Kortisool

Hormoonid (ka sisenõre, inkreet) on ained, mis osalevad rakkudevahelisel signaliseerimisel. Kõik hulkraksed organismid (ka taimed) toodavad hormoone. Nende ülesandeks on  kontrollida organismi paljusid funktsioone.

Inimorganismi hormoone tootvateks näärmeteks on hüpofüüs ehk ajuripats, kilpnääre, kõrvalkilpnäärmed, neerupealised, pankreas, munasarjad (naistel) ja munandid (meestel). Iga nääre vastutab erinevate hormoonide sünteesimise ja vereringesse nõristamise eest.

Hormoonid realiseerivad oma mõju sellega, et ühinevad koes, kus nad toimivad spetsiaalse valgulise retseptori kaudu, mis asub rakus või raku pinnal. Enamus rasvlahustuvaid hormoone, nagu näiteks steroidid, läbivad kergelt membraani ja seonduvad tsütoplasmas retseptoriga.

Kortisool ehk kortikosteroidne hormoon (C21H30O5) sünteesitakse neerupealiste koores. Ta kuulub steroidhormoonide hulka - tsüklilised süsivesinikud, mis kõik sünteesitakse kolesteroolist. Kortisool on organismis veresuhkru taseme, vererõhu, immuunstaatuse ja luude metabolismi reguleerijaks. Enamus veres ringlevast kortisoolist on seotud kandjavalkudega, vähem kui 10% ringleb vabana ehk bioloogiliselt aktiivsena.

Kortisooli avastasid Edward Calvin Kendall and Tadeus Reichstein 1937. aastal. Kortisooli ja teiste neerupealiste koores tekkivate hormoonide uurimise eest said Kendall, Reichstein ja Philip Showalter Hench 1950. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Seda teatakse ka kui stressihormooni, sest stress vallandab ajus ahelreaktsiooni ja algab hormoonide eritamine, mille ülesandeks on anda neerupealistele käsk kortisooli (ja adrenaliini) tootmiseks. Keha reaktsiooni eesmärgiks on enda ette valmistamine eeldatavaks ohusituatsiooniks.

Kui keha paneb end põgenemiseks või võitluseks valmis, siis on selge, et saavutusvõime paraneb.  Stressihormoonide hulga suurenemine veres aktiveerib ja kaitseb. Näiteks muunduvad kortisooli mõjul valgud ja rasvad süsivesikuteks, mida kasutatakse energia ning jõuvarude kiireks juurdetootmiseks või taastamiseks. Kortisool suurendab söögiisu ja liikumisaktiivsust ning parandab mälu. Samaaegselt mõjub kortisool stressreaktsiooni ajukeskustele, pärssides ahelreaktsiooni käivitavate hormoonide eritumist. Seega toimib tagasisidemehhanism, mis lõpetab stressiolukorra, kui vajadus selleks möödub, või viib inimese reaktsiooni vastavusse tegeliku olukorraga. Stressihormoonidel on suur osa ka une- ja ärkveloleku rütmi tagamisel. Vere kortisoolitase langeb päeva jooksul ja saavutab oma kõrgpunkti kuue ja kaheksa vahel hommikul, valmistades inimest ette päevaseks tegutsemiseks.

Halba teeb inimesele aga pikaajaline stressiseisund. Samad mehhanismid, mis kaitsevad keha lühiajaliselt, võivad teda kahjustada, kui nad mõjuvad liiga kaua. Kui tegelikku vajadust aktiivsuseks ja energiakuluks ei ole, siis stressihormoonide kõrge tase soodustab rasvade ladestumist kudedesse ning aterosklerootiliste muutuste teket pärgarterites. Vererõhu kõrgenemine suurendab veresoonte ummistumise ohtu ja koormab südamelihast. Kestev ja liigne stressihormoonide toime pärsib ka immuunsüsteemi, nõrgestades organismi vastupanuvõimet nakkustele. Püsivalt suur kortisoolisisaldus võib kahjustada ajurakke, eriti piirkondades, mis on seotud mälu ja tähelepanuga. Samuti võib lakata paljunemisorganite töö, mis võib viia nurisünnituse või ajutise viljatuseni.

