enemaal on paar sotsioloogilist instituuti, mis tegelevad muu hulgas ka igat masti protestiürituste uurimise ja kaardistamisega. Nende uurimisandmed näitavad, et juba mitu aastat järjest leiab Venemaal igal aastal aset 450–500 juhtumit ehk siis üle ühe protestiaktsiooni päevas.

Enamasti on rahva rahulolematus seotud sotsiaalmajanduslike põhjustega, poliitilisi proteste on harva. 2018. ja 2019. aastal kasvas silmanähtavalt just rahulolematus seoses polikliinikute ja haiglate sulgemisega.

2017. aasta jaanuaris otsustas valitsus optimeerida meditsiini finantseerimist, mis praktikas tähendas, et Venemaa meditsiinisüsteemi rahastamist kärbiti 40 protsenti. Loogilise tulemusena tabas Venemaad mõne aja pärast haiglate, polikliinikute ja eriti velskripunktide sulgemise laine.

Venemaal on veel elus nõukogudeaegne süsteem, kus perifeersetes väikestes asulates pole arsti, vaid on madalama kvalifikatsiooniga velsker, kes suudab anda hädaabi ja raskemate juhtumite puhul kutsub välja n-ö sanitaarreise, kus haige viiakse kas kiirabibussi või helikopteriga rajoonihaiglasse.

See optimeerimine hakkab ennast tunda andma eriti nüüd, kui Venemaal on ametlikult tunnistatud, et ka neil võib tekkida ulatuslik epideemia.

Kõik koroonaviirusega seotu on Venemaal ääretult segane. Riiklik meedia on kuude kaupa väitnud, et Venemaal viirus ohtu ei kujuta, see on vaid Euroopa probleem ja üleüldse on gripp palju ohtlikum kui koroonaviirus (kas tuleb tuttav ette?).

Ametlik statistika näitas, et nakatunute arv on väike. Siis aga pidas president Vladimir Putin televisioonis kõne ja teatas üleriigilises pöördumises, et asi on siiski tõsine ja kuulutas välja vaba nädala. Pärast seda suurenes ametlik koroonaviirusega nakatunute arv umbes kaks korda ja ilmusid ka esimesed teated surnutest.

Eilse seisuga oli riigis ametlikult haigestunuid umbes 800. Venemaa on riik, kus ametlikku juttu eriti ei usuta ja nii on ka seekord. (vt Vikki Perijainen: Putini koroonavaled)

Palju vähem on aga arutatud, kuidas võiksid praegu nii valitsuses vastu võetud otsused kui ka riigiduumas kiirkorras arutamiseks sisse visatud eelnõud tegelikkuses töötada.

Üks Venemaa tunnusjoon on käärid reaalsuse ja ametliku kuvandi vahel. Väga tihti jääb mulje, et selleks kutsutud ja seatud otsustajad lähtuvad oma tegemistes ennekõike viimasest.

Venemaa meditsiin oli kehvas seisus juba enne 2017. aastat. Suurtes ja jõukates linnades – Moskvas, Peterburis, Novosibirskis, Tjumenis jne – pole olukord halb, eriti kui inimesel on võimalik meditsiiniteenuste eest maksta.

Arvestada tuleb aga sellega, et vähemalt pool Venemaa 145-miljonilisest elanikkonnast elab linnades ja väikeasulates, kus meditsiiniteenus jätab isegi nõukogude aja standardite järgi tugevasti soovida. Kui rajoonihaiglad, kus vett hoitakse plekktünnides, on enam levinud Siberis ja Põhja-Kaukaasias, siis üksikpalatite puudumine või viletsad hügieenitingimused on Venemaa väikeasulate haiglate krooniline häda.

    Riiklik meedia on kuude kaupa väitnud, et Venemaal viirus ohtu ei kujuta, see on vaid Euroopa probleem.

Sellistes kohtades on tihti puudus nii isikukaitsevahenditest kui ka esmastest medikamentidest. Lisaks on perifeersetes meditsiiniasutustes Venemaal puudus personalist. Palgad on väiksed ja provintsiarsti elukutse on kõike muud kui prestiižne.

Venemaal kujuneb suureks probleemiks elanikkonna üleviimine kodutöö režiimile. Venemaal on umbes 60 protsenti elanikkonnast (regiooniti kuni 75 protsenti) tegev väike- ja keskmise suurusega ettevõtetes. Sealjuures on need valdavalt just valdkondades, mis nõuavad täielikuks funktsioneerimiseks inimestevahelist otsest suhtlemist.

Suur osa kohalikust ja asulatevahelisest transpordist on Venemaal just mikroettevõtete pärusmaa, kusjuures väga olulist rolli mängivad marsruuttaksod – minibussid, mis igal pool ringi vuravad. Ilma nende maršrutkadeta kukub igasugune inimeste liikumine nii linnades kui ka regioonides lihtsalt kokku.

Erinevalt Eestist on Venemaal kaubandusvõrgu – eriti toidu ostmise seisukohast – üks alustalasid väikesed poed. Seda iseäranis väiksemates kohtades ja eeslinnades. Need on küll väga mugavad, kuid viiruse levimise ajal on poepugerikud, kus inimesed üksteise selga hõõrudes järjekorras seisavad, pigem ohtlikud kohad. Samas annab selline jaekaubandus sissetulekut väga suurele hulgale inimestele.

Väga raske on Venemaal murda inimeste käitumisharjumusi. Viimastel aastatel on Venemaal tugevnenud veelgi inimeste harjumus veeta suur osa oma ajast kodust väljaspool. Teatud mõttes on siin põhjuseks ka see, et enamik Venemaa elanikkonnast elab ikkagi suurtes linnades.

Kesk-Aasiast lähtuv migratsioon, eriti Kõrgõzstani veresaunad, on toonud kaasa selle, et kõik kohad on sõna otseses mõttes täis odavaid n-ö aasia kohvikuid. Neile lisanduvad kohalike (ja Siberis hiinlaste) toidukohad ning praeguseks võib igasuguse sissetulekuga inimene lubada endale väljas söömist.

Eeslinnas elav ja pärast tööd maršrutkaga koju sõitev inimene käib tavaliselt mõnes sellises kohas söömas. Siia juurde tuleb panna arvukad pisikesed ja veel pisemad puhvetid, kus just mehed armastavad pärast tööd õlut libistada.

Peale selle on Venemaa provintsilinnades siiski elus nõukogudeaegne elulaad, kus peamine ajaveetmise moodus on nädalavahetuseti mõnes nooblimas kohalikus restoranis pidutsemine. Ilusama ilma puhul – nagu juhtub kindlasti ka Putini antud vabal nädalal – sõidab suur osa inimesi autotäite kaupa sõpradega rohelusse šašlõkki küpsetama. Kui on vaja seda elulaadi üleöö muuta, siis on see väga vaevaline ja piinarikas.

Ametliku info järgi on Venemaal koroonaviirus levinud enam-vähem üle riigi Tšetšeeniast Kaug-Idani. Arvud on aga väikesed: kui Jakutskis fikseeriti märtsi alguses ametlikult vaid üks nakatunu, siis kahe nädala pärast oli neid neli ja veel nädal hiljem kümme. Pole nagu suured arvud. Niimoodi mõtleb ka nähtavasti mingi osa elanikest. Üleüldse on Venemaal raske otsustada, kuidas koroonaviirusesse suhtuda, sest info on niivõrd vastukäiv.