Kui laps kasvab keskkonnas, kus armastuse ja turvatunde on asendanud vägivald ja/või sõltuvused ning vanem ei suuda enam tema eest hoolitseda, õpib laps seda, et tema ei ole armastust väärt. Ta arendab välja sageli ennastkahjustavad toimetulekumehhanismid. Ta püüab sageli oma ema või isa kaitsta, sest laps on oma vanematele lojaalne – isegi siis, kui saab ise haiget või peab selle nimel ennast ohverdama. Just sellest valusast, ent vajalikust teemast seoses Eesti sarjaga «Minu kallis ema» räägib psühhoterapeut Kait Sinisalu.

Sinisalu on Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga tunnustatud psühhoterapeut. Ta omandas psühhoterapeudi eriala tunnustatud Gestalt Institute of Scandinavias. Õpingute järel spetsialiseerus ta lapseea traumade, väärkohtlemise, seksuaal- ja lähisuhtevägivalla, kaassõltuvuse ja LGBT teemadele. Oma karjääri jooksul on ta töötanud naiste varjupaikades, tegelenud sotsiaaltööga, hiljem psühhoterapeudina ning koolitanud inimesi vägivallaga seotud teemadel. Nüüd on tal erapraksis.

Hiljuti nõustas psühhoterapeut Kait Sinisalu Elisa originaalsarja «Minu kallis ema» võttetiimi, et aidata tuua ekraanile võimalikult tõetruu ja aus peegeldus Eesti ühiskonna varjatud pooltest: vägivald peresuhtes, sh lastevastane seksuaalne vägivald ja kuidas see võib laastada lapse psüühika kogu ülejäänud eluks. Kui inimene (antud sarjas tütar) on sõltuv oma vanemast, kes on emotsionaalselt kauge ja väärkohtlev, siis iga kord, kui ema seda ei ole, valdab last tohutu tänu- ja kiindumustunne. See seob teda väärkohtlejaga emotsionaalselt järjest tugevamalt. Ta hakkab ootama neid ilusaid hetki, hakkab neid ära teenima.

Kait Sinisalu
Kait Sinisalu Foto: Mihkel Maripuu
Sinisalu meelest on oluline, et filmides ja teatrilavastustes neid teemasid ausalt käsitletaks. Täna puutub ta iga päev oma töös kokku ka lapseeas seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutega, kelle minevik mõjutab nende vaimset tervist ka aastakümneid hiljem.

Aastate jooksul on erinevate projektide nõustamisest saanud Sinisalule tõeline südameasi. Nii on ta nõustanud lisaks sarjale «Minu kallis ema» mitmeid teatriprojekte ning peab oluliseks seda ka edasi teha «Ma ei taha oma teadmisi ja kogemusi hauda kaasa viia. Tahan neid jagada, sest laval ja filmis jõuab see teadmine tuhandete või isegi kümnete tuhandete inimesteni,» sõnas ta.

Vaimne tervis tuleb kultuuris seada olulisemale kohale

Sinisalu nõustas «Minu kalli ema» võttetiimi, et seriaalis kajastatud sõltuvust, vägivalda ja selle mõju tegelastele võimalikult tõetruult edasi anda. «Ma lähen tõsimeeli närvi, kui mulle näidatakse nii-öelda tõsielulise sündmusena midagi, mis on väga kaugel tõsielulisusest. Kasvõi see, kuidas keegi on just maganud või nutnud ja siis järgmine kaader näitab teda lähivaates ning tal on iga alumine ripsmekarv eraldi värvitud,» ütleb Sinisalu ja lisab, et pani seriaali «Minu kallis ema» oma südame ning soovis, et sellest tuleks võimalikult eluline portree.

