84aastane proua K. ei karjunud. Ta ei tõstnud häält ega kutsunud kedagi appi. Ta ei hakanud vastu, kui Tabasalu Pihlakodu 55aastane meessoost abihooldustöötaja tema alakeha paljaks võttis ja ta seejärel vägistas.

Naine ei vaikinud mitte seepärast, et ta oleks andnud nõusoleku, vaid ta ei osanud midagi teha. Proua K. oli dementne ja viimased aastad kõnetu. Dementne ei taju ohtu ega oska teha kiireid otsuseid, et end kaitsta. Ohu korral võib ta lihtsalt tarduda ja paigale jääda.

Kõik, mis ta sel hetkel tunneb, jääb tema sisse.

Hooldekodus vägistamine võinukski igavesti jääda saladuseks, kui üks hooldekodu töötaja poleks neile juhuslikult peale sattunud.

Uurimine selgitas, et ohvreid oli rohkem kui kaks, ja eakatel memmedel ei tekkinud vägistamisega mingeid silmaga nähtavaid tagajärgi. Samuti pole Pihlakodul mingit süüd, et seal hoolealuseid vägistati. Kohtus hakatakse arutama vaid kuritegu.

„Tuleb välja, et see oli tavaline kahjutu vägistamine,“ ütleb proua K. tütar.

„See on ennekuulmatu,“ imestab teise eaka dementse naise, proua B. tütar.

Keskne fookus on nõusolekul. Dementne inimene ei saa enamasti nõusolekut anda, seega on seksuaalvahekord temaga vägistamine.
Kai Part

Seda on keeruline mõista ka Eesti ühel tunnustatuimal seksuaalvägivalla eksperdil, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ja seksuaaltervise keskuse vanemarst-õppejõul Kai Pardil. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses töötades on ta näinud, et iga vägistamine toob kaasa arusaamatuse, šoki, hirmu, turvatunde kadumise, pikaajalised kehalised ja vaimse tervise probleemid.

„Kuigi dementse inimese eneseväljendus ei ole ole sama mis ilma selle haiguseta inimesel, ei saa eeldada, et ta ei tunne eelkirjeldatud tundeid ega koge sellega seotud kahju. Kahju kogevad ka selle inimese pereliikmed.“

Pardi hinnangul on juhtunu eest vastutav ka hooldekodu.
OHVRITE POOLEL: Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses töötades teab dr. Kai Part hästi, et vägistamise tagajärgi ei saa vaadelda kitsalt kehaliste vigastustena. Ka siis, kui kehalisi vigastusi ei teki, võivad tekkida vaimse tervisega seotud tagajärjed.
OHVRITE POOLEL: Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses töötades teab dr. Kai Part hästi, et vägistamise tagajärgi ei saa vaadelda kitsalt kehaliste vigastustena. Ka siis, kui kehalisi vigastusi ei teki, võivad tekkida vaimse tervisega seotud tagajärjed.
FOTO: Alana Proosa
Elu parimal moel

Proua K. läks Tabasalu Pihlakodusse elama kohe, kui see 2019. aastal avati. Lapsed valisid Eesti ühe kalleima hooldekodu ainsal põhjusel: et nende dementne ema võiks oma elu viimased aastad veeta parimal moel. Selle eest pidi kuus maksma umbes 2000 eurot.

Lepingusse läks eraldi punkt, et emaga võisid tegeleda vaid naishooldajad.

„Me ei ole rikkad inimesed,“ märgib proua K. tütar. „Me kraabime selle raha pundi peale kokku, sest emal oli mitu last. Kui ma oleksin üksi, ei suudaks ma iialgi oma ema sellisesse hooldekodusse panna.“

Proua K. elas dementsete osakonnas, viimastel aastatel ei tundnud ta enam ära oma lapsi, ta ei rääkinud enam. Ta ei tõusnud ise püsti, ei läinud ka ise voodisse pikali. Ta ei söönud ega joonud ise.

„Kui käisime ema vaatamas ja üritasime teda püsti tõsta, siis ta ütles alati: „Ai, ai.“ Kui jalutasime koridoris, ütles ikka: „Ai, ai.“ Ise mõtlesime, et tal ei saa ju nii valus olla. Aga tal olid kõik kondid kanged, tal oli valus. Ta oli nagu puunukk,“ räägib tütar.

