Vastukaja: elu Viru vanglas pole lillepidu Samal teemal: Margus Martin “Pühad toovad vanglasse hirsipudru kõrvale verivorsti” (23. detsembri 2017 Virumaa Teatajas)

Virumaa Teataja
22. märts 2018, 1:35

Viru vangla.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Jutt, et tänapäeva vangistus on kui muretu jalutuskäik, on mõeldud tavakodanikule. Tegelikult on vangla piinamisasutus, kus inimest tahtlikult sandistada üritatakse, ametnikud saavad sellest mingil moel omapärase rahulduse ning ainuke rõõm nende masendavas ja kibestumist tekitavas elus on kahjurõõm.

Jalutamas käime katusel olevas boksis, kuhu mahub ainult umbes 15 inimest, aga peab mahtuma ligi 40. Pealegi on seal veel eluohtlik, sest kaamerate taga pole kedagi, kes meid jälgiks, ja kui kellegi tervisega midagi juhtub, pole abi loota. Päev algab kell 6 ja uksed suletakse 19.50. 2018. aastast on elekter kambrites keskööni, aga enne seda oli kella 22-ni. Mainiksin siinkohal ka kohe ära, et tänu öösel põlevale laelambile on öösel kamber valgem kui päeval, ja arvake, kas see hakkab tervisele. Saab isegi öösel raamatut lugeda ja kirja kirjutada. Päeval seda kahjuks teha ei saa, kuna päevavalgus ei pääse kambrisse.

Vangladirektor Anu Möldri jutt, et filmid lastakse tavaliselt lõpuni vaadata ja alles siis lülitatakse vool kambrist välja, on sulaselge avalikkusele valetamine, sest sellist asja pole mitte iialgi lubatud. Alates Möldri ametisse asumisest hakkasid kahanema sportimise võimalused ja praegu ütlevad ametnikud, et spordisaal pole enam kinnipeetavate jaoks. Terviseteenus on tõesti oluliselt teistsugune kui tavakodanikel. Nimelt tuled tervena ja lahkud sandina. Ise tulin tervena ja lahkusin sedasi, et nägemine oli aastaga väga palju halvenenud, mõlemas põlves oli artriit koos ägeda lihasepõletikuga, astmahoog oli öösiti nii äge, et elu jooksis silme eest läbi, ja lõpetuseks sain veel näkku ägeda psoriaasi, millega pean elama nüüd elu lõpuni. Ka jutt, et sööme kohati tervislikumalt kui inimesed väljaspool vanglamüüre, on ametnike lausjura. Inimestel on pidev ainete puudus, hommikuti on enamikul veresuhkur madal, pidev näljatunne võtab silme eest lausa võbelema. Väide, et suitsetamine on ametnike seas vähenenud, vastab tõele, sest enamik suitsetajaid on suitsetamiskeelu tõttu töölt lahkunud, nii et suureks probleemiks on muutunud krooniline valvurite puudus. Probleem on lausa nii suur, et suhteliselt tihti peavad nii osakonna juhid kui ka kontaktisikud tulema valvuri kohta täitma, jättes sellega oma töö sootuks unarusse. Lükkan ka selle väite ümber, et vanglasse saabunuga hakatakse kohe personaalselt tegelema. Seal ei huvita reaalselt kedagi, miks sa seal oled või mida vajad, mitte mingit suitsetamisest loobumise nõustamist ei toimu ja sellekohast ravi pole keegi kunagi saanud. Pakutakse ainult suitsuvorsti, kui sa jätad suitsetamise maha.

Mis puudutab nüüd seda igakuist kinnipeetavatele kuluvat raha – 1400 eurot ühe kinnipeetava kohta –, siis arvan, et enamik inimesi on minuga ühel nõul, et sellise summaga elab vabaduses väga head elu.

Selle jutuga tahan küsida, kuhu see summa kõik kulub. Kas tegu on rahapesuasutusega?! Või kogu see raha kulutatakse sellele mõttetule personalile? Viru vanglas on niisuguseid töötajaid vist ligi 300. Kogu vanglasüsteem on loodud selliselt, et vangla ise oma paranoiliste piirangutega soosib vanglasisest kuritegevust. Tavalisest taskuvargast saab seal röövel, joodikust narkar ja kaklejast mõrtsukas.

Viru vanglast vabanenu