Noore hasartmängusõltlase šokeerivalt aus pihtimus.

„Mina olen Tatjana Vinogradova ja ma olen hasartmängusõltlane,“ alustab oma lugu naine, kes pani kirja oma hullumeelse teekonna, et vesta õpetlik ja nauditav lugu küsitava väärtusega meelelahutusest, mis lõhub elusid. Otse ja ausalt.

Teekonna alguses olin võrdlemisi noor ja iseseisev naisterahvas, kellel oli oma korter, võrratu suhe ning palju sportlikke ja loomingulisi hobisid. Teekonna lõpuks on minust saanud sigaretist kolletunud sõrmedega ja veidi piinatud olekuga mutt, kes peab elus normaalselt hakkamasaamiseks võtma antipsühhootikume.

Mul pole enam oma kodu, on vaid hunnik võlgu, millest osa ilmselt ei saa kunagi tasutud. Ma töötan eesti keele eraõpetajana ning vaatamata sellele väärikale kutsumusele olen viimased aastad elanud üsna asotsiaalset elu Horvaatia pealinnas Zagrebis. Minu siiatuleku eesmärk oli üllas – püüda oma unistust olla professionaalne pokkerimängija koos teise samasuguse ambitsioonika mehega. Lisaks pidi see olema üks ütlemata ilus armastuslugu.

Otsustasin end kokku võtta ning panna otse ja ausalt kirja, kuidas kõik tegelikult läks.

Taustalugu: 16aastaselt omapäi
Sündisin täiesti tavalisse töölisperre, mu vanemad lahutasid, kui olin 8aastane. Mul on ema poolt kümme aastat vanem vend ja isa poolt 17 aastat vanem õde. Isa oli meremees ja insener, ema teenis leiba põhiliselt teenindajana. Kahjuks suri ta 50aastaselt rinnavähki, olin sel ajal peaaegu 14aastane. Jäin venna ja ta uue perega kaheks aastaks elama, kuniks nad välja kolisid.

Jäin 16aastaselt täiesti omapäi emalt päritud korterisse. Mul oli üksildane ja hüljatud tunne, samas pidevalt vaba pind igasuguste kooliläbude jaoks. Mida veel ühelt teismeliselt elult tahta? Isa toetas rahaliselt.

Kui 18 sain, ütles ta, et nüüd olen suur ja iseseisev tüdruk ning tema minu arvete ja muu eest enam ei vastuta. Kui ma mehele minna ja koolis käia ei taha, võiksin proovida pokkerikooli, lisas ta. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Tean, et ta mängis mingitel turniiridel, võites pileteid internetist.

Mulle meeldis mõnikord pokkerit hilisõhtuti telerist vaadata. Hiljem mängisin paaril turniiril pubides, ülikoolis ja pokkerientusiastide kohtumisel ilma rahata, kuid ei võtnud mängu üldse tõsiselt ja ei sihtinud mingeid erilisi eesmärke ja võite. Mul polnud aimugi mingist strateegiast, mängu psühholoogiast ja muudest olulistest faktoritest – oli lihtsalt mingi nunnu toksimine kaartide ja chipp`idega heas seltskonnas. Kui keegi oleks mulle öelnud, et 10 aasta pärast mängin professionaalsel tasemel, oleksin ta välja naernud.

Esimest korda kasiinos

Kasiinosse sattusin esimest korda 21aastaselt ja seda vaid põhjusel, et seal pakuti üheeurost õlut ning tuttava tüdruksõber mängis professionaalselt pokkerit. Tuttav käis talle kaasa elamas ning kutsus minu nii muuseas kaasa. Mäletan, et sain mingid mänguvoucher`id ning ei võitnud midagi, seega pidasin kogu asja väga igavaks. Tagasi vaadates olen tänulik, et nii läks. Aga kui keegi oleks mulle öelnud, et 10 aasta pärast panen ühte sellisesse aparaati kogu oma maise vara, oleksin ta ehk samuti välja naernud...

Mul oli üsna traumaatiline lapsepõlv, kust ei puudunud seksuaalse ahistamise kogemus, rohke kiusamine, vanemate lahutus, ema raske haigus ning absoluutselt kaootilised ja ebastabiilsed suhted kaasinimestega. Sündisin ülitundliku lapsena kahjuks absoluutselt marginaalsesse keskkonda, mis mind järjepidevalt mutta tampis.

