Mis juhtus Hannes Võrnoga?

Eesti viimase jalaväekompanii Estcoy-17 koosseisuga Afganistanis missioonil käinud Hannes Võrno (46) soovis ennast proovile panna. Kuidas see tal õnnestus?
jaga
 37 kommentaari

Mais 2014, kaks nädalat pärast Hannes Võrno Afganistani missioonilt naasmist, tegi Priit Pullerits temaga intervjuu. Esimesena jäi Pulleritsule silma, et Võrno pole päevitunud. Lõunamaa päike peaks ju heleda naha kohe ära kõrvetama. Teise küsimusena vihjas Pullerits, küll pisut nöökamisi, posttraumaatilisele stressile.

Mõlemale küsimusele vastas Võrno nii, et tegelikult ta midagi ei vastanud. Diplomeeritud moedisainer, kuid eelkõige kreisiraadiost tuntud Võrno tegi seda, mida teiste naerutajad tavaliselt teevadki – varjavad iseenda tõelisi hirme ja arme.


Aga sel korral ei andnud Võrno intervjuud naljamehena, vaid elukutselise sõjaväelasena. Tal oli selja taga uus ja karm kogemus Helmandi provintsist. Ta oli pooleks aastaks jätnud oma pere – kaks teismelist poega ja elukaaslase – ja läinud sõtta.

Mis ohukoldes tegelikult juhtub, sellest „missil“ käinud valjul häälel ei räägi. Ei räägita ka põhjustest, miks sinna minnakse. Võib-olla tahab keskikka jõudnud mees end proovile panna, tunnetada oma piire ja taluvust?

Kui Võrno, hariduselt kergetööstuse toodangu kunstiline kujundaja, astus 2011. aastal kaitseväe teenistusse, hakkas ta juhtima staabi- ja sidepataljoni koosseisu kuuluvat teavituskeskust. See oli vajalik kannapööre nii Võrnole endale kui riigile. Kaitsevägi vajas positiivsemat kuvandit, sest tavaliselt jõuab kaitsevägi uudistesse siis, kui sõdurid on välismissioonidel surma või haavata saanud. Vaimuka ja terase meelelahutajana tuntud Võrno sobis seda kuvandit looma.

Võrno nimi kerkis eestlaste kõrvu 1993. aastal, kui ta hakkas koos Peeter Oja ja Tarmo Leinatammega tegema Kuku raadios saadet „Kreisiraadio“. Kuus aastat naerutati publikut raadios, 1999. aastal suunduti ETV ekraanile. Koomikute trio oli sama populaarne nagu „Tujurikkuja“ täna – nad olid naljakad, absurdsed ja kompasid oma naljadega inimeste maitse ja taluvuse piire. Võrnol kukkusid eriti hästi välja naiserollid, klassikaks on saanud ulja tuka ja valge punupatsiga Emås Ström.

Kõige tipuks viis rahvahääletus „Kreisiraadio“ trio serbia-hollandi-ingliskeelse lauluga „Leto Svet“ 2008. aastal ka Eurovisionile Serbias. Kreisiraadiolikku nalja Euroopas ei mõistetud – laul jäi 18. kohale, sellele pandi süüks labasust ja läbimõtlemata lavaesitust. Aga see näitas, kui suur võim on komödiantidel!

Tohutu publikumenu oli Võrnot selleks hetkeks juba aastaid saatnud. Pärast paljuvaadatud jutusaate „Kahvel“ hingusele minekut oli temast saanud uue menuki „Kes tahab saada miljonäriks?“ saatejuht.

Selles edutuules tegi ta seda, mida tuntud inimesed Eestis ikka teevad – ta kandideeris 2003. aastal riigikokku. Taas menukalt – ta sai ligi 3600 häält. Riigikogus püsis Võrno vaid pool aastat, siis astus välja.

Ametlikult heideti talle ette riigikogust puudumist ja samal ajal telesaate „Kes tahab saada miljonäriks?“ juhtimist. Võrno ei teinud hiljem saladust, et oli lihtsalt hääli korjavaks peibutuspardiks ning kavatsust riigikogus tööle hakata tal polnudki.

„Res Publica aegadel oli ta ikka üpris passiivne, kogu see tuntud isikute seltskond hoidis end väga vagusi alguses,“ meenutab tollal respublikaane nõustanud Allar ­Tankler.

