Ajateenija süda jäi seisma, kuna kaitseväe õppusel süstiti talle aegunud ravimit

Markuse* terviseportaalis on märge, et möödunud aasta Kevadtormi ajal tema süda seiskus. EKG-aparaat näitas tavapärase siksaki asemel sirget joont.

• Ajateenija Markuse süda seiskus 2023. aasta Kevadtormil õppusel, kui talle ekslikult manustati aegunud anesteetilist ravimit soolalahuse asemel.

• Noormehe ümber olnud kaheksa inimest, sealhulgas ajateenijast parameedikud, ei märganud viga õigeaegselt.

• Sõjaväepolitsei lõpetas juhtumi uurimise 2023. aasta septembris ning kaitsevägi on lubanud kompenseerida võimalikud tulevikus tekkivad tervisekulud. Markus ei mõista aga, miks juhtunut maha vaikiti.

See polnud ootamatu terviserike, vaid Markuse veeni voolas ekslikult vale ravim, mis oli pealekauba aegunud.

„Tema ümber oli umbes kaheksa inimest, ei oskagi öelda, kes midagi valesti tegi,“ tõdeb Ekspressiga rääkinud ajateenija-parameedik, kes oli tol päeval, 2024. aasta 15. mail Kevadtormil.

Sõjaväepolitsei lõpetas juhtumi uurimise mullu septembris. Õnnelik õnnetus, mis toimus mitme halva asja kokkulangemisel.

Kuid mismoodi sai üldse juhtuda, et harjutamiseks sattusid parameedikute kätte ohtlikud ravimid?

Markus on tavaline ajateenija, kes alustas oma teenistust 2023. aastal. Ta teenib miinipildurina oma aega 11 kuud ja on Kaitseväe eluga enam-vähem rahul. Noormehel on ambitsiooni tegutseda ja ta tõuseb jaoülemaks. Kevadtormi õppus Viljandimaa metsade vahel on Markusele teenistuse viimane ja ta tahab sellest maksimumi võtta.

Nagu õppustel ikka, peavad mõned sõdurid saama mängult haavata, et simuleeerida päris lahingukogemust. Markus võtab harjutuse käigus „tule enda peale“, saab n-ö vigastada ja parameedikud viivad ta 15. mai hommikul rindejoonelt tagalas asuvasse sidumispunkti. See on seatud sisse viis meetrit laia ja kakskümmend meetrit pikka telki. Sinna on paigaldatud ahjud, kanderaamid ning virnadena kohvreid ja kaste, milles kõiksugu meditsiinilisi tarvikuid. Telgi esimeses osas on raviala lihtsamate juhtumite jaoks, erakorralise meditsiini osa asub tagapool. Markusel on õppuse stsenaariumi järgi seesugune vigastus, et ta viiakse erakorralise meditsiini alale.

Markuse ümber toimetavad temavanused noored, 8- ja 11kuulise väljaõppega ajateenijatest parameedikud. Nende tegevust juhendavad tsiviilarst, üks kaitseväe linnaku vastutav õde ning juhendajast veebel. Täpselt nagu kord ette näeb.

Õppuse mõte on õppida midagi uut. Markuselt küsitakse, kas ta oleks nõus, et noored parameedikud harjutavad tema peal kanüüli veeni sisestamist. Õppuse lõpp juba paistab, ja kuna seda protseduuri polnud Markus varem läbi teinud, on ta päri.

Kanüül sisestatakse veeni, et simuleerida reaalset ohuolukorda. Vere asemel kasutatakse aga inimesele ohutut naatriumkloriidi lahust ehk soolalahust.

Keegi Markuse ümber sagivatest parameedikutest ulatab süstla, seal sees olev sisestatakse kanüüli, Markuse südamemonitor näitab rahulikku pulssi.

Ta lebab rahulikult raamil, kuid tunneb siis äkki, et jalad kisuvad krampi ja muutuvad kangeks. Kell on 11.21.

