Kahtlemata on meie seas palju vallalisi naisi, kes pärast väsitavaid õpinguid või raskeid tööpäevi voodisse heidavad ja unistavad kellestki, kes neid koduuksel tervitaks, üllataks, kellele oma muredest ja rõõmudest rääkida ja kelle kõrval ajataju lihtsalt kaob.

Tänapäeval paraku prints valgel hobusel ise maja akna alla serenaadi laulma ei tule. Ning kui otsid kaaslast, ei jäägi muud üle, kui haarata enda kaasaegne nutitelefon, laadida alla endale popp Tinderi kohtinguäpp, kus kaaslase võid leida kõigest vaid mõne swipe'iga. Usu või mitte, aga minu jaoks kujunes see potentsiaalne muinasjutt tõeliseks õudusunenäoks.

Olen ise 29-aastane, töötan iluvaldkonnas ning loomulikult lahkun ma igal hommikul kodust hoolitsetud, ilusa välimusega. Hiljuti sõbrannadega hubases vesipiibu baaris veini saatel tiksudes moosisid sõbrannad mind kasutama Tinderit, kuna olen juba poolteist aastat vallaline olnud. Olin nii kahevahel, kuid siis mõtlesin, et mis mul kaotada, tühja kah! Lets do it!

Paari päeva jooksul leidsin juba väga sümpaatse noormehe, kellega oli põnev rääkida ning tundus, et jututeemad ei saagi otsa. Imetlesin ta pilte, sest tegu oli aktiivse sportliku, pika noormehega ning kuna minu tööks on inimeste ilusaks tegemine, siis mu silm lausa puhkab, kui mees ajab habet või piirab seda kenasti ja oskab hea välja näha. Õhtuti uinudes vaatasin ta pilte, ja mõtlesin lihtsalt: «Wow, kas tema võibki see õige olla?»

Pärast mitmekümneid virtuaalseid, kuid väga meeldivaid vestlusi otsustasime lõpuks kokku saada. Üldiselt olen ma ise aktivist ning kohtingute planeerija, ent seekord andsin ohjad tema kätte. Ta pakkus välja, et võiksin talle külla tulla, degusteeriks häid veine ja sööks maitsvaid snäkke, samal ajal saaks teineteisega veelgi paremini tuttavaks. Ühtlasi pakkus ta välja, et tuleb mulle ise järele! Milline džentelmen, ohkasin kiitlevalt. Andsin enda välimusele parajasti viimase lihvi, kui ta helistas ja teavitas, et on kohal.

Rõõmsa kontsaklõbina saatel astusin toauksest välja ning läksin seisva maasturi juurde. Ning siis see juhtus! Korraga vaatas mulle otsa paksu õllekehaga meesterahvas, kelle juures oli tappev higihais ning kelle nägu kaunistas suuremat sorti habe. Mul oli kohati raskusi leida sarnasusi isiku vahel, keda ma Tinderis nägin ja kellega ma praegu kohtusin.

Viisakusest istusin autosse ja sõitsime tema poole. Proovisin terve tee silmsidet vältida ning kui vestlesime vaatasin lihtsalt autoaknast välja. Ma olin täiesti šokeeritud, ehmunud ning kõik liblikad mu kõhus surid.

Kui me tema poole jõudsime, sättisin koheselt end mugavalt köögilaua taha istuma ja palusin veini, lootuses, et pärast paari pokaali tekib ka mul julgus vestluspartnerile otsa vaadata. Imeväel paar julgustavat pokaali rahustas mu sisemise tormi ning üritasin silmsidet hoides vestlust alustada. Mõtlesin, et okei, on mis ta on, aga see-eest võib ta olla marulahe inimene! Alati ei peagi ju füüsiline klapp olema kõige tähtsam või kohe olemas, kuid ehk meie vahel on hoopis särtsu ja tuld?

Paratamatult on nii, et kui asjad allamäge lähevad, siis nad hakkavadki minema. Meie vestlus kujunes ühepoolseks, sest noormees armastas vaid endast rääkida. Kui proovisin mõne sõna sekka öelda, kehitas ta õlgu ja jätkas, nagu poleks mind kuulnudki.

Naerusuiselt edvistas ja eputas ta vahetpidamata, kuidas tema on sõitnud maailmas kõikide autodega ning Eestis ei oska keegi nii hästi sõita kui tema. Ma ei saanudki aru, mis tööd ta täpsemalt tegi, kuid sain aru, et dividendid on talle elus kõige tähtsamad, sest neid mainis ta kaunis sageli ja uhkeldas tulevaste suurte väljamaksetega. Nüüdseks oli siililegi selge, et selles vestluses jään mina kuulajarolli. Ent rusuvad mõtted mu peas ei andnud kuidagi alla: «Kas ma olen talle psühhiaater, psühholoog, ema või isa? Kas esimene kohting peabki olema selline ühepoolne praalimine?»

Kui juba jutuks läks, otsustas ta üles kaevata oma mineviku luhtaläinud suhte ja rääkida oma eksgirlfriendist, kes oli tema sõnul see ainuõige eluarmastus. Ta jutustas pika loo nende suhtest ning tunnistas ühtlasi, et ise oli loll, et tüdrukul minna lasi. Selleks hetkeks hakkasid mu peas keerlema vaid mõtted, kes ometi esmakohtingul oma mustas pesu hakkab sorima?

Ent sellega polnud veel tema jututeemad lõppenud. Peagi uhkeldas ta enda erinevatest seksisõbrannadest, kes aeg-ajalt tema voodit soojendamas käivad ja kuivõrd võimas on koos nendega klubis pidutseda, sest nii kerge vaevaga saab siis eemal hoida teda ihaldavaid naisi.

Kogu tema jutt oli selleks hetkeks juba minu mõttemaailma täiesti errorisse löönud, peas jooksid vaid mõtted, et saaks siit vaid kiiresti ära ning viisakalt ma palusingi, et ehk ta saab mu koju ära viia. Kuna ta ise alkoholi tol õhtul ei tarvitanud (mis on tõepoolest väga raskendav asjaolu sellisele käitumisele, sest kui ta oleks joonud, siis võibolla oleks kogu sellest virvarist aru saanud), oli ta mõistagi nõus.

Kui ma oma kodus end voodisse pehmete tekkide ja patjade vahele pikali heitsin, tundsin suurt heameelt ja kergendustunnet, et see õudus lõpuks ometi läbi sai. Vajusin tol õhtul eriti magusasse unne ning päikesepaistelisel hommikul sooja kohvi nautides näis eilne juhtum kõigest halva unenäona. Kuni hetkeni, mil telefoni saabus sõnum ja ei kelleltki muult kui TEMALT!

Ta kirjutas, et talle väga meeldis eilne kohtumine ning sooviks veel kohtuda. Vastasin konkreetselt eitavalt, millele järgnes sõnum: «Mis juhtus?»