Mullu oktoobri lõpus astus Tallinna vanglast välja 33aastane Anu (nimi muudetud). Ta läks neljaks kuuks vangi soojal juunihommikul, kuid nüüd oli lumi maas ning Anu sumpas kohe Lasnamäele, oma ema juurde.

Õigupoolest polnudki tal kuhugi mujale minna.

Tema mees Timo (nimi muudetud – toim) oli kaheksaks aastaks vangi mõistetud ning nende kaks last olid lastekodus.

Kaks päeva pärast vanglast vabanemist läks Anu lastekodusse oma seitsmeaastast poega vaatama. Ta lausa igatses poisi järele.

Aga pisitütart, kes nägi ilmavalgust 2015. aasta mais, ta vaatama ei läinud.

Tegelikult just tütre sünniga hakkaski Anu elu viltu kiskuma. Ta polnud seda last kunagi tahtnud. Abordisooviga jäi ta samuti hiljaks ja nii oli kindel plaan lapsest haiglas loobuda.

Aga teda ei võetud tõsiselt. Alati oli keegi, kes püüdis teda ümber veenda. Lõpuks Anu mõtleski ringi.

„See oli suurim viga,“ ütleb ta nüüd.

Praegu on tüdruk juba kahe ja poole aastane ning elab Mustamäel imikute- ja väikelastekodus. Elab pole siiski päris õige sõna.
Just tütre pärast istuski Anu vangis. Ta ei tundnud lapse vastu mingeid ematundeid ning jättis mõnekuise imiku tundideks üksi koju. Ja Timo sai pika vanglakaristuse just seepärast, et kolkis süüa nõudva kolmekuise imiku läbi.

Praegu on tüdruk juba kahe ja poole aastane ning elab Tallinna lastekodus. Ta on vegetatiivses seisus, ajukahjustuse tagajärjel pime ja kurt. Temaga suheldakse puudutuste abil, kuidas täpselt seda teha, lastekodutöötajad alles õpivad. Neil pole sellise puudega last varem hooldada olnud.

„Vegetatiivses seisus hea isuga laps,“ kirjeldas kohtus tüdrukut Lasnamäe lastekaitsetöötaja.

Kuidas aga juhtus, et sündides igati tervest beebist sai lootusetu invaliid? Kas seda saanuks ära hoida?

Lapse jätame haiglasse!
Anul on kerge alaareng, ta on õppinud Tallinnas Tondi ja Ristiku koolis. Need koolid on mõeldud väheste vaimsete võimete ja õpiraskustega lastele.

Kui Anu ja Timo 2007. aastal tutvusid, kolisid nad Timo vanemate juurde, kes elasid Lasnamäel, linna poolt antud sotsiaalkorteris. 2010. aastal aastal sündis Anul ja Timol poeg. Üsna varsti jäi Anu taas lapseootele, ent tegi abordi.

2015. aasta mais läks Anu günekoloogi juurde ja kurtis kehva enesetunnet. Ootamatult selgus, et ta on seitsmendat kuud rase. Anu last ei tahtnud ja soovis aborti teha, kuid selleks oli juba hilja. Anu ja Timo leppisid kokku, et loobuvad lapsest kohe sünnitusmajas.

Kolm päeva hiljem, 10. mail tuli tütreke keisrilõikega ilmale. Enneaegselt, 32. nädalal. Kaalus veidi alla kahe kilo, kuid oli heas seisus. Uuring näitas, et aju on korras. Beebi reageeris helile. Anul oli endiselt kindel plaani titt ära anda.

„Järgmisel või ülejärgmisel päev tuli lastetöötaja ja hakkas minuga rääkima. Siis ma ütlesin, et ma ei soovi last. Pärast seda mõtlesin ringi,“ rääkis Anu kohtule.

Miks te ei soovinud?

„Kartsime, et me ei saa hakkama lapsega.“


Illustratsioon: Leo Lätti
„Ta tahtis last haiglasse jätta,“ tunnistas Anu ema hiljem kohtus. „Võib-olla ma olen ise ka süüdi, et ta ikkagi võttis. Ma ütlesin, et aitame, kuid aitamisel ja aitamisel on ka vahe, ma ei tea, mida see tähendab, kas pean hakkama ise kasvatama?“

„Anu oli nõus lapse endale jätma. Alguses polnud, kuid Anu ema käis peale,“ tunnistas Timo kohtus.