Võrno turundusteenuseid osutava firma HVHaus käibed ulatusid neil aastatel miljonitesse kroonidesse. Tal oli võimalus end teostada – ta läbis reservohvitseride kursused, sai lipnikuks. 2008. aastal andis president Ilves Hannes Võrnole nooremleitnandi aukraadi. Selline mees sobis hästi kaitseväe maskotiks.


22. oktoobril 2013. aastal sõitis Võrno Estcoy-17 koosseisus pooleks aastaks Afganistani. See jäi viimaseks Eesti kompanii missiooniks Afganistanis. Kapten Võrno ülendati missioonil ajutiselt majoriks, sest vastavalt liitlaste sõjaväelistele traditsioonidele on pagunil tähtis roll. Võrno oli staabiohvitser, alluvaid tal polnud. Tema tööülesannete hulka kuulus välioperatsioonil peamiselt üksuse tegevuse kajastamine nii operatsioonidel kui patrullides. Kui sinna sattus ajakirjanikke või dokumentaliste, siis tuli ka neid saata.

Võrno käis teenistuse vältel Afganistanis põhibaasist Camp Bastionist väljas vaid ühe korra.

„Tegemist oli tavapärase operatsiooniga, kus kompanii rajas määratud piirkonda ajutise patrullbaasi. Estcoy-17 võitlejate sõnul oli tegemist rahuliku operatsiooniga, kus märkimisväärseid lahingkontakte ei olnud,“ sõnab kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja Vallo Toomet.

Temaga koos missioonil olnud sõdur meenutab, et sellest käigust Võrnole piisas. Pärast seda püsis Võrno kindlate müüride vahel ja muudkui kirjutas, kummardunud laua kohale.


Kui Hannes missioonilt 10. mail 2014. aastal naasis, olid tal Ämaris vastas elukaaslane Häli Veskaru ja kaks poega. Kaitseväe kodulehel on sellest kohtumisest foto – kõik neli näivad tõeliselt õnnelikud. Vastas on ka vana sõber Tarmo ­Leinatamm, Hannesel oli hea vana kamraadi näha.

Vähk oli selleks ajaks Leinatamme jõuliselt laastanud. „Hannes jäi temaga lõpuni, käis vaatamas isegi hooldushaiglas, kuhu nii mõnigi teine lähedane inimene pelgas tulla. Aga tema ei peljanud midagi,“ on Tarmo Leinatamme lesk Siiri selle eest tänulik. Need olid ajad, kui nad omavahel palju suhtlesid. Siirit ja Hannest ühendab veel ka noorusaeg – mõlemad on pärit Rakverest ja käisid samas koolis. Aastate jooksul sai Siirile selgeks, et väärtushinnangud on Hannesel paigas. Siiri usub, et Hannesele on üliolulised tema pojad ja pere. Just Hannes oli see, kes tahtis Siirit ja Tarmot pärast lahkuminekut uuesti kokku viia.

„Tema tahtis meid lepitada, taas kokku viia, suur süda on tal. Ta on ka tundlik, õrn hing on tal tegelikult,“ mõtiskleb Siiri. Aga lisab veel vaikselt ühe lause:

„Minu arust ta murdus Afganistanis. Seda oli talle lihtsalt liiga palju.“

Siiri ei ole ainus, kes nii väidab.

„Kui Hannes missioonilt tagasi tuli, oli ta muutunud mees,“ ütles Hannes Võrno poeg Joosep kaks aastat tagasi LPs ilmunud intervjuus.


Mis juhtus Hannesega Afganistani missioonil?

Eesti viimase Afganistani-üksuse Estcoy-17 ülem Viljar Laaneste ei mõtle kaua, kui Hannes Võrno jutuks tuleb. „Hannes Võrno oli ikkagi asjas sees, ta sai sealt kogemuse ja emotsiooni, ta nägi, mida tähendab sõda, kui oled seal lähedal...“

Kuivõrd sõda mõjutab inimest, kes ei ole väljaõppinud sõjamees?

„Hannes Võrno saadeti Eesti riigi poolt tegema tööd, mida kaitseväelaselt eeldatakse. See kogemus kindlasti teda mõjutas. Sõda on siiski negatiivse alatooniga asi, see oli õpetlik. Pani teda kindlasti maailma laiemalt nägema,“ ütleb Viljar Laaneste.

