«Ja kahekümnendal?» Cedric krimpsutas nägu.
«Terve hommiku vaevas mind kohutav pohmelus.»
«Ja pärastlõunal? Alates kella kolmest?»
«Las ma mõtlen. Noh, triivisin ringi, kui nii võiks öelda. Läksin Rahvusmuuseumi —
see on küllalt sünnis koht. Vaatasin üht filmi, «Rohumaade Rowennat». Olen alati kirglik
kauboifilmide vaataja olnud. See oli lausa pärl.'.. Siis sai baaris võetud naps või paar,
numbris natuke tukas-tatud, ja kella kümne paiku läksin tüdrukuga välja — lasime ringi
mööda igasuguseid põnevaid urkaid, ei suuda enamikul isegi nime meenutada — üks oli
vist «Kargav Konn». Tema tundis neid kõiki. Trimpasime päris tublisti ja tõtt-öelda ei
mäleta ma vahepealsest eriti midagi, kuni järgmisel hommikul ärkasin veel hullemas
pohmeluses. Tüdruk lippas minema, et jõuda lennukile, mina valasin endale külma vett
pähe, läksin apteeki ja lasin endale üht kuradi mikstuuri segada^Siis hakkasin siiapoole
astuma — teesklesin, et olin just saabunud Heathrow' lennuväljalt. «Pole vaja Emmat
ärritada,» arvasin ma. Teate ju, millised need naised on, alati solvuvad, kui te otse koju ei
tule. Mul tuli temalt raha laenata, et takso eest maksta. Olin täiesti lage. Vanamehelt
küsida pole mõtet. Tema juba kukrut ei kergenda. Vana ihne tõbras. Noh, kas olete rahul,
inspektor?»
«Mr. Crackenthorpe, kas midagi sellest on tõestatav, ütleme, pärast lõunat kolmest
seitsmeni?»
«Minu meelest võimatu,» ütles Cedric reipalt. «Rahvusmuuseum, kus valvurid sind
tuima pilguga vahivad, ja rahvast täis kino. Ei, see pole võimalik.»
Emma astus uuesti sisse. Tal oli käes väike kalendermärkmik.
«Te soovite teada, mida keegi meist 20. detsembril tegi, kas ma mõistan õieti,
inspektor Craddock?»
«Nojah — hm — jah, miss Crackenthorpe.»
«Ma just vaatasin oma kalendermärkmikust järele. Kahekümnendal läksin
Brackhamptoni kiriku restaureeri-misfondi koosolekule. Koosolek lõppes kell
kolmveerand üks ja ma einetasin Cadena kohvikus koos leedi Adingtoni ning miss
Bartlettiga, nemad on samuti komitee liikmed. Pärast lantši käisin kauplustes, ostsin
jõuluks söögipoolist ja kingitusi. Käisin Greenfordi juures, Lyalli ja Swifti juures, Bootsi
juures ja veel mitmes teises äris. Umbes kell kolmveerand viis jõin «Ristikheinalehe»
teemajas teed ja
134
Läksin siis jaama Bryanile vastu — tema tuli rongiga. Kella kuue paiku joudsm koju
ja leidsin, et isa on väga tujust ära. Oim talle lantsi valmis pannud, aga mrs Hart kes pidi
tulema pärast lõunat talle teed keetma, oli tulemata. Isa oli nii vihane, et oli enda oma
tuppa lukutanud, ei lasknud mind sisse ega rääkinud minuga sõnagi. Talle ei meeldi, et
ma pärastlõunati väljas käin, aga ajuti teen ma seda sihilikult.»
«See on teist arvatavasti tark. Tänan teid, miss Crackenthorpe.»