TOIVO TÄNAVSUU
Uhked autod, tonnid kulda, kaunid naised: ärimehed lüpsid riiki miljonitega
294 24 KOMMENTAARI
Maksu- ja tolliamet purustas enam kui 20 inimesest ja kümnetest firmadest koosnenud kuritegeliku bande, kes sulatas kulda ümber ning pettis riiki rohkem kui viie miljoni euroga.

Kirjutasime 2013. aasta suvel kolmest eestivenelasest – nende hulgas ka Audentese majandusdiplomiga Anton ­Tšaštšinist* (31). Mehed lõid Unico kontserni, mis kauples kullaga, ehitas ja renoveeris maju (sh Lõuna-Prantsusmaa häärbereid), importis ehitusmaterjali jne.

Kahe aastaga ehitasid tundmatud noormehed nullist üles bisnise, mille käive küündis ligi 20 miljoni euroni. Pea tulevikuplaanidest paks, koliti firma kontor Tallinnas Laeva tänavale, uhiuude Navigatori ärimajja. Selle esimesel korrusel avas Unico veel restorani Enzo.


SUUR BOSS: Prokuratuur kavatseb Unico ühe juhtivtegelase Anton Tšaštšini kohtu ette saata sügiseks. Praegu teda maksupettuses süüdi tunnistatud ei ole.
Unico põhiäri oli aga kuld. Firma pidas Eesti ja Läti kaubanduskeskustes kokkuostupunkte nimega Kuldne Seif, kuhu sai tuua ehteid ja muud kullanodi. Unico väitis, et vahendab kuni 100 kilogrammi kulda kuus ning on kolme aasta jooksul soetanud kokku üle kahe tonni kulda.

Unico oli ettevõtlikkuse musternäide. Aga maksu- ja tolliameti andmetel tiksus kullaäri kattevarjus hoopis kaval petuskeem.

Selle raames osteti Euroopast puhast n-ö investeerimiskulda, mis on alates 2012. aastast Eestis käibemaksuvaba. Siin sulatati kuld spetsiaalsetes ahjudes kokku vase või mõne muu odava metalliga, et viia kullasisaldus alla (proov alla 325 tuhandiku kaaluosa).

Selline pronksikarva kaup on seaduse silmis käibemaksustatud. Saadud valandid liigutati läbi varifirmade rägastiku, lisades arvetele 20 protsenti käibemaksu. Varifirmad oleksid pidanud riigile käibemaksu ära tasuma, kuid ei tasunud. Hoopis esitasid maksuametile suvaliste numbritega maksudeklaratsioone või ei esitanud neid üldse. Tankistide juhitud ettevõtetel lasti likvideerija abiga mõne kuuga otsad vette.

Kullavalandid aga jõudsid Tšaštšini juhitavasse firmasse Unico Gold, mis müüs valandid omakorda edasi. Lõpuks jõudsid need ühte Inglismaa tehasesse, kust telliti vase kullast „väljapuhastamise“ teenus ning saadi uuesti puhas ja „kange“ kraam.

SULNIS KULLAÄRI

Kuidas kuld liikus ja kuidas sellega riiki peteti?
1. Eri firmad ostavad välismaalt puhast investeerimiskulda (käibemaksuvaba kaup).

2. Kuld segatakse vasega (ligatuuriga) ja saadakse kullavaland prooviga alla 325 (käibemaksustatud kaup).

3. Valandid liiguvad paberite järgi läbi eri varifirmade (müügiarvetele lisatakse käibemaks, kuid see jäetakse riigile maksmata).

4. Varifirmade direktorid võtavad kulla müügist saadud raha sularahas välja ning lasevad firmadel otsad vette.

5. Unico Gold ostab kullavalandid – firma omanik on kogu skeemi väidetav ninamees Anton Tšaštšin (varifirmade direktorid toovad talle kulla eest makstud raha sularahas osaliselt tagasi).

6. Unico Gold müüb kullavalandid edasi Deoro Trade’ile, kes müüb ühendusesiseselt (0-protsendise maksumääraga) valandid Inglismaale, kus valandid puhastatakse (Deoro küsib riigilt käibemaksu tagasi).

KUI VARIFIRMAD JÄTSID RIIGILE käibemaksu tasumata, siis kauba Eestist välja viinud ettevõtted said õiguse küsida käibemaks riigilt tagasi. Näilikke tehinguid valesti maksustades petetigi pooleteise aasta jooksul riiki käibemaksuga enam kui viie miljoni euro ulatuses.

Valandite eest varifirmadesse läinud raha võeti sularahana välja automaatidest, Tavidist või Eurexist.

