Vigala Sass

„Riist peab kõva olema, muidu ära libahundina hulkuma mine!“ teadis Vigala Sass – tema jaoks oli seksuaalenergia nõiakunstis keskseks liikumapanevaks jõuks. Ühelt poolt ehmatas ravitseja oma ropu suuvärgi ning robustsevõitu seksijuttudega ära nii mõnegi õrnahingelise abisoovija, teisalt oli täielik võltsvagaduse puudumine ka tema suurim võlu.

Vigala Sassil tulid v*tud ja m*nnid üle huulte niisama kergelt, nagu ta oleks rääkinud kartulist ja kaalikast. „Sassile meeldis mahlakas kõnepruuk, no ütleme otse välja: ropendamine,“ tõdeb Eesti esimene tantrist ning kirjanik Ingvar Luhaäär, „aga tema puhul see ei häirinud.“

Kirjanik meenutab, kuidas viis kord Sassi juurde ühe taimehuvilise seltskonna, kus andsid tooni viisakad vanemad naisterahvad. „Sass käis ja nimetas taimi, rõhutades algustähti: „T nagu t*ra, p nagu p*ts...“ No tema muidugi hääldas kõik häälikud välja, mõnuga.“

Luhaäärt liitis Sassiga huvi seksuaalsuse vastu – seksuaalenergia on üks peamisi tööriistu tantras ja näib, et ka nõiakunstis. „Suhtumine oli meil aga erinev. Sass armastas ropendada. Mina esteedina jällegi pidevalt kannatasin selle pärast, et eesti keeles pole ilusat poeetilist suguelulist sõnavara,“ räägib Luhaäär. „Ilmselt minu eeskujul hakkas ka Sass tantrismi uurima ja lõpuks tutvustas mulle oma uurimistöö tulemusel valminud tantraraamatut (see oli masinkirjas, kuid täiesti raamatu mahus), mida ta pakkus mulle kalli raha eest müüa, rõhutades, et tegemist on ainueksemplariga. Lugesin läbi, oli üsna kummaline kompilatsioon. Ostma siiski ei hakanud.“

Oli võimudele pinnuks silmas

Luhaäär räägib, et juba ajal, kui Sass veel Vigalas elas ning sealses põllumajandustehnikumis uusi põllumehi välja koolitas, oli ta oma kahtlasevõitu tegemistega võimudele pinnuks silmas – ühelt poolt tegi meelehärmi see, kui palju inimesi tema juures käis, teiselt poolt kardeti, et selline õpetaja rikub noored ära.

 „Ükskord jutustas Sass mulle, milliseid seksuaalseid eksperimente nad olid teinud: eksami eel erutas ühe maagiahuvilise erootiliselt üles ja see ütles orgasmihetkel ära eksamipiletite numbrid, mis järgmisel päeval kellelegi tulid. Selge, et niisuguste asjade eest pead ei silitata, ükskõik, milline riigikord parajasti ka juhtub olema.“ Sestap oli Sass sunnitud lõpuks Saaremaale kolima. „Eks arvati, et seal on ta inimestest kaugel: piiritsoon, niisama ilma loata ei saa keegi sinna sõita ja sellise jutu peale, et tahan minna nõia juurde tervist praavitama, juba luba ei anta.“

Kuid kolimine tuli Sassile isegi kasuks: seal, männimetsa all, oli tal ruumi loitsuplatsi jaoks ja rohkem aega taimetarkusega tegelda. Ja inimesi käis tema juures ikka.
OLI IKKA HIRMUS: Tätoveeritud näo ja vänge sõnapruugiga Vigala Sass või abivajajad verest välja lüüa küll. (ARNO SAAR)

„Nüüd saab ropendada!“

Luhaäär meenutab, kuidas ta koos akadeemilise seksuoloogiaseltsiga, mille liige tal endalgi au oli olla, kord Sassil Saaremaal külas käis. „Seksuoloogiaselts korraldas suvepäevad Muhumaal Koguva külas. Võõrustasime seal ka Soome sõsarseltsi  ja siis tuli mõte Sassile külla sõita,“ räägib kirjanik. „Kuuldes, et seksuoloogid, läks Sassil nägu nalja täis: nüüd saab ropendada!“

