Niisiis koputati eile riigikogus ära: hakkame kõik üheskoos üle jõu elavasse riiki rohkem panustama ja see on peaaegu kõigile valus. Ometi võinuks sellest kõigest pääseda.

Käisin hiljuti ühes väikeses poekeses, sellises ehedas, kus omanik ise leti taga. Ta palus mul otsida sularaha, kui vähegi saan. Aga miks? Selle küsimuse peale kuulsin ilusas eesti keeles, aga slaavi aktsendi ja temperamendiga tiraadi. „Näe, vaata,“ lehvitati mu ees maksuameti teadet. „22%! Järgmisest aastast 24! Ma ei suuda enam!“


Leida õpetajatele 10 miljonit, mis mullu streigi ära hoidnuks, saanuks kindlasti. Saanuks haridusele üldse uue hingamise anda, märksa suuremad palgad ja puha.

Sularaha võimaldab järelikult vajaduse korral käibemaksu ka mitte maksta. On täiesti arusaadav, et mingist hetkest alates pole inimesed enam valmis riiki tervikuna nõutud määral ülal pidama, öelgu seadus ja inspektor mida tahes. Maks võib tunduda lihtsalt ebaõiglane, eriti kui valimistel keegi selleks mandaati ei küsinud.

Vaatasin huvi pärast maksuametist enda tagasihoidliku sõiduki eeldatavat maksuarvet. 225 euro ringis. Ühekorraga välja käiduna tähendab see, et üks kuu tuleb ikka korralikult kokku tõmmata. Olen siin küllap kaugel maksurekordimeestest.

Seda poleks üldse vaja läinud
Järgmisel aastal tõusevad peale käibemaksu ka tulumaks ja oma osa tuleb Eesti maksusüsteemi terra incognita’sse liikumise järel välja käia ka ettevõtetel. Veel läheb kallimaks bensiin (mis paneb otsa kõikidele hindadele), alkohol, mis ajab minusuguseid õllesõpru Tšehhi poole kiikama. Suitsumehed kulutavad oma harjumusele pere eelarvest samuti rohkem... Nagu ütleb Peeter Raudsepp konjunktuuriinstituudist, on valitsus kasutanud ära kõik võimalused hinnatõusu kiirendada.

Niisiis tulebki järgmine aasta väga vastik ka siis, kui majandus nominaalselt tõusule pöörab. Riigi jõuluvanamäng aegadel, kui kõik oli hästi, tuleb veel tükk aega kinni taguda. Kreeka-aegne Lõuna-Euroopa laristamine, COVID-i aegne rahatrükk ning hulluks läinud naabri tagasihoidmine sinna otsa.

Ja sedagi poleks üldse vaja läinud. Mis sest, et relvadele võib lõputult kulutada astronoomilisi summasid.

Leida õpetajatele 10 miljonit, mis mullu streigi ära hoidnuks, saanuks kindlasti. Saanuks haridusele üldse uue hingamise anda, märksa suuremad palgad ja puha.

Eks mõni teine sirutanuks käe ka politseinike-päästjate palkade tasumiseks jne. Rahale on kosilasi muidugi alati. Ent siiski.

Rahapuu kandis vilja
Sisuliselt vedeles nii lõppeval kui ka eelmisel aastal lademetes rahva käest kokku korjatud raha. Kuna eestlaste laenud kipuvad olema seotud euriboriga, see aga omakorda kaudsemalt Euroopa keskpanga seatud baasintressimääraga, siis paisusid pankade kasumid mitmekordseks. Ise midagi tegemata.


Lihtsalt lepingutest lisanduv euribori marginaal tõi järsku sisse märksa rohkem. Samas oli majanduskriis küll visisev, pikaajaline ja vastik, ent hapuks läinud laene erinevalt varasematest šokkidest massiliselt peale ei tulnud.

Leedu reageeris otsustavalt. Hõlptulu mingu rahvale tagasi. Pankadele kehtestati „ajutine solidaarsuspanus“, mis kehtib 2023. ja 2024. majandusaastale. 60% tariifiga maksustatakse intressidest saadud tulu osa, mis on 50% suurem perioodile eelnenud nelja aasta keskmisest intressitulust.

Endine pankur Indrek Neivelt leiab, et leedulased lahendasid olukorra suurepäraselt. „Ma ise mõtlesin sellel ajal, et kuidas oleks seda ebaõiglust parimal viisil võimalik rahvale tagasi keerata. Ja minul nii head mõtet, kui leedulastel oli, ei tulnud,“ sõnab ta.

Eesti seda teed ei läinud. Ehkki eelarves haigutas sügav auk ja „maksufestivali“ käigus käidi välja üks peenraha korjamise ettepanek teise järel, pöördusid pilgud toas olevalt elevandilt häbelikult kõrvale.

Tõsi, sotsid trampisid jalgu ja ka Eesti 200 võbeles, ent viimaks lahendati asi „džentelmenide kokkuleppega“: pangad maksavad erakordsel määral dividende ning valitsus saab nõnda kahe aasta jooksul 120 miljonit eurot. Leedulased panid samal ajal riigikassa taskusse umbes neli korda rohkem.

Rõhutagem: mõlemal juhul oli tegemist juba kokku kogutud rahaga. Eluasemelaenu maksjatelt. Ettevõtjatelt. Küsimus oli valikutes: kas see tuleb tagasi Eesti ühiskonda või läheb aktsionäridele (loe: paljuski Rootsi).

Šokeeriv lähenemine
Kellele on Eesti hea näide riigi- ja erasektori koostööst, kellele aga puhas „trumpism“: anna jõukale ja lüpsa neid, kes niigi vaevalt ots otsaga kokku tulevad. Leedu ökonomist Algirdas Bartkus peab Eesti lähenemist šokeerivaks: „Võime jälgida sellist eksperimenti, kus majandussüsteem läheb vastasseisu väga kõrge maksubarjääriga,“ märkis ta Leedu Delfile Eesti laiapindse maksutõusu kohta.

