JUHTKIRI | Vajame hoopis teistsugust debatti toiduainete käibemaksu üle

JUHTKIRI | Vajame hoopis teistsugust debatti toiduainete käibemaksu üle

epl.delfi.ee

Lisandub poekettide ja nende esindajate ilmne majanduslik huvi ja lobitöö.

Aastaid kestnud tugev inflatsioon, sealhulgas toiduhindade mitmekümneprotsendine tõus, on peamine kütus, mis rahulolematuse leeki kütab. Suur osa ühiskonnast ootab ja nõuab mingitki leevendussõnumit.

Sellises olukorras tuleks avatult ja teadmispõhiselt analüüsida, millised sammud pakuvad kõige paremini sihitud leevendust. Tuleks arvutada. Ja neid arvutusi lõputult ja rahulikult selgitada, vastaspoolest lugu pidades ja tema argumente kuulda võttes.

Selle asemel on meil siin kohalike valimiste lähenedes prahvatanud emotsionaalne vulkaan, kus keegi ei kuula kedagi. Ja kus argumendid ei lähe absurdi mitte ainult neil, kellelt seda ootaks, vaid kõigil. Kus inimeseni, kes asjast ausalt sotti püüab saada, jõuab vaid sõnavaht, emotsioonid ja afekt.

Alustama peab enesekriitiliselt ajakirjandusest, kus pealkirjad vahel pigem leegiheitjast kipuvad tulema.

Majandusteadlased ja -eksperdidki ei paista enam andmeid vaatavat, vaid lähtuvad pigem vastumeelsusest ühe või teise ütleja vastu. Kuidas muidu seletada väiteid, nagu oleks kümnetesse protsentidesse ulatuvate hinnatõusude põhiveduriks suhteliselt väikesed käibemaksumäära muutused?

Pole mingit alust ka Jürgen Ligi korduvatel kinnitustel, et käibemaksu alandamine üldse hinda ei jõua. See näitab, et Reformierakonna rahandusminister ei usu enam üldse turu ja konkurentsi toimimisse.

Ent samamoodi pole alust ka asjast huvitatute ehk kaupmeeste jutul, et see kõik jõuab kauba hindadesse. Kahjuks pole sellelgi jutul argumente ega kogemust taga.

Rahvusvaheline praktika kinnitab, et selline muudatus üldjuhul jõuab osaliselt ka toidukaupade hinda. Kui kauaks, pole aga selge.

Oleme jõudnud punkti, kus ühiskonna valulävi on ilmselgelt kas ületatud või selle lähedal.

Eesti lähiaastate hindade ajalugu näitab, et ehkki globaalse energiakriisi hinnatippudest on paljud toidu toorained ja ka toidutootjate küsitud hinnad alla tulnud, ei ole lõpphind tarbijatele seejärel enamasti sugugi odavamaks läinud.

Lõplik hind kujuneb ikkagi alati ja ka tulevikus kaupmehe hinnaküsimise ja ostja maksmisvalmiduse kokkupuutepunktis. Praegused hinnad ei näita kahjuks muud, kui et meie ise – kõik Eesti inimesed – oleme olnud valmis neid hindu maksma. Mõistagi just nii palju siis poes ka küsitakse.

Ent nüüd oleme jõudnud punkti, kus ühiskonna valulävi on ilmselgelt kas ületatud või selle lähedal.

See peab olema õppetund kõigile: valitsusele, poliitikutele üldse, kaupmeestele, rahulolematutele tarbijatele.

Nüüd on vaja hingata rahulikult sisse ja välja ja taas sisse ning üritada pidada avatud, ratsionaalset ja analüüsil põhinevat debatti, kuidas kõige tõhusamalt lahendada korraga mitut vastuolulist ülesannet: toetada abivajajaid, säilitada eelarvetulud, teha kvaliteetne toit kõigile senisest kättesaadavamaks.

Toidu käibemaksumäära langetamine ei ole sugugi ainus valik.

Ent enamik riike on vähemalt osale toidukaupadele madalama määra kehtestanud. Seega see on tõsiseltvõetav idee, mis väärib põhjalikku arutelu ja analüüsi. Valitsuse konstruktiivset hoiakut.

Valitsuse enda plaan on tõsta järsult tulumaksuvaba miinimumi ja kaotada maksuküür – kokku on tegu suure maksulangetusega, mille positiivne mõju inimeste ostujõule peaks olema suurem kui käibemaksualandusel. Ent seda tuleb argumentide ja arvutustega näidata. Sada, tuhat või vajaduse korral sada tuhat korda. Mitte aga vastaspoolt mõnitada või lolliks tembeldada. Valitsus ennekõike peab olema valmis dialoogiks ühiskonnaga, sest seal on võim ja voli otsuseid langetada.

On vägagi võimalik, et peale jääb hoopis kolmas või neljas lahendus. Või aus järeldus, et nüüd tuleb ümber teha meie maksukorraldus tervikuna – ent selleks ongi vaja analüüsi ja avatud mõtlemist. Igatahes tuleks vältida seda, mis on juhtunud metsaraie teemal, kus pooled ei soovi ega suuda isegi algandmetes kokku leppida.

Kerkinud küsimus kogu Euroopa suurimast kaubanduspinnast inimese või käibeühiku kohta ja selle mõjust poekettide väga väikesele hinnapaindlikkusele vajab seetõttu samuti hästi argumenteeritud analüüsi. Kuigi see on kahtlemata olukord, kust on pea võimatu end välja tagurdada – küll aga saavad kogukonnad ehk vähemalt edaspidi oma elukeskkonda optimaalsemalt planeerida.