HEIDO VITSURI MAJANDUSPILK | Eesti ühiskonnas tõusevad pinnale sünged arengud. Esmalt on ohus lapsed

Meie kõige raskemini parandatavaks probleemiks pole praegu vaesus, vaid meie endi vastuolulised arusaamad ja tegevus.

Kuigi meil kasutatav elektri hinnaindeksi arvutamise metoodika pole ebastabiilsete toetuste, tasude, fikseeritud ja börsihindade keskkonda ilmselt juba aastaid päris hästi sobinud ning on rahandusministeeriumi hinnangul tarbijahinnaindeksi (THI) kumulatiivselt kuni kolm protsenti üle ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvu umbes samavõrd alla hinnanud, jääme me nominaaltingimustes inimese kohta tuleva SKT poolest kümne Ida-Euroopa riigi seas maha vaid Sloveeniast, oleme võrdsed tšehhidega ja rahakamad ülejäänutest.


Oma elu korraldamisel peame leppima sellega, et statistika ei ole täppisteadus ja ükski makronäitaja pole päris täpne ka siis, kui komale järgneb mitu kohta. Statistikas pole mitte kunagi põhiprobleemiks matemaatiliste arvutuste täpsus, vaid oskus tuletada ebatäielikest ja ebatäpsetest algandmetest tegelikkusele võimalikult hästi vastav tulemus. Pealegi veel nii, et näitajad oleks ajas võrreldavad meie endi ja ülejäänud EL riikide vastavate näitajatega.

Uudiseks oli vaid see, et meiega umbes sama rikkas Poolas oli suhtelises vaesuses vaid 12,8% pensionäridest, Leedus 24,6%, meist vaesemas Ungaris 10% ja Euroopa Liidu kõige vaesemas riigis - Bulgaarias 12,5%.

Andmete täpsus ei ole vaid meie probleem. Ka USA-s vaieldakse THI arvutamise korrektsuse üle ja heidetakse valitsusele ette, et autode ja korterite kallinemist järelturul arvestatakse hinnaindeksis puudulikult, mistõttu inflatsiooni number jääb tegelikust madalamaks.

Aga just seepärast, et olime möödunud aastatel kergelt paremas olukorras, kui andmetest välja paistis, muutub seda seletamatumaks tõsiasi, et suve algul peeti Ärilehes vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et Eesti pensionär paikneb Euroopa vaesustabeli tipus; Eesti Päevalehes, et Eestis on arstiabi kättesaadavus kõige halvem Euroopas; rahvusringhäälingu portaalis, et abivajavate laste arv on nelja aastaga hüppeliselt kasvanud...

Eriti arusaamatud tunduvad sellised pealkirjad siis, kui samal ajal vähendatakse normaalselt toime tulevate inimeste tulumaksu, kaalutakse avalikke kulutusi esindushoonetele või ettevõtmistele, mis võivad küll head olla, kuid mida hetkel hädasti vaja ei ole.

Aga nende probleemide sisu, millele suve algul ajakirjanduses tähelepanu juhiti, on järgmine.

Ohustatud lapsed
2020 aastal oli abi vajavaid lapsi, kelle turvalisus, areng või heaolu ohus meil 3052, möödunud aastal aga 3903, ehk 28% enam ning pooled neist 15-17 aastased. Mingi osa sellest suurenemisest võis tulla suurenenud teadlikkusest, aga mitte enamus. Suurenemine näitab, et meie ühiskonnas toimub midagi, millele pole aastaid vajalikku tähelepanu pööratud, kuid suure tõenäosusega muudab meie tulevikuväljavaated süngemaks.

Kasvõi seepärast, et meil sünnib sellel aastal umbes tuhat last vähem kui möödunud aastal, alla üheksa tuhande ja üldsegi mitte üle üheteist tuhande, nagu prognoosisid selleks aastaks statistikaameti demograafid. Kuid meil toimuvas probleemi ei nähta ja me laseme neist vähestestki, kes meil olemas on, järjest suuremal osal elada elu, kus nende turvalisus, areng või heaolu ohus on.