Info emast, kes soovib lapsest loobuda, oleks pidanud sünnitusmajast kohe edasi liikuma Anu elukohajärgsetele lastekaitsetöötajatele. Paraku ei teadnud tollane Lasnamäe lastekaitsespetsialist Marju Õispuu sellest midagi. Kuidas nii?

„Lapsevanem mõtles ümber. Kahjuks lastekaitsel puudus informatsioon selle kohta, et ema soovis lapsest loobuda,“ ütleb Õispuu nüüd Ekspressile.

Ida-Tallinna keskhaigla turunduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja Inga Suder ei tohi konkreetsest loost rääkida, kuid ütleb, et
selliseid emasid, kes lapsest loobuda tahavad, on väga harva, ehk korra viie aasta jooksul.

Kümme päeva pärast sündi viidi beebi ravile Tallinna lastehaiglasse.

Kus on ema?
Anul ei jäänud oma lapse juurde lastehaiglasse ja lahkus. Käis paar korda nädalas beebit vaatamas. „Ma ei tundnud tema vastu enam mingisugust huvi,“ ütles Anu kohtule.

„Ütles, et see pole tema oma,“ kinnitas Anu ema kohtus.

5. juunil helistas lastehaigla sotsiaaltöötaja Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakonda ja kurtis, et Anu „ei käi eriti oma enneaegset last vaatamas“. Nemad tahavad beebi koju saata, kuid puudub info koduse olukorra üle.

Marju Õispuu püüdis Anu kohe kätte saada, kuid telefon oli päevade viisi välja lülitatud.

9. juunil saatis Lastehaigla taas kirja Õispuule. Nad tahavad beebi haiglast välja kirjutada, aga kuhu ta saata, kui kodust pole ülevaadet?

Alles 11. juunil sai Õispuu lõpuks Anuga kokku. Naine kurtis, et mees ei aita teda, suhted mehe vanematega – kelle juures nad elasid – on halvad, need joovad. Õispuu ei teadnud ikka veel, et Anu oli väljendanud arstidele soovi lapsest loobuda. Naine ise ei rääkinud sellest midagi. Õispuu pakkus talle psühholoogilist nõustamist, kuid naine ei tahtnud.

„Ma leian, et kui mul oleks algselt olnud rohkem infot, siis ma oleksin rohkem sellele perele tähelepanu pööranud,“ tunnistas Õispuu hiljem kohtus.

19. juunil viis Anu lõpuks beebi haiglast koju. Laps oli ilusti kosunud ja heas seisus. Kuna Anu oli pojaga seni hakkama saanud, ei osanud keegi midagi karta.

19. augustil soovis Õispuu taas beebit kodus külastada ja kirjutas Anule kirja. Kaks päeva tuli vastus: „Kahjuks pole võimalik, kõik on nüüd korras ja saame ilusti hakkama ka.“

Umbes sel ajal – täpselt pole teada, millal – kukkus beebi dušinurgas Anu sülest, 110 cm kõrguselt põrandale selili maha. Lisaks andis Anu kisendavale lapsele ka laksu tagumikule. Beebi sai kukkumisest sinikad pähe, õla ja küünarnuki piirkonda, kuid arsti juurde Anu last ei viinud. Uskus, et küll kaovad ära.

„Miks sa lõid teda?“ küsis uurija Anult ülekuulamisel.

„Ma ei tea, mis mul pähe tuli, ausalt öeldes. No pärast seda kui ta karjus ja kisas,“ vastas Anu.

Aga läks ainult hullemaks. Laps kisas veelgi rohkem. Augusti lõpus oleks Anu pidanud minema beebiga lastehaiglasse korralisse kontrolli, kuid ei läinud. Ja keegi ei vaevunud ka teda otsima.

Ma ei taha teda enam!
6. septembril võttis Anu oma poja kaasa ja lahkus keskpäeval kodust. Beebi jättis üksi koju. Kui Timo õhtul töölt tuli, nõudis näljane imik kisades süüa. Timo ei leidnud lapsetoitu, Anu peitis selle tihti ära. Timo püüdis Anu kätte saada, kuid naise telefon oli välja lülitatud. Titt aina karjus ning väsinud isa virutas kolmekuusele lapsele kaks korda rusikaga näkku ja kolm korda rindkere piirkonda.

