Minu pärastlõuna näitusevalvurina

Meelis Oidsalu proovis Tartus Aparaadi­tehases asuvas Kogo galeriis ühe pärastlõuna näitusevalvuri ametit. Avaldame tema valvuripäeviku sissekanded.

Kell 13:05
Olen Margitilt, kes siin galeriis muidu näitusi valvab, saanud kõik juhised ja ta läheb linna asju ajama. On võimalus näitusesaalis veidi rahulikumalt ringi vaadata. Näituse nimi, mida valvan, on „Tasakaaluviivitus“. Väikses, nii keskmise korteri suurusega galeriis on neli ekraani: üks väga suur, millel jookseb keskne videoteos, ja kolm väiksemat. Ekraanide ette on lösutamiseks pandud vaibad. Silman näitust tutvustavat bukletti ja mõtlen, et peaks seda lugema, sest näitusevalvur võiks näitusest midagigi teada, aga väike ärevus on sees ja otsustan seda tühjas galeriis maandada esimese päevikukandega.

Kell 13:25
Siseneb kolmeliikmeline perekond: keskealine habemik, välimuselt kangesti Laine Jänest meenutav naine ja nende 10–12aastane poeg. Teretame. Isa toriseb ja tunneb end silmanähtavalt ebamugavalt. Naine julgustab, on entusiastlik. Märgatakse annetuste kassat, otsitakse kamba peale taskutest sularaha. Mees toriseb juba päris valjult, et „mis süsteem see on, raha peab maksma, aga piletit ei anta“.

Keskendun selle kande telefoni toksimisele ja teen, nagu ma ei kuuleks neid. Ema pakub isale bukletti, see küsib pahaselt „milleks?“, aga võtab siiski vastu. Perekond hargneb ekraanide vahel. Isa ei hooli sellest, et ekraan, mille ees ta kõrvaklappe sätib, on pime ja taimer ekraanil ütleb, et alles minuti pärast hakkab video. Habemik paneb kõrvaklapid pähe ja seisab kangekaelselt musta ekraani ees. Jälitan silmadega, kuhu kõrvaklappide juhe viib, ja märkan, et need on ühendatud hoopis ühe teise ekraaniga, kus keegi parasjagu agaralt üksinda vehkleb.

Mees on naise peale ilmselgelt pahane, et pidi näitusele tulema. Naine on ikka lõbus, naljatleb lapsega, ehk isegi veidi teatraalselt, minu juuresolekust teadlikuna. Mees vaatab videot ja mõjub üha sünge ja ähvardavana, nagu piiblit lugev Vargamäe Andres. Kui poeg küsib, et „kas võime ära minna“, siis mees vastabki umbes nii, nagu kuri Andres vastaks, et „kui juba tulime, siis vaatame lõpuni!“. Naine mehega ei suhtle, kutsub poja kaasa ja nüüd juba veidi piinatud lõbususega ütleb mulle „nägemist!“.

Tusane mees jääb nõutult ekraane vaatama. Nüüd olemegi ruumis kahekesi. Miskipärast on ühel hetkel kolm ekraani neljast mustad ja nende peal jooksvad taimerid ütlevad, et tuleb mitu minutit oodata, kuni ükski neist käivitub. See oleks just nagu vaataja nörritamiseks nii sätitud. Ilmselgelt on habemik paras publik sellisele narrimisele. Tuleb minu poole, näitust tutvustav leht lehvib nõutult laiutavas käes, paar rõhutatud ohet. Ma ei julge talle otsa vaadata, aga ta hoiak ütleb, et tegelikult tahaks ta mulle midagi sama kurjasti öelda nagu oma pereliikmetele. Miski hoiab teda tagasi.

Mina kirjutan samal ajal ja mõtlen, et kui ta veel teada saaks, et ma temast samal ajal märkmeid teen, vajaks vist näitusevalvur omakorda turvameest. Õnneks ta ei tea seda ja ma võin kirjutada, mida tahan. Näiteks, et „sa käitud nagu tropp, nagu minagi ebamugavas olukorras, mul on ka komme stressi sattudes enesesse sulguda ja toriseda, ma tahaks su juurde tulla, sind kallistada ja öelda, et sa oled tegelikult OK, mine oma naise ja lapse juurde ja püüa kuidagi kibedusest lahti lasta ja oma naine samuti sellest tehtud lõbususest vabastada“.