14. detsembril 2023. aastal helistas tütrele Tabasalu Pihlakodu juhatuse liige Merike Merirand ja kutsus kohtumisele. Lapsed said teada, et nende ema on vägistatud. Mitte äsja, vaid juba kaks nädalat tagasi.

Selgus, et hooldekodu üks töötaja sattus juhuslikult peale hetkele, kui palja alakehaga meesabihooldustöötaja oli nende ema alakeha paljaks koorinud. Võikast vaatepildist ei suutnud töötaja esialgu kellelegi iitsatada. Alles kaheksa päeva hiljem sundis südametunnistus teda direktorile rääkima, mida ta oli näinud.

Hooldekodu direktor ei kiirustanud politseid ega proua K. lapsi teavitama. Avaldus politseisse tehti neli päeva hiljem, 12. detsembril.

Ja sealt edasi kaks päeva hiljem teavitati proua K. lapsi.

Lapsed hakkasid otsima emale uut hooldekodu ja viisid ta teise, Merivälja hooldekodusse. Hooldekodu küll pakkus emale kompensatsiooniks psühholoogilist abi, kuid sellest nad keeldusid.

Algatati kriminaalasi vägistamise paragrahvi alusel.

Menetlust hakkas juhtima vanemprokurör Arika Lepp.

Proua K. ja proua B. esindajaks määras advokaadi riik.
Ka dementne tunneb valu

Kümme kuud hiljem, mullu oktoobris, kohtus üks proua K. tütardest prokurör Lepa ja oma ema esindava advokaadiga.

Tütrele öeldi, et uurimine on läbi ja süüdistusakt läheb kohtusse. Proua K. tütar sai jutust aru nii, et nad ei saa süüdistatava ega Tabasalu Pihlakodu vastu esitada kahjunõudeid, sest süüdistatavalt pole midagi võtta ja hooldekodu pole süüdi, et nende ema seal vägistati. Ja et kuna pole tõendeid, et vägistamine tõi tema dementsele emale kaasa midagi halba, oleks seda ka kohtus keeruline tõestada. Ning seetõttu pole nende emal õigust nõuda ka moraalset kahjutasu.

Ema huvide eest seisnud advokaat selgitas, et mittevaralise kahju korral oleks ta pidanud näitama proua K. kui „kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi“. Kuna aga proua oli arusaamisvõimetu, ei olnud tal võimalik seda tõendada ehk „hagi sisustada“.

„Arusaamisvõimetu“ oli sõna, mida proua K. lapsed kuulsid esimest korda.

„Meile anti mõista, et meie ema ei tundnud mitte midagi.“ Tütre mõistus tõrkus seda juttu uskumast, sest ainuüksi käik günekoloogilisele läbivaatusele lükkas selle ümber.

Nad viisid ema pärast selle kõige ilmsikstulekut kontrolli. „Palun kujutage nüüd ette – kuidas on võimalik saada mitteliikuv inimene günekoloogi pukki?! Kuidagi mitme peale lõpuks saime, proovid ka võeti, kuid on ju selge, et kui keegi meie ema vägistas, pidi ta teda väänama. Ja nüüd tuleb riik mulle ütlema, et mu emal polnud valus?“

Proua K. tütar on uurinud põhjalikult dementsete inimeste maailma. Ta teab, et dementsus on tingitud aju orgaanilisest kahjustusest.

„Sellest saab järeldada, et kõiki ajukahjustusega inimesi võib vägistada ilma neile kahju tekitamata? Kas narkojoobes magavat naist tohib vägistada? Või väikest last? Ka nemad ei suuda ju öelda, mida nad tundsid vägistamise hetkel. Dementne inimene ju ongi nagu väike laps.“

Proua K. lapsed, kel puudus varem kokkupuude kriminaalasjade ja kohtupidamisega, leppisid alguses neile antud selgitustega. Nad ei hakanud vaidlema. Prokurör andis siiski soovituse, et kui lastel on pretensioone Tabasalu Pihlakodu vastu, siis võivad nad eraldi minna tsiviilkohtusse ja nõuda endale hüvitist nii varalise kui mittevaralise kahju eest.