Skeemi iga lüli pistis protsendikese teenistusest enda tasku („brigadirid“ võisid nii teenida igaüks üle 100 000 euro aastas) ning viis ülejäänud raha – nagu maksuameti uurimine tuvastas – kilekottides või koogikarpides Unico kontorisse. Selle eest võis uuesti tarnijatelt puhast kulda hankida.

Väidetavalt käis firma kontorist aastatel 2013–2014 läbi 60 miljoni euro eest väärismetalli. Seejuures sõelusid kullerid mööda linna või Tallinna ja Riia vahet, mitmekilosed kamakad kotis, ilma et keegi kallist saadetist turvama oleks palgatud.

Alguses ostis Unico kullavalandeid teistelt firmadelt. Mingil hetkel jõudsid skeemi osalised maksuameti hinnangul aga tõdemusele, et ise sulatamine on tulusam kui ost-müük. Edaspidi soetati suures koguses investeerimiskulda Šveitsi ja Saksamaa tehastelt, kelle kaupa vahendas Tartu Hoiu-Laenuühistu, hangiti mitu sulatusahju (meenutavad samovare) ja pandi need küdema (ahju võib igaüks vabalt soetada umbes 800 euro eest).

Kulla sulatamine pole mingi tuumafüüsika, sellega tuleb toime igaüks. Mõne nädalaga võib saada algajast meistriks.


POLE SIGA EGA KÄGU: Kullast ja vasest kokku sulatatud valand, mida maksuameti hinnangul turul keegi ei vajanud ja mille tootmise ainus seletus oli tekitada vahend maksupettuse elluviimiseks.
Üks ülekuulatu kirjeldas protsessi: „Sulatusahju ostsin ASist Rasmussen. Ahju panin seina, umbes 20 min pärast panin kulla sisse, seejärel lisasin vaske, segasin, et proov ühtlasemaks läheks. Kui oli õige aeg käes, tõstsin tangidega välja, mass jäi ümmargusse vormi. Kui oli maha jahtunud, lõin kullavalandi vormist välja.“

Sulatusvabrikuid oli gängil mitu: üks sulatusvabrik tegutses ühes Narva maanteel asuvas kontoris, teine Unico Goldi Tuukri tänava kontori köögis ning kolmas ühe Jõelähtmel renditud maja garaažis.

Kuld prooviga alla 325 on kaup, mida keegi ei kasuta ning millel puudub maksuameti arvates nõudlus. Isegi kõige vaesema mehe abielusõrmuses on kullasisaldus oluliselt suurem. Nii järeldas maksuamet, et sellise imeliku kullaga äritsemine saab ära tasuda vaid maksupettuse eesmärgil.

MAKSUAMET ASUS KULLAÄRI telgitaguseid uurima 2012. aasta lõpus ning mingil hetkel tegeles selle mahuka kriminaalasjaga lausa sada ametnikku korraga!


ROMAN BUGLEVSKI: Üks Tartu brigadiridest.
Praegu, neli ja pool aastat pärast uurimise algust, on sulnite kullameeste bandes osalenutest enamik ehk 19 meest prokuratuuriga kokku leppides kohtus süüdi mõistetud suures maksukelmuses ja kuritegelikku ühendusse kuulumises. Valdavalt on nad kahe- või kolmekümnendates eluaastates, põhi- või keskharidusega ning varem kriminaalkorras karistamata tegelased, keda ahvatles hõlptulu. Paljud neist on ametlikult töötud. Osa viibis mitu kuud vahi all, kõik said tingimisi vangistuse.

Igal mehel oli oma roll. Hiilgavasse bisnisesse kaasati nii sõpru kui ka pesuehtsaid tankiste. Ahel väikeste ja suurte „mutrikeste“ vahel võis olla nii pikk, et bande liikmed üksteist ei tundnud. Kes hankis kulda, kes sulatas seda, kes käis seinast sularaha võtmas või sõidutas varifirmade „juhatuse


JÜRI BADER: Üks Tallinna brigadiridest.
liikmeid“ panka või mujale. Kellegi käes olid variühingute pangakontode paroolid ja pangakaardid. Keegi vormistas arveid. Keegi vedas kulda ja valandeid mööda linna ringi. Keegi sõelus riikliku proovikoja Metrosert vahet, et kullasisaldus üle mõõta (Unico oli Metroserdile ilmselt väga hea klient).

