu ja röökimist. Kui Rodik naaseb, ütleb ta meile „Davai rebjata, idi nahui, mne natsalnik budu cdec“, ehk siis, Rodik peab kassa ära andma. Ta on silmnähtavalt närvis, kuna selle asemel, et meie ees kõva blatnoid viimased 3 tundi mängida, oleks ta võinud oma kliendid ära teenindada, kes teda siiani väljas vihma käes ootasid. Tal on kassast puudu. Paar korda antakse andeks aga ma olen kuulnud lugusi, kuidas poistel on püksid selle eest rebadele tõmmatud ja ma ei mõtle mitte selleks, et rihma anda.

Minule oli see kõne nagu päästekell, sest ma tahtsin sealt korterist ammu juba minema saada aga sellistes kohtades on vangla subkultuur nii tihedalt juurdunud, et kui minu sugune eestlane sellise sooviga lagedale tuleks siis more-often-than-not võib Rodiku sugune klemm end hakata üles kruttima lausetega nagu „Jobannõi eestlane, mis sul ei kõlba meiega olla ve?“ Kui asi hästi laheneb, siis kuskil 10 sekundi möödudes kõlaks kiire ja haiglane naer „Jaja, kle, ma teen ainult nalja muidugi mine, davai“ aga mõnel juhul võib see vend olla ennast antsu ja küüru kokteilidest (antsu ja fentanüüli korraga süstimine) nii segi tõmmanud, et krutib aina edasi, kuni lõpuks käib pauk või midagi hullemat. Muidugi on ka kultuurseid barõgasid aga nagu ma jutu alguses mainisin, pidin ma seekord sellise variandi kasuks otsustama.

Mis mul sellest õhtust vist mitte kunagi meelest ei lähe, on Sergei ja Gennadi pilgud, kui Rodik ütles neile, et nad omaenda korterist nahhui tõmbaksid. Kui Gennadi julges küsida, et kaua tal umbes aega võib minna, siis ütles Rodik „Türa tont sa vapse ära ahhuieitanud oled, natsalnik tuleb siia saad aru, tema tuleb siis kui ise tahab. Sinusugune tont siin siis olla ei tohi, mine seisa vihma käes kuskil“ (kas ma juba ütlesin, et see oli Gennadi kodu?), see kõlas siis vene keeles ja ausalt öeldes on selline alandus veel kergete killast võrreldes sellega, kuidas mõned inimesed on olnud nõus ennast alla laskma kaifi eest.

Väljusime Gennadi ja Sergeiga sellest putsis elamust ja tegime kõik koos ühe suitsu. Ma ütlesin Gennadile, et see Rodik ei ole normaalne tüüp ja et kui ta tahaks, ta leiaks palju parema barõga endale sinna elama. Gennadi kehitas õlgu ja ütles, et ta on rahul sellega mis on, ja et ta ei julgeks mõeldagi, kuidas ta sellise ettepanekuga Rodiku poole pöörduks. Sisimas ma mõistsin teda, kuna Gennadi ja Sergei eludes, kes olid juba lastekodus toakaaslased, on ilmselt olnud peamine valitsev tunne ebakindlus ja kui praegu on vähemalt kindel see, et nad saavad iga päev tasuta oma doosi, siis sellest neile täiesti piisas.

Sergei ja Gennadi läksid Comarketisse juustu, vorsti ja võipakke varastama, mida siis hiljem balta turul 50% hinnaga maha müüa, seniks kuni Rodik oma natsalnikult vastu päid ja jalgu saab. Mina tellisin takso ja sõitsin koju. Ma ei näinud neist kedagi enam peale seda õhtut, kõigil olid järgmine päev ja ka järgmine nädal telefonid väljas. Rodikust oli mul täiesti pohhui aga Sergei ja Gennadi peale mõtlen isegi praegu tihti. Loodan, et nad on praegu paremas kohas, kui nad sel ajal olid.