Tütred uurisid ema esindanud advokaadilt, kas oleks võimalik saada kontakti ka teiste vägistatud naiste lähedastega, et esitada ühine tsiviilhagi hooldekodu vastu, kuid neile öeldi, et nad on ainsad, kes asja vastu huvi tunnevad.

„Mõtlesime, et võib-olla siis tõesti on selliseid inimesi, kes panevad ema kallisse hooldekodusse ja unustavad ta sinna,“ ütles tütar.

Kas narkojoobes magavat naist tohib vägistada? Või väikest last? Ka nemad ei suuda ju öelda, mida nad tundsid vägistamise hetkel.
Ohvri tütar

Kummalisel kombel kuuleb sellest, et kriminaalasi juba kohtusse läheb, teise vägistatud naise, proua B. tütar alles vahetult enne loo valmimist proua K. tütrelt. Proua B. tütrel polnud aimugi, et asi juba nii kaugel on ja tema ema kannatustega keegi ei arvestanud.

„Ütlesin ka uurijale, et sellist asja ei tohi kinni mätsida. Muidu tulevad uued ohvrid,“ on proua B. tütar häiritud. Talle jäi uurijaga kohtumisest mulje, et dementsus – inimese suutmatus enda eest kosta – on mitte vägistaja kuritegu kergendav, vaid ikka raskendav asjaolu. Aga rohkem temaga enam keegi ühendust ei võtnud.

Proua B. tütar räägib, et tema ema, kes kunagi niisama häält ei tõstnud, hakkas pool aastat pärast hooldekodusse viimist õhtuti karjuma.

„Hooldajate sõnul kõvasti ja lausa tunde. Otsisime veel sobivat ravimit. Ma ei tea, kas see oli seotud sellega, et teda oli vägistatud, aga välistada seda vast ka ei saa,“ viib ta alles nüüd asjad kokku. Kuna aga talle keegi uurimisest enam midagi ei rääkinud, ei teadnud ka tema, et emal olnuks õigus nõuda kahjutasu.

Nii saatiski prokurör süüdistusakti kohtusse tsiviilhagideta, mis tähendab, et kannatanud eakatel naistel pole õigust ei moraalsele ega varalisele kahjutasule.

Riik on asjast valesti aru saanud

Proua K. tütred hakkasid otsima advokaati, kelle abil minna Tabasalu Pihlakodu vastu tsiviilkorras eraldi kohtusse. Hooldekodu oli rikkunud vähemalt kahte punkti: nende ema juurde ei oleks tohtinud lasta meeshooldajat. Ja kuna süüdistatav oli abihooldustöötaja, ei oleks ta tohtinud töötada iseseisvalt ehk hooldustöötaja juhendamiseta.

„See mees poleks tohtinud meie ema eest hoolitsedagi!“ näeb tütar hooldekodu suurt eksimust.

Tänavu märtsis palkasid proua K. tütred vandeadvokaat Olavi-Jüri Luige.

Kui Luik nüüd kogu juhtumile peale vaatas, avastas ta, et kannatanud on jäänud kriminaalasjas täiesti kaitseta.

Eriti õõvastavalt mõjus Luigele prokuröri põhjendus, millest Luik sai aru nii, et proua K.-l ei olnud vägistamisest üleelamisi ega tervisekahjustust.

„Sellise väite esitamine Eesti Vabariigi nimel on lubamatu!“ põrutab Luik. „Vaimset valu ja kannatust ei ole objektiivselt võimalik mõõta, seega ei saa kahju suurust mõõta ühegi tõendiga. Kui teadvusel inimest vägistatakse, siis on see paha. Aga kui on dementne inimene, siis on see justkui lubatud? Ei ole ju nii.“

Ka riigikohus on leidnud, et vägistamise puhul tuleb kannatanu psüühilist tervisekahjustust pidada iseenesestmõistetavaks.

