Martinile* (24) soovitasid ülikooli astudes vanemad tudengid kohe, et kui tahate raha saada, siis abielluge. Seda ta tegigi.

Lenna (20) ja Ralfi (23) soov abielluda oli küll siiras, kuid kooselu tegid nad ametlikuks ikkagi just rahalisel põhjusel.

„Aga lihtsalt see kuradi raha!“ on Merili (23) endiselt oma olukorra peale vihane, et pidi toimetulemiseks tegema sammu, mida sugugi ei tahtnud.

Fiktiivsed abielud tudengite vahel on avalik saladus juba aastaid. Elukalliduse kasv ja vähenenud võimalused õppimiseks toetust saada näivad olevat tudengiabielude hulka veelgi kasvatanud. Tõenäoliselt teab iga tudeng vähemalt üht paari, kelle abielul pole tunnetega mingit pistmist. Kui küsimus on äraelamises, tuleb kasutada kõiki võimalusi.

Selle loo autorid on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid, artikkel valmis ülikooli ja Delfi Meedia koostöös antud õppeaine „Praktiline ajakirjandus“ raames.

Oma abiellumise lugu jagas Ekspressiga 11 tudengit. Kõik need ei ole fiktiivsed abielud, aga kõigi nende ajendiks on õppetoetus. Oma nimesid need tudengid ei avalda, sest teavad – see, mis nad on teinud, on tegelikult seaduserikkumine. Valedel alustel sõlmitud liit võib kaasa tuua trahvi või vanglakaristuse.

Armastus või puhas arvutus?
Veel kaks aastat tagasi sai Merili lubada endale keskmisest uhkemat elamist ja ka toidukaubad poes olid tema jaoks mõistliku hinnaga. Viimastel aastatel kasvasid kulud aga kiiresti ja vaimse tervise mure viis töökaotuseni. Merili pidi välja mõtlema uue plaani, kust raha saada.

Oma tuttavatelt oli ta kuulnud, et tudengina abielludes on võimalik saada vajaduspõhist õppetoetust kuni 440 eurot kuus. Sõprade eeskuju olemas, tundus abielu talle toona ainsa võimalusena, kuidas end ülikooli kõrvalt ära elatada.

Vajaduspõhine õppetoetus on mõeldud neile, kelle rahaline seis selline, et ilma toetuseta poleks võimalik ülikoolis kõrgharidust omandada. Kui õpitulemustega on asjad korras, makstakse seda toetust juhul, kui perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on alla 756 euro.

Lenna ja Ralfi pulmapäev
Lenna: „Ralf läks oma parima sõbraga Õnnepaleesse sisse, mina tulin oma vanematega järele. Külalised pandi istuma, meid viidi kuhugi taharuumi, kus paaripanija rääkis, et pulmavalss hakkab käima ja siis lähevad uksed lahti ja te kõnnite sisse. Ralfi ema oli mulle õmmelnud ilusa valge pulmakleidi. Ma kõndisin sisse, lillekimp käes. See oli nii naljakas, kuidagi hästi vanamoodne või täpselt nagu „Kättemaksukontori“ pulm, kus Gerth ja Sonja abielluvad.

See paaripanija oli mingi 70- või 80aastane, ta on terve elu teinud seda. See jutt, mis ta rääkis, oli ka nii naljakas, et mehe kohus on leiba teenida ja naise oma kodusooja hoida. Samas oli see minu meelest ülilahe kogemus just sellepärast, et see oli nii absurdselt imelik. Kogu aja, kui ma seal ees seisin ja ta oma teksti luges, olin näost täiesti punane ja naersin.“

Aga mis oluline – kui tudeng on abielus, ei loeta toetuse arvestamisel tema perekonnaks enam mitte vanemaid, vaid abikaasat. Ja kui toetust taotlevad mõlemad abielus tudengid, saab „pere“ kokku kuni 880 eurot toetust kuus. Seda on peaaegu sama palju kui täiskohaga töötades miinimumpalk.