Kõigepealt olevat peremees seksuoloogidele külmarohuks omatehtud džinni pakkunud. „Oli pisut roheka tooniga jook suures Saaremaa viina pudelis,“ meenutab Luhaäär muheldes. „Näis, et ta ise oli enne meie saabumist külmarohtu juba hoogsalt pruukinud ja alustas kohe  meeleldi juttu seksuoloogiast, öeldes enda kohta, et sellest peale, kui ta kaheksa-aastase lastekodupoisina esimest korda riidekapis direktori tütrega seksis, on ta “v*tud triiphaaval läbi harutanud”.“

Sass näitas rahvusvahelisele seksuoloogide seltskonnale oma valdusi. „Ühte kohta mändide vahel oli mehel kaevatud väikese tiigi suurune vett täis auk. „Siin panen täiskuuööl kolm küünalt kivi peale põlema ja ootan, kui tiigipinnale ilmub küünalde vahele kuu peegeldus… Nii saab ju kondama minna!““

Kondamiseks olevat Sass nimetanud kehast väljas käimist, näiteks libahundina ringirändamist. „Ta rääkis, et võiks ju minna ka liblikana, aga siis on oht, et mõni lind  sööb su ära,“ räägib Luhaäär. „Karuna ei saa minna, karu on püha loom. Nii ongi siis käidud kõige enam hundina – tugev loom, kellel pole suurt midagi karta.“

Kui ruunikirjadega kivid v*ttu panna ja hakata liigutama, saavad ka naised libaks käia, olevat nõid Luhaääre jutu järgi seksuoloogidele selgitanud. „Meestele aga ütlen: Kui m*nn kõva ei ole, ära mine hundina hulkuma!“

Nõid või šarlatan?

Sass rõhutanud ka, et igasugune nõidusega tegelemine eeldab kõva tööd seksuaalenergiaga. „Kui ei oska püsida orgasmipiiril, siis nõiaks ei saa,“ oli tema tarkus. „Aga kui käid keelega v*tus sobramas, siis selle väega annab juba üht-teist peale hakata…“

Seksuoloogid olevat kuulanud Sassi seksipajatusi, suud ammuli, dr Olev Poolamets aga üritas seda rammusat juttu külalistele soome keelde ümber panna.

Kui siis üks temperamentne soomlannast seksuoloog oli hakanud külaskäigu lõpul Sassi ülevoolavalt tänama, oli nõid põrutanud: „Meil ei tänata!“

„Tõesti? Aga mida siis teha?“

„Antakaa suuhun vaan! (Võta suhu!)“ purtsatas Sass soome keeles vastuseks.

Naisel oli Sassiga sama rikutud huumorisoon ja tegigi sammu nõia poole. Sedapuhku oli Luhaääre sõnul Sass see, kes justkui pisut ära ehmatas.

„Seksuoloogide õhtusel istumisel tuli Tõnu Ots veel kord Sassi-teema juurde tagasi,“ räägib Luhaäär. „Ta meenutas, kuidas oli ühe sovetiaegse ametliku komisjoni koosseisus käinud Sassi „hindamas“. Muu hulgas olid nad siis palunud Sassil öelda, mis neist kellelgi on ära lõigatud. Sass öelnud kohe, kellel on pimesool opereeritud. No sellest võib veel arvata, et võib-olla läks kogemata täppi. Siis aga öelnud Sass ühele komisjoni liikmele: „Sul on kaks varvast puudu.“ Mees võttis kinga jalast ja näitas – oligi. Sellepeale tunnistas komisjon, et nad ei oska seisukohta võtta… Tookord oli seegi suur asi – partei ja valitsus oleksid meelsasti näinud Sassi šarlataniks kuulutamist.“
"Sassi puhul mahlakas kõnepruuk ei häirinud," ütleb kirjanik Ingvar Luhaäär, kes oskab kunstipärast ropendamist isegi hinnata. "Ka nii peenel rahval nagu prantslastel on ju "Gargantua ja Pantagruel", mõnusa ropenduse tippteos maailmakirjanduses." (Tiina Kõrtsini)

Brežnev ei olnudki Brežnev

Luhaäärel on Vigala Sassiga seonduvalt veel üks pikka aega saladuses hoitud seik rääkida, mida Sass oli palunud oma eluajal mitte avaldada.

