Merili Nikkolo: Kuidas Postimees taas tõsist probleemi eiras ja omaniku soove täitma asus

Vastuolulise konkurentsiseaduse kajastamine käis Postimehes mulle tuttavat mustrit pidi. Probleemiga tegelemise asemel täideti järjest omaniku soove – ka tema unistust suurest sulesõjast.

Sel nädalal kirjutasime Eesti Ekspressis, kuidas Postimehe omaniku Margus Linnamäega seotud jurist lubas sotsidele leebemat kajastust, kui erakond toetab tema äridele kasulikku konkurentsiseadust.

Loo järel hakkas Postimehe toimetus murega tegelemise asemel eesotsas peatoimetaja Priit Hõbemäega ründama üht loo allikat, üht erakonda (sotsid), nimetas Ekspressi ajakirjanikke ning Delfi Meediat sotside käpiknukkudeks ja lugu sisutühjaks.

Ühe päevaga ilmutati Postimehes laviin lugusid, milles püüti tähelepanu Ekspressis ilmunud loo sisult – kajastusega kauplemiselt – kõrvale juhtida. Kogu juhtum tituleeriti „meediasõjaks“.

Loomulikult on see inimeste eksitamine. Ning endapett.

Tean, millest räägin
Kirjutan seda lugu Eesti Ekspressi peatoimetajana, aga pean lisama, et olen endine Postimehe vastutav väljaandja ja ka peatoimetaja kohusetäitja, kes ligi kaks aastat tegi Postimehe omanikuga tihedat koostööd. Ma olen olnud osa Linnamäe masinavärgist.

Inimlikult on mõistetav - ajab närvi, kui väljaandes, mille kahjumit kinni maksad, ilmuvad lood sõnumiga, et sinu elutöö tuleks lammutada.

Meie teed läksid 2019. aastal lahku omaniku soovil erimeelsuste pärast, millest üks teravamaid oli kuude viisi kirgi kütnud apteegireform, mille eesmärk oli vähendada hulgimüüjate mõju ja suunata turg rohkem apteekrite kätte.

See teema oli Linnamäele väga isiklik ja ma saan sellest aru. Tema seisis ju oma elutöö eest. Inimlikult on mõistetav – ajab närvi, kui sinu väljaandes, mille kahjumit sa pead kinni maksma, ilmuvad lood, mis justkui ütlevad, et sinu elutöö tuleks lammutada. Selgelt oli tunda ootust, et toimetus arvestaks sellega.

Postimehe vastutava väljaandjana pidasin päevikut. 25. oktoobril 2019 (paar kuud enne oma lahkumist) olen kirjutanud: „“Oleme pidanud omanikuga nii palju vestluseid apteegireformist, aga lahkunud sõpradena vist“ (viimane sõna allajoonitud).“ Olen lisanud: „Nagu olen talle ka öelnud, et öelgu välja, mis ta tahab. „Sisukaid lugusid,“ ütles ta. „Ei, sa ei taha sisukaid lugusid, sa tahad endale sobivaid lugusid,“ vastasin.“

Sisukad lood, teadagi, on need, mis sobivad omanikule…

Sama päeva päeviku sissekanne lõpeb tõdemusega, et toimetuses oli taas tüli apteegireformi teemalise juhtkirja pärast, millele peatoimetaja Peeter Helme püüdis panna veto. Muidugi tean, et peatoimetaja vaadet aitasid kujundada vestlused omanikuga.

See oli aeg, kus ma ise otsustasin, et mina enam toimetusega apteegireformi arutada ei saa, sest olin saanud omanikult nii palju loenguid sel teemal, et ma polnud kindel, kas ma ise olen enam objektiivne.

Kõik kordub, Lustist Möldrini
Tollal juhtus palju sellist, mille tõttu selle nädala sündmused on nagu deja vu.

Nagu ka sel nädalal, viskus toonagi pildile Postimehe meelelahutusportaali alla kuulunud saate „Kuuuurija“ juht Katrin Lust. Tookord asus ta kummaliselt kirglikult tegelema apteegireformiga, kirjutas hoogsaid arvamuslugusid apteekide tulevikust, kui reform peaks käiku minema. Kõigist neist joonistusid välja mulle nii tuttavad Margus Linnamäele kasulikud seisukohad. Kas juhus?

Meediamajade maailmavaateline määratlemine ja vastandamine on Margus Linnamäe visioon ja unistus.

„Kordusetendusena“ mõjub ka sel nädalal Kuuuurija avaldatud lugu kuskil baaris väidetavalt ebasündsalt käitunud meie loo ühest allikast. Meenus apteegireformi kõige kuumemal arutelude ajal ilmunud Katrin Lusti artikkel, et reformi juhtival asekantsler Maris Jessel võib olla minister Tanel Kiigega armusuhe.

Jesse kirjutas tollal oma Facebooki lehel, et juba mitu kuud enne seda lugu hoiatas teda üks Margus Linnamäe äridega seotud inimene: olgu Jesse valmis isiklikeks rünnakuteks. Kas seegi oli kõik kummaline juhus?