Mitu meest avameelitses ülekuulamisel, kinnitades, et äri käis vaid maksupettuse eesmärgil ning kõik muu oli fassaad või jälgede segamine. Näpuga näidati Tšaštšini kui põhilise otsustaja peale. Tšaštšin ise kinnitas ülekuulamisel, et tema pole kuritegeliku ühenduse juht ega ole pununud mingeid skeeme. Tema firma lihtsalt ostis erinevat kulda ja müüs seda kallimalt edasi.

Värskeim kohtuotsus pärineb märtsist ja puudutab viit niinimetatud brigadiri: Sergei ­Rassadkinit (35), Anton Ossipovi (31), Viktor Lihhatšovi (32), Roman Buglevskit (33) ja Jüri Baderi (45).

Kuid skeemi kolme väidetava tipumehe osas veel uurimine käib, materjalid lubab Põhja ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg kohtusse saata alles sügiseks. Nendeks on Unico Goldi juhtinud Anton Tšaštšin (ei ole kuuldavasti Eesti maailmakuulsa küberkelmi, USAs vangis istuva Vladimir Tšaštšini sugulane), Läti filantroobist miljonär Jevgēņijs Gombergs ning veel üks mees, kes vahepeal tervislikel põhjustel teise ilma suundus („läks kalale ja süda ütles üles“).

Rõhutame: Tšaštšini ja Gombergsi osas puudub praegu süüdimõistev otsus. Neile on esitatud kahtlustus maksupettuse toimepanemises ja kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Just Gombergsi firma vahendas kummalised valandid Eestist Inglismaale „puhastamiseks“. Kahtlustuse kohaselt esitas ettevõte maksu­ametile valeandmeid, mille alusel tagastati 3,1 miljonit eurot käibemaksu ja veel tagastamisel oli 1,1 miljonit eurot, kuid maksukontrolli tõttu seda ei tagastatud. Gombergs ise leiab, et teda püütakse vägisi skeemi osaliseks teha.

TANKISTID: „MEIE ANDSIME AINULT ALLKIRJU“

Kullaäris osalenud väikesed mutrikesed rääkisid ülekuulamisel, kuidas neist said firmajuhid.
 Keskharidusega tankist Janek (23):

„Üks Juri-nimeline noormees tegi mulle ettepaneku juhatuse liikmeks saamise osas. Ma olin nõus hakkama juhatuse liikmeks, kuna Juri mulle ütles, et ma suurt midagi tegema ei pea. Peale notaris käiku viis mind üks noormees, kelle nime ma ei mäleta, hüüti Dimaks, kuid ma tunneksin ta ära, Swedbanka, SEB Panka ja Danske Banka. Pankades tehti firma nimel arveldusarved. Mingil teisel päeval tuli mulle seesama noormees tööle järele ja viis panka, kus mulle väljastati pangakaardid. Noormees võttis kaardid enda kätte. Vahel tuli see noormees mulle järele ja viis ­ATMi juurde, et sularaha välja võtta. See noormees ütles mulle pangakaartide pin-koodid ja kui ma raha võtsin, seisis ta mul kogu aeg selja taga.“

 Kõrgharidusega tankist Aleksandr (51):

„Jüri ütles, et tal on hea äri, kõik litsentsid on olemas ja äri tegeleb väärismetalliga. Kui tahate olla minu partnerid, siis oleks vaja omada äriühingut. Okidokist leidsime koos Vladimiriga firma, mille ostsime 2014. aasta alguses. Mina sain juhatuse liikmeks. Vladimir tõi mulle mingisugused dokumendid, mis ma allkirjastasin. Kõik paberid, mis ma allkirjastasin, olid eestikeelsed, mina neid ei lugenud. Aga kuna Vladimir valdas eesti keelt, siis tema ütles, et dokumendid on äriga seotud. Mina firma tegevusest osa ei võtnud, allkirjastasin ainult pabereid. Firma avamise eest sain 300 eurot. 25 eurot sain siis, kui allkirjastasin erinevaid dokumente.“

 Põhiharidusega tankist Alver (40):

„2014. aastal olid mul isiklikus elus probleemid – tööd ei olnud ja ka perekonnasuhted olid sassis. Kevadel tuli mingis seltskonnas jutuks, et olen töötu. Üks meesterahvas pakkus, et hakkame koos äri ajama. Selleks oli tarvis minule endale äriühingut ja kõik pidi olema seaduslik. Minu tööks pidi olema allkirjade andmine, tasuks pidin saama natuke taskuraha. Meesterahvas andis mulle ühe telefoniaparaadi koos SIM-kaardiga ja ütles, et tema helistab sellele numbrile ja et telefoni hoiaksin sees. Kui oli vaja allkirju anda, siis mulle helistati, panin allkirjad alla, ilma et dokumentidesse oleks süvenenud. Siis sain tasuks 50–100 eurot.“

KULLAÄRI LADVIKUMEHED elasid kriminaaltoimikust nähtuva info kohaselt laia elu, päev korraga. Kui ametnikud brigadiride elukohad läbi tuuseldasid, avastasid nad ametlikult mitte tööl käivate meeste ning nende kaunite kaasade käsutusest uhked autod.