Sel ajal, kui Võrno teenis Afganistanis, sai teenistuse jooksul haavata üks Estcoy sõdur. Tänaseks on ta täielikult taastunud ning on praegugi teenistuses.

Laaneste peabki sõjakogemuse juures oluliseks, et hakkad elu nägema teise nurga alt. Näiteks kui Camp Bastioni tuli esinema Winny Puhh, astus enne moosekante lavale Võrno ja luges ette reeglid, mida tuleb teha õhurünnaku, maad mööda läheneva rünnaku või muu ohuolukorra puhul.

Võrno rääkis sõjakogemusest ka ühes intervjuus pärast Afganistani. „Seal võid olla kogu aeg sihtmärk. Kuna kõik olid koondunud Camp Bastioni, sest muud väiksemad kontrollpunktid olid ümberringi järjest suletud, siis Talibani propaganda hommikust õhtuni ainult seda kireski, kui palju nad on meie baasi pommivestiga tüüpe sisse smugeldanud ja kui palju neil on kavas rakette lasta. Paar raketti nad lasidki, nii et pinge oli kogu aeg ebamugavalt olemas.“
Neinar Seli juubel
Foto: Anton Klink


Pärast missiooni toimusid Võrno elus suured muutused. Pool aastat hiljem suri hea sõber Tarmo Leinatamm, sellest pool aastat hiljem lõppes pikk kooselu poegade ema Häliga.

Mullu juunis näitas Võrno (ikka veel kaitseväe staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse ohvitser) end uuest küljest. Ta kritiseeris Facebookis avalikult pagulaste vastuvõtmise kava, nimetades põgenikke muu hulgas „murjaniteks“ ja „metsalisteks“.

Kaitseminister Sven Mikseri meelest kahjustas Võrno kaitseväe mainet. Ta pidas seda Võrno poolt „erakordselt ebaprofessionaalseks käitumiseks“.

„Mees on liimist lahti,“ leidsid inimesed, kes Hannes Võrnot päevast päeva nägid. Keegi neist ei kasuta sõna „posttraumaatiline stress“, kuid sõjakauge inimene mõtleb sellele kohe. Kas sõja nägemine muutis meest?

Möödunud aasta oktoobris teataski Võrno, et lahkub tegevteenistusest. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras autasustas Võrnot kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga.

Karl Kermes, püstijalateatri Point juht, viis Võrno ja Oja sügisel rändetendusega „Eesti 99“ Eesti tuurile. Eesti linnades anti 46 etendust. Need läksid Kermese sõnul edukalt. Kermeski pani tähele, et Hannes on muutunud, kuid tema arvates pole põhjuseks Afganistan, vaid need on „lihtsalt elu verstapostid, kui häälestutakse ümber.“

„Hannes on tore ja südamlik inimene, kui midagi tema elus kehvasti on, siis on see perekonna lagunemine,“ arvab Kermes. Tuuri ajal rääkis Võrno ka Afganistanist, kuid need lood olid pigem lõbusad.

„Need olid lood, mismoodi elu seal käis. Samas, sõjas käimine, sõjaga kokkupuutumine – see võib avaldada mõju,“ ütleb Kermes. Kui mõnele inimesele tundub, et Hannes on muutunud, siis võib-olla on põhjus selles, et Võrno ei kanna maske – ütleb nii, nagu tunneb.

„Isegi kui tema elus on madalseise, siis Hannes on see, kes nendest välja tuleb,“ ütleb Kermes.

Paar aastat vanem kooliõde, moekunstnik Lee Reinula ütleb, et Hannes on isamaaline, oma rahvusest lugupidav, selge ja julge ütlemisega, kompromissitu mees. „Kui ringi vaadata, siis selliseid pole palju. Ta võib küll paljusid asju korraga teha. Ja süda on tal õige koha peal,“ lisab Reinula.

Kõige ootamatum oli aga Võrno teade, et ta kandideerib olümpiakomitee presidendiks.

„Ta on suur mees, tahab end proovile panna,“ mõtiskleb sellise käigu üle üks Võrno tuttav. Võrno saab osaleda vaid juhul, kui tema kandidatuuri on üles seadnud vähemalt 15 EOK liiget. Tähtaeg on ülehomme, 18. märts.

Hannes Võrno ise endast rääkida ei taha. Ta teatab, et viibib Lähis-Idas.