SHARE
TWEET

Untitled

a guest Sep 16th, 2019 106 Never
Not a member of Pastebin yet? Sign Up, it unlocks many cool features!
  1. Kõigepealt, pealkirjas nimetatud totaalne sõda. See on Hitleri propagandaministri Joseph Goebbelsi väljend. Totaalse sõja kuulutas Goebbels välja 1943. aastal, et õhutada võitlustahet ja kinnitada usku Hitleri ürituse võitu. Mida peaks järeldama sellest, et Postimehe peatoimetaja peab sobivaks viidata Goebbelsile, küll tema nime nimetamata? Ega ometi teatavat sümpaatiat tema kui ühe põhilise natsiideoloogi suhtes? „Kas te tahate totaalset sõda?” on täpne Goebbelsi tsitaat.
  2.  
  3. Pealkirja võib kuulda ähvardusena – eriti kui mäletada seda, kuidas Mart ja Martin Helme koalitsiooniläbirääkimiste aegu oma raadiosaates kuulutasid: kui keegi peaks selle koalitsiooni sündi takistada suutma, siis viskavad nemad tiku püssirohutunni ja tuleb plahvatus: „Aga kui süvariigil, meediatööstuskompleksil ja Reformierakonnal õnnestub need koalitsiooniläbirääkimised tuksi keerata, siis need hungveipingide väikesed demonstratsioonid on morsipidu võrreldes sellega, mis meie toetajad tänavatel korraldama hakkavad – kui meid lükatakse kõrvale ebaausate võtetega. Marrakeshi miiting riigikogu ees on selle kõrval väike pühapäevane jalutuskäik. Mõelge nüüd natuke järele, kuhu te ajate Eestit.” Kui nüüd Helme alustab lugu maailmavaatelise ja lõpetab totaalse sõjaga ning küsib, kellele on viimast vaja, siis vastus saab olla üsna ühemõtteliselt ikka see üks partei. Ükski teine ei kutsu ei sõdima ega kuuluta, et kuskil käib mingi sõda, olgu siis maailmavaateline või muu.
  4.  
  5. Hungveipingidest Peeter Helme ei räägi, küll aga leiab ta laupäeval Hirvepargis toimunud meeleavalduse asjus, et see ei ole mitte normaalse parlamentarismi osa, vaid „loob pildi üha teravamast maailmavaatelisest sõjast meie ühiskonnas”. Millel põhineb Helme väide, et see kriitika on opositsiooni õhutatud, jääb teadmata – seda esitatakse faktina. Osalejad ise väidavad muud – kes teab siis paremini? Need, kes üritusel käisid ja seal sõna võtsid või Postimehe peatoimetaja? Kui Helme teab paremini, siis peaks ta oma väidet põhjendama, aga ta ei tee seda. Ent isegi, kui Reformierakonnal oleks selle liikumisega midagi tegemist, ei saaks väita, et see poleks normaalse parlamentarismi osa. Vabadust meelt avaldada pole meilt keegi – veel – ära võtnud, meelt avaldada on õigus isegi opositsioonierakondadel ja nende pooldajatel.
  6.  
  7. Esinejate sõnavõttudest ei jää siiski küll kuidagi muljet, et nad Reformierakonna käpikud oleksid või oravate naasmist valitsusse kõigi tekkinud probleemide lahendusena näeksid. Kirjanik Maarja Kangro sõnavõtus seisab: „Me ei lepi poliitikutega, kel puudub igasugune enesekriitika ja suutlikkus oma sammude eest vastutada – omadused, mis on dialoogi eelduseks ja intelligentsuse üheks tunnuseks. Me ei taha seda valitsust, sest me ei taha ohtu, et inimõigusi hakatakse piirama ja inimesi etniliselt sobivaiks või mittesobivaiks jagama. Me ei taha, et ühiskonna lõhestatus kasvaks, ei taha, et riigi ladvikus valitseks kliimapimedus, et ajud siit välja voolaksid, kuna riigis on võimul sõgedus. Parempopulism töötab vastu meie põhiseadusele: see toob kaasa eesti rahvuse ja kultuuri mandumise, mitte säilimise.” Kangro räägib ka ilmajäetustundest, mille neoliberaalne maailm on tekitanud – ent sellest ei pea kuidagi järeldama, et nüüd peaks leppima paremäärmusluse ja populismiga.
  8.  