Midagi on valesti. Markus püüab sellest märku anda, kuid sõnad ei taha suust kuidagi välja tulla. Kosta on ainult mõminat. Viimase jõupingutusena püüab ta näidata pöial-all märki ja viibata sõrmega kõhu poole, sest hetkeks tundub, justkui hammustaks valu sealt.

Arstid-parameedikud tema ümber saavad aru, et midagi on väga-väga valesti. Algne paarisekundiline segadus, miks sõdur komejanti teeb, asendub tegutsemishooga. Osa inimestest Markuse ümber nutab või tardub soolasambaks. Kaitseväe õde ja tsiviilarst asuvad Markust elustama, keegi hüüab: „Adrenaliini, kohe!“ Markuse südamemonitor näitab asüstooliat. See on südameseiskumise tõsiseim – ja sageli pöördumatu – vorm.

Markus ise mäletab hetki, mil teised pidasid teda juba teadvusetuks. „Kujuta ette, et sa vaatad filmi ning seda suumitakse välja. Kõik jäi järjest kaugemale, ümberringi oli tühjus,“ kirjeldab noormees Ekspressile, mida sel hetkel nägi. Tal tekkis hirm, et sinna raamile ta igaveseks lebama jääbki, seetõttu hoidis väevõimuga silmi pärani. Markus ei teadnud, kas ta neid enam muidu kunagi avada suudakski.

„Ma pole veel jõudnud elus piisavalt asju ära teha,“ meenutab Markus mõtteid, mis talle tol hetkel pähe turgatasid. „Mõtlesin oma väikesele vennale, perele ja tüdruksõbrale, keda ei tahtnud üksinda jätta.“

Ta ei suutnud enam silmi lahti hoida. Kuigi ta pole usklik, hakkas jumalat paluma.

Südamerütm puudus paar minutit. Kell 11.27 avab ta uuesti silmad.

Kaitseväe õde embab teda, teised rõõmustavad. Elustamise ajal kutsuti metsa kiirabi, kes viib noormehe Viljandi haiglasse uuringutele. Esialgu kahtlustatakse epilepsiat, kuid see ei leia kinnitust. Markus lubatakse samal päeval tagasi metsa õppusele.

Kaitsevägi aga peab paremaks ta siiski kohe Tartu Ülikooli kliinikumi täiendavatele uuringutele organiseerida.

Ka seal ei tuvastata midagi peale šoki juhtunust.

Pärast neljandat päeva kibeleb Markus juba metsa tagasi, sest õppusel ootab hindeline harjutus, kus jao edu sõltub tema panusest.

Lihaslõdvestit otse veeni

Mis siis ometi juhtus?

Sidumispunktis, kuhu „viga saanud“ Markus viidi, on mitmesuguseid ravimeid. Plastampullid ohutu füsioloogilise lahusega, aga ka klaasampullid erinevate aegunud ravimitega. Samuti valuvaigistavat morfiini ja traneksaamhapet, mis on verejooksu pidurdav aine.

Kaitseväe meditsiiniteenistuse tervishoiupoliitika juht Kersti Lea selgitab Ekspressile, et aegunud ravimeid kasutati varem väljaõppes ampullide avamise ja ravimi manustamise protseduuri õpetamiseks. See peab toimuma kontrollitud keskkonnas lektorite juhendamise all.

Aga aegunud ravim ei tohiks kunagi jõuda inimkehasse. Mitte kunagi.

Kuid just see Markusega juhtus. Markuse kanüüli voolas süstlast anestesioloogiline ravim lüstenoon.

See on lihaslõõgasti, mida kasutatakse näiteks selleks, kui patsienti on vaja hingamisaparaadi külge panna. Kuna ravim oli aegunud ja selle kogus süstlas arvestatud teadmisega, et see on soolalahus, mõjus see Markusele rängalt.

Markusega juhtunu toimus mitme halva asja kokkulangemisel.

Teine Ekspressiga rääkinud ajateenija-parameedik kirjeldab Ekspressile veel üht säärast õnnelikku õnnetust, kus tema sõber, arvates, et süstlas on soolalahus, pritsis endale janu kustutamiseks suhu aegunud ravimit.

