Pikk vimmas näpitsprillidega mees?
Bobby arutas mõttes läbi kõik tuttavad. Kirjeldus ei tahtnud ühegagi kokku
sobida.
Järsku tärkas hinges kahtlus. Oli too mees uue mõrvakatse kuulutaja? Katsusid
ehk saladuslikud vaenlased talle jälle jälile saada?... Ta istus logisevale voodile. Nood
— kes nad eales ka polnud — olid alles nüüd avastanud, et ta ei ela enam
Marchboltis, ning pahaaimamatult mrs. Robertsilt uue aadressi hankinud. Järelikult oli
garaaž valve all, ning kui ta nüüd lahkub, siis järgnevad nad talle. See tuli
ilmtingimata nurjata.
„Badger, tule korraks siia!" hüüdis Bobby Jones.
„Kohe."
Järgnevad viis minutit möödusid pingsas vaimutöös. Kümne minuti möödudes
suutis Badger saadud näpunäiteid sõna-sõnalt korrata.
Seejärel istus Bobby 1902. aastast pärit kaheistmelise „ Fiati" rooli ja sõitis uljalt
garaažist välja. Ta parkis ..Fiati" St. James'i skvääril ja sammus nöörsirgelt oma
klubisse. Seal võttis ta mõned telefonikõned. Nende tulemusena väljastati talle hiljem
mõned pakid. Kella poole nelja paiku läks tumerohelist livreed kandev autojuht St.
James'i skväärile ning suundus kiiresti suure „Bent-ley" juurde, mis teda juba pool
tundi oli oodanud. Valvur andis talle vaba voli, sest härra, kes ennist oli ..Bentleyst"
väljunud, oli kergelt kokutades maininud, et tema autojuht tuleb autole üsna varsti
järele. Vana „Fiat" aga ootas asjata omanikku...
Bobby istus rõõmsalt rooli. Ta kihutas põhja, mitte lõuna suunas, nagu arvata
võinuks. Ehk oli ettevaatus ülearune. Jah, Bobby oli koguni päris kindel, et teda ei
jälitata. Tüki aja pärast pööras ta maanteelt vasakule ja sõitis suure ringiga
Hampshire'i.
Teejoomine oli parajasti lõppenud, kui ..Bentley" ülesmäge Merroway Courti ette
jõudis, roolis korrektne autojuht.
..Halloo!" hüüdis Frankie. „Mu auto on kohal!"
Rogeri ja Sylvia saatel läks ta välisuksele.
„Kas auto on korras, Hawkins?"
Autojuht puudutas mütsinokka.
„Jah, leedi, põhjalikult remonditud." Ta võttis taskust ümbriku. ..Armuliselt
härralt, leedi."
Frankie võttis kirja.
„Hawkins, auto paigutate Staverleys „Ka-
29
luri Kapa" garaaži. Kui teda vajan, helistan teile sinna."
„Väga hea, leedi."
Bobby pööras auto ringi ja sõitis taas väravast välja.
..Kahju, et meil kohta pole," kahetses Sylvia Bassington-ffrench. „Teil on
oivaline auto."
..Korralik kiirus," täiendas Roger vennanaise sõnu.
„Seda küll."
Frankie tundis suurt rahulolu, sest Rogeri nägu polnud ilmutanud vähimatki
äratundmise märki. Ka tema ise poleks Bobbyt juhuslikul kohtumisel ära tundnud.
Väikesed vurrud koos tegelikule Bobbyle täiesti võõra, jäiga väärikusega — seda
kõike täiendamas autojuhi-livree. Isegi hääle oli Bobby uue ametiga kohandanud,
ning leedi Frances leidis, et Marchbolti pastori neljas poeg on palju andekam näitleja
kui arvata võis.