Nagu sel nädalal, ilmus ka siis pildile poliitik Tõnis Mölder. Selles valguses ei ole eriti veenev tema nüüdne Postimehe kaitsele viskumine konkurentsiseaduse afääriga seoses, sest toona oli just tema see, kes kirjutas apteegireformi seadusesse sisse Linnamäe ärisid soosivaid erandeid - oskamata neid ise avalikkusele selgitada - ning survestas valitsust Linnamäelt pärit ähvardusega riiki hiigelkahjunõudega kostitada.

Tegelik probleem
See ikka ja jälle Postimehes korduv muster on probleem. Mitte see, et üks mitmest Eesti Ekspressi loo allikast on sots või käinud kunagi peol.

Ühte väravasse löövaid artikleid konkurentsiseadusest on järjepanu avaldanud Postimehe gruppi kuuluv uudisteagentuur BNS ning taasavaldanud Postimehe portaal ilma autorita, näiteks „Õiguseksperdid lasid konkurentsiseaduse muudatused kolinal põhja“; „Ansip konkurentsiseadusest: valitsuse senine suund on olnud täiesti sobimatu“ ning „Priit Sibul pöördus konkurentsiseadusega seoses riigikohtu juhi poole“.

Arvamuskülgedele on jõudnud kolm teksti konkurentsiseaduse kohta vandeadvokaat Leon Glikmanilt, kelle tekstide juures pole joonealust märkust, et tegu on Margus Linnamäe advokaadiga. Niisamuti advokaat Allar Jõks, kes meie ajakirjaniku konkurentsiseadusega seotud päringutele vastates unustas kirjasappa oma suhtluse Linnamäe äridega seotud lobistiga.

Arusaadav, kui väljaandel on maailmavaade ja seda ausalt tunnistatakse. Kui aga väga oluline väljaanne teenib omaniku äri- ja poliitilisi huve, on selle vastu avalik huvi.

Kui lood siginevad lehte toimetuseväliste isikute kaudu, kui omanikuga seotud isikud survestavad tema ärihuvides poliitikuid ja nende nõunikke, kui sisus domineerivad omaniku äridega seotud teemad, kui toimetusse kaasatakse aktiivseid parteipoliitikuid vaid ühest parteist, siis saab sellest tõsine murekoht. Kõigile väljaannetele, sest kogu meedia usaldusväärsus kannatab.

See tähendab, et ühiskonnas väheneb läbipaistvus, rohkem on pimedaid nurki, kus saavad toimetada varjatult need, kes teevad otsuseid vaid enda isiklikust huvist. Kõik kaotavad.

Poliitiline sõnavaht
Postimees oma vastukampaanias on sihilikult vaadanud põhiküsimusest mööda ja eksitanud lugejaid, kuulutades teemat poliitiliseks spinniks.

Postimehe peatoimetaja ei vastanud mitme nädala jooksul meie ajakirjaniku küsimustele. Priit Hõbemägi ei põhjenda ka nüüd, miks ta püüab väita, et ilmunud Ekspressi loos pole fakte. Ta pole ka selgitanud, mis on vale. Eks ta teab hästi, et parimad uurivad ajakirjanikud (loo autor Martin Laine on Eesti aasta ajakirjanik) pimesi kellegi juttu ei usu ja on erakordselt valvsad niivõrd tundlike teemade kajastamisel. Ning et tõendeid, mis allikate juttu kinnitavad, on järelikult märksa rohkem.

Murettekitav, ehkki mõistetav on Hõbemäe püüe kogu Delfi meediamajale parteilist silti külge kleepida vaid seetõttu, et ühe loo üks allikas on juhtumisi sots.

Endise Postimehe vastutava väljaandjana tean muidugi, et meediamajade maailmavaateline määratlemine ja vastandamine on Margus Linnamäe visioon ja unistus. Postimehe peatoimetaja ülesanne on see unistus ellu viia ja nii tulebki igal võimalusel rääkida, kuidas Delfi Meedia on maailmavaateliselt vastand Postimehele ning samuti parteiline väljaanne.

Siis saab öelda: „Aga nemad teevad ka!“. Paraku pole sellel Eesti Ekspressi või ka Delfi puhul tõepõhja.

Lõppkokkuvõttes - omanik ei pea toimetuse sisu mõjutamiseks saatma käskivaid kirju ja kehtestama reegleid, mis on või ei ole sobivad teemad. Mõjutada saab targemalt ja varjatumalt. Neid tagauksi, mille kaudu oma huvid ikka ja jälle ilmuma suunatakse, teavad toimetuses kõik.

On toimetuse ja ajakirjanike asi tõmmata piire, olla valvas ja küsida küsimusi. Loodan, et väga paljud tugevad ajakirjanikud Postimehes seda ka teevad.

P. S. Endise Ekspressi peatoimetajana Priit Hõbemägi muidugi teab, et Ekspress Grupi omanik Hans H. Luigele meeldib ka toimetustele teemasid jagada ja ajakirjanikega asju arutada. Aga näiteks hiljaaegu kirjutas Ekspress omaniku äride kohta väga kriitilise loo. Ei saanud ma enne ega pärast selle loo ilmumist ühtegi kirja ega telefonikõnet. Kas Postimehes oleks ka nii?