Martin Helme kirju minevik ettevõtjana: kadunud kassalindid ja rinnahoidja firma arvele

Märt Belkin
BNSi vastutav majandustoimetaja
22. aprill 2019, 7:30
Rahandusministriks saav Martin Helme on tunnistanud, et on matemaatikas tuhm.
Tema õnnestumine ministriametis eeldab tugevat toetust ametnikelt.

Tulevane rahandusminister Martin Helme on erilise eduta õnne katsunud ka ettevõtluses.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tulevane rahandusminister Martin Helme tähistab ülehomme 43. sünnipäeva. Sõprade kinnitusel intelligentne ja enesekindel inimene, kelle kõige suurem häda on pealiskaudsus. Kui vaadata tulevase ministri ärilist minevikku, on kerge aru saada, miks nii arvatakse.

KUULA ARTIKLIT
00:00

00:00




«Võib-olla ma maksin telefoni eest oma taskust ja äkki panin kviitungi raamatupidamisdokumentide hulka kogemata. Mul oli endal eraldi raha ka ikka,» põhjendas Martin Helme 2008. aastal kohtu ees, miks tema äsja pankrotti läinud ettevõtte tšekkide seas oli eraisikuna sularahas tasutud Nokia telefoni arve.

Aga kolm paari tütarlaste põlvpükse, kolm tütarlaste pluusi, üks sefiiritort ja seaguljašš? Või naiste stringid, rinnahoidja ja Õhtuleht? «Pluusid-põlvpüksid, äkki see jäänud seetõttu, et liha ja Õhtulehte me kasutasime tööl ikka,» selgitas Helme. «Pesu arve… koos minuga töötas minu naine, see on ehk tööriiete arve.» Suvekingad? «Suvekingad ja plätud on töötajatele ostetud. Töötas minu naine ja tema õde. Kui kingad lahtised, siis number polegi nii oluline alati.»

Ettevõte, millest jutt käib, kandis nime Pärlselja Meelelahutus ning seda juhtis Martin Helme ühes abikaasa Eeva Helmega. Firma pidas Tallinnas Sauna ja Väike-Karja tänava nurgal Martini Jazz Cafe nimelist kohvik-baari. Pakuti toitu ja jooki, tihti tuli ette ka džässmuusikute etteasteid; päevapraad maksis 35 krooni. Leti taga askeldasid Martin ja Eeva Helme ise, palgal oli ka kokk Jelena.

Äri jäi aga lühikeseks: tegutseda jõudis firma vaid 2007. aasta märtsist sügiseni. Tegutsemise jooksul ei õnnestunud firmal kordagi jõuda olukorrani, kus tulud oleks ületanud kulusid, selgitas Helme ajutisele pankrotihaldurile. Novembri keskpaigaks olid väiksematele tarnevõlgadele ja suurele võlale omanike (Helme) ees tekkinud ka võlg rendipinna omaniku ees. Võla tõttu tõsteti kohvik lihtsalt pinnalt välja.

Eelistati ühte võlausaldajat
Äritegevuseta kadus aga ära igasugune sissetulek. «Alates 2007. aasta 20. novembrist ei ole OÜ Pärlselja Meelelahutus sisulist äritegevust toimunud,» teatas Helme haldurile. Hiljem kohtu ees kinnitas Helme samuti, et osaühing muutus maksejõuetuks siis, kui rendipinnalt välja tõsteti.

Pankrotiavalduse esitas Pärlselja Meelelahutus aga alles 23. novembril. Päev enne, 22. novembril tegi firma viimase väljamakse oma pangaarvelt – 10 000 krooni Martin Helmele, kes oli sel hetkel firma suurim võlausaldaja.

Kohtu ees leidis Helme, et raha võis välja võtta küll. «10 000 krooni võtsin tagasi, sest firma läks kinni ja äritegevust ei toimunud ja võtsin selle välja. Mul oli kõige suurem võlg. Mina ei ole nõus ajutise pankrotihalduri kulusid maksma. Ma investeerisin sellesse firmasse,» teatas ta.

