Asjaolu, et Eesti Vabariigi 100. aasta algas ilma Eesti hümnita ärritas ka mind. Kas see tähendab rahvusriigi tasalülitamise algust, küsisin endalt. Toona vabandati, et näpukas ja kogemata juhtus.

Paraku polnud vabandus minu jaoks veenev. Peab olema pime, et suurtele muutustele viitavaid märke mitte märgata. Meile püütakse väsimatult selgeks teha, et igaüks võib olla eestlane, et emal võib vabalt habe olla ja isa võib seelikut kanda. Õpetatud mehed räägivad tõsimeelselt, et isegi rahvusülikool ei pea emakeelt kaitsma ja sama moodi nagu traditsiooniline perekond on ka rahvusriik ajast ja arust ning homoseksuaalsus on sama normaalne kui heteroseksuaalsus.

Pipi Pikksukast, mille najal meist paljud üles kasvasid, on poliitkorrektsuse huvides neegrikuningas tänaseks juba välja roogitud. Veel natuke ja varsti ei tohi ilmselt kasutada ka sõnu „isamaa“ ja „emakeel,“ sest need on ju lubamatult seksistlikud.

Läinud nädalavahetusel avatud Eesti 100. juubelile pühendatud esindusliku kunstinäituse avamisel sain kahtlustele veenva kinnituse.

„Euroopa on kultuuride sulatuskatlana ohus,“ deklareeris juubelinäituse võõramaalasest kuraator Katrina Gregos. „Viimastel aastatel on kitsarinnalise ja ohtliku rahvusluse tont leidnud tagasitee Euroopasse. Reaktsioonilised tundmused nagu rassism, ksenofoobia, antisemitism ja islamofoobia on tõusuteel.“

Eesti Vabariigi suurele juubelile pühendatud näitusel osalejad põrutavad üksmeelselt ühte väravasse. Rahvuslikule tõmmatakse enesekindlalt vesi peale, nagu oleks see midagi halba ja hirmutavat.

Sakslane Thomas Kilpper puhub lõkkele Vao pagulaskeskuses toimunu, esinedes saalitäie söejoonistustega pagulaste elupaikadest mida paremäärmuslased on Saksa väikelinnades rünnanud.

„Miks peavad pagulased oma põgenemist üldse põhjendama,“ küsib valgevenelanna Marina Napruškina ja deklareerib, et varjupaigataotlejaid peab usaldama.

Napruškina teiseks tööks on pagulaste näopiltidega poliitilised plakatid tekstiga „Makse tohin maksta, aga valida mitte.“ Kunstniku sõnum on ühene: iga pagulane peab saama ka valida.

Valimisõigust nõudvad pagulased vaatavad üheskoos Vabaduse platsi poole. Kui nad oleksid kinnitatud kunstihoone välisseinale näeksid neid ka kaitseväe paaraadi vaatama tulijad.

Daniela Ortiz läheb veelgi kaugemale esinedes Eesti Vabariigi 100. juubelile pühendatud näitusel suure tööga „Rassistliku Euroopa ABC.“

Hollandi kunstnik Jonas Staal esineb aga tööga „Uued liidud.“

„Nüüdseks peaks ilmne olema et suveräänsus on ainult näiline," kirjutab kunstnik. „ On huvitav jälgida, kuidas 20. sajandi suveräänsust, seda surevat patsienti kõikides selle kummalistes väljendusvormides, elus hoitakse. Tundes rahvusäärmuslasi ja neofašiste oma kuklas raskelt hingamas, ei julge eurokraatlik eliit Euroopa suurema lõimumise suunas enam edasi liikuda.“

„Meie asi on olla juhid,“ deklareerib Staal:

„Liberaalne demokraatia, geiõigused, sooline võrdõiguslikkus on ohus.“

Eestit esindab sama masti seltskond.

Kristina Norman on pannud mustanahalise naise laulukaare all venekeelset laulu laulma. Norman ütleb kataloogis avameelselt, et tema Eesti Vabariigi 100. juubelile pühendatud teos on p r o v o k a t i i v n e. "Omastab laulupeo peamised sümbolid ja loob uue mitmekihilise jutustuse, mida enamik eestlasi peaks laulupeo raamistuses sobimatuks.“

Sama provokatiivne oli ka Normani Veneetsia biennaalile saadetud kullatud pronkssõdur, mis ärritas toona paljusid eestlasi.