„Töösse“ segati ka oma naised ja pruudid. Näiteks üks brigadir rääkis uurijale, kuidas saatis enda äraolekul Tartu Hoiu-Laenuühistusse kulla järele oma naise. Teise brigadiri elukohast Pirita tee ääres asuvas uues eksklusiivses merevaatega korterelamus konfiskeeriti asitõenditena kolm käekella ja uur. Üht, ehtsast krokodillinahast rihmaga kuldkella nimetas ekspert „staatuse sümboliks“, mille hind oli vähemalt 20 000 eurot. Mehe tüdruksõber taotles asju tagasi, väites, et need on tema omad, kuid ei saanud.


VÄGEV MASINAPARK: Ametlikult töötute kullaärikate pehmelt öeldes üle keskmise masinapark: Porsched, BMW, Mercedes jt. Ainsana läks riigi heaks haamri alla BMW X6 maastur, teised autod „osteti“ aresti alt välja.
Kolmanda brigadiri kaasa pidi riigile loovutama maasturi BMW X6. Ametnikud kontrollisid naise legaalse sissetuleku ning varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust ning järeldasid, et tema kontodele on mitme aasta vältel kantud varjatud tulu 120 000 euro ulatuses.

Tartumaal Veibri külas arestiti neljanda brigadiri elamisest küla uhkeim „püss“ – nahksisuga Porsche Cayenne. Veel jäi üks tegelane ilma hõbedasest Mercedes S320st.

2014. aastal oli mõned kuud aresti all ka Tšaštšinile kuulunud villa Kakumäel Selise tänaval. Kohus võttis aresti siiski maha, leides, et selle jätkamiseks pole piisavalt tõendeid. Juba mõni päev hiljem oli maja maha müüdud.

Tšaštšin oli kullameeste hulgas erandlik selle poolest, et maksis endale Unicost ametlikult palka ja dividende.

Ehkki Navigatori ärimajal (Laeva 2) ilutseb tänaseni Unico logo, kolis firma sealt välja juba ligi aasta eest. Ruumid võttis üle Hillar Tederiga seotud arendaja Porto Franco.

Kõik hiilgav ei osutunud siiski kullaks.

*Anton Tšaštšin ei ole kohtus süüdi mõistetud, talle on esitatud kahtlustus. Samas skeemis osalemise eest on juba 19 inimest süüdi mõistetud ning karistused kätte saanud.

RIIK JA SULID JOOKSID TEINETEISEGA VÕIDU

 Enne 2011. aastat olid Eestis levinud käibemaksupettused metallijäätmetega. Siis muudeti maksuseadust ja petma hakati kullamaterjaliga.

 Kui algul kasutati selleks nn romukulda (ehted, mündid jms), siis aja möödudes hakati kasutama kullavalandeid, mille puhta kulla sisaldus oli suurem. 2011. aastal petsid romukullaga kauplevad ettevõtted riiki kokku 11,5 miljoni euroga.

 2012. aastal muudeti seadust uuesti, vabastades käibemaksust kullavalandid prooviga vähemalt 325 ning investeerimiskulla. Pärast seda kukkus romukullaga kaubitsejate käive ligi 16 miljoni euro võrra. Maksuameti hinnangul tõestab see, et kullakaubanduse eesmärk oli maksupettus.

 Kuid pettusega jätkamiseks võtsid sulid kasutusele kullamaterjali prooviga alla 325, millel säilis käibemaks.

Taas muudeti maksuseadust 2014. aastal, mis tegi ka sellele „ärile“ otsa peale.

LÄTI MILJONÄR GOMBERGS: MAKSUAMET PRESSIB VÄLJA JA VÄÄNAB FAKTE

Läti miljonär Jevgenijs Gombergs räägib, mida arvab kahtlustusest, et tema ja ta firma Deoro Trade on osalenud suures maksupettuses ning kuritegelikus ühenduses.
Mis äriga tegelete?

Töötlen naftasaadusi ning kauplen nendega Loode-Euroopa turgudel. Selle äri maht on kuni 800 miljonit USA dollarit aastas. Rajasin Ventspilsis biodiislitehase, kuid pole sellega enam seotud. Mul on kinnisvara.