Ajutise pankrotihalduri hinnang oli aga karmim. «Tegemist on ühe võlausaldaja eelistamisega teistele olukorras, kus sisuliselt tegeleti äriühingu likvideerimisega,» leidis haldur. Laenu andis Helme firmale mitu korda, enamasti enne seda, kui tasuda tuli mõni suurem üürimakse. Raha pani ettevõtja enda sõnul sisse seetõttu, et äriplaan läks valesti ega saadud kogu tegutsetud kaheksa kuu jooksul ka plussi – plaani järgi oleks kasum pidanud tulema kuue kuuga.

Pärlselja Meelelahutuse kohta pole koostatud ühtegi raamatupidamise registrit – bilansi koostas raamatupidaja, lüües kokku Exceli tabeli kirjed ja juhatuse ütlused.

Mis siis valesti läks? Helme selgituse järgi oli peamine probleem, et renditud ruume ei kasutatud piisavalt ära: kahekorruselisel pinnal maksis Martini Jazz Cafe ka alumise korruse eest üüri, ent äri seal ei teinud. Ülemise korruse tulud jäid aga liiga väikseks, et kõiki kulusid ära katta. Seejuures hinnati ka käivet valesti, selgitas Helme ajutisele pankrotihaldurile.

Ametlikult teenis baar perioodil 1. jaanuar kuni 30. september 2007 käibena 324 689 krooni, puhaskahjumit tuli 240 827 krooni.

Nendel andmetel on üks aga: nimelt leidis pankrotiasja vaaginud kohtunik, et väikekulutuste, eraisikuga sarnaneva tarbimise eest esitatud tšekid (mille Helme hiljem omast taskust kattis) on kõige väiksem mure. Suur osa firma raamatupidamisest oli lihtsalt puudu.

Ajutine pankrotihaldur tõi aruandes esile, et tal on kahtlus, et osa ostuarvetest pole üle antud. Üle antud dokumendid kandsid numbreid 0120 kuni 0341, ent puudu olid näiteks 0152, 0166, 0173–0220 ja nii edasi. «[Raamatupidaja] selgitas, et raamatupidamisbüroo fikseeris neile võlgniku poolt esitatud dokumentide arvu, numereerides dokumendid, ja et see numeratsioon peaks olema katkematu,» seisab aruandes.

Tuli ka välja, et Pärlselja Meelelahutuse kohta pole koostatud ühtegi raamatupidamise registrit ehk süstematiseeritud koondandmestikku – bilansi koostas raamatupidaja kiirmeetodil ehk lüües kokku Exceli tabeli kirjed ja juhatuse ütlused. «See bilanss ei ole dokument. See on umbes sama kui koostada essee,» rääkis raamatupidaja kohtule.

Miks aga raamatupidaja tööd ei teinud? Raamatupidaja sõnul seetõttu, et Pärlselja Meelelahutus ei tasunud ettemaksu – tegelikult polnud poolte vahel lepingutki, raamatupidamisfirma ERT Partner saatis välja küll lepingu projekti, aga allkirjastamiseni ei jõutudki. «Me kujutasime ette, et leping saab mingil hetkel sõlmitud, aga tööd me enne tegema ei hakanud.»

Kassalindid kadunud kui tina tuhka
Lisaks olid täielikult puudu ka sularahaarveldusi näitavad kassalindid. Kui pankrotihaldur esimest korda kohtu ees selle kohta aru päris, ütles Helme, et sularaha polnud äris oluline.

«Kassa müük oli väga erinev, kaardimaksed moodustasid tunduvalt suurema summa. Sularaha kulus meil enamuselt toidu ja alkoholi ostmise peale. Kuna käive oli nii väike, siis see kassalint ei saanudki täis ja see on ikka veel aparaadis. See on võimalik sealt kätte saada,» lubas Helme.