„Ei tahtnud vigastada, ainult, et ta vait jääks,“ põhjendas mees kohtus.

Kui Anu kümne paiku õhtul koju tuli, nägi ta lapse näol sinikaid. Mees ütles, et lõi last. Anu aimas, et see võib olla kuritegu ning nad otsustasid seda varjata.

Beebi hakkas nüüd rohkem nutma. Et mitte seda kuulata, viis Anu beebivoodi kööki. Kui laps väga nuttis, ehitas ta voodi servade peale tekist telgi, et titekisa summutada.

6. oktoobril 2015. aastal oli Anu nii meeleheitel, et astus sisse Tallinnas Endla tänaval asuvasse Lastekaitse liitu ja teatas, et tahab oma neljakuisest tütrest kohe loobuda. Et tahab ainult poega kasvatada.

„Mul ei ole ematundeid selle lapse vastu,“ teatas ta. Sealsed töötajad ehmusid ära – neil polnud kunagi sellist juhtumit olnud, kuid nad reageerisid kohe ja teatasid Lasnamäe linnaosa lastekaitsetalitusse. Sealt võeti Anuga veel samal päeval ühendust, temaga vesteldi. See oli esimene kord, kui lastekaitesse jõudis info, et Anu soovib lapsest loobuda.

Ent Anu olukorda ei kiirustanud keegi lahendma. Beebit ei kiirustanud keegi temalt ära võtma. Anule hakati psühholoogi otsima ja 3. novembriks pandigi Tallinna perekeskusesse aeg kinni.

„Meil on sinna pikad järjekorrad, kuid püüdsin neile aega kiiremini saada,“ tunnistas Õispuu kohtus.

Perearst sai šoki
21. oktoobril läks Anu oma beebiga perearst Svetlana Ehiloo juurde. „Ma olin šokis, kui last nägin,“ tunnistas Ehiloo kohtus. „Ta oli haige laps, pea oli suur, vesi kogunes, midagi ajuga juhtus.“ Arst ütles, et lapsega pilkkontakt puudus.

„Oksendab palju,“ rääkis Anu arstile, kui uuriti, miks imik on suures alatoitumuses. Perearst ei näinud põhjust kiirabi kutsumiseks ja andis saatekirja neuroloogile.

Kui Anu läks kaks päeva hiljem lapsega kõrvaarsti juurde, said arstid kohe aru, et lapsega on asjad halvasti. Beebil polnud küll ühtegi nähtavat sinikat, kuid tal oli palju luumurde. Kõige õudsem oli aga lapse välimus – ajukahjustuse tõttu oli tal tekkinud hiiglaslik vesipea ning ajufunktsioone enam polnud. Verevalumite tagajärjel oli tekkinud meningiit ning lapse keha oli nii hell, et puudutades oli tal valus. Jalad ja käed olid beebil ajukahjustuse tõttu osaliselt halvatud. Arstid teatasid kohe imikust sotsiaaltöötajatele ja politseile.

„Ei tahtnud vigastada, ainult, et ta vait jääks."
Timo
„Elav surnu,“ nimetas süüdistaja Lea Pähkel kohtus last.

Beebi advokaat Lauri Biin väljendas kohtus mõtet, et nimetada oma lapse sandistanud vanemate käitumist loomalikuks oleks looma solvamine.

„Saate aru, et teie tegevusetuse tõttu sellel lapsekesel ei ole mingit elu, tal on pöördumatu ajukahjustus?“ küsis prokurör kohtus Anult..

„Jah,“ vastas Anu,

„Saate aru, et tal ei ole antud palju elupäevi?“

„Saan küll.“

„Kas te ei hoolinud sellest lapsest?“

„Eriti mitte.“

„Anu on öelnud, et tal puudusid igasugused tunded lapse vastu, kuid see ei anna õigust käituda lapsega nii nagu ta käitus,“ lisas Biin.

Kui kohtus küsiti Anu emalt, miks ta oma tütart ei aidanud, kui veenis last endale jätma ja lubas aidata, ütles naine, et ei saanud oma neljatoalisesse korterisse tütart elama võtta. Ta elab koos poegadega, neil on kõigil on oma toad. Pojad on 40-, 42- ja 38aastased.

Olen süüdi!
Kohtualuste advokaadid tõid kohtus välja, et selle sündmuse põhjused võivad peituda ühiskondlikus hoolimatuses – ametnikud ei aidanud peret.