Tudengite abielud jaotuvad laias laastus kaheks. On päriselt romantilises kooselus olevad paarid, kes on oma abielu vormistanud toetusraha saamise ajendil. Juriidilise tähenduse järgi on abielu kahe inimese kooselu, mis kohustab abikaasasid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks ning toob endaga kaasa teatud õigused ja kohustused. See tähendab, et romantilises suhtes olevate paaride jaoks ei muutunud abiellumisega sisuliselt midagi, ainult raha on nüüd õpingute ajal rohkem.

Nende kõrval on tudengid, kes on oma kursusekaaslase, sõbra või tuttavaga abielus ainult selleks, et saada toetust. Osa neist üliõpilastest nimetavad sellist liitu „tehinguks“.

Martin, Mia (20) ja Merili on abielus tehingukaaslastega. Martini abikaasa on romantilises suhtes Martini sõbraga, kes nende abielus probleemi ei näe. Merili abiellus oma kursusekaaslasega ja Mia leidis abikaasa tänu oma korterikaaslasele.

Mia pulmapäev
„Minu pulmapäev oli tudengipäevade esimesel päeval, mis algab teadupärast pannkoogihommikuga. Sain oma kihlatuga Raekoja platsil pannkoogijärjekorras kokku. Ütlesin, et tunni aja pärast oleme juba abielus. Ta ütles, et võtame pannkoogid ja lähme. Jalutasime Vanemuise mäest oma pannkoogitaldrikutega üles ja sõime neid elu eest, et ei peaks pannkookidega minema alla kirjutama.

Olime kutsunud sõpru ja tuttavaid ka, aga ainult kaks tulid kohale, sest nii kole ilm oli. Tükk aega mõtlesime, mida me tegema peame, ja lõpuks andsime pannkoogid oma kahele külalisele, kes vihma kätte ootama jäid.

Tal oli musta värvi kleit seljas, mul valge triiksärk ja lips, et tunduks pidulik. Jalutasime sinna putkasse sisse ja seisime seal väga imelikult üksteise kõrval. Ma proovisin tal enam-vähem käest kinni hoida, aga ta tõmbas käe kohe eest ära. See ei olnud üldse usutav. Tädi küsis, et kas me tahame ühist perekonnanime, me vastasime kooris ei. Ta ilmselgelt sai aru, et see polnud päris abielu. Registreerija proovis ise sinna mingit pidulikkust juurde teha ja ütles, et ma kuulutan teid nüüd abiellunuteks ja minge nautige oma päeva. Kõik see võttis kokku kolm minutit.

Üks sõpradest oli meile toonud Cosmopolitan Diva. Läksime Hurda pargi kuju ette, kus sõber tegi meile võltslaulatuse. Seisime üksteise kõrval, vaatasime üksteisele silma ja sõber ütles, et sina saad nüüd raha ja sina saad nüüd raha. See oli kõige pidulikum pulm, kus ma käinud olen, ja seal joodi Cosmopolitan Divat.“

„Tehingusse“ suhtumine on tudengitel väga erinev. Mõni võtab toetuse pärast abiellumist rahulikult, mõni naljaga, mõne jaoks on see väga valus teema.

Merili abielu oma kursusekaaslasega on saladus, mida ta kõigi eest kiivalt varjab. Kuigi riigi silmis on ta seaduslikus abielus, ta ise seda abieluks nimetama ei soostu. „Ma olen enda jaoks selle konkreetselt ära blokeerinud. Mul on siin kuskil see tehingupartner, see on mingi hall ala, kuskil sellise tolmurulli sees.“

Merili tunnistab, et ilmselt vaataks ta praegu teiste fiktiivabielus olevate tudengite peale väga viltu, kui ta poleks ise majanduslikult nii raskes olukorras olnud.

Ja need olukorrad võivad olla päris keerulised. Mia isa teenib piisavalt, et leibkonna sissetulek ületaks piiri, kust alates õppetoetust enam ei maksta. Aga Mia pole oma isaga kunagi suhelnud. Mia ema tööl ei käi. Kuna vanematelt rahalist abi loota polnud, jäi Mial ainsaks võimaluseks luua eraldi leibkond.