Paar nädalat hiljem oli jutt teine: dokumente pole. «Ma arvasin, et lint on kassaaparaadis, aga ju kolimisel see läks kaduma,» rääkis Helme. «Ju kukkus maha kuhugi, igatahes linti ei suutnud ma enam leida.» Ilma lindi ja raamatupidamisdokumentideta ei õnnestunud sularaha liikumist tuvastada. Ka raamatupidaja sõnul polnud kassalindid kunagi tema juurde jõudnud.

«Ma saan aru, et see on halb asi, et raamatupidamisdokumendid on kadunud,» möönis Helme kohtu ees ka ise. Kohtu hinnangul oli see koguni väga halb. Ehkki Helme pankrotiasi lõppes raugemisega pankrotti välja kuulutamata, otsustas kohtunik 2009. aastal teha Põhja ringkonnaprokuratuurile Helmede kohta kuriteoteate.

Täielikult olid  puudu kassalindid. Kui pankrotihaldur esimest korda kohtu ees selle kohta aru päris, ütles Helme, et sularaha polnud äris oluline.

Kohtunik tõi kõigepealt esile, et firma on kandnud kuludesse oste, mis ei seostu majandustegevusega, samuti väikseid oste, mis viitavad pigem eraisiku kui ettevõtte tarbimisele (needsamad guljašid, pluusid, telefon ja muu seesugune).

Helme selgitas, et ostiski poest aeg-ajalt äriks vajalikke toiduaineid. Väiketoitlustajad, kellega Postimees nõu pidas, nõustusid, et mõne kauba puhul võib poest ostmine väikesele kohale tõesti soodsamaks osutuda kui hulgilaost tellimine. Menetluse käigus soostus Helme summad siiski tagasi maksma – kokku 1892 krooni, lisaks Nokia telefon.

Olulisemaks pidas kohtunik aga seda, et Pärlselja Meelelahutus ei esitanud haldurile tutvumiseks sularahakassadega seotud dokumente – kassaraamatut, ordereid, kassalinte –, mistõttu pole võimalik sularaha laekumistest ja selle kulutamisest ülevaadet saada. Kohus ei pidanud usutavaks sedagi, et sularaha roll oli väike.

«Kuna toitlustusasutustes on sularahas arveldamine tavapärane, oli sularahas arveldamine tõenäoliselt tavapärane ka OÜ Pärlselja Meelahutus peetud kohvikus,» nentis kohus ning tõdes, et seetõttu on kassadokumentide puudumine oluline minetus.

Ka üks omal ajal tihti Helme kohvikus tiksunud kunde nentis, et sularahal oli kohvikus kindlasti koht. «Mu mäletamist mööda ainult sularahas maksta saigi,» rääkis ta. Konto väljavõtetest tuleb siiski välja, et välisriigi maksekaartide kõrval on palju makstud ka Eesti pankade deebet- ja krediitkaartidega.

Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb raamatupidamise kohustuse rikkumist. 2012. aastal lõpetati Martin Helme suhtes menetlus süüdistust esitamata – väidetavatest süütegudest oli möödunud viis aastat, nii et asi oli aegunud.

Abikaasa Eeva Helme, kes kuulus samuti Pärlselja Meelelahutuse juhatusse, läks aga juba varem kokkuleppele, mille järgi tuli tal teha 100 tundi üldkasulikku tööd. Asi lõppes oportuniteediga, mis tähendab, et prokuratuuri hinnangul on olemas piisavalt tõendeid kuriteo toimepanemise kohta, et kohtusse süüdistus esitada, kuid nii teo toimepannud isikut kui teo asjaolusid arvestades ei ole prokuratuuri hinnangul vajalik isiku kriminaalkorras karistamine, et ta edaspidi õiguskuulekalt käituks.