Kohalolnud meenutavad, et ampullidele olid alati peale kleebitud sildid, mis vedelik täpselt ühes või teises ampullis on. Kuid silte ei olnud süstaldel. Nii võiski Markuse veeni jõuda süstla sisu, mis oli mõeldud vaid ampullide avamise harjutamiseks.

„See on nii oluline teada, kas kaitsevägi on nüüd midagi muutnud,“ sõnab ajateenija.

„Mahavaikimine murrab usaldust. Nendest teemadest tuleb rääkida,“ lausub teine.

Kersti Lea kinnitab, et kõik ravimiampullid on põhiõppest eemaldatud ja nüüd kasutatakse vaid füsioloogilise lahuse ampulle. „Lisaks on meditsiiniüksustes tõhustatud varustuse kontrolli, et varustus oleks igal ajahetkel korrektne ja nõuetele vastav.“

Ta rõhutab, et juhtunu on äärmiselt kahetsusväärne ja seda on analüüsitud mitme struktuuriüksuse poolt, et tulevikus sarnaseid olukordi vältida.

Kaitsevägi seda ei kinnita, kuid Ekspressiga rääkinud asjaosaliste sõnul lahkus mõni vastutav inimene selle eksimuse tõttu töölt. Nädal pärast Markuse juhtumit toimusid üle Eesti varustuse inventuurid, kus aegunud ravimid maha kanti.

Kohalolnute sõnul on nad palju arutanud, mis oleks Markusest saanud, kui arst ja õde oleksid olnud parasjagu telgist väljas, näiteks suitsu tegemas või kutsutud meditsiinipunktist eemale. Esmaabi põhitõde on kiirus: iga minutiga võib hapnikuvaegus põhjustada jäädavaid kahjustusi või muuta inimese elule tagasitoomise keerulisemaks.

„Meile õpetati üleüldse, et mitte mingisuguseid päris süstimisi inimesele ei tehta,“ lausub Tapal väljaõppe saanud ajateenija-parameedik. Miks otsustati Kevadtormil erand teha, on tema jaoks müsteerium.

„Aga mis siis, kui…“

Tänase seisuga Markusel intsidendi järel ühtegi terviseriket leitud ei ole. Kuid kaitseväkke tagasi minnes pidi ta maadlema traumakogemusega. Seal koikus lebades valdas teda hirm. „Kui minuga öösel midagi juhtub, kas keegi paneks tähele ja jõuaks abi anda?“ meenutab ta oma mõtteid.

See painav „aga mis siis, kui“ jälitab teda tänaseni.

Sõjaväepolitsei uurija oli Markusele öelnud, et kui ta valuraha soovib, pöördugu kohtusse.

Markus kaalus seda, kuid otsustas selle asemel jääda lootma kaitseväe esindajate suusõnalisele lubadusele, et selle sündmusega seotud tulevikus tekkida võivad tervisekulud kompenseeritakse talle.

Kersti Lea kinnitab Ekspressile, et tervishäire korral on Markusel võimalik teha taotlus. Seejärel uuritakse võimalikku seost tervisehäire ja selle juhtumi vahel ning siis otsustatakse, kas kulutused hüvitatakse.

„Jah, see oli inimlik viga. Aga kaitseväe kohustus on garanteerida, et seda inimlikku viga ei juhtuks,“ põhjendab ajateenijast parameedik, miks ta otsustas seda juhtumit Ekspressile kommenteerida.

Markus on tänulik, et kaitsevägi on saatnud teda mitmetele terviseuuringutele.

Praegu ootab ta ülikooli algust. Ta tahab Eesti kaitseväkke edasi panustada. Miks aga temaga juhtunu maha vaikiti, ei mõista Markus tänini.

*Markuse nimi muudetud.

Olukorra rekonstruktsioon on loodud Ekspressiga rääkinud mitmete pealtnägijate meenutuste pinnalt, sest delikaatsele isikuandmetele viidates Ekspressile juurdepääsu ametlikele materjalidele ei antud.