Leitakse, et ka mujal on demograafiline areng samasugune, unustades ära, et meid on, nagu sada aastat tagasigi, üks miljon, kuid maailmas on sama aja jooksul inimeste arv kasvanud neli korda ja ka meie hõimlasi, soomlasi, on nüüd viis miljonit möödunud sajandi alguse kolme miljoni asemel.

Mõeldes Eesti arstiabi kõige halvemale kättesaadavusele ja SKT-le, peaksime kõigepealt mõtlema põhiseaduse 28 paragrahvi esimesele lausele: „Igaühel on õigus tervise kaitsele.“ Mida tähendab see õigus olukorras, kus meie riik kulutab arstiabile 75% sellest, mida kulutavad riigid Euroopa Liidus keskmiselt, kuid me pole selgelt määratletud, millistel alustel, millisel määral ja mille eest tuleb inimesel arstiabi eest ise tasuda? Eriti nüüd, kui arvutuste kohaselt saab reservis olnu kahe aasta pärast otsa.

Liiatigi ei kurdeta praegu ju mitte ainult eriarsti ega ka perearsti juurde pääsemise, vaid ka seepärast, et liikumine meditsiini erinevate lülide vahel on muutumas eriharidust nõudvaks logistikaülesandeks.

Vajame kiiresti ettevaatavat kava, mis tagaks igaühe õiguse tervise kaitsele. Selle ellurakendamist. Kui kavad jäävad ellu rakendamata, jäävad ka erinevad kindlustunde indeksid arusaamatult käituma.

Hävitasime toimiva
Seejuures tasub märgata, et panustamine reformide radikaalsusele ei ole alati kasuks olnud. Kui üheksakümnendatel lõime oma perearstisüsteemi, ei saanud meid nõustama tulnud taanlased aru, miks me ei reformi oma senist esmatasandit tõhusateks perearstikeskusteks, vaid lõhume. Nad nägid ette probleemide teket, sest neil endil oli parasjagu käsil raskelt kulgev arstiabi korralduse tõhustamine.

Ka ei saanud see, et meil oli OECD 2022. aasta uuringu järgi 37,4% pensionäride kasutuses vähem kui 50% leibkonna liikme sissetuleku mediaanist, olla üllatuseks. Oleme sedasama ise tõdenud ka 2023. ja 2024. aasta kohta. Uudiseks oli vaid see, et meiega umbes sama rikkas Poolas oli suhtelises vaesuses vaid 12,8% pensionäridest, Leedus 24,6%, meist vaesemas Ungaris 10% ja Euroopa Liidu kõige vaesemas riigis - Bulgaarias 12,5%.

Huvitav, miks ja kuidas on Poola, Leedu ja ka Bulgaaria pidanud vajalikuks ja suutnud palju rohkematele oma eakatest kindlustada oma maa keskmisega võrreldes parema elu kui meie ja miks ei takista meie omast tunduvalt heldem pension Poola arengut?

Asjaolu, et meil elab juba aastaid kolm korda enam pensionäre suhtelises vaesuses kui Euroopa Liidus või OECD riikides keskmiselt, räägib igal juhul meil valitsevast suhtumisest põhiseadusega lubatud abisse vanaduse korral. Eriti, kui on kuulda, et kuskil tuntakse juba kergendust, et tänu tulevasele elektrihinna indeksi arvutamise metoodika muutmisele saab loota ka mõnevõrra tagasihoidlikumale pensioni kasvule.

Oleme rikkad
Me ei saa oma kahetsus- ja häbiväärseid esikohti kirjutada vaesuse arvele. Me pole, vaesed, vaid kuulume arenenud maade hulka. Me kas mõistame elu sotsiaalse külje ja majanduse vastastikust sõltuvust teisiti kui meie partnerid või oleme oma väärtusteadvuses ja moraalis jõudnud-laskunud-langenud tasemele, kus meil hoolitakse õiglusest vähem kui ülejäänud riikides, või me ei oska ega taha õiglusel ja sotsialistlikul võrdsustamisel vahet teha. Vastasel juhul peaks me ju pensionäride olukorra parandamist ja teiste kitsaskohtade likvideerimist olulisemaks kui elektrihinnaindeksi arvutamiseks parema metoodika leidmist.