Režissöör Doris Tääkeri ja Alinat kehastanud Doris Tislari nõustamine toimus peamiselt vabas vormis ja vahetult Messengeri grupivestluses. Sinisalu luges järjest osade stsenaariume läbi ning viitas detailidele, mida lisada või täpsustada. Enamjaolt kiitis psühhoterapeut stsenarist Raoul Suvi põhjalikkust ja kontrollis, et psühholoogiliselt loogikavigu ei oleks. Samuti vastas mõlema Dorise küsimustele tegelase keerukate mõttekäikude või käitumiste seletamiseks. Ning kinnitas pidevalt, et nad teevad õiget asja, tuues vaataja ette nii karmi loo. «Et tulevikus oleks Alinasid vähem,» täpsustab Sinisalu.

Sinisalu on kogemust omandanud mitukümmend aastat ning näeb tele- ja filmiprojektide mõju ühiskonnale. Kuigi vaatajad ei pruugi mõelda stseenide seosele päriseluga, siis «Minu kalli ema» sarnastel projektidel on suur potentsiaal panna inimesi mõtlema ja märkama abivajajaid enda ümber ning mida rohkem teadlikkust ühiskonnas on, seda parem. Talle on kaks ema tunnistanud, et etendus «Kõik ägedad asjad» mõjus neile nii sügavalt, et nad loobusid juba kindlast enesetapuplaanist.

Psühholoogide/psühhoterapeutide kaasamine teatris ning filmi- ja sarjaprojektides peaks Sinisalu sõnul olema rohkem levinud, et tagada ka näitlejate endi vaimne heaolu, kes traumeerivaid materjale läbi töötavad. Ka möödunud aastal Eesti Teatri auhindadel parima naispeaosatäitja auhinna pälvinud Külli Teetamm rääkis intervjuudes, et ta oli tänulik, sest see oli ta karjääri esimene lavastus («Nõusolek»), kus lavastaja oli protsessi kaasanud ka terapeudi. «Kuulasin ja mõtlesin, kuidas teistmoodi üldse võimalik oleks? Külli kehastas seal mitmeid kordi vägistatud naist, kelle vägistaja kohtus õigeks mõisteti ning kes ennast seepeale üles poos. Nüüd üldisemalt rääkides võivad taolised rollid mõjutada näitlejat päris tõsiselt. Kui näitleja kehastab väga traumeeritud inimest, võivad ka tema enda erinevad traumad üles kerkida ning nende läbitöötamiseks võib vaja minna vaimse tervise spetsialisti abi. See ei ole muidugi üldine reegel. Nagu ka see, et iga näitleja peaks olema traumat kogenud selleks, et seda tõetruult mängida.»

Sinisalu usub, et teatri- ja sarjarollides vägivallatsejat mängida võib olla sama raske kui ohvrit kehastada. «Neile võib väga raske olla näiteks mees, kes peab sooritama vägivaldseid ja traumeerivaid tegusid. On näitlejaid, kes pärast võttepäeva, kus nad on kehastanud peksjat või vägistajat, tunnevad end mitu päeva tegutsemisvõimetuna.» Seega võivad toetust vajada nii vägivallatsejate kui ohvrite kehastajad.

Alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamise mõju perekonnale

Üks levinumaid murekohti meie ühiskonnas on alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamine. Sageli algab erinevate ainete liigne tarbimine soovist leevendada sisemist pinget või hetkeks unustada igapäevased mured, kuid ajapikku satub inimene nõiaringi, kust on üha raskem välja tulla.

«Alkohol ja uimastid tõesti aitavad muuta inimesi sotsiaalsemaks, pingeid maandada, lõdvestuda ja kõike muud, aga keeruline on aru saada, kust maalt muutub sotsiaalne tarbimine kuritarvitamiseks. Traumateraapias kasutatakse alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamise kohta terminit «self-medicating» ja selle eesmärk on muuta meeleseisundit. Kuritarvitamise teekond võib olla väga pikk ning sõltub ainest ja individuaalsetest omadustest, enne kui sellest areneb välja sõltuvus. See on aga juba haigus. Viimane, mida haige inimene vajab, on osatamine ja stigmatiseerimine, ta vajab abi ja ravi.»

