Järgmisel hetkel leidis Peter end vee alt. See keskkonna muutus
tabas poissi nii ootamatult, et ta ei jõudnud isegi hinge tõmmata ja
ahmis selle asemel sisse kopsutäie kõrvetavat soolvett. Ta peksis
jalgadega suunas, mis meeleheitliku lootuse põhjal pidi üles viima. Kui
ta pea lõpuks pinnale jõudis, kuulis ta kahte asja: esimene oli langeva vee
kõuelaadne möire ja teine suur kõlksuva klaasi sümfoonia. Ta keeras end
ringi ja otsis pimesi ükskõik mida, mis aitaks tal pinnal püsida. Üks
kätest puudutas midagi väikest ja kõva. Tavaline klaaspudel. Ta pühkis
mõlema käega laias kaares ja tundis enda ümber hulpimas erineva kuju
ja suurusega pudeleid. Kus ta küll oli? Hoovused mäslesid ta kõhnade
jalgade ümber ja tirisid teda sügavustesse tagasi. Ta puristas ja üritas
pead vee peal hoida. „Appi!” hüüdis ta köhides. „Aidake mind!”