Luik põhjendab, et tegu on iseenesest sedavõrd raske, et toob paratamatult kaasa tervisekahju. „Seega, olenemata kannatanu vaimsest seisust, tekkis talle mittevaraline kahju.“

Ka Part rõhutab, et tagajärgi ei saa vaadelda kitsalt kehaliste vigastustena. „Ka siis, kui kehalisi vigastusi ei teki, võivad tekkida vaimse tervisega seotud tagajärjed. Keskne fookus on nõusolekul. Dementne inimene ei saa enamasti nõusolekut anda, seega on seksuaalvahekord temaga vägistamine.“

Luik toob näite: kui keegi ütleb kommentaariumis kellegi kohta „loll“, siis kohus mõistab üldjuhul inimesele mittevaralise kahju.

„Ja nüüd tuleb välja, et vägistamine on vähem kahju tekitav?“ imestab Luik.

Proua B. tütar seletab, et dementne on niigi segaduses ja ärevil, sest ei mõista, mis temaga ja tema ümber toimub, seega ka iseäranis haavatav. „See viitab väga selgelt süüaluse teadlikule kuritegelikule käitumisele.“
Asutus peab vastutama

Luigele jääb arusaamatuks, mis põhjusel pääses Tabasalu Pihlakodu kriminaalasjas igasugusest tsiviilvastutusest. Oli ju selge, et just hooldekodu juhtkonna tegematajätmine aitas kaasa vägistamisele. Nad polnud taganud memmedele turvalist elu.

„Tabasalu Pihlakodu töötaja sooritas need võikad teod töötajana tööülesannete käigus, seega tööandja vastutab töötaja poolt tekitatud kahju eest. Riigipoolne esindaja oleks pidanud esitama kriminaalasjas tsiviilnõude nii süüdistatava kui Pihlakodu vastu solidaarselt ehk mõlemad vastutavad koos. See on nii elementaarne, et ma kukutaksin üliõpilase eksamil kohe läbi, kui ta mulle vastupidist väidab,“ selgitab Luik.

Luik tegigi kannatanute advokaadile ja prokurörile järelpärimise – miks proua K. esindaja ei esitanud kriminaalasjas tsiviilhagi Tabasalu Pihlakodu vastu? Miks prokuratuur ei tunnistanud Tabasalu Pihlakodu tsiviilkostjaks? Ja miks andis prokuratuur proua K. lastele valeinfot, et nad peavad pöörduma eraldi tsiviilkohtusse?

„See on kohtus igapäevane, et kriminaalasjas mõistetakse tsiviilkostjalt hüvitis välja. Jah, hüpoteetiliselt saab tsiviilkorras ka hageda, aga miks peab ühte sündmust lahendama kahes eraldi menetluses? Kuidas riik seda ebaõiglust hüvitab? Kohtud on meil niigi ülekoormatud,“ ei mõista Luik asjade käiku.

Vastust ei saanud Luik aga ka korduva küsimise peale.

Kuna kriminaalmenetlus on kinnine, ei saa Arika Lepp rääkida detailidest, kuid tunnistab, et inimlikult saab ta kannatanute laste pahameelest aru.

„Ma ei taha, et sellest juhtumist jääks kõlama mõte, et dementsele inimesele ei saa kannatusi põhjustada – kahtlemata saab. Kuid selles juhtumis me ei leidnud neid,“ selgitab Lepp.

Ta kordab, et mittevaraline kahju eeldab, et inimesel tekkisid vägistamisest mingid häired. „Me ei saa laest võtta neid, praegu me ei tuvastanud midagi, mis annaks aluse esitada moraalse kahjutasu hagi.“
Surnul pole kaitset

Proua K. suri tänavu veebruaris.

Tütred andsid sellest teada ka ema esindanud advokaadile, kes avaldas neile kaastunnet. Seega lõppes ka advokaadi leping emaga.

„Me läheme nüüd niimoodi kohtusse, et süüdistataval on kaitsja, kuid meie emal mitte kedagi,“ ei suuda proua K. tütar mõista, kuidas riik nende vaikiva ema kannatustest üle sõitis. „Meie ema valu unustati.“

Nad plaanivad nüüd alustada eraldi kohtuteed hooldekodu vastu.