Teid tuntakse Tsaari-Venemaa aegsete monumentide taastajana. Palju olete filantroopiasse panustanud?

Sadu tuhandeid eurosid. Näiteks renoveerisin Riias Peeter Suure, Barclay de Tolly, George Armitsteadi ja Lāčplēsise monumendi. Toetan Riia draamateatrit, lastekodusid, kirjastajaid.

Olete varem ka kullaga tegelenud?

Absoluutselt ei ole. Käsitlesime seda äri (koos Unicoga aastatel 2012–2014) logistilise ja finantsilise võimalusena. Mis tahes käibemaksustatud kauba eksport nõuab rahalisi vahendeid, sest riik tagastab käibemaksu viitega. Meie tiimi unikaalsed kogemused kaubanduses ning pangakrediit võimaldasid meil teiste Anton Tšaštšini partnerite hulgas esile tõusta.

Kas praegu tegelete veel kullaga?

Ei. Esiteks on maksuamet arestinud firma varad 1,4 miljoni euro ulatuses. Äri osutus ebaturvaliseks maksuameti väljapressimiste ja seaduserikkumiste tõttu. Muide, Läti maksuamet auditeeris põhjalikult meie sarnast äri Lätis ja leidis, et ei meie ega meie tarnijad, nende hulgas Anton Tšaštšin, pole toime pannud mingeid rikkumisi.

Millised kullakogused käisid teie firmast läbi?

Näiteks 2013. aastal vahendasime 827 kilogrammi puhast kulda. Meie käive küündis üle 26,2 miljoni euro, millele lisandus käibemaks.

Kuidas kommenteerite teile esitatud maksupettuse ja kuritegelikku ühendusse kuulumise kahtlustust?

Maksuameti argumendid põhinevad oletustel ja veendumustel. Fakte tõlgendavad nad oma suva järgi. Pole ühtki tõendit, mis seoks minu firmat kriminaalse skeemiga või sealt teenitud tuluga.

Maksuamet ütleb, et „ma teadsin või oleksin pidanud teadma“, milles osalen. Seni olen kõik nende argumendid faktidega ümber lükanud.

Minu äri oli iseseisev ja sellega teenis kena kasumi – pool miljonit eurot aastas. Ka KPMG audiitorid on selle seadusele vastavust kontrollinud. Meil polnud mingit tarvidust üheski skeemis osaleda ja kriminaalidel polnud ka ühtegi põhjust meid millessegi segada.

Maksuamet eirab tõsiasja, et vaid 23 protsenti meid läbinud kullast oli prooviga alla 325. Järelikult oli ülejäänud äri vaieldamatult seaduslik.

Maksuametnikud olid 70–80 korral meie tehingute juures. Nad võinuks või lausa pidanuks takistama illegaalse materjali jõudmist ahela tippu. Selle asemel külastasid nad järjepidevalt meie kontorit, korjasid kõik andmed kokku ja meie tundsime, et oleme seetõttu kaitstud pettuste eest, sest meie äri on maksuameti jaoks läbipaistev.

Minu firma Deoro Trade vahendas vaid alla 30 protsendi alla 325 prooviga kullamaterjalist. Maksuamet ründab aga nimme just meid seetõttu, et olime kõige edukamad. Meid tahetakse mättasse lüüa, et saaks raporteerida võitu petturite üle.

Mida see kõik teile on õpetanud?

Olen kuulsast „Eesti õigusemõistmisest“ rabatud. Imestan, kui kergelt võib maksuamet faktidega manipuleerida ning tõsta oma huvid kehtivast õigusest kõrgemale.

Viiskümmend aastat tagasi korjasime poistega pärast jalgpallimänge kokku tühje õllepudeleid. Kasutasin taara eest saadud raha, et täiendada oma margikogu.

Muide, mulle kuulub maailma esimene postkaart ja sellega seotud kaks Guinnessi rekordit! Ühe mängu järel pidas miilits meid kinni ning võttis taara ära. Ma ei teinud midagi ebaseaduslikku! Ülekohus, mida toona tundsin, ei lähe iialgi meelest. Praegu on seoses maksuametiga ­déjà vu tunne.

Samuti hämmastas maksu­ametnike arusaam Eesti ärikultuurist. Maksuameti jurist püüdis kohtus tõendada, et minu läbisaamine Tšaštšiniga oli üle keskmise sõbralik. Eestis pole kombeks äripartneritel kinkida teineteisele kutsikaid sünnipäevaks. Siin – nagu maksuametnik selgitas – lihtsalt kohtutakse, peetakse läbirääkimisi, saavutatakse kokkulepe, lüüakse käed ja sellega suhtlus lõpeb!