„Oh, pagan,” nentis ta. „Viimane ots on laiali läinud. Mina seda välja ei
loe.”
Hr Nael ilmus nende selja taha tasse täitma. „Enamasti saame sedeleid,
mis nii kenasti ei riimu. Selle kirjutas ilmselgelt mingi poeet või laulik.
Kui professor selle leidis, mõtles ta kohe sinu peale, Peter.”
„Olgu mis on, aga kõlab hirmus põnevalt,” sõnas rüütel.
„Ja hirmus segaselt,” lisas poiss.
„Mõlemal on õigus.” Professor Kook astus krääksuvast töökoja trepist
alla. Ta tõmbas tugitooli Peteri kõrvale ja liitus nendega lauas. „Sedeli
teine rida paneb mind uskuma, et pudel pärineb Kadunud
Kuningriigist.”
„Millest?” küsis Peter.
Professor Kook nõjatus toolileenile ja süütas oma jändriku piibu. „Palju
aastaid tagasi oli üks maa, mida ümbritsesid iidsed mered. Muld oli kuiv
ja halastamatu, ent ka maagiat täis. Räägiti, et sealne rahvas elas
harmoonias metsloomadega, kes oskasid mõelda ja kõnelda nagu
inimesed. Koos ehitasid nad vapustava palee – müüriga ümbritsetud,
võrreldamatu iluga paradiisi. Selle ehitamiseks kulus aastaid. Ja siis, otse
valmimise eelõhtul, kogu paik... kadus. Haihtus täielikult.” Ta nõjatus
toolile ja tampis tuhka piibus.
Peter ja söör Tode ootasid edasi, kuid mingit teavet enam ei jagatud.
„Ongi kõik?” küsis rüütel mõnevõrra pahurana. „Kogu lugu?”
„Nii palju, kui mina tean,” vastas professor Kook. „Muidugi pole
kaduvad maad iseenesest väga ebatavalised. Mu enda saar on näiteks
üpris hästi peidetud, kuid tegelikult peaks küsima, miks kuningriik
kadus ja mis sellest sai?”
Peter sattus segadusse, kuuldes, kuidas kaks täiskasvanut arutlevad
võimatute asjade üle, justkui oleks need igapäevased. „Te ei arva ju, et
seal on lihtsam selgitus,” uuris ta, mõeldes reeglile, mida ta kord pealt
kuulis ja mille kohaselt oli lihtsaim selgitus tavaliselt see õige. „Äkki
madrused lihtsalt eksisid ära. Või tähistas keegi kuningriigi kaardil
valesti.”