Olen väga tänulik isale, kes minu kasvatamise pärast ema surma enda peale võttis. Selle alla kuulus kaunite kunstide nautimine ja rohked reisid Euroopasse. Ta tahtis, et ma ei kardaks seda maailma, et ma ei jääks oma traumadesse kinni. Ta andis endast kõik, et mulle parim võimaldada.

Alkohol oli igapäevane kaaslane

Teismeiga möödus rohke alkoholi ja teiste mõnuainete tähe all. Alkoholiga tegin tutvust 14aastaselt ning juba 15aastaselt alustasin hommikuid 4 cl Metaxadega. 16aastaselt andsin endale kaine uusaastalubaduse ning pidasin vastu tubli 8 kuud, enne kui otsustasin, et nii pika pausi järel olen võimeline „normaalselt“ jooma. Teekond jätkus.

Vanuses 19-22 oli alkohol juba igapäevane kaaslane, loomulikult oli lõbusaid pidusid, kuid enamasti olin korda saatnud hullumeelseid tegusid, mille lõppvaatus oli enese surnuks joomise püüd pärast esimese suure armastuse lõppu. Alustasin iga hommikut millegi lahjemaga ja iga õhtut millegi kangemaga.

Olin purjus praktiliselt kogu aeg, pläsku oli käekotis, jõin sellest kaubanduskeskuste WC-des. Elu muutus väljakannatamatuks. Õnneks leidsin tugirühma ning suutsin kolm aastat täiesti kaine olla.

Lisaks sain psühhiaatrilt piiripealse isiksushäire diagnoosi. See seletas ühtäkki kui välk selgest taevast minu senist rämpselu. Miks ma olen nii maias meelemürkidele ja miks ükski lähisuhe ei õnnestu. Miks tunnen ja tajun maailma täiesti omamoodi.

Otsustan alustada uut elu

Müün oma kolmetoalise Lasnamäe korteri ning ostan armsa stuudiokorteri Pelgulinnas, kus elan 8 aastat, enne kui mängusõltuvus ja võlad mult selle viivad.

25aastaselt avastan enda jaoks stand up komöödia – käin ühel avatud mikrofon üritusel ning olen formaadist võlutud ning leian, et saaksin ka ise lavalt midagi naljakat rääkida. Olen kirjutanud terve oma teadliku elu: põhiliselt luuletusi, esseesid ja novelle. Huumor ja naljad oleks ütlemata huvitav žanr, milles end proovile panna. Panen end kirja kodu lähedal asuvasse pubisse.


Minu esimene esinemine saab rohkelt naeru ja isegi aplausi. Kuigi avastan, et mul on meeletu esinemishirm, mida ma varem enda juures täheldanud pole. Hakkan regulaarselt avatud mikrofoni üritustel käima, otsides oma häält ja stiili. Kahjuks hiilib alkohol mu ellu tagasi ning kui pean oma esimesele tasustatud sõule sõitma, jõuan end nii täis kaanida, et ei mäleta esitusest midagi ja ei näe märkmeid isegi käe pealt lugeda.

Esinemisest, mille eest on inimesed maksnud, kujuneb katastroof. Õnneks ei tähenda see Eesti mastaabis midagi, kusagil USAs oleksin kindlasti eluaegse esinemiskeelu saanud. Õnneks suudan end taas kokku võtta ning intsident ei kordu. Kaaskoomikute usaldus mu vastu kasvab, käime koos üle Eesti esinemas, nii tasuta kui ka tasustatud üritusel. Küll oli uhke tunne, kui mind Comedy Estonia kodulehele koomikute nimekirja lisati! Tundsin, et leidsin oma kutsumuse – vabal ajal õpetan eesti keelt, õhtud on täidetud esinemistega, lisaks tutvun imelise norrakaga ja hakkame üksteisel külas käima.

Miski ei tõota peatset katastroofi

27aastaselt lähen esimesele päris tööle – stuudiosse, mis pakub online-kasiinodele voogedastust. Minu ametinimetus on mängude esitleja – jagan kaarte, veeretan täringut ning keerutan ruletti, seda kõike kaamera ees. Töö on kolmes vahetuses – hommik, lõuna ja öö. Avastan, et olen hommikuinimene ning öövahetused on väga rasked. Aga kollektiiv ja töökeskkond on lihtsalt super, lisaks saab töökoormust ja vahetusi sättida nii, et tööpäevade vahel on pikem paus, mis on mulle kui kaugsuhtes olijale väga oluline. Hakkan jõusaalis käima ja avastan enda jaoks fitnessi maailma.