Majandusaasta aruannet ei esitatud
Enne Euroopa Liiduga liitumist juhtis Martin Helme uurimiskeskust Vaba Euroopa, mis pakkus kriitilist vaadet liitumise kohta Euroopa Liiduga. Eesti Ekspressile ühinemisreferendumi eel 2003. aastal antud intervjuus ütles Helme, et kui Eesti läheb Euroopa Liitu, lõpeb suveräänse riigi toimimine. «Me jääme oma riigist ilma, Eesti riigi lõpp on see.»

Samas intervjuus ütles Helme keskkooliajale tagasi vaadates, et on matemaatika vallas täiesti tuhm. «Ma ei saa isegi kaarte mängida, sest ei oska tihisid kokku lugeda,» rääkis toona 27-aastane Helme Eesti Ekspressile. Kui Eesti siiski euroliiduga ühineda otsustas, kandideeris Helme üksikkandidaadina europarlamenti, kuhu ta 1475 häälega siiski ei pääsenud.

Valimistel domineeris euromeelne endine välisminister ja hilisem president Toomas Hendrik Ilves, kes tõmbas oma 76 120 häälega Brüsselisse kaasa ka sotsiaaldemokraadid Marianne Mikko ja Ivari Padari, kellest viimane sai 1012 häält.

Seejärel poliitiline tegevus soikus, ent pärast baariäri sumbumist võttis Helme asja taas üles. Oktoobris 2008 sai temast varem marurahvuslusega flirtinud Eesti Rahvusliku Liikumise juht. 2009. aastal kandideeris ta taas europarlamenti ning uuesti üksikkandidaadina – seekord kasvas häältesaak hüppeliselt ning Helme sai 9840 häält ehk 2,5 protsendi valimas käinute toetuse. Üksikkandidaadina kandideeris ta ka 2009. aastal Pärnu volikokku ning 2011. aastal Kesklinna ringkonnas riigikokku, ent ei saavutanud edu.

Sel ajal tegutses ka Helme juhitud MTÜ MH Kampaaniafond, mille ametlik eesmärk oli kampaaniate korraldamine «eurorealistliku maailmavaate» edendamiseks ning poliitilise selgitustöö tegemine. Nime järgi võiks justkui eeldada, et MTÜ oli seotud ka Helme kampaaniatega, ent faktilist tõestust sellele pole – andmeid ei ole. Ajakirjanik proovis Martin Helmega selle loo valmimiseks nii telefoni kui ka kirja teel intervjuud kokku leppida, ent poliitikut ei õnnestunud tabada.

«Kodanikuühendus tegutseb, mida teeb, pole Suure Venna asi.» Nii kõlab Martin Helme juhitud (praeguseks kustutatud) mittetulundusühingu MH Kampaaniafond 2012. aasta aruanne. Peale selle lause leiab dokumendist veel vaid tiitellehe ning Helme allkirja. Millega fond tegeles või kuidas on selle raha liikunud, aruandest ei selgu.

Varasemate aastate aruanded on pisut sisukamad: 2010. aasta kohta kinnitab Helme, et ühing tegutseb, ning toob välja, et seotud isikutega pole arveldatud. 2011. aasta aruandest selgub, et «MH Kampaaniafond jälgib ühiskondlikke arenguid ning on valmis vajadusel sekkuma».

MH Kampaaniafond kustutati äriregistrist 2017. aastal, kuna ühing ei esitanud majandusaasta aruandeid. Muide, ametlikku majandusaasta aruannet ei esitanud ka Pärlselja Meelelahutus.

Samal ajal ei jäänud Martin Helme ärist kaugele. Aastatel 2010–2016 kuulus ta Helme perekonna suurosalusega (praegu 36 protsenti Sirje Helmele kuuluva) kirjastuse Kunst juhatusse, eelmise aasta suveni kuulus talle ettevõttes ka paari protsendi suurune osalus. Martin Helme tegeles Kunstis eelkõige finantsküsimustega.