Nele (20) on pere viiest lapsest vanim ning tema järel tulevad maalt linna kooli ka Nele õed-vennad. Ta tundis, et tahab kuidagi oma vanemate rahalist koormat vähendada, ja otsustas enda kulude eest vajaduspõhise toetusega tasumiseks abielluda.

On see vargus? Juriidiliselt võib-olla küll. Fiktiivabieluks saab liigitada abielu, mida ei sõlmita mitte siira kooselu eesmärgil, vaid selleks, et saada riigilt õigusi või eeliseid, näiteks kodakondsust, elamisluba või raha. Aga samas on see abielu ka juriidiliselt „päris“ – inimesed ongi ametlikult abielus.

Nele pulmapäev
„Ma olin oma kingad kuhugi unustanud, seega ma läksin registreerimisele kummikutega, aga meil mõlemal olid seljas valged särgid. Kuna oli reedene päev, siis sattus meile see suurte sõnadega isamees. Ta ütles, et maksite küll vähem, aga ta teeb meile päris tseremoonia.

Isamees rääkis meile pikalt-laialt sellest, kuidas on ikka palju olulisem tunda ennast armastatuna ja sellepärast tahta teist armastada. Ta oli selline lahtise suuga ressurss, seega me küsisime temalt hästi palju küsimusi abielu, statistika ja fiktiivabielu kohta.“

Osa tudengeid näeb sellist abielu rohkem kui investeeringut oma tulevikku. Mitmete jaoks neist on abielu abil saadav õppetoetus ainus päästerõngas, mis aitab kooliskäimisega rahaliselt toime tulla.

Nad peavad ebaõiglaseks, et riik ei suuda nende haridusteed toetada, kuigi sellesama raha maksavad nad Eestis erialast tööd tehes maksudena mitmekordselt tagasi. Sofia (22) õpib õpetajaks ja ütleb, et kavatseb tulevikus jääda Eestisse erialasele töökohale, mistõttu võiks riik teda ka praegu õppimisel toetada.

Nele sõnul on toetus justkui õppelaen, mille teenib riigile tulevikus siin arstina töötades igal juhul tagasi. Enne abiellumist poleks ta ehk tundnud nii suurt kohustust jääda arstiks kodumaale, kuid nüüd kavatseb ta toetuse riigile maksudena tagasi maksta.

Mia tunneb, et kui tema oma pere teda õpingutes toetada ei saa, peaks seda tegema riik. Praegu näib Miale, et riik kasutas tema pere omavahelisi suhteid tema vastu ära, mistõttu kannatasid ka Mia haridus ja elukvaliteet.

Iris (22) ja tema kaaslane abiellusid pärast seda, kui riik kaotas tulemusstipendiumi. Seda sadat eurot kuus heade õpitulemuste eest pole tudengitel enam võimalik saada. Sellega sai natukenegi raha juurde, kui õpitulemused väga head olid. Iris ega tema kaaslane ei saanud kooli kõrvalt ka tööle minna, kuna koolikoormus oli niigi liiga suur. Idee abiellumisest ei olnud nende jaoks uus, seda mõtet olid nad juba varemgi kaalunud.

Irise ja Saara pulmapäev
Iris: „Ma puudusin esimest korda ülikooli jooksul loengust, sest ma pidin abielluma. Läksime perekonnaseisuametisse, samal ajal oli mingisugune beebide hõbelusikate andmine. Andsime oma dokumendid, kirjutasime paberile alla, ütlesime mõlemad „jah“. See kõik võttis umbes viis minutit aega. Kui keegi küsib, siis mina olen esimene abikaasa ja tema teine abikaasa, kuigi registris on kirjas naine ja naine.

Väljas ootasid mõned meie sõbrad, kes tulid meid õnnitlema. Kaks inimest tõid meile kogemata sama joogi, Cosmopolitan Diva. Õnnitlesime ära ja läksime koju, kus meil toimus Robloxi pulm.