Sõltuvustest arenevad tihti sügavamad probleemid, millega kaasnevad väärkohtlemise ja vägivalla erinevad vormid. Eriti keeruline on olukord, kus sõltuvuse küüsi on sattunud ema või isa, kes ei suuda enam oma lapsele toeks olla. «Vanem peaks kaitsma, toetama, lohutama ja valule peale puhuma. Kui seda ei ole, siis lapse enesehinnang ja minapilt laastatakse. Sellises olukorras soovib laps ikka oma vanemat tingimata kaitsta, isegi siis, kui see tähendab, et ta peab ise ennast ohverdama, nagu seriaalis juhtus,» kirjeldas terapeut.

Sinisalu sõnul on oluline märgata ka seda, kuidas alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamist soopõhiselt erinevalt käsitletakse. Näiteks alkoholismi puhul tembeldatakse ema kiiresti joodik-emaks, kui isa võib olla tore nalja- ja napsumees. Kui naine ei saa varjupaika lapsi kaasa võtta või elab mingil muul põhjusel lastest eraldi, siis tuleb ühiskonnast sageli reaktsioon: rongaema. «Kui mees puistab seemet ja seejärel vöö hõlma vahele seob ja lahkub, võib ta ikkagi olla eeskujulik ühiskonna liige. Kui mehel on kõrvalsuhe, siis on ta Don Juan, naise kohta tuleb aga sõna «lits» kergesti üle huulte. Naisi nähakse justkui ise oma olukorra põhjustajatena ning neile kehtivad ühiskonnas teistsugused reeglid kui meestele,» kirjeldas Sinisalu topeltstandardeid meie ümber.

Inimesed võivad olla hämmastavalt tugevad, kuid ülirasketes oludes mitte lõputult. Paljud suudavad väga keerulisi tingimusi pikalt taluda ja nendes kuidagi ellu jääda, kuni ühel hetkel jõuavad murdumispunktini. Sinisalul on olnud palju kliente, kes on nii keerulistes olukordades pidanud toime tulema, et nad enam ei ela elu, vaid vaibuvad selles. Hingelähedast Jan Uuspõllu lauset tsiteerides sõnas terapeut: «Inimene on õrnem kui kristall, ta võib puruneda ootamatult.»

Oma töös lähtub Sinisalu sellest, et olenemata olukorrast on iga inimene eelkõige ikka inimene, mitte tema diagnoos. Iga kliendiga kohtumise tingimuseks seab ta austuse, kaastunde ja alandliku tänumeele. «Inimesed usaldavad meile kui terapeutidele oma kõige haprama ja väärtuslikuma vara – oma usalduse. Sellepärast on inimlik kontakt hea teraapia A ja O. Kui seda pole, siis pole mõtet teraapias aega raisata,» kirjeldas ta.

Julgus rääkida või sekkuda võib muuta tuhandeid elusid

Sisimas oleme enamasti heatahtlikud ja soovime aidata, aga sageli hoiab inimesi tagasi alalhoidlikkus või hirm. «Mis siis, kui ma eksisin ja tegelikult oli kõik korras, kutsusingi politsei ja kõik mõtlevad, et mina olen siis see lollakas,» kirjeldas ta inimeste sisemist kõhklust sekkumise ees. Nagu juhtus filmis, nii juhtub sageli ka elus – naaber saab sekkumise eest karistada. Nõnda võib vägivaldne inimene hoida oma hirmu all tervet trepikoda.

«Hoolida ja olukordi tähele panna on küllaltki keeruline, sest inimesed ei tea, mida nad teha saavad. Kui sarjas nähti peategelast Alinat nälginuna trepikojas, siis naabrinaine tuli appi. Aga politsei ega lastekaitse ei sekkunud. See oleks võinud ta lugu muuta, kui keegi oleks otsustanud aidata ta probleeme lahendada,» on Sinisalu veendunud.