On leitud, et suurel osal depressiooni all kannatavatest inimestest on vere kortisoolitase kõrge ning neid iseloomustab puudulik tagasisidemehhanism. Nende organism on pidevas valmisolekus, ilma et selleks oleks tegelikku vajadust. Stressihormoonide toimega võib seletada selliseid depressioonitunnuseid nagu isutus, unehäired ja keskendumisraskused. Tõeliselt tugevad vapustused võivad põhjustada stressihormoonide eritumist käivitavate ajukeskuste ülitundlikkuse, mistõttu isegi toimiv tagasisidemehhanism ei suuda peatada hormoonide liigtalitluse püsimist.

Kortisooli tase võib olla tõusnud Addisoni tõve, Cushingi sündroomi, hüpopituitarismi (ajuripatsi vaegtalitus), adrenaalse hüperplaasia ja neerupealise kasvajate, aga ka stressi, ägeda infektsiooni, tugeva valu, suhkruhaiguse ja südameinfarkti korral. Hormoonitaset võivad mõjutada veel rasedus või östrogeenravi.

Addisoni tõve korral on mõne teise haigusliku seisundi tõttu neerupealiste töö häiritud nii, et nad toodavad liiga vähe kortisooli. Enamasti on süüdi autoimmuunsed haigused, mille puhul organism ründab omaenda kudesid. Haigus esineb vaid ühel inimesel 100 000. Haiguse tunnusteks on: isu kadumine ja üldine nõrkus, suurenenud nahapigmentatsioon, madal vererõhk, kõhuvalu ja oksendamine, lihase- ja liigesevalud, meeltesegadus. Haigus on eriti ohtlik neile, kui nad põevad lisaks mõnda teist haigust. Raviks kasutatakse loomulikke või sünteesitud hormoone, selle tõve puhul peamiselt kortisooni, mida alguses antakse veenisiseselt, seisundi paranedes aga suu kaudu. Haigust pole võimalik ennetada.

Cushingi sündroomi puhul toodavad neerupealised liiga palju kortisooli. Tekkimise põhjuseks on enamasti ajuripatsi või neerupealiste kasvaja, aga kortisoolisisaldus võib tõusta ka hormoonide manustamise tõttu. Ka see haigus on suhteliselt haruldane  - 1 juhtum 100 000 inimese kohta. Kehas toimuvad muutused on järgmised: kehakaalu suurenemine koos rasva ebanormaalse ladestumisega (“kuunägu”, “härjaturi”), lihaste kõhetumine jäsemetel, naha õhenemine, naistel näo karvkatte kasv, lastel kasvuhäired (sest liigne kortisool piirab kasvuhormooni nõristamist). Ravi sõltub sümptomite raskusest. Varasematel aegadel oli raviks ajuripatsi täielik eemaldamine, nüüd võimaldab tehnika määrata kasvaja asukohta täpsemalt.

Kui tegemist pole tõsise haigusseisundiga, saab ka inimene oma eluvalikutega kortisooli taset veres mõjutada. Kortisooli võivad vähendada näiteks järgmised abinõud ja toimeained: magneesiumi manustamine pärast aeroobset treeningut (populaarne kulturistide hulgas), omega 3 rasvhapped, c-vitamiin, must tee, muusikateraapia, massaaž, seksuaalakt ja naermine. Kortisooli taset võivad tõsta kofeiin, magamatus, pikk ja raske treening, läbipõlemine, anoreksia ja igapäevane reisimine.

Sünteetiliselt toodetud kortisooli kasutatakse mitmete haigusseisundite raviks. Lisaks Addissoni tõvele aitab kortisooli manustamine põletikuliste ja reumaatiliste haiguste, samuti allergia puhul. Kortisooli sisaldavat kreemi kasutatakse mitmete nahaprobleemide - põletike, löövete ja ekseemide korral.


Abrahams, P. (2005) Pere terviseentsüklopeedia. Tallinn: TEA.
http://en.wikipedia.org/wiki/Cortisol 25.02.2011
http://nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1950/index.html 25.02.2011
Lehtme, R. www.kliinikum.ee/yhendlabor/Kasiraamat/.../Kortisool.pdf 25.02.2011
Prigent H., Maxime V., Annane, D. (2003) Clinical review: Corticotherapy in sepsis http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC420022/ 25.02.2011
Šlik, J, PhD. (2001). Miks meile on vaja stressihormoone? Eesti Päevaleht
Tuvikene, A, PhD. Loengumaterjalid. www.zbi.ee/alo/loengud/pdf/endokriin.pdf. 25.02.2011