«Asitõendi. Stodders, ettevaatlikult, pane kindad kätte!»
Tähtsust tulvil, tõmbas Stoddart-West parimas kriminaalromaanistiilis kaunikesti
räpased kindad kätte ja võttis taskust Kodaki fotovoldiku. Sealt tõi ta kinnastatud käsi
ülima ettevaatusega esile määrdunud ja kortsus ümbriku, mille ta tähtsalt inspektorile
ulatas.
Ärevusega hoidsid poisid hinge kinni.
Craddock võttis ümbriku vastu asjakohase pühalikkusega. Poisid talle meeldisid ja ta
oli valmis samas vaimus kaasa mängima.
Kiri oli tulnud postiga, kuid sees polnud midagi, oli vaid paljas katkine ümbrik —
adresseeritud mrs. Martine Cra-ckenthorpe'ile 126 Elvers Crescent, London, N. 10.
«Näete?» ütles Alexander hingetult. «See näitab, et onu Edmundi prantslannast naine
o 1 i siin, — tahtsin öelda, see, kelle pärast kogu see kära on. Oli tegelikult siin ja kaotas
selle kuhugi. Nii see paistab olevat, eks. ..»
Stoddart-West sekkus vahele:
«Paistab, et tema oligi see, kes tapeti. Kas teie, sir, ei arva, et see lihtsalt pidi olema
tema seal sarkofaagis?»
Põnevusega ootasid nad vastust.
Craddock mängis kaasa.
«Võimalik, vägagi võimalik,» ütles ta.
«See on ju tähtis, eks?»
129
«Te ju lasete sellelt sõrmejäljed võtta, eks, sir?» «Muidugi,» ütles Craddock.
Stoddart-West õhkas sügavasti.
«Meil oli ropult õnne, ah,» ütles ta. «Just ine viimasel päeval siin.»
«Viimasel päeval?»
«Jah,» vastas Alexander. «Homme lähen ma paariks viimaseks koolivaheajapäevaks
Stoddart-Westide juurde. Stoddersi rahval on äge maja — kuninganna Anne'i* stiilis, eks
ju!»
«Williami ja Mary** stiilis,» ütles Stoddart-West. «Sinu ema ütles ju, et...»
«Mams on prantslanna. Inglise arhitektuuri ei tunne ta üldse.»
«Äga su isa ütles, et see ehitati...» Craddock uuris ümbrikku.
Kui kaval Lucy Eyelesbarrow'st! Kuidas tal küll õnnestus postitemplit võltsida? Ta
pingutas silmi, kuid valgus oli liiga nõrk. Poistel muidugi oli lõbu laialt, aga temal oli
kaunis täbar tunne. Pagana Lucy, selle faktiga polnud ta arvestanud! Kui see oleks ehtne,
viiks see asja teatud suunas edasi. Oli ju ...
Tema kõrval kees äge arhitektuurialane vaidlus. Tema oli selle suhtes kurt.
«Läki, poisid,» ütles ta, «lähme tuppa. Teist on palju kasu olnud.»
18. peatükk.
Poisid eskorteerisid Craddocki köögiukest majja. Sealtkaudu näiski nende tavaline
sissepääsutee kulgevat. Köök oli särav ja valgusküllane. Suur valge põll ees, rullis Lucy
tainast. Bryan Eastley seisis köögipuhveti vastu, nõjatu-nult ja jälgis Lucyt, pilgus
koeralik kiindumus. Ühe käega näppis ta oma suuri heledaid vurrusid.
«Hallo, papa,» ütles Alexander soojalt. «Sa oled jälle siin?»
«Mulle siin meeldib,» vastas Bryan ja lisas: «Miss Eyelesbarrow ei vaidle vastu.»
«Ah, minul ükskõik,» ütles Lucy. «Tere õhtust, inspektor Craddock.»