Inimestel on ka valikuid, kuhu pöörduda, et abi küsida. Esmatasandil saab kontakti perearsti, Peaasi.ee, usaldustelefonide või koolipsühholoogide nõuandeliini kaudu. Samuti saab pöörduda Seksuaalvägivalla Kriisiabikeskusesse või helistada Ohvriabi kriisitelefonile 116006. «Sellised asjad peavad jätkusuutlikult toimima, et meil oleks, kellega rääkida ja kust me saaksime adekvaatse vastuse või suunamise. Vahel on oluline, et on olemas lihtsalt inimene, kes kuulab hinnanguid andmata ära ja juba see aitab,» kirjeldas Sinisalu ning toonitas, kui oluline on otsene inimkontakt tehisintellekti ajastul.

Abi küsimine pole ohvrile kunagi lihtne, aga kui ta seda teeb, võib see julge samm sillutada teed ka teiste julgusele. Prantsusmaal pälvis palju tähelepanu Gisèle Pelicot' juhtum, kes julges avalikul kohtuprotsessil rääkida sellest, kuidas ta abikaasa teda ligi kümne aasta jooksul uimastas ja vägistas, lastes sedasama teha ka paljudel teistel meestel. «See nõuab suurt julgust, et kogu maailma ees oma näo ja nimega seista, aga miljonid naised said sellest julgust juurde,» tõi psühhoterapeut näitena. Pelicot muutis ohvristaatust – piinlik ei pea olema mitte ohvril, vaid vägistajatel, kes kohtu ette astuvad.

Terapeut usub, et «Minu kalli ema» taolisel kunstil on võime inimesi puudutada ja panna neid peeglisse vaatama, isegi siis, kui peegelpilt ei ole mugav. «Publik on alati mõjutatud ja reaktsioonid võivad olla väga erinevad,» sõnas ta. «On neid, kes ütlevad, et nad ei suuda isegi selle seriaali treilerit vaadata, ja neid, kelles tekib vastupanu või isegi viha: miks mulle sellist asja näidatakse? Kuid iga reaktsioon on isiklik ja tuleb inimese enda seest. Ja kui vaataja suudab hiljem endalt küsida: mis mind selle juures vihastas või millele ma tegelikult reageerisin, siis on see juba suur võimalus enese mõistmiseks ja kasvamiseks,» on Sinisalu veendunud. Selles sarjas näeme elu sellisena, nagu see pahatihti päriselt ongi. Elu ei ole muinasjutt ning kurjust leidub ka päikese all. Samuti nagu ka armastust, soojust ja siirast hoolimist. Neid mõlemaid pooluseid näeme sarjas väga sügavalt ja nüansipeenelt edasi antuna.

Juba üleeuroopalist tunnustust pälvinud nordic noir'i stiilis kuueosalise sarja «Minu kallis ema» Eesti esilinastus toimus esmaspäeval, 17. novembril, Pimedate Ööde filmifestivalil. Sarja saab vaadata eksklusiivselt Elisa Huubi vahendusel.

Doris Tääkeri lavastatud ja Raoul Suvi kirjutatud Elisa originaalsari jutustab pingelise ja sünge loo noorest naisest Alinast, kelle ema leitakse jõhkralt tapetuna mererannast. Uurimise käigus hägustub piir ohvri ja manipulaatori vahel, tekitades küsimusi Alina rolli kohta: kas ta on külmavereline manipulaator või hoopis ohver?

Seda valusat lugu aitavad jutustada Doris Tislar, Elina Reinold, Indrek Ojari, Saara Pius jpt armastatud näitlejad. Sarja produtsent on Jevgeni Supin, stsenaariumi arendajad Tiina Lokk, Raoul Suvi ja Toomas Ili. Stsenaariumi konsultantidena olid abiks Andres Anvelt ja Külli-Riin Tigasson.