Aga ma ei ütle talle seda, sest ma ei taha peksa saada. Samal ajal tuleb poeg ja ütleb isale, et emme ­ootab. „Emme ise saatis sind? Täievolilise esindajana?“ küsib isa kuidagi veelgi agressiivsemalt ja kibestunumalt. Isa poriseb musta ekraani vaadates, et „mind huvitab, miks see video praegu käima ei lähe“ (kuigi taimer annab märku, et valgus ilmub ekraanile poole minuti pärast). „Ma vaatan selle video lõpuni, see kestab kaks minutit,“ ütleb ta kurjalt. Mul hakkab lapsest kahju. Poeg lahkub veidi kaeblevalt, isa seisab ja vaatab videot. Ekraan näitab katkendit „Indiana Jonesist“. Indiana Jones lõpetab, mees lahkub üllatavalt leebelt „head aega“ öeldes.

Kell 14:28
Kolm noort naist lösutavad ekraanide ees. Ka nemad on hämmingus, miks ekraanid pimedad on. Keegi ei saa vist väga pihta sellele kontseptsioonile, et peaks videoid järjest vaatama, n-ö õige efekti jaoks. Ma ise mõtlen, kas ma peaks seda neile seletama, aga ma ei julge, sest ma pole seda näitust ise vaadanud ja vähimagi täpsustava küsimuse peale kaotaksin autoriteedi. Jälgin ekraane ja tõden, et ega nende kustumises ja esituse järjestuses mingit funktsionaalset loogikat nagu polegi. Käib mingi tillitamine. Mul on turvalisem teha ette selline härra kunstiteadlase nägu ja kirjutada neid ridu.

Tüdrukud tõusevad tumendunud ekraanide eest. Erilist ergastumist nägudest ei adu, üks neist peaaegu kukub ekraani eest tõustes. Meeleolu on kuidagi veider, sest nüüd on praktiliselt kõik ekraanid pimendunud, mina ja kolm naist oleme suletud sellesse väiksesse hämarasse ruumi ja kõik on nõutud. Kardan paaniliselt, et nad tahavad mu käest näituse kohta midagi küsida.

Kell 14:35
Nii huvitava näituse saaks, kui kogu näitus koosnekski eri külastajate käitumisest. No et tuled näitusele ja näed valvurit istumas ja mingeid ekraane. Ja siis saad vaadata neid ekraane ja seal on seesama näitus ja seesama valvur ja mingid suvalised perekonnad, paarikesed, igasugused inimesed seda külastamas. Ja oleks kohe kogu nende suhtlemine ja vestlus ja muu dünaamika sees. Lihtsam oleks mõistagi kuulutada välja näitus teosega „Valvur“, kus mina istungi ainult nurgas kaks kuud ja kogu lugu. Mina olen endiselt näitusevalvur, aga tähendusliku pinge looks puuduv näitus. Sobiks mu meelest hästi Tallinna Linnagaleriisse, seal on mitu ruumi ja kui külaline tuleb, siis ma käin ta järel teistes ruumides ka, nagu oleks igas neist maailmakuulsad šedöövrid seinal, mille varastamist kahtlustan. Näituse avamine oleks üsna huvitav juba sündmusena. Hakkan projekti kirjutama, paarikuise näitusena oleks see päris äge ju, kui oleks selleks ajaks ka sissetulek tagatud. Aga näituse pealkiri võiks olla midagi muud. Näiteks „Sa ei pruugi siit lahkuda“. Mis on tõsi. Sest ma võin ju selle näituse käigus ära surra. Ma ei tea, loomulikku surma võin surra. Kindlasti on mingi tõenäosus. Istumine pidi väga tervistkahjustav, seega ohtlik tegevus olema. Ja külastajate kohta käib see äkki ka, kui mitte näituseperioodi alguses, siis ma ei tea, mis minu kahe kõrva vahel selle kahe kuu lõpuks toimuma hakkab, äkki muutungi ohtlikuks.

Kell 14:46
See prillidega tüdruk ka lahkus. Tema on seni ainus, kes „nägemist“ öeldes otsa vaatas ja naeratas, teiste pilk oli kuidagi sumedalt-kurvalt, otsekui hapnikku igatsevalt suunatud Aparaaditehase õuele. Margit ütles mulle näitust üle andes, et üks ekraan võib ennast suvalisel hetkel välja lülitada. Et siis tuleb taaskäivitada. Õnneks on see ekraan enamiku ajast planeeritult pime, nii et seal tiksub see nörritav taimer. Suurt vahet vist poleks. Aga esituspinge säilib ka olukorras, kus külastajaid ruumis pole.