Olen elu parimas mentaalses ja füüsilises vormis. Töötan seal 9 kuud, enne kui kurjakuulutav Covid-19 ähvardab kogu maailma seisma panna. Jõuan töölt lahkuda ning kallima juurde Norra sõita. Jäin sinna kolmeks kuuks. Tema suurepärane suur ja sõbralik perekond võtab mind avasüli omaks. Elan mitu aastat rikkalikku ja ilusat elu, avastades nii Norrat, Eestit kui ka teisi riike. Mul on kõik olemas.

Hasartmängusõltuvuse algus

Olen alati uskunud, et saan teenida enda loomulike annete kaudu. Ütlesin vanaemale juba 8aastaselt, et minust saab poeet. Ta vastas vaid kuivalt, et sellega ei teeni. Kommentaar salvas mind ilmselt valusasti alateadvusest, sest olen teenimise tarbeks teinud elus pea kõikvõimalikke lihttöid, aga hing ihkas ikkagi lüürikat. Nii saingi aastatel 2020 ja 2021 Comedy Rap Battles tšempioniks, hävitades kõik vastased oma roppude ja nutikate riimidega. See oli suur pluss minu reputatsioonile komöödiamaailmas ning mõnus egopai. Olen väga hea hiphopi peal kasvanud ja oli tore end selles žanris proovile panna.

2021 oli ka minu täiemahulise hasartmängusõltuvuse esimene aasta. Viibisin oma häbiväärse saladuse küüsis inimeste keskel, keda pidasin headeks sõpradeks, kuid kellest keegi ilmselt mitte midagi ei aimanudki.

Minu sõltuvuse teekonna algus on väga labane. Sõidan suvalisel ja sombusel novembrikuul trollis ning avastan meilist tasuta spinn`ide pakkumise sünnipäeva puhul. Miks mitte proovida midagi uut, mõtlen. Arusaamatutel põhjustel võidan suure summa ning minu loll aju mõtleb, et avastasin rahapaja ja lihtsa teenimisvõimaluse. Kuidas see küll kogu see aeg minust mööda läinud on? Saaksin igapäevaselt natuke raha sisse panna ja seejärel sadu, võib-olla tuhandeidki eurosid välja võtta. Nii jätkuks ju lahedaks eluks küll. Ma ei aimanudki, et süsteem on minusuguste naiivitaride peale üles ehitatud.

Tundsin end võitjana

On 2020 jõulud ning sõidan juba teist aastat järjest selleks ajaks Norra. Norra on keelustanud hasartmängud ja Norra pangakaardiga ei saa ka mujal maailmas kasiinodes maksta. On olemas mingid kurvad riiklikud putkad, kus saab suksudele panuseid teha ja lotopiletit osta ning isegi puuvilju ekraanil keerutada. Mõistan kiiresti, miks see nii on ning miks mõnes riigis manustatakse ka heroiini kindlas kabinetis arsti valvsa pilgu all.

Olen Norras 6 nädalat, kuid see tundub, nagu 60 nädalat. Kõik õhtud veedan mängides. Võidud aina tulevad ja ma ei suuda peatuda. Suurema võidu eest ostan lillakasroosa sametist body. Lisaks jooksen ruttu toidupoodi ja ostan head-paremat kraami, sest tean, et koju tulles läheb kõik tagasi kontole. Kui raha saab otsa, kannan endise kallima kontolt juurde. Kui ka sealt otsa saab, otsustan võtta kiirlaenu. Kui ühest kohast on maksimaalne summa võetud, võtan teisest kohast. Ma isegi ei mõista, et ma midagi valet või ohtlikku teen. Ma saan ju võitudest niikuinii kõik tagasi makstud.

Mul pole küll enam palgatööd, aga olen ettevõtja, annan sada eesti keele tundi kuus, mis on umbes kaks tuhat eurot. Mainin seda ka oma sissetulekutes. Väljaminekuid on vähe, oman ühetoalist vanas puumajas. Mulle antakse raha küsimusi esitamata. Proovin erinevaid mänge ja võidud aina tulevad. Ja ma ei suuda peatuda.