Timo advokaat Gennadi Kull ütles, et „kui inimene ütles, et ei taha seda last, poleks olnud vajagi, jätnud ta sinna haiglasse ja meie tagajärg oleks jäänud tulemata. Nüüd me karistame inimesi selle eest, et ühiskond jättis teatud osa tööst tegemata.“


SIGNE RIISALO: Sotsiaalministeeriumi hoolekandepoliitika juht.Foto: Andres Putting
Anu advokaat Alar Neiland usub, et viga tehti kohe alguses – kui naine teatas, et tahab lapsest loobuda, tulnuks seda tõsiselt võtta. Ja see ka võimaldada.


LEENA MASING: Tallinna Lastekodu juhataja.Foto: Tiit Blaat
„Tagantjärele oleme alati kõik alati targemad. Õpime alati nendest, seekord küll väga traagilistest kogemusest,“ rääkis lastekaitseametnik Marju Õispuu kohtus.Paraku Eesti seadused ei võimalda vanemal suvalisel hetkel otsustada, et ta enam oma last ei taha.

„Teatud tingimustel võib lapsest loobuda vahetult sünnituse järel, kuid kui vanem on juba sünnitunnistusele vanemana kirja pandud, siis emaarmastuse hääbumine seaduste järgi enam võimalik ei ole,“ teab Tallinna Perekeskuse juhataja Kannike Suurhans.

Tallinna Lastekodu direktor Leena Masing ütleb, et terved beebid leiavad kiiresti tee uude koju. „Kui tekkisid probleemid, oleks beebi pidanud kohe ajutiselt turvakodusse panema. Laps oleks olnud eemal ja oleks saanud emaga tegelda – see oleks olnud variant, pakub ta.

Sotsiaalministeerium hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo ütleb, et „2018. aasta algusest ongi võimalik lapse paigutamine asendushooldusteenusele, seda ka juhul kui ema on sünnituse järgselt võimetu lapse eest hoolitsema või keeldub sellest. See annab võimaluse lastekaitsetöötajatele ja lapse perekonnale hinnata oma ressursse ja valmisolekut last kasvatada ning leida sobivaid lahendusi.“

Püüab jalgele tõusta
Anu räägib telefonis tasakesi. Taustal on kuulda tramme. Ta ütleb, et püüab jalgele tõusta – hetkel pole tal tööd ja seepärast ei saa ta ka poega enda juurde elama võtta. Ta käib poissi lastekodus vaatamas, kuid tütre olemasolu püüab unustada.

„Ütlesin pärast sünnitust arstidele kohe, et ma ei taha seda last. Ütlesin lapse isale. Kõigile. Aga keegi mind ei uskunud.“

Anu räägib, et ei läinud lapsele lastehaiglasse järgi, sest ei tundnud, et see oleks tema laps. Aga ta üritas endale selgeks teha, et on, ja otsustas lapse siiski üles kasvatada.

„See oli viga, et ta endale jätsin,“ ütleb naine. „Parem oleks võinud anda kellelegi adopteerida. Oleksin pidanud ta haiglasse jätma.“

Anu jäi lõpuks süüdi, sest jättis oma neljakuuse beebi toitmata, hooldamata ja valveta. Ta ei pöördunud arstide poole pärast seda, kui mees oli last löönud. Samuti jäi ta süüdi nii poja kui ka tütre ühekordses löömises. Anule mõisteti kaks aastat vangistust. Kuna ta aga kahetses tehtut väga ning teda pole varem kriminaalkorras karistatud, pidi ta vaid neli kuud trellide taga istuma.

Timo jäi süüdi beebi ajukahjustuse ja roidemurdude põhjustamises ning temale mõisteti kaheksa aastat vanglakaristust. Just Timo rusikalöökide tõttu jääb tema ja Anu tütar elu lõpuni arengult paarikuise lapse tasemele.

Lastekodus nimetatakse teda „asutusetüdrukuks“. See tähendab, et keegi teda kunagi ei lapsenda, kogu tema maailm piirdub elu lõpuni voodiga, kus ta lebab. Samas laps areneb – istub tegelustoolis, katsub erinevaid mänguasju, on valdavalt heas tujus.

„Tema vastu ei ole keegi huvi tundnud ega külastanud,“ ütles lastekaitsespetsialist kohtus.