Kell 14:52
Eile oli käinud üksteist inimest terve päeva peale ja nad kõik tulid korraga. Praegu on rahulikum hetk. Peaks vist ka nüüd vahelduseks külastajaks kehastuma ja tegema näo, et valvurit ei olegi, muidu ei jõuagi näitust ära vaadata. Kuigi äkki see on just profi näitusevalvuri tunnus, et ta on kunsti nii palju elus pidanud tajuma, et ta kunsti enam ei näegi, näeb sellest läbi, nii nagu ei kuule mina enam öist kaubarongi pärast nelja aastat raudtee ääres elamist.

Pole videoid väga piilunud, aga puhtalt heliliselt hakkab ühe video kordumine juba pärast kolme tundi ajudele suruma. Seal mängib üks mees trummi ja nüüd hoopis lohistab põrandavaibal trummikomplekti ringi. Ja see vehkleja käib mulle juba ammu närvidele. Video on liiga steriilne. Väljun valvurirollist, hakkan näituse kasutamise juhendit uurima.


Kell 15:10
Kurat, nüüd ma saan habemikust aru ja tema ärritusest osa. Üritasin ka praegu hakata vaatama mõnd videot, aga kõik lõppesid korraga, ekraanid lõid mustaks. Ainult see vehkleja vehib, aga ta mind absoluutselt ei huvita praegu, tahaks alustada sellest kõige suuremast teosest, tundub ju loogiline, et kõige olulisem või keskne ekraan köidab esmalt tähelepanu. Nüüd näivad taimerid igal ekraanil näitavat, et video hakkab ühel ajal igal pool. Mis selle mõte on? Viskan kõige suurema ekraani ees olevale vaibale lösakile ja otsustan olla külastaja.

Kell 15:50
Vaatan filmi, mis räägib ühest abielupaarist: trummarist ja tantsijast. Pikk, monotoonne. Jään pärast veerandit tundi magama. Ärkan selle peale, et näituseruumi sisenevad noor mees ja naine. Ma ei saa aru, kas nad nägid mind magamas, või jaa, tunne on, et nägid, ja ma oleks nagu millegi keelatuga vahele jäänud. Sest kedagi teist galeriis ei ole. Valvuritool on kuidagi liiga tühi, nad vaatavad otsivalt, kas ruumis on veel kedagi. Mõtlen, mida teha. Tere ma neile ei öelnud, sest olin ju otsustanud, et kehastun vahepeal ümber vaatajaks. Aga see oleks tähendanud, et oleksin kogu nende sealviibimise aja pidanud mängima vaatajat, ilma et oleksin julenud oma valvuritoolile istuda. Ma ei olnud seda läbi mõelnud.

Kuulen, kuidas nad teise ekraani juures sosinal arutavad. Otsustan, et ei hakka lolli mängima, tõusen video lõppedes vaibalt ja ütlen nagu muuseas, et video hakkab nüüd kohe uuesti pihta. Mis ei vasta tõele, ekraan läheb mustaks ja see loll taimer näitab, et alles viie minuti pärast algab uuesti. Mul on väga ebamugav. Suundun valvuritoolile. Et olen rollivahetuses ebalev, siis hanguvad ka külalised, nähes mind valvuritoolile suunduvat. Ma oleks neid justkui kuidagi alt vedanud või petnud. Nad ei saagi ebamugavusest üle, lahkuvad ühtki videot lõpuni vaatamata. Peateose, selle, mille ees ma magama olin jäänud, ette nad ei julgenudki astuda.

Olin näituseolukorra pilastanud.

Kell 16:15
Õnneks tuli nende asemele nagu tellitult teine sarnane paar. Kui ma poleks näinud ühtesid lahkumas ja teisi saabumas, siis oleksin pidanud neid samaks paariks ja kõik oleks korras olnud. Tunnen süüd, et see eelmine paar minu pärast plaanitud näitusekogemusest ilma jäi. Aga „sellised olukorrad ei tohiks karastunud näitusevalvurit endast välja viia“, sisendan endale. Siiski üritan olla võimalikult nähtamatu. Mida rohkem seda läbipaistvuse-taotlust teadvustan, seda ebamugavam hakkab. Väljas on pime ja et galeriid valgustavad ainult ekraanid, siis paistab mu nurgas istuv kogu tumeda ja ähvardavana. Olin hommikul plaaninud dressid selga panna, aga otsustasin viimasel hetkel ümber, miski ütles, et kapuutsiga pusa ja väljaveninud dresside kandmine ei pruugi olla kuigi turvaline valik. Kuigi Tallinna Kunstihoones olen ma juba kohanud noort hoodie’s kutti tädi asemel saalinurgas istumas.