Olen telefoni külge liimitud. Kaaslane ei aima midagi, ta ei tea isegi, et ma päris raha eest mängin. Kui palub lõpetada, viibutan ta näo ees rusikat. Ta muutub ühtäkki väga tõsiseks ning ütleb, et see oleks viimane kord, kui ma nii teeks. Minu armas, vaikne intelligent. Kui sa vaid teaksid, kui sügavas pasas ma olen.

Muutused psüühikas


Puuviljade keerutamise vahepeal avastan probleemsete mängurite ingliskeelse foorumi ning leian ühtäkki terve kommuuni kaaskannatajaid. Ma ei suuda mängimist lõpetada, kuid hakkan aktiivselt oma läbielamisi postitama. Lisaks satun The Girl Gambleri peale – Stacey Goodwin on noor Ühendkuningriigi naine, kes jäi hasartmängusõltuvusega pahuksisse, kaotas kõik ning kirjutas sellest raamatu, lisaks postitas oma läbielamisi online ning sai isegi mingi ühiskondliku humanitaarpanuse auhinna.

Ta tundis end naisena väga üksi, sest ühiskonnas peetakse mängurlusega seotut pigem meeste pärusmaaks. Minule on aga sõltuvused vägagi tuttavad, kuid millegi nii tugeva ja seletamatuga puutun elus esimest korda kokku. Ma olengi vaimselt täiesti lõhki. Ühest küljest püüan võimalikult palju teiste mängurite kogemusi lugeda, teisalt aga ei suuda mängimist lõpetada. Kardan, et minu psüühikas on toimunud pöördumatud muutused. Olen ärritunud ja mõtlen vaid mängust ja kuidas võitude eest aina suuremad laenud tasuda. Millegipärast hakkavad juba harjumuspärased mängud aina vähem välja maksma ja ma proovin meeleheitlikult kõiki teisi.

Mul on nüüd alati taskus väike rahamasin. Kuid võite on üha raskem välja võtta – tahan võita veel ja rohkem. Mõistan, et midagi on valesti, aga ei suuda täpselt mõista, mis. Ei oska ka kuhugi oma murega pöörduda. Kaaslane ütleb vaid, et ära mängi. Lihtne ja loogiline soovitus, aga mul millegipärast ei õnnestu. Puuviljade ja sümbolite keerutamisest saab igapäevane tegevus.

Mängin WC-s, jalutuskäigul rongile, rongis teel trenni, loen minuteid enne täpset trenni algust riietusruumis. Mul on korraga nii paha kui ka hea olla. Luban endale, et võtan võidud välja, aga tegelikkuses mängin edasi, kuni kõik näitajad on nullis. Siis hakkab kõhus kõik keerama ja pea kohe mõtlema, kuidas raha juurde saada, et kõike jälle otsast alustada.

See tunne on nii vastik ja samas juba nii tuttav, et ma ei mäletagi, kuidas kõik enne selle pasa sisse astumist oli. See lihtsalt ongi minu uus reaalsus. Inimeste keskel olen ikka mina ise nii palju kui võimalik, aga kodus ja omaette olengi oma väikese, kuid nii raskelt rõhuva saladusega.

Hasartmängusõltuvuse teine vaatus

Olen poole aastaga kogunud võlgasid ligi 25 000 euro eest ning sissetulekust jätkub napilt osamaksete tasumiseks. Kuklas hiilib mõte, et peaksin korteri maha müüma. Mainin seda ideed norrakale, kes ütleb, et ma ei teeks seda ja et ta saab mind vajadusel aidata, kui ma vaid talle ausalt tunnistan, kui suur mu võlg on. Seda mu uhkus ja äärmine rumalus muidugi teha ei luba, püüan ise hakkama saada. Aga väga raske on.

Meie suhe jookseb minu valede rägastiku tõttu karile. Ma lihtsalt pole enam temast huvitatud, minu ainus huvi oli nüüd mäng. Ta isegi käis minuga ükskord kasiinos ning ütles, et ta pole mind kunagi õnnelikumana näinud kui mängulauas.