„Kord, kui ta jälle oli viidud Brežnevit turgutama – Sass käis mitu korda tollast Nõukogude Liidu juhti ravitsemas –, oli ta üllatudes tundnud, et see pole üldse sama inimene. Pilku tõstes märganud ta, et ümberolijad jälgivad teda väga teraselt. Nii ta siis ei teinud oma avastusest välja, vaid jätkas, nagu poleks midagi juhtunud.“

Seda, et Sass tundis inimesi ära mitte näo, vaid nende energia järgi, koges kirjanik enda sõnul ka ise mitmeid kordi. „Olime ju ammused tuttavad, mõnigi kord  pikalt vestelnud, aga kunagi ei tundnud ta mind uuel külaskäigul ära enne, kui olin tema auraväljas, siis ta muheles: „Aa, inimene Ingvar…““

Kaika Laine ei ropendanud, kuid rääkis mahlast Kaika-keelt

„Kui inemese üksteist hindase ja üksteist avitase /---/, siis ei ole elul hätä sittagi,“ purtsatas Kaika Laine Eesti rahvusringhäälingu eetris Vahur Kersna jutusaates „Tuled akendes“ (2011). Ka tema ei peenutsenud kõnepruugis: kui oli sitt, siis oli sitt ja mitte väljaheide või istumine.

„Vigala Sassile omast ropendamise liini Lainel ei olnud, aga ta rääkis mahlast, kujundlikku võru – või Kaika – keelt,“ sõnab Vahur Kersna. „Laine jutt oli hästi sirgjooneline ja arukas, tema tühje sõnu loopinud. Mina ei tea, kust ta oma paari klassi haridusega kõik need teadmised sai, aga tarkust voolas temast nagu kulda.“

Kersna sõnul oli Kaika Laine ka erakordse huumorisoonega inimene. „Laine tegi nii peent nalja, et paljud ei saanud arugi, kas ta räägib nüüd tõsiselt või viskab vimkat. Eks inimesed kartsid teda natuke ja ei julgenud küsida ka,“ muheleb Kersna. „Ta oli üks krutski-eit.“

Kõige kibedamal perioodil võttis Laine vastu 11 000 inimest aastas – 30 inimest päevas. „Kui sul voorib nii palju inimesi, siis ei saa sa nännutada ja kurva näoga haledaid lugusid kuulata,“ märgib Kersna. „90% inimesi läheb nõia juurde ju sellepärast, et neil ei ole kellegagi rääkida. Kaika Laine ja Vigala Sassi otsekohene sõnakasutus oli vajalik enesekaitseks – et lahti saada kerge kaaluga hädaldajatest. Sass ka ei viitsinud simulantidega tegelda, ta tundis nad kohe ära ja saatis siis muidugi suure kaarega p*rse.“
LAINE JUUBELIL: Ingvar Luhaäär Kaika Laine 80. sünnipäeval. "Vahur Kersna korraldas vanas Kaika koolimajas Laine 80. sünnipäeva suurejoonelise tähistamise, kuhu tuli kokku sadu inimesi ja õnnitlejatesaba lookles üle nurme. Siin pildil olen siis mina ette jõudnud," selgitab Luhaäär. (Ingvar Luhaääre erakogu)

Luule Viilma teadis: pehme jutt inimestele ei mõju

Ka Luule Viilma ei pidanud vajalikuks ülemäära peenutseda ja hädaliste kätt hoida. „Ema ütles, et inimesed vajavad vahel pealekäratamist, muidu nad ei saa aru, et tuleb ennast muuta,“ ütleb Luule Viilma tütar Vilja Tuisk.

„Ma ei ole ise küll tema vastuvõttude juures olnud, aga arvan, et kui ta alguses proovis abivajajaid kohelda hästi hellalt, siis mida aeg edasi, seda konkreetsemaks ta läks,“ räägib kuulsa tervisetarga tütar. „Ema sai aru, et pehme jutt inimestele ei mõju ja ta hakkas otse ütlema, et panna inimesi tegutsema.“

Tütar tõdeb, et oli ka neid, kellele otseütlemine ei meeldinud. „Paljud ju ei taha endale tunnistada, et on ise enda või oma lähedaste hädades süüdi,“ ütleb ta. „Nemad ei taha teada, et abi saamiseks tuleb ennast muuta, vaid soovivad, et keegi nende elu nende eest korda teeks.“ Samas – need, kes olid valmis abi vastu võtma, oskasid Luule Viilma otsekohesust hinnata.
Luule Viilma jõudis nii abivajajaid vastu võtta kui ka oma teadmisi loengutel jagada. (Ingvar Luhaääre erakogu)

