Taani vasakpoolne valitsus kohtleb immigrante ootamatu karmusega. Poliitiliselt on see end ära tasunud

Sotsiaaldemokraatide sõnul on liiga suur ränne kahjulik eelkõige heaoluriigile. Paraku kaasneb piirangutega vaikiv hoiak, nagu ei suudaks sisserändajad üldse lõimuda.

Enamikus Lääne-Euroopa pealinnades jõuab linnasüdant ümbritsevat ringteed ületades välja maastikule, kus toimuvast jäävad muuseumid ja ministeeriumid kaugele ja millest peavoolupoliitikud eelistavad mööda vaadata.

Paljudes eeslinnades valitseb rahulik pereidüll. Ent osas on olukord vastupidine. Lagunevatesse majadesse n-ö ladustatakse immigrandid, keda ühiskond ei ole suutnud lõimida. Pariisi, Berliini ja Brüsseli kõige ebameeldivamates eeslinnades lokkab sageli pisi-, organiseeritud või narkokuritegevus. Sotsiaalsete mõõdikute järgi on sealsed haridus- ja tööhõivenäitajad kõige viletsamad. Ambitsioonikad noored, kes tahavad sealt välja rabeleda, teavad, et CV-s ei tasu oma tegelikku aadressi mainida.

Need faktid on nii ebamugavad, et nende mainimisega riskitakse Euroopas viisaka seltskonna põlguse alla sattumist. Paremäärmuslike parteide toetus on suurenenud nii Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias kui Rootsis, kuna nemad – ja sageli paraku ainult nemad –, suudavad valijaid veenda, et saavad massiimmigratsiooni hinnast aru.

Ent Prantsusmaa Marine Le Peni juhitud Rahvuslikul Liikumisel ja Itaalia Giorgia Meloni postfašistlikul parteil Itaalia Vennad on sel teemal üks ootamatu liitlane. Selleks on Taani peaministri Mette Frederikseni juhitud Sotsiaaldemokraadid. Partei, mis on aidanud üles ehitada hällist hauani kehtivat heaoluriiki, on juba kümme aastat kopeerinud poliitilise spektri vastasosas tegutsevate populistide ideid. Seejuures on Taani üldiselt hästi valitsetud riik, mille sotsiaal- ja majanduspoliitikat tuuakse sageli ülejäänud Euroopale eeskujuks. Kas karmist rändevastasest vaatenurgast saab järgmine nn Taani mudel, mida mujal hakatakse omaks võtma?


Kas karmist rändevastasest vaatenurgast saab järgmine nn Taani mudel, mida mujal hakatakse omaks võtma?

2019. aastal peaministriks saanud ja enne seda neli aastat parteid opositsioonis juhtinud Frederiksen ei ole Taanis esimene immigrandivastane poliitik. Nagu enamik Lääne-Euroopa riike suhtus Taani 1960-ndatest võõrtöölistesse ja pagulastesse tervitavalt. Hoiak hakkas muutuma nullindate alguses ja eriti pärast seda, kui 2015. aastal toimus Euroopasse suur Süüria asüülitaotlejate sissevool. Saksamaa otsustas näidata lahket nägu ja kantsler Angela Merkel ütles pigem lootusele kui tõenditele tuginedes: „Küll me hakkama saame.“ Taani saabus küll märksa vähem inimesi, ent seal tunti suurt muret, et tulijad võivad hinnatud heaoluühiskonda kahjustada.

Sallida või mitte sallida?
Taani vasakpoolsete karmi suhtumise põhjuseks on see, et sisseränne läheb kallimaks maksma just vaestele. Türklaste, poolakate ja süürlaste kolimine Kopenhaageni äärelinna on hea uudis rikastele, kellel on vaja lapsehoidjaid ja torulukkseppi, samuti odavat tööjõudu otsivate ettevõtjate jaoks. Ent kuidas on lood kaugetes eeslinnades elavate vaesemate taanlastega, kelle lapsed peavad samas koolis käima umbkeelsete saabujatega, kusjuures nende usulised ja soorolle puudutavad väärtused ei pruugi olla Taani jaoks piisavalt moodsad? Argument kõlab nii, et kui uustulnukaid on liiga palju – ja eriti juhul, kui neil on „erinevad“ ehk otse öeldes moslemi väärtused –, siis seab see heaoluriigi hoidmiseks vajaliku sidususe ohtu.