Oleme aastakümneid korranud, et hädasolijale pole õige anda kala, vaid õnge, et inimeste hädad on teistele lootmise ja omandatud saamatuse tagajärg ja viimasel ajal leidnud, et ennast on ka võimalik vaeseks vigiseda. Ehk lihtsamalt öeldes: kuivõrd igaüks on oma õnne sepp, on igaüks süüdi ka oma hädades ja teistel pole siin vaja midagi teha.

Meil nagu paljudes muudes kohtades ei taheta aru saada isegi sellest, et suur või kasvav ebavõrdsus kahjustab majanduse arengut.

Paraku kõik nii ei arva. Jüri Raidla, üks meie põhiseaduse autoritest, kinnitas rahvusringhäälingus 5.07. Anvar Samosti küsimustele vastates, et meie põhiseaduses, eriti selle preambulas, kuhu on kirjutatud, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, ei ole midagi juhuslikku, ka sõnade järjekorras mitte: veel kõrgem väärtus kui õigus on õiglus. Lisaks väitis ta ka seda, et tegelikult on (peaks olema) preambul põhiseaduse ülejäänud sätete tõlgendamise eeskiri, teatav kood. Seega ka põhiseaduse 28. paragrahvi ja VIII peatüki – rahandus ja riigieelarve – rakendamisel.

Aga mis asi see õiglus, elus tervikuna ja majanduses, ikkagi on? Eesti Entsüklopeedia selgitus on lakooniline, kuid ammendav: õiglus on inimeste loomulike ja olemuslike õiguste ja vajaduste ühiskondlik tunnustamine ning nendega arvestamine inimeste omavahelises suhtlemises.

Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 aastast jätab seevastu keerukused kõrvale ja ütleb: „õiglus on asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub“. Tundub, et sellise selgituse kohaselt poleks Põhiseaduses mõtet õiglusest ja õigusest eraldi kirjutada ja ühte neist teisest ettepoole paigutada.

Euroopa liigub teises suunas
On ilmne, et kolme ülaltoodud probleemi puhul pole õigluse nõudest eriti hoolitud ja me oleme juhindunud kas 2009. aasta sõnaraamatus või meie arusaamade kujunemisel olulist tähtsust omanud Friedrich Hayeki poolt kaheksakümmend aastat tagasi kirja pandust, et õiglus on individuaalse käitumise ja ennustamatute turujõudude tagajärg ning sotsiaalse õigluse mõiste sissetoomine oli mõttetu.

Kuigi ei ole raske mõista meie omaaegset soovi võimalikult kiiresti lahti saada kõigest, mis meid ahistanud oli, ei saa see siiski olla õigustuseks, et me ka kaheksakümmend aastat pärast „The Road to Serfdom“ ilmumist pole osanud märgata, et Euroopas on just Hayeki seisukohtadele vastupidist lähenemist õigeks pidanud riigid nagu Taani, Rootsi, Austria, Holland SKT, inimarengu indeksi, sotsiaalse kaitstuse kui ka üldise rahulolu järgi, aastakümneid kõige edukamate riikide eesotsas püsinud.

Hayek kirjutas oma raamatu ju ajal, kui USA elas Suure depressiooni ja sõja päevil kehtestatud tugeva riikliku kontrolli tingimustes, ajal, kui riik korjas 22 astmega tulumaksu abil inimeste väga suurtelt tuludelt endale üle 90%.

Aga kui Hayeki arvates mõttetu õiglus hakatuseks rahule jätta ja vahetada sõnaga „edukus“, lisada ennustamatutele turujõududele ja inimese tegevusele „regulatsioonid ja keskkond“, on paigas kolmnurk, mille juures tasuks mõtiskleda.

Linnade põletamine kui mudel
Kui mõelda kalast ja õngest natuke keerulisema olukorra, näiteks laste kaardimängu, linnade põletamisele, näeme, et tegevuse ja tulemuse suhe liiga lihtne polegi.

See mäng sobib siin mudeliks seepärast, et mängitakse ausalt: reeglid on selged, kõigile ühtemoodi kohutuslikud, soodsad ja kontrollitavad ning kui anda igale mängijale ka kõik ühe masti kaardid, on kõik mängijad ehk turuosalised täpselt sama targad, neil on võrdne kapital, nad on võrdselt ettevõtlikud ja lisaks on neil kõigil võrdselt hea äriplaan. Siin pole ole mõtet rääkida õiglusest – tulemuse määravad ennustamatud turujõud, antud juhul iga mängija kaartide juhuslik järjestus.