Fiktiivabielud
FiktiivabieludFOTO: Erakogu
Me mõtlesime kohe alguses, mis oleks kõige naljakam viis, kuidas registreerimist tähistada. Otsustasime, et teeme Robloxi pulma. Kui ma kutse saatsin, siis inimesed küsisid, et kas see on nali või mõtleme seda tõsiselt. Ainus reegel oli see, et mängus pidi ennast lahedalt riidesse panema, seega külalised pidid võib-olla viie euro eest Robuxeid (mänguraha Robloxi mängus – Toim.) ostma.

Mu abikaasa oli meile ehitanud lossi, tantsupõranda ja pisikese saali. Mu sõber, kes meid paari pani, pidas väikese kõne. Tseremoonia järel läbisid külalised meie tehtud takistusrada, mängisid malet, kõik tulid lihtsalt kokku. Külalisi oli umbes 50 ja kuna paljud meie sõbrad polnud varem üksteist kohanud, said nad ka omavahel rääkida.

Seejärel mõtlesime, et okei, saame kell üheksa Gennis (Genialistide klubi Tartus – Toim) kokku. Genn oli esmaspäeva õhtul tühi, mis oli suurepärane. Võtsime seal mõned pitsid ja tegelikult tulid hästi paljud ka sinna meiega pidutsema.“

Mitte luksus, vaid ellujäämisplaan
Aga tõesti, miks need tudengid siis lisaraha teenimiseks tööle ei lähe? Irise sõnul on pigem vähe neid, kes tulevad ühtaegu toime nii õppimise kui töötamisega. Kui see väliselt ka õnnestub, tuleb see tavaliselt millegi arvelt, kannatab kas tervis, tulemused tööl või koolis.

Enamik abiellunud tudengitest saab suurimat toetust ehk 440 eurot kuus. Väiksemat toetust hakkas saama Merili, sest abikaasa tulud olid olnud oodatust suuremad. See toetus tähendab neile võimalust elada iseseisvalt ja vanematest eraldi ilma, et tuleks õpingute kõrvalt tööd rügada. Kui suvel on noored saanud tööd tehes kapitali koguda, siis kooliajal kulub kogutu kiiresti.

Kui palju kulub?
Eelmise aasta aprillist selle aasta märtsini oli Tartus üürikorteri keskmine ruutmeetri hind 11,8 eurot. Kui kaks tudengit elavad koos 45ruutmeetrises korteris, maksavad nad kuus üüri keskmiselt 531 eurot. Konjunktuuriinstituudi möödunud aasta aprilli uuringu järgi maksab neljaliikmelise pere toidukorv nädalas keskmiselt 123,21 eurot, mis on umbes 30,8 eurot inimese kohta. Seega maksab kahe inimese kuu keskmine toidukorv umbes 246,4 eurot. Nii jääb kahel tudengil kahe peale saadud maksimaalselt 880 eurost toetusest üüri ja toidu kõrvalt kuus kulutamiseks veel umbkaudu 103 eurot.

Toetus kulubki tudengite endi sõnul peamiselt üürile ja toidule. Mõned saavad tänu toetusele lubada endale ka veidi rohkem: Lenna maksab jõusaali liikmemaksu ja tantsutrenni, Hanna (19) ja Erik (20) kasutavad raha kodu remondiks ja kodutarvete soetamiseks. Meelelahutuseks ei jää tudengite kinnitusel suurt midagi ka siis, kui toetust saadakse. „Paar hilpu ostad vahepeal, aga mingit suurt trillalaa-trullalaad pole. Sööd, sõidad Bolti tõuksiga ringi natuke, ostad ravimeid, näokreemi.“

Abielu kaudu saadav õppetoetus võib paljudele tudengitele olla ainus võimalus omandada ülikoolikraad tööl käimata. Seega sõber käevangu ja perekonnaseisuametisse?

Näib, et aina enam „tudengipaare“ nii teebki. Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmetel on noorte abiellumine tõesti viimase viie aasta jooksul kasvutrendis – alla 25aastaste tudengite seas paistab abiellumine aina populaarsem. Küsimus on, kas abiellutakse lihtsalt rohkem või toetuste pärast. Kui eelnevate aastate tulemused on kujunenud kaheaastases ajaraamistikus, siis kõige värskemate andmete tulemused on kogutud ühe aasta ja paari kuuga.