Luik ütleb, et pole mingit kahtlust, et võigaste tegude tegija vastutab tsiviilõiguslikult isiklikult ja vastutab ka tema tööandja ehk Pihlakodu. „Seega oli kannatanul õigus esitada mittevaralise kahju nõue ja varalise kahju nõue Tabasalu Pihlakodu vastu. Kuna kannatanu on surnud, on tema nõude omajaks tema pärijad.“

Proua B. suri mullu suvel.

Tema tütar väljendab tugevat kibedust kogu uurimise suhtes. „Kui riik kohtumõistmises sellist asja lubab, siis see jätab mu ilma usaldusest riigi vastu. Ja täna väga aktuaalse teema valguses – miks ma peaksin seisma riigi eest, mis oma kodanikke ülekohtu ja kuritegude eest ei kaitse. Mulle kui naiskodukaitsjale on see väga kibe tõdemus, kui see nii peaks olema.“
Prokurör Arika Lepp: iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju
Seksuaalvägivalla eksperdid ütlevad, et iga vägistamine tekitab alati tervisekahju. Kas pole siis nii?

See ei pruugi alati nii olla. Kriminaalmenetlus on rangelt reglementeeritud, iga kohtus esitatud väide peab olema tõendatud. Ka tervisekahju eeldab kriminaalmenetluses diagnoosi või mingi haigusseisundi esinemist. Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju. Kahtlemata põhjustavad need inimesele emotsionaalseid üleelamisi, aga ka nende raskus sõltub asjaoludest.
Miks ei vastuta kuritöö eest ka Tabasalu Pihlakodu?

Eeluurimise käigus kogutud tõendite põhjal ei tuvastatud, et Pihlakodu oleks teinud midagi, mille eest saaks ta karistusõiguslikult vastutada.
Mispärast ei saanud kannatanud esitada sama kriminaalasja raames tsiviilhagi Pihlakodu vastu?

Seaduse järgi oli kannatanutel see võimalus nende elu ajal olemas. Kannatanute esindaja ei esitanud prokuratuurile tsiviilhagi ega täiendavaid tõendeid hagi aluseks olevate asjaolude kohta.

Lähedastele tehti kohtueelses menetluses ettepanek esitada pärast kohtumenetluse lõppu hagi tsiviilkohtumenetluses, sest siis saaksid nad esitada nõude muu hulgas ka neile kui lähedastele põhjustatud kannatuste osas.

Seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod alandavad inimese eneseväärikust, mis on moraalse kahju hüvitamise alus. Kannatanu lähedased pidasid õiglaseks hüvitist 100 000 euro ulatuses, mis ei ole praeguse kohtupraktikaga kooskõlas. Viimasele juhtisime kannatanute esindajaga ka lähedase tähelepanu, kui temaga kohtusime.
Aga kui see kuritegu saigi toimuda lepingu rikkumise tõttu – lähedastel oli ju leping, et nende emaga ei tohi meeshooldaja tegeleda.

Kannatanu lähedastele selgitati, et kui neil on lepingu rikkumisest tulenev nõue, võivad nad selle esitada tsiviilkohtu kaudu. Tsiviilkohtumenetlus ei sõltu kriminaalmenetluse lõpptulemusest.

Pihlakodu vastu võib kannatanu lähedastel olla nõue. Praeguses kriminaalmenetluses ei ole aga esitatud tsiviilhagi, mis annaks aluse Pihlakodu tsiviilkostjana kaasata.
Sotsiaalkindlustusameti raporti järgi poleks see mees tohtinud üldse olla üksi dementsete juures, sest abihooldustöötaja võib töötada vaid hooldustöötaja juhendamisel.

Mul ei ole viidatud raporti kohta infot. Samas kinnitan, et menetluses kontrolliti ka Pihlakodu vastutust. Kogutud tõendid annavad aluse süüdistuse esitamiseks konkreetsele inimesele, mitte aga Pihlakodule juriidilise isikuna.

Kui lähedastel oli menetluse vältel mistahes teavet, mis võinuks mõjutada kriminaalmenetluse kulgu, oleks see teave tulnud esitada prokuratuurile või kannatanute esindajale.