  9. Kangro sõnavõtu ja teiste valitsuskriitiliste ülesastumiste ühisosa ei keskendu muu seas enamasti ka mitte EKRE-le. Iga erakond on tulnud poliitilisele areenile selleks, et saada võimule. Rahulolematuse teravik suundub üldjuhul Jüri Ratase kui selle valitsuse looja vastu. EKRE on jäänud iseendaks. Kogu see retoorika muutumise ootus – mille vähemalt ositisele täitumisele Peeter Helme viitab – on aga rajatud valele eeldusele: justkui see muudaks midagi. Asi ei ole retoorikas. Mida siledamaks muutub sisu, seda keerulisemaks muutub laial, mitte eriti süveneval publikul mõista, mis asja aetakse. Helme loeb meelsasti ette opositsiooni vaevavad tõved, ainult selle ühe erakonna juures on tal ette tuua edenemise märke. Täitsa normaalne erakond, alguses olid lihtsalt kohanemisraskused.
  10.  
  11. Mulle pole teada, et kodanikuliikumise „Jah vabadusele, ei valedele” taga seisaks Reformierakond. Kui Peeter Helmele on teada teistsugused faktid, siis peaks ta neid avalikult jagama. Küll aga tunnen ma inimesi, kes on selle valitsuse vastu nimelt EKRE kuulumise pärast sellesse – nemad aga ei näe küll, et Reformierakonna naasmine valitsusse oleks kõigi ametis olevate valitsuse tekitatud probleemide lahendus. Neil, kes mõtlevad tuleviku peale ilma EKREta valitsuses, on tekkinud küsimus, missugune siis oleks see hea, soovitav variant, aga neil ei ole sellele küsimusele vastust. Küll aga näevad nad selgesti, et EKRE esiletõusu tegid võimalikuks just Reformierakonna tegematajätmised, ülbus ja ükskõiksus.
  12.  
  13. Peeter Helme tekstis on küsitavaid, põhjendamata väiteid teisigi. Näiteks saame teada, et EKRE nihkub aina enam tsentrisse – mida sellega õiguspoolest silmas peetakse? Reitinguid? Või tahetakse öelda, et EKRE ongi uus normaalsus, rahunege ometi ükskord maha? Ka loeme, et praegu ei ole võimalik teistsugust valitsust moodustada, selle võimaluse võivat tekitada alles riigieelarve pärast tekkivad erimeelsused. Nii on põhimõtteliselt väidetud, et valikut ei ole, teist võimalust ei paista ja selle peale pole vaja mõelda – valik on tehtud siis, kui kolm erakonda pärast valimisi käed lõid, ja nende ühendavate põhimõtete ja väärtuste üle enam ei arutleta. Nüüd on nii, kõik. Harjuge ära.
  14.  
  15. Hirvepargis toimunu liigitatakse „tühjaks tundlemiseks” (vaata ka „emotsionaalselt ülesköetud naine”; Jüri Ratase väide, et tugevad emotsioonid viivad küll mõtte paremini kohale, aga ei aita meie inimesi, lõputu hüsteeria-sõnaga vehkimine jne). See on selgelt sildistav ja alavääristav võte: kui argumente ei jagu või põhjendusist jääb puudu, siis öeldakse teisele poolele ikka patroneerivas toonis, et kuule, sul on emotsioonid, mine õige rahune maha. Kõige sagedamini kasutavad seda võtet praegusel Eesti poliitmaastikul nimelt EKRE, aga ka teised koalitsioonipoliitikud. Nii saab vastase argumendid tähelepanuta jätta ja talle koht kätte näidata – vähemalt näiliselt on maha võetud vajadus nende argumentatsiooniga sisulisse dialoogi astuda. Ent ei maksa arvata, et see teine pool tingimata sellisel viisil toimetatud paikapanemisega leppima peaks või et see kuidagi dialoogi luua aitaks. Ja kui vastandumine on halb, siis miks seda omalt poolt süvendada?
  16.  
  17. Nii on Peeter Helme asunud avalikult argumenteerima Mart ja Martin Helme juhitava erakonna esindajate viisil. Lõpuks tuleks Helmet lugedes küsida ka, kust õigupoolest „oma reaalsusruumi” ehitamine algas või kes neid kaevikuid ehitama hakkas. Ega ometi mitte see erakond, kelle normaalseks kuulutamine on kogu selle jutu mõte?
RAW Paste Data
We use cookies for various purposes including analytics. By continuing to use Pastebin, you agree to our use of cookies as described in the Cookies Policy. OK, I Understand
Not a member of Pastebin yet?
Sign Up, it unlocks many cool features!
 
Top