Aarma: õige vandumine on ikka see vene värk

Gunnar Aarma oli intellektuaal ja erudiit – vaimuinimene selle sõna kõige ehedamas tähenduses. Võiks arvata, et tema rääkis vaid väljapeetud väljendites, kuid võta näpust – Aarmagi valdas vägisõnade kasutamise kunsti, tema õppis selle ära, kui nende pere 1941. aasta juunis Siberisse küüditati.

Aarma on Ingvar Luhaäärele rääkinud, et esimene asi, mille nad Venemaal selgeks said, oli korralik vandumine. Kui Aarma traktorijaama brigadiriks kandideeris, olevat direktor uurinud: „A võ matjukatj umejete?! (Kas te ikka vanduda oskate?)“ „Ilma selleta ei liikunud isegi  hobune metsaveol, rääkimata naistraktoristidest, kelle kamandaja ma ka vahepeal olin,“ rääkis Aarma. „Kui neile „matte“ alla ja „joppe“ peale ei laotud, siis nad ei saanud aru, milles asi. Siis ei olnud kümnik tasemel.“

Eestlane ei oskavatki Aarma sõnul õieti vanduda. „Õige vandumine on ikka see vene värk, kui laod viis minutit järjest ühtegi sõna kordamata. Vaat siis antakse sulle diplom ja sa võid traktorijaama tööle minna. Nii et see asi tuli ära õppida. Tegelikult õpib inimene niisugused asjad harilikult isegi ära.“

Nõuka-aja nõiad olid vägevamad?

Erinevaid nõidu-selgeltnägijaid võrsub Eestis nagu orast kevadel, ent selliseid sügavalt tarku ja samal ajal väga värvikaid tegijaid nagu olid nõuka ajal Kaika Laine, Luule Viilmaa, Gunnar Aarma või Vigala Sass, pole justnagu juurde kasvanud.

 Ingvar Luhaäär tundis hästi kõiki nelja legendaarset sensitiivi, kuna kõik nad olid moel või teisel olnud seotud tema intuitiivteaduste kooliga, mis muuseas tähistab tänavu oma kolmekümnendat tegutsemisaastat. Luhaäär kirjeldab neid kui tavalisest märksa peenema energiatunnetusega, ometi ülimalt erinevaid inimesi.

„Näiteks Laine ei tahtnud vastu võtta neid, kes ei olnud ristitud, Sassiga oli jälle vastupidi – temal oli ristiusu jumalaga kana kitkuda,“ räägib kirjanik. Mõlemad aga olid võimelised ravima peaaegu kõiki haigusi kuni vähini välja.

„Gunnar Aarma puhul võib jääda mulje, nagu tema polekski olnud teab kui suur tegija – kaarte ei pannud ja inimestele nende elu ette ja taha ära ei rääkinud. Ent Aarma oli ju ikkagi eelkõige vaimne õpetaja, Eesti Osho,“ sõnab Luhaäär. Aarma pidas Intuitiivteaduste Koolis loenguid enam kui kümme aastat ja oli koos Luule Viilmaga kõige hinnatumaid lektoreid.

Samas leiab Luhaäär, et võrdväärselt tarku ja vägevaid tegijaid leidub meil praegugi – näiteks šamaan ning ruunitark Tiit Teras, magnetnaine Rita Värnik ja parapsühhiaater Ilmar Soomere. Need kanged sensitiivid jäävad aga paraku meedia upitatud tuleprooviselgeltnägijate varju.

 „Selgeltnägijasaated on seadnud asja pisut väärasse valgusse,“ leiab Luhaäär. „Kangelane on nagu see, kes on endas mõne nõiavõime fanaatiliselt välja on töötanud, olemata samal ajal üldse mingi vaimne isiksus. Mõnestki on selgelt näha, et ta on kergesti valmis oma võimeid ka kurjasti kasutama. Tõeline vaimne isiksus  sellistele „tuleproovidele“ ei lähegi. Aarma poleks kindlasti läinud!“

Küll aga kinnitab ka Luhaäär, et sensitiivsust on võimalik arendada.