Kuid vaatamata mängijate võrdsusele on mängu lõpuks kogu kapital alati ühe mängija käes ja sõltumatult sellest, kas mängu alguses olid mängijatel ühesugused kaardid või mitte. See on oluline detail, sest siit paistab välja, et ühtlase jaotuse korral koondub kapital selle kätte, kellele juhus andis parima järjestuse ehk teekaardi, aga juhusliku jaotuse korral omavad tähtsust nii teekaart kui ka tugeivamate kaartide jaotus.

Kuid selge on ka see, et mäng saab mõlemal juhul jätkuda vaid siis, kui võitja kätte sattunud kaardipakk jagatakse mänegijate, kas uute või endiste vahel, uuesti ära.

HEIDO VITSURI „MAJANDUSPILK“
Staažikas majandusteadlane Heido Vitsur hoiab silma peal, kust Eesti majanduses king tõeliselt pigistab.

Selle kohta, kuidas paremat kaardipakki saada, on Warren Buffet andnud järgmise selgituse: kui ma oleks sündinud USA asemel Boliivias, oleks minust nõrga nägemise pärast saanud kehvavõitu karjus; oma edu olen saavutanud tänu kuulumisele Ameerika ühiskonda, selle institutsioonilisele ülesehitusele, aga ka oma perekonna positsioonile ja sidemetele, mulle võimaldatud haridusele, iseendale ja veel millelegi.

Siit saab teha vaid sellise järelduse: kui soovime, et meil oleks võimalikult paljudel inimestel käes elus edu saavutamiseks sobiv kaardipakk, peaksime hoidma oma ühiskonda võimalikult egalitaarsena, eeskätt hariduses, aga ka institutsioonilise ülesehituse poolest.

Millegipärast kipub areng reaalses maailmas olema samasugune kui laste mängus, kuigi lähteolukord ja reeglid siin hoopis keerukamad ja mitmekesisemad on. Viimase uuringu kohaselt kasvas OECD riikides vaesema ja jõukama 10% sissetulekute vahe 1:7-lt kahekümne viie aastaga 1:9le ja kui minna ajaloos kaugemale tagasi, siis vaesema ja rikkama 20% sissetulekute vahe on kasvanu-d 1:3-lt viimase kahasaja aastaga 1:86-le. Kui 1975. aastaks oli 1% suurema sissetulekuga inimeste sissetulek USAs suurenenud sõjaaegselt võrdsustamiselt ainult seitse korda suuremaks keskmisest, siis järgmise kolmekümne aastaga kasvas vahe juba peaaegu kahekümne kordseks…

Loomulikult on sama rada kasvanud ka inimeste varanduslik jõukus: kui 2010 kuulus ühele protsendile inimestest 44% maailma rikkusest ja ülejäänud 99%le 56%, siis järgmise viie aastaga nende osad võrdsustusid.

Paratamatu koondumine
Paistab, et jõukuse kontsentreerumises on tõepoolest midagi paratamatut. Sajandi alguses ilmus New Scientistis ülevaade paari matemaatiku (mitte matemaatikat oskava majandusteadlase) uuringust rahamassi liikumisest ja rikkuse jagunemist turul.

Kuivõrd matemaatikud ei olnud ühegi majandusteooria fännid, kuid neil oli suurepärane keeruliste ja mahukate arvutuste tegemise oskus, said nad olemasolevatele majandusteadlaste mudelitele lisada nii massi kui ka keerukust, kuid sõltumatult valitud turumudeli keerukusest ja erinevate stimulatsioonide arvust, hakkas neil raha alati kontsentreeruma, tavaliselt sinna, kus seda juba varem oli, aga ka mõnda uude kohta. Seejuures alati mitte sinna, kuhu raha loogika järgi oleks pidanud minema – näiteks hetkel suurima tulu või väiksemate takistuste suunas.