Tõsi ta on, et leedulaste kombel pankade ekstrakasumit kokku korjates võinuks tollal prognoositud 400 miljoni eurose eelarveaugu makse tõstmatagi kenasti täis saada.


Poliitilised valikud, eks ole. Ja küllap ka mõttekrambid: nii pole ju kunagi tehtud! Samas aktsiise ja käibemaksu on juba tõstetud, tulumaks on niigi küüru väänatud ja üldse oli ta kunagi veelgi kõrgem. Miks mitte, küll inimesed maksavad.

Ettevõtted maksavad ka oma 2% ära, ehkki neile kinnitati kogu aeg, et üks põhjus raha siia tuua on just klassikalise tulumaksu puudumine. Või siis ei maksa. Nagu mu näites toodud poepidaja, kellele muide andsingi sularaha. Eestis ametlikult kehtiv maksevahend ikkagi.

Poliitikute valikud
Selline oli minu kui väikese inimese pisike valik protestida. Miks aga langetasid poliitikud sellise ja mitte teistsuguse valiku, jääb ennekõike koalitsioonisaadikute kanda.

Reformierakonna puhul on pankurite eelistamine kuidagi inimlikult ootuspärane. Sotsidest ei saa tegelikult kunagi aru, millal nad nõuavad midagi ainult selleks, et silma paista. Eesti 200 juht oli tookord teine, aga Kristina Kallas võinuks vähemalt tunnetada, mis tunne on rahapüti kõrval kümnemiljonilist senti nuruda. Paraku ei leia ta praegu mahti tollase valiku õigsuse üle arutleda.

Oli mis oli, see rong on nüüd juba läinud, pangaintressid ka langevad ja megakasumid on pankade aktsionäridele veel enne tulumaksutõusu suures osas välja makstud. Lihtrahvas saab oma valu kätte, kuritegevus suureneb.

Vahest võtab isegi riik ennast kokku ja vaatab endale näkku. Sellise ükskõiksusega enam võõrast raha poliitiliste plusspunktide nimel külvata ei saa. Ehkki viimases poleks ma paraku üldse kindel.

Aga edaspidi?
Edasi läheb huvitavamaks. Kas võiks siiski ühiskondliku õiglustunde nimel teinekordki „ülikasumeid“ ehk anomaalset rikastumist maksustada?

Majandusteadlane Kaspar Oja leiab, et ühiskonnas oleks tegelikult ootus, et erakorralisi kasumeid maksustataks teisiti kui seni – mitte ainult pankade puhul, vaid meil oli hiljutine näide ka energeetikasektorist. „Selline maks peaks panema kaaluma, kas ettevõttel oleks kasulikum „jagada kasumit klientidega“ ehk turuolukorra kiirel muutumisel langetada kliendi jaoks hinda,“ esitab ta ühe visiooni.


Ei maksa siiski pangakindluste ründamiseks tõrvikuid välja otsida. Konventsionaalne mõtlemine ütleb, et pigem tuleks kasum rahule jätta. Vähemalt Eestis annavad praegu tooni teised mõtted.

Eesti Pank näiteks erakorralist tulu riigile ei usaldaks. „Erakorralised maksutulud on ajutised,“ nendib Eesti Panga finantsstabiilsuse osakonna juhataja Jaak Tõrs. „Erakorraliste tulude laekumise ajal [võib] riik tekitada endale selle arvelt täiendavad püsikulud, mille katteks ei ole pärast erakorraliste tulude kokkukuivamist enam lahendust.“

Seda paraku on riik korduvalt tõendanud. Majandusanalüütik Peeter Koppel sekundeerib: „Sellise „erakorralise kasumimaksuga“ on nagu Murphy ühe olulisima seadusega: „Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad lahendused… mis on valed.““

Äkki leedulased eksisid?
Leedulased vähemalt reageerisid kiiresti, „kuumad eesti poisid“ jäid tõsise aruteluga hiljaks. See rong on tõesti läinud. Saame otsustajate otsustamatuse (või siis otsuste tarkuse) üle arutleda lähemad paar aastat, kui nii poes kui ka autos riigile senisest suuremat kümnist maksame.

Äkki leedulased ikkagi eksisid? Praegu läheb nende majandusel Eesti omast paremini, pangad pole ka end välja tõmmanud, kuid kauaks? Ühe vitsahoobi on nad juba saanud. Kuidagi möödaminnes pikendati algul kahele aastale mõeldud „ajutist solidaarsust“ veel aastakese võrra. Sellel teel ongi raske pidama saada.

Nagu ütleb Eesti Panga ökonomist Taavi Raudsaar, võib leedulastel olla vara hõisata. „Pangamaksu mõju võib pikas plaanis ilmneda ka muudes majandussektorites, kus investoritel on veidi väiksem kindlustunne äri alustada või laiendada,“ märgib ta.

Vahest keerabki viimaks hoopis Eesti majandus tänu erakorraliste sammude vältimisele taevasse ja investorid mõistavad, kuivõrd neid hoiti? Nõustugem, aus õiguskeskkond on väärtus omaette.

Ent keegi poleks keelanud 2022.–2023. aasta vahel ka teistsuguseid otsuseid teha, ettenähtavalt ja kooskõlas põhiseadusega. Meie koalitsioon aga nagu poleks tahtnudki kastist väljapoole mõelda.

Ennekõike selle eest tuleks neile valimiskastide juures vastu kukalt anda. Esimene võimalus on tuleva aasta kohalikel valimistel oktoobris. Teisega läheb kauem.