Mis on vajaduspõhine õppetoetus?
Vastab haridus ja teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna peaekspert Hemminki Otstavel

„Nii vajaduspõhine õppetoetus kui ka vajaduspõhine eritoetus on mõeldud vähemkindlustatud perekondadest pärit tudengite kõrghariduse omandamisega kaasnevate lisakulude katmiseks. Toetus on 150 eurot (kui üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta on vahemikus 381,26–762,5 eurot), 270 eurot (sissetulek vahemikus 190,64–381,25 eurot) või 440 eurot (sissetulek kuni 190,63 eurot) kuus.“

Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna peaeksperdi Hemminki Otstaveli sõnul on statistika põhjal mullu abielus olevate toetuse saajate hulk küll kasvanud, kuid pole võimalik järeldada, et abiellutud on just toetuse saamiseks. Otstaveli hinnangul võis abielude kasvule kaasa aidata toetusmäärade kahekordistamine 2023. aasta sügisel, mis lihtsalt motiveeris rohkemaid üliõpilasi, sealhulgas abielus üliõpilasi, toetust taotlema.

Samuti ei oska ükski asutus kuidagi kindlaks teha, kas tudengite abielud on fiktiivsed või mitte. Tartu linnavalitsuse rahvastikutoimingute osakonna juhataja Kristina Aabrams sõnab, et perekonnaseisuametnik puutub nii abiellujate kui ka lahutajatega kokku alles abielu sõlmimisel või lahutamisel. Kuna ametnikel puudub õigus sekkuda isikute eraellu ja seega küsida ka abielu sõlmimise või lahutamise põhjust, on neil väga raske anda hinnangut, kas abielu on ikka „päris“.

Perekonnaseaduses seisab, et vaba tahteavaldusega abielu kahe inimese vahel sõlmitakse eesmärgiga luua perekond. Ent olukorras, kus abiellutakse pelgalt materiaalsete hüvede saamiseks, astutakse seaduse hallile alale. Seega fiktiivabielu, kus puudub tegelik kavatsus peret luua, on sisuliselt vastuolus perekonnaseadusega.

Tudengite sõnul on nad pidanud arvestama ka ühiskondlike hoiakutega, mis abielu sõlmimisega kaasnevad. Kui nende jaoks on abielu lihtsalt abinõu, mis kinnitab kooselu ja aitab arveid maksta, siis just vanema põlvkonna silmis on abielul palju sügavam tähendus.

Tuuli pulmapäev
„Panime veidike viisakamad riided selga ja läksime sinna Tiigi tänavale. Mõlemad mõtlesime, et ei tohi naerma hakata, kui neid asju räägitakse. Kuulasime ära selle jutu, „kuidas me oleme ikkagi üks“. Ta küsis, kas tahame üksteisele midagi öelda ja siis ütles, et võime suudelda. Väike kabinetiruum, see oli ikkagi päris kohmetu. Saime paberid kätte ja siis läksime Creppi õhtusöögile, nii-öelda tähistama. Mõtlesime pikalt, kas vanematele rääkida, aga siis ikkagi rääkisime ja kõik lähedased tõid meile suured kingitused. Pulmapäevaks valisime ilusa kuupäeva, 08.08, nagu lõpmatus. Lõpuks ei olnud ikkagi lõpmatus, oli poolteist aastat.“

Mitmed tudengid sõnavad, et mõtlesid pikalt, kas oma abielu registreerimisest üldse vanematele rääkida. Samuti proovivad nad vältida ebamugavaid vestlusi teemal, millal on pisiperet oodata.

Oma päris partneriga abiellunud noored selgitavad, et ei pea oma abielu otseselt küll fiktiivseks, kuid sellel pole nende jaoks ka suurt sisulist ega hingelist tähendust. Enamiku jaoks neist on abielu kui püha institutsioon minevik ja abielutõend kõigest paber, millele alla kirjutada. Abielu on üks vahend, kuidas end ära elatada.