See oli väga kibemagus asi, mida kõige lähedasemalt inimeselt kuulda. Meid jätkus pea neljaks aastaks ja selle aja jooksul pole kordagi olnud juttugi sellest, et võiksime kokku kolida või midagi – mõlemale sobis kaugsuhe, mis oli väga rikastav ja mitmekesine. Tegemist oli ääretult lahke, intelligentse ja heasüdamliku inimesega ja tema pole minu kõnts-elus ja rämpsvalikutes mitte kuidagi süüdi. Käisime sõpradena veel vaid Judas Priesti kontserdil ja siis läksimegi lõplikult eri teed.

See oli minu elu kõige stabiilsem ja normaalsem suhe ning olen ääretult tänulik, et ta õpetas mulle armastust, kannatlikkust ja näitas maailma ilusaimat ja rikkaimat riiki. Hiljem olime kirjavahetuses: ta kirjutas, et müüs oma korteri maha ja nad ostsid koos tüdruksõbraga uue, näitas veel pilte ka. Ja mul oli ta üle siiralt hea meel.

Jõudsin talt aastaid hiljem suures meeleheites veel tuhandeid eurosid laenu paluda, kuid õnneks see mõistlik inimene keeldus. Lõppkokkuvõtteks olen talle tänulik ja soovin tõsimeeli vaid head. Ta jääbki ilmselt kõige kallimaks, mille ma mängule kaotasin.

Hasartmängukeelt ja teraapia

Tagasi 2021. aasta maisse – siis leian endas jõu kehtestada igavikuna tunduv 6-kuuline hasartmängukeeld ning minna teraapiasse. Saan nõu mängida hoopis oskusmängu pokkerit, mis sobivat minu analüütilisele mõtlemisele ja keskmisest suuremale adrenaliinivajadusele.

Soovitada slotisõltlasele pokkerimängu on umbes sama, mis soovitada heroiinisõltlasele õlut juua. Aga kes olen mina, et spetsialisti nõuannet eirata? Nii lubangi endale, et kuue kuu möödumisel slotte enam ei puutu ja mängin vaid kaarte. Loen selle kuue kuu jooksul kõikvõimalikku pokkerikirjandust, vaatan videoid ja osalen kursustel ja programmides.

Tundub, et avastasin taas midagi oma meelsusele sobivat. Lisaks lähen tagasi palgatööle stuudiosse. Keelu tühistamise järgmisel päeval juba osalengi ühel heategevuslikul tasuta turniiril, suhtun mängu kui professionaal. Ma seekord ei võida, kuid tunnen, et mind on midagi head ja ilusat ees ootamas. Ehk saaksin võitude eest ka oma laenud tasuda.

Siis saabub lähielu kõige traagilisem uudis, et meie koomikud on avariisse sattunud. Üks hukkunud ja üks koomas. Meie armsad noored poisid, kellel on veel terve ilus elu elada. Lein on meeletu. Kasutan seda õigustusena taas slotte mängima ronida ja alkoholi juua. Aga vähemalt teadvustan seda. Comedy pere muutub lähedasemaks. See on kõigile raske aeg.

On 2022. aasta veebruar ning küsin mingi lolli ettekäändega end töölt varem ära, et minna esimest korda kasiinosse pokkerit mängima. Olen registreerunud 70eurose sissemaksega rahvaturniirile. Kasiino juurde jõudes märkan, et selle lõhn ulatub tänavale. Alles hiljem selgub, et see on turundustrikk, sest haistmismeel on inimese tugevaim mälumeel. Hiljem, Horvaatias, pikema kasiinokeelu ajal ostan kuivšampooni, mis on täpselt selle lõhnaga ja mis toob esile palju mälestusi sellest hullumeelsest kohast.

Tagasi 2022. aasta veebruarisse. Siseruumides kehtib veel maskinõue, mis ilmselt mängule pigem kasuks tuleb. Mind tõmbab kogu see melu kohe endaga kaasa. Püüan mängida raamatu järgi, mis hiljem selgub absoluutselt ebarelevantne olevat. Varases positsioonis ei tõsteta ainult parimaid käsi.

