Buduaari intekas

Mu nimi on Richard Samarüütel. Ma sündisin 27 värvikat aastat tagasi mulkide perre, kus juba 2 väikest poissi oli olemas. 3 aastat hiljem tuli tüdruk ka. Kui ma ei ole mustkunstnikuna laval, siis mulle meeldib aega veeta sõprade ja lähedaste inimeste seltsis, videomänge mängida, pilli õppida, nalju kirjutada, joonistada või midagi kasulikku teha.

1. Kuidas sattusid mustkunstini? Mis oli esimene trikk, mille ära õppisid?
Enne põhikooli lõppu tuli mulle öökulliga kiri, mis suunas mind Balti Jaama perroonile 9 3/4. Seal suunati mind rongi peale, mis viis mind koos teiste eriliste lastega just meile mõeldud kooli - Puiatu Erikooli. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis 12-13 aastat tagasi mind mustkunst tegelikult üldsegi ei huvitanud. ainuke kokkupuude sellega oli mul läbi teleekraani.  Omaarust nutika poisina oskasin ma mustkunstile alatihti (omaarust) seletust leida ja kui ei leidnudki, siis süüdistasin filmitrikki, kokkumängu või muud ebaausat pettust. Mu huvi mustkunsti vastu ei tõusnud ka siis, kui Trikimees telekasse tuli. Aga paljude teiste noorte huvi tõusis. Üks selline oli mu klassivend, kes mulle üks päev koolis näitas kuidas sõrmus saab mööda nööri ilma välise abita üles liikuda. Ma olin hämmingus. Trikk muidugi ei olnud midagi keerulist, kui hiljem koju jõudnult tundide viisi netis surfates seletuse leidsin ja selgeks harjutasin. Õppisin ka mingi teise triki selgeks, sest ma pidin ju oma klassivennast parem olema - ma olin väga võistlev noor debiilik. Ja nii me üksteisele trikke tegime. Asi jõudis nii kaugele, et meil oli iga koolipäeva alguses publik ümber ja sel hetkel ma mõistsin, et sellel asjal on mingi võlu, kui seda näha omaenda silmaga omaenda nina all. Need teiste reaktsioonid, teiste inimeste huvi mu vastu ja mu vasttärganud lootus kaotada kunagi oma süütus hoidsid mind selle hobiga edasi tegelemas.

2.  Mis on kõige rahuldust pakkuvam mustkunsti juures?
Eks eelmise vastuse lõpust saab ka sellele küsimusele sobiva vastuse leida, aga minu jaoks üldse elus üks kõige rahuldavamaid asju on üks hea pikk, must, karm, stimuleeriv, sügavaleulatuv nali. Läbi terve elu on mulle õudselt meeldinud naerda ja panna teisi inimesi naerma. Mustkunst on andnud mulle hea platvormi selle oskuse näitamiseks/arendamiseks.

3.  Mis on mustkunstnikuks olemise juures kõige frustreerivam?
Korduvad ebaoriginaalsed naljad mis tihtipeale tulevad mustkunstnike stereotüüpidest - "kuule, tee mu klaas täis.", "kuule, kaota mu naine ära.", "sae mu naine pooleks.", "kuule, kas te palun saaksite ära minna, me leiname siin oma väga armastatud pereliiget ja sa ei sobi mitte kuidagi siia. keegi ei ole sind siia matustele kutsunud/tellinud." "Kao ära siit." Neid nalju kuuleb peaaegu peale igat etteastet. Mustkunstnikunaljad (lüh mustade naljad) on ülimalt solvavad mustkunstnikele (lüh. mustudele) ja panevad mustusid tundma diskrimineeritult. Me oleme ka inimesed ja me tahame ennast tunda hästi ja vastuvõetuna. Tegelikult need naljad mind väga ei häiri. Aga ma olen õppinud nende naljade üle naerma ja vahest neid omakorda naljadeks pöörama.
Ma usun et see on paljude ametitega nii (iga kopajuht kuuleb kindlasti "kopp ees" nalja vähemalt korra nädalas), aga ma arvan et kuna mustkunst on võrdlemisi haruldane hobi, esineb seda mustudega rohkem, sest inimesed arvavad et nad originaalsemad, kui nad on. Aga jällegi, see on muutunud tühiseks, ja mind see enam väga ei häiri.

4. Kas on kedagi, kellele vaatad alt üles?
Paljudele. Ma ei ole eriti pikk. Eestlastest kindlasti Meelis Kubo, Charlekas, Kevinski, Aleksandr Zamashka, Igor Mang. Väljamaalastest on mu suured inspiratsioonid Tommy Wonder, David Blaine, Pen Jillette ja Teller.