Iris, Lenna, Nele ja Hanna ütlevad kui ühest suust, et nende jaoks pole abielu midagi, mis nende kooselule mõtte annaks. Mitmed paarid ei ela täna isegi ühises kodus, kuid see ei vähenda nende jaoks seda, kui oluliseks nad oma suhet peavad. Idee abiellumisest tekkiski tudengitel sellest, et kui nad on niikuinii juba koos, siis miks mitte ka abielluda. Milleks oodata?

Abiellumise hetkel oli see neile pelgalt sertifikaat, mis tõestab riigile, et nad on abikaasaga üks leibkond. Tänaseks on abielu neist mõnede jaoks aga omandanud siiski suurema tähenduse. Abielu on noortele aja jooksul näidanud, kuidas nad tahaksid oma edasist kooselu veeta.

Irise sõnul meeldib talle väga inimestele öelda, et see on tema abikaasa, mis tekitab teistes sageli üllatust. Sama kinnitavad ka Hanna ja Lenna. Mida kauem on abielus oldud, seda rohkem on see mõte hakanud ka päriselt meeldima.

Aga mitte kõigile. Tuuli arvab, et ei pruugi pärast lahutust tulevikus enam abielluda, sest on mõistnud – tema jaoks pole abielu see, mis suurt armastust tõestaks. Pigem mõtestab ta abielu selle kaudu, kuidas suhe igapäevaselt toimib.

Hanna ja Eriku pulmapäev
Hanna: „Kogu see asi oli väga naljakas ja kohmakas. Kui me seal kahekesi seisime, siis ma ei teadnud, kuidas peaksime olema. Alguses lihtsalt seisime ja siis mõtlesin, et kas peaks tema poole vaatama või käest kinni hoidma. See naine, kes meid paari pani, luges oma pika teksti ja puuris meid oma pilguga.

Pärast registreerimist läksime sinnasamasse Õnnepalee lähedal asuvasse parki. Jõime veini, tegime pilte sõpradega. Kunagi tahaks kindlasti veel tähistada seda liitu, päriselt mingi vingema peo korraldada.“

Kuigi praeguseks Tuuli oma kaaslasega koos ei ole, siis tema sõnul abielu nende suhet karidele ei viinud ning vihavaenu neil pole. „Edaspidi ütleme lihtsalt üksteisele tere,“ sõnas Tuuli. Lisaks ei saa nad enam toetust, kuna mõlemad on ülikooli lõpetanud.

Lõpuaktuselt lahutama
Abielu ei ole aga ainult allkirjadega paber. Õigemini on, aga selle allkirjaga tekivad ka kohustused, sealhulgas varalised. Et võimaliku lahutuse korral materiaalseid kahjusid vähendada, sõlmisid Martin, Tuuli, Nele, Mia ning Hanna ja Erik oma kaaslastega abielludes ka varalahususe lepingu.

Nele sõnul mõtlesid nad tulevase abikaasaga läbi pea kõik abieluga seonduvad juriidilised konksud. Nad kaalusid tudengiabielu plusse ja miinuseid nii Eestis abiellumise kui ka nende enda majandusliku olukorra kontekstis, kus neil pole veel lapsi ega ka ühist kodu. Samuti lugesid nad otsast lõpuni läbi abielulepingu. Nelele tuli üllatusena, et paljud tudengid seda enne abiellumist ei tee. „Me tahame, et mitte midagi ei muutuks, kui meie teed peaksid lahku minema. Siis saame lihtsalt minna oma seeliku või laelambiga.“

Lisaks tegid tudengid kindlaks, mis saab siis, kui ühe osapoolega peaks juhtuma õnnetus. Lepingusse on võimalik sisse kirjutada, et kui kummagagi abikaasadest midagi juhtub, muutub abielu tühiseks.