Raha liikumisele analoogi otsides leidsid nad, et raha liikumine langeb kõige enam kokku vedela plastiku liikumisega ebatasasel pinnal – raha nagu plastik ei voola alati näiliselt kõige sobivamat teed vaid läheb üle ka voolule ette jäänud kõrgematest kohtadest, pigem haarab endaga midagi kaasa kui jätab maha. Et raha kontsentreerumine on justkui loodusseadus.

Nii võib olla ja kuigi maailmas ei jaotu miski ühtlaselt (on ju Maagi aine ebaühtlase jaotumise tagajärg), tasub siiski arvestada, et vedela plastiku omadused sõltuvad selle temperatuurist ja on seetõttu mingis ulatuses juhitavad.

Raha liikumine langeb kõige enam kokku vedela plastiku liikumisega ebatasasel pinnal – raha nagu plastik ei voola alati näiliselt kõige sobivamat teed vaid läheb üle ka voolule ette jäänud kõrgematest kohtadest.

Paraku on see probleem, sest meil nagu paljudes muudes kohtades ei taheta aru saada isegi sellest, et suur või kasvav ebavõrdsus kahjustab majanduse arengut. Briti majandusajaloolane, Lordide koja liige parun Robert Skidelsky on juba aastakümneid väljendanud oma muret, et maailmas ei arvestata, et kasvav ebavõrdsus lõikab järjest suuremal määral ära kapitalismi toimimiseks vajalikke majanduskasvu aluseid, sealhulgas nõudlust, suurendab sisenemisbarjääre ning seeläbi tapab kapitalismi.

Õnneks on elu näidanud, et isegi väga suure varandusliku ebavõrdsuse korral, on võimalik kapitalismi säilitada ja edu saavutada. Selleks on vaja tahta ja osata hoida ühiskonda sellises tasakaalus, et see ei riivaks inimeste õiglustunnet mistahes ebavõrdsuse korral. Nii näiteks on Rootsis, vaatamata Euroopa suurimale varanduslikule ebavõrdsusele ja suurele tulude ebavõrdsusele enne sotsiaalse kindlustatuse ülekandeid, seda suudetud kuni viimaste aastateni teha.

Tõejärgse ühiskonna karid
See pole enam lihtne, sest elame tõejärgseks muutuvas maailmas, kus avaliku debati käigus apelleeritakse peamiselt avalikkuse emotsioonidele, keskendumata poliitikate tegelikele üksikasjadele, ning väiteid kinnitatakse eelkõige kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Paraku muutuvad sellises maailmas koos faktidega üha ähmasemaks teadusest, majandusest, poliitikast ja moraalist rääkimisel kasutatavad terminid mistõttu pole ime, et paljude silmis on suunamudijad palju suuremaks autoriteediks kujunevad kui mingi valdkonna akadeemikud.

Aga eriti raske on meil, kuivõrd meie iseseisvumine sattus neoliberalismi tippaega, kus eitati kirglikult kõike seda, mida me polnud aastakümneid sallinud ja tõsteti esiplaanile seda, mis oli siis maha surutud.

Seetõttu võib aru saada nendest poliitikutest, kes püüavad tänaseni keerukusi ignoreerida ka siis, kui see kahjustab tasakaalustatud arengut. Nii kujunebki välja olukord, kus keerukuste, sealhulgas vältimine viib sotsiaalmajandusliku reaalsusega mitte arvestamisele maksunduses, energeetikas, tervishoius… juhtimises, asustuse planeerimises… kuni kõige tavalisema inimliku suhtluseni välja.

Kui juba olemuslikult konservatiivne IMF pidas 2017. aastal vajalikuks hoiatada riike nende ükskõikse suhtumise pärast ebavõrdsuse kasvu, kuivõrd ebavõrdsus ohustab mitte ainult majanduskasvu, vaid võib viia ka edasisele poliitilisele polariseerumisele, on ka meil viimane aega sellele mõtlema hakata.

See on just see koht, kust majandusse tuleb täiendavalt sisse sotsiaalse õigluse küsimus: me võime turujõudusid hinnata kuidas tahes, aga kui maa sotsiaalmajanduslik keskkond on selline, et liiga paljud inimeste loomulikud olemuslikud õigused ja vajadused jäävad tunnustamata, satub kogu meie sotsiaalmajanduslik areng ohtu ka siis, kui SKT taas kasvama hakkab.