Enamik mängijaid ei tea, mida nad täpselt teevad, ammugi ei jälgi nad kotkapilguga lauas toimuvat. Igale mängule, igale käele tuleb individuaalselt läheneda ja raamatutarkusest on siin vähe kasu. Kõik tuleb protsessi käigus. Ma ei saavuta turniiril rahalist kohta, kuid olen õnnelik, et proovisin. Arvan, et mulle hakkab see meeldima ja luban kindlasti tagasi tulla. Lühikese aja jooksul saabki minust kasiino igapäevane külaline. Pokkeritube on linnas neli ning iga õhtu toimub midagi ja iga õhtu olengi platsis.

Professionaalse pokkeri karjäär

Oma kahel esimesel turniiril ei saavuta ma midagi, kuid kolmas kord teen 30eurosest sissemaksest 400eurose võiduraha ja avastan üsna peagi, et võiksingi vaid sellega tegeleda. Ühe mängu ajal tuleb minu selja taha mingi mängija ja ütleb vene keeles: „Neiuke, te olete vist esimest korda, jah, vaadake need suuremad chip`id käivad ettepoole,“ liigutades mu stäkki. „Kui sa mulle veel kord nii lähedale tuled, siis ma alles näitan sulle, kuhu need käia võivad,“ mõtlen oma peas, kuid noogutan vaid malbelt.

Teen palju algaja vigu, kuigi proovin teiste kogenumate mängijate käitumise pealt õppida. Mulle meeldivad turniirid, kuid ma pole veel slottide mängimisest päris vaba. Nii istun suitsuruumis populaarse lehmamängu taha ning arusaamatutel põhjustel võidan 500 tasuta spinni. Minu ümber koguneb palju rahvast, kes kõik ekraani jälgivad.

Olen veendunud, et mul lõigatakse kõri läbi ja joostakse minu võidupiletiga minema. Ma ei võida palju, natuke üle 400 euro. Otsustan selle eest istuda hoopis pokkeri rahamängu lauda. Ja siis alles hakkas asju juhtuma. Ma sain igale mängitavale käele pihta ja võitsin tol õhtul üle 2000 euro, mille eest tasusin järgmisel päeval õppelaenu.

Kasiinost saab teine kodu
Selliseid õhtuid on veel, kogu aeg võidan neljakohalisi summasid, kuigi nautida neid väga ei saa, sest kõik läheb laenude tagasimaksmiseks. Lisaks peab turniiril suht rahulikult ja kivinäoga istuma, aga rahamängu lauas saab vabalt lällata, mida ma ka teen, nii purjus kui ka kaine peaga.

Jah, alkohol on märkamatult ellu tagasi hiilinud, kuid tunnen end kasiinos tegelikult väga turvaliselt. Sellest saabki mu teine kodu. Kuigi olen ümbritsetud inimestest, kes ainult minu raha tahavad, tunnen, et leidsin lõpuks justkui asenduse elu jooksul puudunud emaarmastusele. Ma tunnen tõsimeeli, et kuulun sinna.

„Miks sa seda idiootide mängu mängid?“ küsib üks mängija, kui näeb mind suitsuruumis slotte keerutamas. Ma ei oskagi midagi vastata, peale selle, et olengi idioot.

Stand up ja trenn hakkavad tahaplaanile jääma, olen kujunemas professionaalseks mänguriks. Rahamängus läheb endiselt hästi, turniiridel mitte nii väga, mängin vahepeal ka Blackjacki ja teisi kasiinomänge. Laenude tasumisest pole väga kasu, sest võtan neid mängu jaoks veel ja veel. Käin edasi palgatööl oma stuudios, kus saan ametikõrgendust monitooringu spetsialisti kohale.

Kasiinost stuudioni on u 10minutiline jalutuskäik ning päris tihti lähen pärast õhtuvahetust oma lemmikkohta või hommikuvahetusele otse kasiinost. Käekotis on alati va krabisevat, ostan vingeid asju, parfüüme, klõpsuga kõrvarõngaid ja mustriga sukkpükse. Olen eluga väga rahul ning ei arva, et olen mingi katastroofiline sõltlane. Mul on tekkimas reputatsioon ja kamraadlus teiste mängijatega. Olen tihti turniiride finaallauas, kuid ei võida mitte ühtegi korda. Kõige lähemal olen võidule maikuus, kus tõmban lisaks võidurahale 500eurose Mystery Bounty auhinna.