Lenna ja Iris valisid oma partneritega abielludes aga ühisvara, sest usaldavad kaaslasega üksteist piisavalt. Kuigi tuttavad pidasid otsust hullumeelseks ja soovitasid tal kiiremas korras endale advokaat otsida, siis Lennat ja tema abikaasat tuttavate manitsused ei hirmutanud. Nad ei karda, et kumbki üksteist ära kasutaks või neile soovimatuid kohustusi kaela tooks. „Ma nii palju ema soovitust arvestasin, et vaatan, et ta [abikaasa] mingeid imelikke laene ei võtaks.“

Kui ülikool lõpetatud ja diplom käes, lõpeb ka riigipoolne rahaline toetus. Siis pole abielust enam „kasu“ ning „tehingus“ tudengitel tuleb taas minna perekonnaseisuametisse, et abielu kehtetuks tunnistada. Vähemalt neil, kes oma abikaasaga päriselt koos ei ole.

Merili plaanib lahutada paar päeva pärast ülikooli lõpuaktust. Samal või sellele järgneval lahutades paistaks fiktiivabielu ehk liiga läbinähtav. Ka Martin plaanib tulevikus abielu lahutada, kuid praegu ei näe selleks vajadust.

Merili pulmapäev
„Õnnepaleesse jõudes oli seal üks väga meeldiv naine, kellel oli heleroosa pluus ja heleroosad küüned. Ma heitsin talle pilgu ja sain kohe aru, et ta ilmselt teenib hästi.

Mina tulin kohale oma väljaveninud Nike dressides, millega olin päev varem jõusaalis kangi tõstnud. Mul oli täiesti ükskõik. Teine pool oli natuke esinduslikumalt riides. Ma mõtlesin, et ma tulin siia tehingut tegema ja mul polnud isegi isikut tõendavat dokumenti kaasas. Küsisin, kas eesti.ee sobib.

Abielu sõlmimisel võttis see tehingukaaslane mul käest kinni, et kooselu oleks usutavam. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei taha seda teha, ma tahaks käe ära tõmmata, minema joosta. Aga lihtsalt see kuradi raha!“

Kõik aga lahutamisega ei kiirusta. Kuigi Mia abikaasa läheb tööle, mistõttu mõlema toetus kahaneb, leiab ta, et abielu pole mõtet lahutada enne, kui kätte on saadud viimnegi toetussent. Ka Nele jätab abielulahutuse kaugemasse tulevikku, et lahutamise eest riigilõivu maksmist edasi lükata.

Abikaasad, kes ka päriselt romantilises suhtes ja elavad ühe katuse all, lahutama ei kipu. Nii nagu ei muutnud abielu sõlmimine paaride omavahelist suhet, poleks ka lahutamisel nende arvates enam mingit mõtet. „Südames on kergem, kui saab selle asja kaelast ära. Otseselt mingit kahju see abielu ju ei tee või mingit raha ei nõua, kui see püsima jääks.“

Kõik tudengid kinnitavad, et üliõpilaste rahalise toetamise süsteem on katki. Ülikoolis vormitakse erinevate erialade spetsialiste, kes kõrghariduse saanuna siin tööle ja riigile makse maksma asuvad. Aga nende tulevaste maksumaksjate õpingute toetamise võimalused on väga piiratud.

Nad leiavad, et kui haridust väärtustatakse, peaks süsteem soosima õppimist, mitte fiktiivset perekonnaelu. Vastasel juhul jätkub trend, kus tudeng abiellub ellujäämiseks ja lahutab kohe, kui see pole enam kasulik. Ja seda kõike seaduslikult.

Olukord, kus Iris on pidanud toetuse saamiseks abielluma, näitab tema jaoks, et riik väärtustab temas rohkem perekonna looja ja laste saaja kui haritud naise rolli. Sest kuidas muud moodi mõista seda, kui riigi jaoks on olulisem, et ta oleks toetusraha saamiseks eraldi leibkonnas. „Riik ei anna mulle raha selle eest, et ma õpiks hästi, küll aga selle eest, et ma abiellun.“

*Privaatsuse tagamiseks on kõigi tudengite nimed tekstis muudetud.