Pehme ja sõbraliku mainega riigi kohta on Taani kohelnud sisserändajaid julmalt. 2015. aastal ähvardasid võimud hakata konfiskeerima asüülitaotlejate vara, isegi perejuveele, et nende ülalpidamine kinni maksta. Kärbiti sotsiaaltoetusi ja saabunute võimalusi pereliikmed riiki tuua. Alalise elamisloa saamine võtab Taanis kauem kui peaaegu üheski muus riigis, kodakondsusest rääkimata. Ja selle saamine ise pole kaugeltki tagatud. Pagulastele antakse kaitse ainult ajutiselt, kuni konflikt nende kodumaal kestab. Mõnel puhul vaadatakse nende staatus igal aastal uuesti üle. Osal omal ajal Taani kolinud somaallastel ja süürlastel on kästud minna tagasi kodumaale, kus nende lapsed kunagi käinud ei ole.


Osal omal ajal Taani kolinud somaallastel ja süürlastel on kästud minna tagasi kodumaale, kus nende lapsed kunagi käinud ei ole.

2021. aastal tehti ettepanek, et Taanis asüüli taotlevad uustulnukad võiksid ametlikku otsust oodata pigem Rwandas. Plaanist ei saanud siiski asja. Frederiksen jätkas entusiastlikult eelmise valitsuse kehtestatud seaduse jõustamist – see on mõeldud „getode“ ehk praeguse terminiga „paralleelühiskondade“ kaotamiseks. Selle all mõeldakse kortermajasid, kus elab palju „mittelääneliku taustaga“ inimesi. Seadus näeb ette, et kui kohalikud kuritegevuse, töötuse- või muud näitajad on liiga kõrged, siis tuleb vähendada kas neid näitajaid või „mittelääneliku“ päritoluga elanike arvu. Vastasel korral võidakse majad lammutada või ära müüa.

Vasakpoolsete rändepoliitikas toimunud karmi pöörde positiivse küljena on see neutraliseerinud paremäärmuslased. Vahepeal olid nad peaaegu välja surnud ja ka praegu küsitlustes alles viiendal kohal, mis on märksa kehvem kui mujal Euroopas. Võiks öelda, et see on täiesti loogiline. Miks peaksid valijad toetama ksenofoobe, kui tsentristid toovad sama tulemuse, aga ilma kaasneva häbimärgistamiseta?

Igal juhul on Frederiksen tänu sellele saanud läbi suruda palju vasakpoolsete seas populaarseid otsuseid, sealhulgas lihttööliste õiguse varakult pensionile minna. Samuti on ta taganud Taani vääramatu toetuse Ukrainale. 47-aastane peaminister on praegu Euroopas üks viimaseid allesjäänud sotsiaaldemokraadist riigijuhte ja eeldatavasti jätkab ta ametis ka pärast järgmise aasta valimisi. Vahetult enne seda on tal abiks valjuhääldi, mille kaudu oma järeleandmatut rändepoliitikat ka ülejäänud EL-ile tutvustada. Nimelt on Taani aasta lõpuni EL-i eesistujariik.

Ometi tekitas hiljutine visiit Kopenhaagenisse selle artikli autoris ebamugava tunde. Taani 6 miljonist elanikust miljon on kas sisserändajad või nende järeltulijad. Ükskõik kui õilsal eesmärgil rännet piiratakse, tekib selle varjuküljena mulje, et sisserändajaid võib halvasti kohelda. Neid käsitletakse ühtse „ohuna“ või ebamugava probleemina. Ametnikud paistavad moslemivaenu vaikimisi toetavat, just nagu igaüks neist oleks potentsiaalne vägistaja või sotsiaaltoetuste väljapetja. Need pagulased, kes suudavad oma abivajadust tõendada, peavad õppima selgeks taani keele ja võtma omaks sealsed tavad, teades, et nad võidakse iga hetk välja saata.

Selline meie-nende-vastu-suhtumine õõnestab kodanikutunnet. Kuidas lõimuda ühiskonda, mis sind põlgab? Taani on teistest riikidest paremini mõistnud, et rändel on ka negatiivsed tagajärjed. Ent samal ajal seatakse ohtu seesama ühiskondlik sidusus, mida üritatakse kaitsta.