Praegu on Kunst läinud likvideerimisele. Viiekümnendate teisest poolest saadik tegutsenud kirjastusel on Krediidiinfo andmetel kolm kehtivat maksehäiret, lisaks 732 euro suurune maksuvõlg riigi ees. Võlgu on Kunst inkassofirmadele, kaks mõnesajaeurost ning üks 12 800 ja 64 000 euro vahele jääv võlg. Inforegistri andmetel on kirjastus Kunst võlgu veidi üle 35 000 euro – seejuures on võlgnevus töötleva tööstuse ettevõtte ees üleval juba 2015. aasta jaanuari algusest.

Rahandusministrist sõltub palju
Uue pöörde võttis Martin Helme poliitiline karjäär 2012. aastal, mil Rahvuslik Liikumine otsustas ühineda skandaalidest räsitud Rahvaliiduga, mis oli oma kunagisest hiilgusest langenud parlamendiväliseks tegijaks. Ühinemise järel võttis organisatsioon endale uue nime – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Edasine on teada. Helme juba niigi arvestatav tuntus kerkis veel: praegu on ta ilmselt Eesti üks tuntumaid poliitikuid. Viimastel valimistel sai ta Mustamäe ja Nõmme ringkonnas 5967 häält ning sai raudkindla mandaadi. Võimukõnelustel Keskerakonna ja Isamaaga sai EKRE endale rahandusministri portfelli. Selgus, et toolil hakkab istuma just Martin Helme.

Kui viimaste võimuliitude ajal on osalised koalitsioonikõneluste ajal kokku leppinud ka katteallikad ehk koostanud kurikuulsa Exceli tabeli, kus kirjas kõik soovitud kulutused ning viisid, kuidas neid tulude arvelt katta, siis Isamaa, EKRE ja Keskerakond on otsustanud, et vajadust selle järele pole ning kõik summad pannakse paika riigieelarve strateegia kõneluste käigus, mis peaksid üsna kohe pärast valitsuse ametisse astumist algama.


Martin Helme piketeerimas Vene Föderatsiooni saatkonna ees Tallinnas Pikal tänaval.

FOTO: Mihkel Maripuu

Neid läbirääkimisi juhib just rahandusminister, mis tähendab, et Helmel on täita ülioluline ülesanne: ühest küljest leida muuhulgas EKRE lubaduste katteks raha, teiseks kanda hoolt selle eest, et eelarve ei läheks lõhki.

Mitu Martin Helme tuttavat olid üllatunud, kui kuulsid, et ta valis endale just rahandusministri portfelli. «Rahandus- või majandusekspert ta kindlasti ei ole. Ettevalmistus on tal humanitaarvallas, kuigi teatava kogemuse sai ta kindlasti riigikogu rahanduskomisjoni liikmena,» rääkis Helme anonüümseks jääda sooviv pikaaegne tuttav.

Martin Helmet tundva inimese sõnul oli see ilmselt lihtsalt kunagise unelma teokstegemine. «Martini suurim probleem on see, et ta on pinnapealne inimene, kes seljatab probleeme retooriliselt ja kergesti, kuid reaalsuses asjad nii ei lahene,» rääkis tuttav.

Selleks et Helme rahandusministri rollis hakkama saaks, oleks tal vaja väga tugevat ametnikkonda, kes teda toetaks, hindab tuttav. Samas on Helmel ka suur tugevus endise rahandusministri ees – ta on väga hea esineja, kes suudab iseennast ja teisi ära veenda ning rahvusvahelisel areenil on ta kindlasti hea inglise keele oskuse tõttu tugev esineja.

«Ühesõnaga, Martinil on piisavalt andekust, et keerulised probleemid läbi närida, aga loomupärase pealiskaudsuse tõttu ei ole rahandusministri amet talle kerge,» resümeerib Helme pikaaegne tuttav.

Martin Helmega ei õnnestunud korduvatest katsetest hoolimata artikli tarbeks rääkida.