On tähelepanuväärne, et seekord mustanahalise naise poolt laulukaare all esitatav Buuri sõjale pühendatud lauluke „Transvaal, Transvaal mu kodumaa“ iseloomustab ekspertide sõnul tsaaritruudusest.

„Tsaari-Venemaa oli Suurbritanniaga sõjajalal ning buurikiusamist jälgiti seetõttu suure kaasaelamisega just tänu üleriiklikule propagandale.“

Ma ei ole üldsegi kindel, et too mustanahaline naine üldse tajus konteksti kuhu vene-eesti segaperest pärit kunstnik ta on paigutanud.

Sama markantne on ka teine Eesti esindaja - Ukraina päritolu Tanja Muravskaja, kes on oma südameasjaks võtnud pärast laulvat revolutsiooni pead tõstva natsionalismi uurimise. Samamoodi nagu eesti-vene peres üles kasvanud Norman, ei oska ka Muravskaja ennast tänases Eesti ühiskonnas pidestada.

„2010 sain aru, et riigi ideoloogia jääb samaks, mis 1990. aastail ja euroopalikule mõtlemisel ei olda avatud. Eestis on olemas üks rahvus ja ülejäänud on „kõik teised"," tunnistab ajalehe Den za Dnjom kunagine ajakirjanik .

See päädis tööga „Eesti rass,“ kus Muravskaja pildistas enda sõnul puhtaverelisi Eesti noormehi.
Tema teises skandaalses töös varjasid noored oma alastust sinimustvalge lipuga. Toona küsisid paljud kas riigilipuga on ikka sünnis sedasi käituda ja kultuurileht Sirp retsensiooni pealkirjale „Ood riigile„ oli lisatud küsimärk.

Muravskaja seekordne töö „Omad„ koosneb kahekümnest suuremõõtmelisest portreest. Pooltel neist vaatavad vastu tibukollaste kaelarättidega kodutütred, pooltel aga laigulistes ameerika sõdurid kogu oma kirevuses.

Muravskaja töö on kuraatori hinnangul sedavõrd oluline, et see on paigutatud näituse kõige magusamale pinnale - otse Vabaduse platsi poolsele seinale.

Ka kolmas Eestit esindav kunstnik Jaanus Samma esindab sarnast mõttelaadi nagu Norman ja Muravskaja. Samma looming keerleb rõhutatult homoseksuaalsuse ümber. Tema tähetund saabus okupatsioonide muuseumis eksponeeritud skandaalse homonäitusega.

Kas need inimesed esindavad tõepoolest Eesti tänase kunsti sisu ja taset?

Kus on meie kunsti tänased ja eilsed suurmeistrid?

Miks nemad on Eesti Vabariik 100. juubeli ajal Vabaduse väljakul toimuva suure kunstinäituse ukse taha jäetud?

„Kui kunstnik tahab teha poliitilist kunstiprojekti, siis peaks tal olema vähemalt elementaarsed arusaamad sellest, kuidas toimib poliitika, kommunikatsioon ja ühiskond," kirjutas kullatud pronksmehe näitusega seoses meediaekspert Tiit Hennoste. „Kunstnikul on alati olnud õigus olla loll. Aga siis ei tohiks ta teha poliitilist kunsti.“

Kas Eesti Vabariigi juubelile pühendatud esinduslik kunstinäitus Vabaduse platsil on see koht, kus eestlasi provotseerida, nende rahvustunnetel tallata ja rahvusriiki mõnitada? Liiati kui näitusele andis oma heakskiidu ja rahalise toetuse Eesti Vabariigi riigikantselei.

Head sõbrad, olukord on skisofreeniline. Kõik see toimub siinsamas, Vabaduse platsi ääres.

Siinsamas, kus aastavahetusel jäeti esimest korda Eesti hümn mängimata ja mõne päeva pärast toimub kaitseväe paraad. mis toob kokku isamaalised mehed ja naised, kes on valmis oma riigi eest ka elu andma.

„Vabandage väga, aga kellele seda Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva üldse korraldatakse,“ küsis hümni ärajätmise järel tabavalt kunagine kolleeg Priit Hõbemägi.

„Eestis elavatele, soovitavalt moodsalt identiteedita, rahvustundeta, emakeeleta inimestele?“
Minul, Priit, ei ole enam kahtlusi. Just nii see kahjuks ongi.

Mina astun sellele kindlalt vastu.