Kell 16:26
See pikk video, ainuke teos, mida ma olen näitusel vaadanud (sest ma ei julge enam sellisesse rollikahvlisse sattuda, mida mõni aeg tagasi kogesin), kerib nüüd juba ei tea mitmendat korda ja käib närvidele, sest ma midagi enne uinumist jõudsin ikkagi vaadata ja kui video on tuttav, siis selle kordumine sööb üha rohkem närve, taaskäivitab ärrituse, mida seda vaadates tundsin. Video kujutas endast kõike seda, mis tänapäeval kujutava kunstiga halvasti on (neil juhtudel, kui on halvasti).

Filmitud on üht väga karvase kuklaga trummarit ja tema tantsijannast abikaasat, kes lahkavad mingis suures tühjas ruumis üksteise individuaalsete rütmidega kohanemise teemat. Improviseerivad. Teevad seda kuidagi nii üks-ühele, sõna otseses mõttes mingeid rütme trummide või tantsuga tekitades. Siin puudub igasugune tähendust loov, erotiseeriv distants teemast ja erootikata pole kunsti. Puudub ka tegelik julgus midagi väljendada nii valusa teema kui kooselupingete kohta. Need inimesed ei peaks esinema. Karismata inimesed, kelle juures intrigeerib ainult see, kuidas nad on üldse suutnud elus kedagi veenda, et neis on kunstnikuandi.

Tunnen end ähmaselt süüdi, et näitus nii igav on. Ma oleks selle eest justkui kuidagi vastutav. Kas mu valvurikohus poleks hoopis hoiatada galeriisse sisenejaid, et see siin polegi suurem asi näitus, ei tasu seda 30 minutit puhkepäevast raisata? Igal juhul pole näitusevalvuril tervislik eksponaatidega riidu minna, valvur kaotab sajal juhul sajast.

Kell 16:36
Järgmine noorpaar. Naine tunneb end kohe alguses vabamalt, liigub sinna suure ekraani ette surmpikka peateost vaatama. Inimestes tekitab segadust, kas nad peavad jalanõud ekraani ette laotatud vaibale lesisklema minnes ära võtma või mitte. Ühed julgesid seda varem küsida, aga ise ma ei julge küsimata instrueerida, sest mu järsk toon võib mõjuda vangivalvurlikult ja oma kohmetuse vangid me siin ruumis suuremal või väiksemal määral oleme. Pean istuma võimalikult lõdvestunult, neutraalse näoilmega, sest ka naeratav vaikimine nurgas võib mõjuda ärevust tekitavana selles tillukeses näituseruumis, kus iga liigutus on suurem kui elu.

Telefoni kirjutamine ei ole ka just kõige viisakam, nad võivad mõelda, et kirjutan neist ja neil on seekord päris kindlasti õigus. Ainult kolm ja pool tundi istumist ja mul on tekkinud tõsine ärevus, mida saangi maandada ainult selle reaalajas toimuva päevikupidamisega. Ma ei suuda tabada oma funktsiooni näituseolukorras. Mida ma siin õigupoolest teen? Tool mu istumise all ei ole kuigi mugav, sätin sellel oma rahutult tuikavat tagumikku, nagin häirib seda armsat noorpaari siin, kes ei julge ikka veel oma kängitsetud jalgu vaibale asetada. Ikka veel ei julge ma neile midagi öelda. Kirjutan kramplikult. Mõtted saavad otsa. Keskendun nüüd mõne aja enda hingamisele, et mu olemine nii ebamugav poleks.

Kui ainult selle karvase trummari ja tema tüütu naise mulin ei segaks. Oma õnnetuseks saan veidi hispaania keelest aru. Pean õhtul jooksma minema. See paigal istumine on piin ja ma ei saa väga ruumis taielda, sest siin ruumis, mulle tundub, mõjuvad ka mikrosündmused, ka kõige väiksemad argised liigutused, mis ei järgi ootuspärast tardunud valvuri formaati, kunstlikult.

Kell 17:04
Ähmane ebalus. Selles ametis läheksin vist esimese nädala lõpuks hulluks. See kahekuine näitus, mida plaanin, peab ikka saama kuratlikult hästi tasustatud ja Veneetsia biennaalile saatmine peaks ka olema enne kokku lepitud. Igatsen torisevat habemikku ja tema täidlast tuska.

Kell 17:47
Sõbranna tuleb tagasi ja hüüab kõva rõõmsa hapniku­rikka häälega „tere!“ ja see teretus kõlab nii süüdimatult ja sobimatult, et videot vaatav üksildane noormees otsustab enne teose lõpuni vaatamist lahkuda.