5. Mis on sinu stiil laval ja esinemise juures?
Raske kirjeldada. Ma üritan olla laval mina ise - halva huumorimeelega, spontaanne, frustreeriv, üllatav. Tommy Wonder on mind inspireerinud ka ise olema üllatuv - mustkunst tundub reaalsem, kui see ka mustut ennast vahest üllatab. Mulle meeldib improviseerida - mu kõige paremad shõud on olnud need, kus asjad ei lähe päris nii nagu pidid ja publikus esineb hecklereid, kellega tuleb tegeleda.

6. Millest oled pidanud võitu saama (hirm jms)?
Ma olen suurema osa oma elust olnud pigem introvertne inimene. Mustkunsti abiga hakkasin ma julgemalt suhtlema võõraste inimestega. 11-12 aastat tagasi tegin ma oma esimese etteaste raha eest. See oli üks firmapidu ja see oli kohutav. Ma veetsin väga palju aega selle shõu planeerimiseks aga asjad ei läinud päris nii nagu pidid ja publikus esines hecklereid, kellega tuli tegeleda. Ma kaotasin 8 aastaks igasuguse huvi ja motivatsiooni esineda. Aga ma tegelesin mustkunstiga edasi. Mustkunst oli mul nagu paks tüdruksõber - kodus nelja seina vahel oli mul temaga väga tore ja sai palju käteosavust harjutada, aga teistele teda väga näidata ei julgenud. 3 aastat tagasi otsustasin proovida sellest hirmust lahti saada ja siin ma olen, buduaari lehel. Isegi oma kõige märjemates unenägudes ei osanud ma sellist asja näha.

7. Ameerikas kasutatakse väljendit "tough crowd". Kui tihti oled sina seisnud silmitsi publikuga, kelle ees on ülimalt raske esineda?
Jah, ma teen vahest ka lasteshõusid.

8. Kuidas reageerivad sihtgrupid maagiale teisiti (lapsed, pensinärid, mehed-naised)? Kas see vahe on märgatav?
Vahe on kindlasti märgatav. Juba lapsed reageerivad oma vanusest olenevalt väga erinevalt - neid võib omakorda liigitada kolmeks-neljaks. Ma juba näen kuidas mind järgneva põhjal seksistlikuks või misogüüniks peetakse, aga naised kipuvad olema emotsionaalsemad ja rohkem väljendama oma reaktsioone. Mehed seevastu on pisut tagasihoidlikumad selles aspektis ja pigem vajuvad mõttesse, üritavad seletust leida asjale. Transseksuaalid reageerivad tavaliselt vastavalt sellele soole, kellena nad ennast tunnevad... nende asemel muutuvad muidugi väga paljud noored aktivistid väga emotsionaalseks, lähevad tänavatele streikima, kirjutavad blogipostitusti, milles süüdistavad kapitalismi ja nõuavad riigilt transseksuaalidele selliste pettuste eest kaitset läbi erinevate reformide.

9.Mustkunstnikku amet püsib pelgalt müsteeriumil. Kui tihti mõtled sina esinemise vältel sellele, et ehk paljastub kogemata triki saladus?
Kuigi ma annan endast parima, et trikk töötaks nii nagu peab, ei hooli ma väga sellest, kui keegi mu triki läbi näeb, kuna ma arvan/loodan, et mu karakter hoiab shõud vee peal.

Kumb oli enne - kas kana või muna?
Kõige ennem oli kana poolt munetud muna, kust koorus esimene kana, kes munes. Ei. Tegelikult oli kõige ennem üks võlur vana, kes manas kanamuna, kuna kana manamiseks tal mana vähe.

Mis on olnud parim eluline nõuanne, mida oled kuulnud?
"Ära kuula teiste nõuandeid, läbi oma kogemuste saad palju veekindlamad teadmised"
Kas on midagi, mida soovid meiega jagada?
Ma tean et Buduaar on TV3-ga seotud aga "Selgeltnägijate tuleproov" on minu meelest üks kõige... paremaid saateid üldse. See on väga hariv ja aitab vaatajatel otsustada, milliseid inimesi me peaks oma ühiskonnas kõrgetele poodiumitele tõstma. Tänu sellele saatele ma tean täpselt keda usaldada, kui plaanin kive osta või keda usaldada, kui ma näiteks Kadrioru pargis oma koera jalutan või mida iganes. lihtsalt üks lambi mõte.

Kuidas saab sinuga kõige kiiremini ühendust?
Arvatavasti läbi Steami või Teamspeak'i aga suhteliselt kiiresti saab ühendust ka läbi mu facebooki lehe www.facebook.com/richard.samaruutel - sealt saab ka mu numbri või meiliaadressi. Kui te sinna satute siis soovitan ka "Like" panna, sest iga laigi eest istutan ma kadrioru parki ühe tamme, heldema tuleviku tarbeks.
Lahe oleks lisada artikli juurde mullike, kus on sinu kontaktandmed.
5247656
mustkunstnik.richard@gmail.com
instagram @sameknight
facebook.com/richard.samaruutel