Meeletud võlad

Mängime kuni poole kuueni ühe itaallasega. Kui saan kuningad, otsustan neid aeglaselt mängida, mis on suur viga, sest itaallasel on J6 ja lauda tuleb JJ6. Nii saabki ta mu žetoonid endale ja edasine on otsustatud. Saan auväärse teise koha, mitu tuhat auhinnaraha ning suurest rõõmust tahan juba terapeudile kirjutada, et aitäh, et ta pokkerit soovitas. Samal päeval on mul veel vahetus stuudios ka. Mõned kogenumad mängijad ütlevad, et mind ootab pokkeris ees suur tulevik, vajan vaid veel pisut harjutamist ja ehk oleks hea mõne treeneriga koos õppida.

Kuklasse hingavad aga endiselt meeletud võlad. See ei ole kohe kindlasti professionaali tunnus. Naisena on pokkerilauas tegelikult palju eeliseid. Mõned mehed armastavad meid põhimõtteliselt bluffida. Teised teavad, et me teame, et mõned mehed meid bluffida armastavad ja kasutavad seda häbematult ära. Mõned arvavad, et naised mängivad ainult tugevaid käsi ja kui juba panustamiseks läheb, siis järelikult neil on kindlasti mingi tugev kombinatsioon. Pokker on tegelikult lihtsalt õigete otsuste tegemise mäng. Mina muidugi hiilgan oma otsustega, nagu kogu senine elulugu näitab.

„Small, big,“ ütleb diiler, näidates käega mängijate poole, kelle kord on pimepanused teha. „DICK!“ käratan mina ning purskun naerma. Lauasolijad muhelevad. Mulle meeldis lauas igast möla ajada ja kuigi enamasti sain head tagasisidet, olin kindlasti nii mõnelegi parajaks pinnuks silmas või lihtsalt tüütus. Eriti veel kui jooma hakkasin.

Raha tuli, raha läks
Olen adrenaliinist ka püsti tõusnud ja vene keeles sõimlema hakanud, kuid seda vaid korra. Üldiselt olin alati heas tujus ja kõigeks valmis. Kord küsisin kell 3 öösel teiselt mängijalt, mis ta naine sellest arvab, et ta nii hilja kodusolemise asemel kaarte taob? Ta vastas vaid, et tal pole naist ja ma ütlen, et muidugi pole, vastasel juhul sööksid kodus tussi, mitte ei istuks siin. Enda arust olin vaimukas, aga härra läks päriselt näost ära, tõusis püsti ja lahkus. Olgu siis seekord nii.

Laudades toimus alati midagi ja las see jäägugi sinna. Olen tunnistanud võimsaid bluffe, niisama lõbusat lõõpimist ja kõike muud, mis kasiinoeluga kaasas käib.

Üks öö loopis mingi mängija lauasolijatele Viagra tablette. Viskas ühe ka minu ette ja küsis: „Noh, tussu, tahad keppida?“ „Kepi ennast ise,“ vastasin kuivalt, kuid sain diilerilt märkuse, et teisi mängijaid ei tohi sõimata. Õnneks nägi vahetusevanem kõike pealt, tuli mu juurde ja palus lahkelt lauda vahetada, osad mängijad olevat mind teises lauas väga oodanud.

Tegelikult on kasiino üksiku naisterahva jaoks üsna turvaline paik ja enamasti jään rahamängulaudasid hea sõnaga meenutama. Mul oli lõbus. Raha tuli. Raha ka läks, see on mängu ja elu osa. Jooma poleks ma ka kindlasti pidanud. Pokker on siiski tõsine mõttesport.

Horvaatias mängides jõin alati ja ükskord kukkusin tooliga ümber, hüüdes vaid „Zaželjite želju, zvijezda pala!“ („Soovige soov, täht on langenud). Keelepraktikaks laulsin horvaatiakeelseid laule ning pildusin suvalisi väljendeid. Aga mul oli alati teretulnud tunne. See on muidugi tavaline kasiinotaktika minusuguste pillavate lollikeste jaoks. Aga mul pole kunagi olnud ühtegi pretensiooni. Tore, et selle laulva joodiku perioodi ajal Elvisega kokku ei sattunud. Kõik oleks võinud hoopis teisiti minna.

Kes kurat on Elvis? Mis märgiline tähtsus on Horvaatial? Sellest jutustan lähemalt järgmistes osades.